Paljud lood alates Eestist põgenemisest kuni Londonist ärakolimiseni olid tuttavad juba raamatutest "Pagulusse" ja "Lotukata". Kohati oli "Ella" justkui lühem versioon raamatust "Pagulusse", kuid see ei ole mingi etteheide, sest ka kolmandat korda lugeda sellest, kuidas väike Elin (enese teadmata) oma lemmikust jänesest tehtud suppi pidi sööma, teeb ikka sama kurvaks. Kui lugeda n-ö Toona fännina, siis oli siiski ka üht-teist uut. Mulle väga meeldib Toona mõttemaailm, järgmisena tahaksin "Puuingli" ette võtta.