Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium

Apteeker Melchior #7

by Indrek Hargla

„Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium“ on seitsmes raamat Indrek Hargla ajalooliste kriminaalromaanide tsüklis, milles kuritegusid lahendab Tallinna apteeker Melchior Wakenstede.

Issanda Aasta 1433 sügisel tuleb Melchiori juurde Harju läänimees Hunold Metsentaken ja palub tema abi, et päästa süütu mees mõrvasüüdistusest. Melchior peab minema Toompeale, kuulsa rüütli Detmar von Wenthuseni majja, kus hiljuti on julmal kombel tapetud üks inimene ja Metsentaken on veendunud, et õige süüdlane on endiselt vabaduses ja elab selles majas rahulikult edasi. See on ohtlik ülesanne, kuid Melchior võtab selle vastu. Ta leiab peaegi, et Wenthuseni maja peidab endas palju saladusi ja üks nendest võib olla seotud kurikuulsa raamatuga, mille nimi on „Pilaatuse evangeelium“. Mõrvar võib olla ükskõik kes mitmest väärikast inimesest, kes Wenthuseni majas elavad, ning Melchior on kistud aadlimeeste omavaheliste tülide keerisesse.

Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja tegutsemisi Lübeckis ja Hamburgis, kus ta lahendab Wakenstede suguvõsa needuse mõistatuse ning saab salapärase alkeemiku Benedictus Bremeri õpilaseks.

Genres: Historical Fiction, Mystery, Fiction, Crime, Audiobook, Historical

468 pages, Paperback

First published November 1, 2019

Reviews

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Seitsmes osa apteeker Melchiori seiklustest ei ilmuta mitte mingisuguseidki väsimuse, mahakäimise või ennastkordamise märke. Järjekordne müsteerium keskaegses Tallinnas on väga põnev, ülileidlikult konstrueeritud ning katkestusteta läbitav. Oma häbiks pean tunnistama et (taaskord) oli Indrek Hargla minust kavalam, ja ma ei suutnud mõrvarit ära arvata. Seda vaatamata asjaolule, et ma olen paadunud kriminullide lugeja juba varasest noorusest ja tunnen kasutatud nippe, lugejate meelega petmist ja eksiteele viimisi ning vee sogasemaks ajamise meetodeid päris hästi. Aga näe, ikka oli Hargla kogu aeg minust mitu sammu ees ja seda päris lõpuni välja. Seega tuli kriminullide lugeja igakordne auhind - mõrvari paljastamine ja toimunud segaste ja müstiliste sündmuste selgitamine - seekord oodatud üllatusena. Enamgi veel, peale selgitust on enam-vähem võimatu aru saada, miks autori poolt kõige nähtavamatesse kohtadesse jäetud vihjeid ja võtmeid tähele ei pannud, kuritöö(de) lahtiseletamine jätab mulje et autori pakutud lahendus on ainuvõimalik ja nii lihtne, et igaüks arvaks selle ära.
Muidu aga meenutatakse meile et keskaegne Tallinn oli suht ohtlik koht - ringi liikus salakavalaid mõrvareid, rahuliku keskaegse igapäevaelu katte all oli varjatud hoovuseid ja süngeid saladusi ning ikka ja jälle suudab neid lahendada ainult nutikas Apteeker, kes on toibunud eelmise osa väsimusest ja kurnatusest ning on jälle triksis-traksis. Paralleelnarratiiv Melchiori poja seiklustest Saksamaal palgamõrvarite gildi liikmena moodustab koos eelmise köitega kena täienduse Tallinnas toimuvatele apteeker Melchiori uurimustele ja jääb üle ainult loota, et apteekri seiklused jätkuvad, see tähendab et ka poja seiklused saavad täiendust.
Rahulolev lugeja aplodeerib püsti seistes ja nõuab lisa! Väga hea, Indrek! Veel!

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Kui palju inimesi on nüüd Indrek Hargla sule läbi hukka saanud nende seitsme raamatu vältel? Üle veerandsaja nüüd kohe kindlasti. Ilmselt läheneb kadunukeste arv juba viiekümnele. Kui võtta arvesse, et 15. sajandil oli Tallinna elanikkond umbes seal 3000-4000 kandis, siis nüüd kena protsendikese on Hargla küll neid manala teed saatnud.

Sel korral rulluvad verised sündmused lahti Toompeal (rüütel Detmar von Wenthuseni majas), kus ka aadlikud, sarnaselt all-linnas elavatele kaupmeestele ja käsitöölistele, ei suuda apteeker Melchiori abita oma veretöid ära lahendada. Vana Melchior hakkab verekoerana taas salakavala mõrvari jälgi ajama ning peab oma parimad oskused mängu panema, et hoida ära väiksemamõõduline sõda auväärsete rüütlisuguvõsade vahel.

Kõige selle taustal arenevad vaikselt edasi kõrvalliinidena ka eelmises romaanis alguse saanud templirüütlite saladused ning muidugi Melchiori poja "õpingud" Saksamaal. Noore Melchiori puhul tundus seitsmes romaan olevat pelgalt mängunuppude valmis seadmine millekski suureks. Mõned vanad ja olulised küsimused said tänu temale küll lõpuks vastatud, kuid noore Wackenstede meistritöö seisab alles ees. Hetkel on ta veel ikka selli staatuses ning omad vitsad peksavad kohati ikka päris valusasti.

Kõigist nendest kasvavatest laibakuhilatest hoolimata oli äraütlemata tore end taas vanast Tallinnast leida, kus Rataskaevu tänavalt saab Liivimaa parimat apteeginapsi. Kui sinu koputuse peale apteegi uks kohe ei avane, siis on vana Melchior jälle mõnd mõrtsukat taga ajamas või Pirita kloostris oma tütart külastamas. Mõlemal juhul anna vanale apteekrile tema puudumine andeks. Usu mind, kui ta lõpuks sulle ukse avab ja napsi klaasi valab, siis saad lisaks ka üht põnevat, kuid ilmselt ka verist, lugu kuulda. Ja see on rohkem väärt, kui need närused krossid, mis sa apteeginapsi eest maksid.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Raimo · Rating 5 out of 5]

Hämmastav! Seitse raamatut hiljem, ja ikka ei ole näha ühtki tõsist märki, mis viitaks vanameistri raugemisele. Peale titulaarse apteekri tundub tema looja olevat ka täiesti kõbus ning hea tervise juures. Olles veel väsinud eelmisest seiklusest, tõmmatakse lugeja peaaegu otsekohe tagasi keskaegse Tallinna kriminaalsesse maailma, kus peidavad ennast saladused, mõrtsukad, kurjus, tõde, õigus, ning kõik muu.

Hargla kõige tugevam omadus igas järgmises Melchior raamatus on kahtlemata tema väga suur huvi ajaloo vastu. Raamatus kirjeldab ta usutavalt seda, mismoodi kohus toimis, kuidas kaupmehed tööd teevad, millised rahaühikud liikusid 15. sajandi Tallinnas (ja neid oli palju!) ning milline see üldine eluolu oli - või vähemalt võis olla. Võibki lugema jääda seda, kui erinev see kõik oli võrreldes meie enda ajaga, kuid kahtlemata on see paik, kuhu ise väga kaua ei tahaks jääda elama.

Loo keskmes on kaks aadlit, kelle mõlemad pojad on läinud elama ühe kaupmehe majja lootuses, et nende vaheline sõprus ja leppimine toob kauaoodatud rahu, mida mõlema peredes nii väga igatsetakse. Kuid kui üks neist poistest mõrvatakse, leitakse, et teine on selles süüdi, ning Melchiorile antakse ülesanne, mida keegi vast ei kadesta - tõestada näilise mõrvari süütus. Nagu alati on süžee hämmastav, sest, nagu alati, oli mõrvar, tema motiiv ning üldine tegevuskäik väga huvitavalt läbimõeldud. Ikka ei suutnud ära arvata seda mastermind'i; kui, siis alles lõpus.

Teose teine tegevusliin muutus ka päris huvitavaks, seda jällegi pigem lõpupoole, mis tõotab juba järgmises raamatus muutuda veelgi kaasakiskuvamaks. Üldiselt oli väga hea lugemiskogemus, ning kahtlemata on järgmine raamat kui mitte veel parem, siis kindlasti samal tasemel!!!

[Elar · Rating 5 out of 5]

Võtad raamatu kätte, loed veidi ja sisemus täitub äratundmisrõõmuga - jälle need samad keskaegsed tänavad, nutikas apteeker ja kurikaelad, kes arvavad, et nad on veelgi kavalamad. Tempo tundus veidi uimane olevat, noore Melchiori käekäik ei tahtnud kuidagi konteksti sobituda. Aga see kõik oli vaid eelmäng, et raamatu viimase 100 lehekülje jooksul ennastsalgav spurt teha: pakkuda intriige, actionit ning krimkale omaseid lahenduskäike.

[Emma · Rating 4 out of 5]

ma ei TIA mitmendat korda üle loen aga vahet pole see on KÕVV
minu melchioride top 3-s tubli teine koht

[Signe · Rating 5 out of 5]

ma kartsin. eks ikka seda, et see raamat ei vasta seatud ootustele, olgu öeldud, et need ootused on hargla puhul kõrged. mis juhtus? see raamat on isegi tugevama käsikirjaga kui varasemad. mingi teatav küpsus, niidiotste sidumine... ma ei tea, kuidas seda nimetada. võib olla hakkas see lugu lihtsalt ladusamalt jooksma, aga see raamat on hea. paganama hea.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Seitsmes Melchiori lugu ja ma juba ootan uut! Hargla kohe oskab! Ja tõesti, mõrtsukas on kuni lõpuni hästi varjatud. Ootan põnevusega, milline on järgmine mõistatus ja mis saatus noore Melchiori teele saadab. Tundub, et ka Agathele on midagi enamat kui nunnaelu ette nähtud 😊

[Jaanika · Rating 5 out of 5]

Seitsmes raamat ja aina paremaks läheb. Tõeliselt nauditav oli lugeda ning selline väiksem toimumiskoht, mis niivõrd mõnusalt oma kaartidega välja toodud ja kohe mõtetesse pildi lõi, oli lihtsalt suurepärane. Ilmselt on oma osa ka sellel, et lugejale on saanud apteeker Melchior (kes minu kujutuses kuidagi kahtlaselt palju kirjanikuhärra enda moodi välja näeb) niivõrd omaseks ja Tallinna kirjeldused aina enam täiendavad juba eelmistest teostest loodud mõttepilte ja kujutlusi. Eks see olegi ilmselt raamatusaagade võlu, et sellesse maailma saab aina enam end sisse lugeda ja kui tegemist on nii mõnusate kirjeldustega, millele lisandub veel ka suurepärane kriminaallugu, siis mida veel soovida. Väga hea algus uuele aastale!

[Katariina Kabur · Rating 5 out of 5]

Ta tegi seda jälle! Mõrvar oli ju otse nina all. Kui Hargla ei ole suutnud tekitada seitsme raamatuga lugejale “mõrvari ära arvamise mustrit”, siis tuleb tunnistada, et autori kujutlusvõime ja ettenägelikkus käib ikka lugeja omast üle ükskõik kui palju üritad mõistatada. Jess! Ütleks selle peale.

Kas nüüd jõuab noor Melchior lõpuks läbi tormise mere Lübeckist Tallinnasse ja hakkab oma vana isa käest tööd üle võtma. Või hoopiski seda juurde tegema? Põnev. Korrata-korrata, veel-veel-veel!

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Cat · Rating 5 out of 5]

Ah, kui hea oli tagasi olla keskaegses Tallinnas ning lahendada koos Melchioriga kuritegusid! Noore Melchiori seiklustest ei oska ma veel nii väga hoolida, aga ehk kunagi millagi...

[Annabel J · Rating 5 out of 5]

Ma arvasin et juba taipan kes võiks olla aga ikka olo see kelle kohra mõtlesin "ei saa ju ometi tema olla". Väga põnev oli seekord Toompea tegevustest lugeda. Noore Melchiori osas ma kahjuks ei imesta üldse, et läks nagu läks.

[Moonika · Rating 4 out of 5]

Mõnus ja põnev lugemine nagu tavaliselt Melchiori lugudega. Võtsin taas rahulikult, et mitte head asja korraga liiga palju ei saaks.

Mul väga tihti ei juhtu, et mõrvari enne lõppu ära arvan, aga sel korral küll aimasin. Kuid kõiki detaile oli sellest hoolimata lõpus põnev lugeda.

Vana-Melchior on endiselt tasemel, aga tundsin natuke noor-Melchiorist puudust. Ehk saab tema seiklustest peagi edasi lugeda. Ootan juba põnevusega! :)

[Hannu Pelttari · Rating 3 out of 5]

Tämä oli ensimmäinen lukemani Harglan Melchior kirja. Hargla näyttää olevan eräänlainen Viron Umberto Eco, pikkuisen ilkeästi sanoen köyhän miehen Eco. Melchior on rikoksia selvittävä apteekkari 1400-luvun Tallinnassa. Plussaksi on sanottava että Hargla kertoo esipuheessa miten hän sekoittaa historiaa tarinaan. Osa kirjan faktoista on tapahtunut esimerkiksi kaksisataa vuotta myöhemmin, mutta kirjassa käytetyt aatelissukujen nimet ovat olleet oikeasti käytössä.

Kyse on siis keitoksesta, jossa rikostarina on upotettu kuvaukseen 1400-luvun kaupunkilaiselämästä. Hargla kirjoittaa sujuvasti, onhan tämä jo seitsemäs Melchior, mutta kun teksti tarkoituksellisesti harhailee sivutolkulla milloin missäkin sivupolussa (kuten ristiretkellä) tai sivutekemisissä (apteekkarien myrkkyjen sekoittamisissa) ja lisäksi tarinassa on myös hyppäyksiä pääjuonen kannalta täysin irrallisiin Melchiorin pojan seikkailuihin Lyypekissä ja Hampurissa, niin paikoin pitkästytti pahasti. Kirja ei ole jännittävä, mutta arvoituksellinen. Kirjan kielessä vaivaa se, että seassa on kovin nykyaikaisia ilmaisuja, puhutaan esimerkiksi tytönheitukasta. Mahdettiinko puhua 1400-luvulla? Ja samalla kun kieli on liian nykyaikaista, tuntuu arkinen elämäkin olleen keskiajalla yllättävän keskiluokkaista. Kukaan ei näe nälkää, ruokaa riittää, olut maistuu ja juttu luistaa.

Henki on ollut halpaa ja tappamiset raakoja, mutta Tallinnassa oikeuslaitos tuntuu toimineen kuitenkin aika oikeudenmukaisesti? Apteekkarien taidoissa Harglan kertomana etusijalla ovat olleet myrkytystaidot ja snapsien sekoittelu ja naukkailu. Yhden herkullisen piikin nykyaikaan Hargla on upottanut tekstiin kehuessaan Hampurin mittavaa oluentuotantoa. Sieltä vietiin paljon olutta myös Hollantiin "koska sikäläiset eivät osaa lainkaan panna olutta eivätkä koskaan sitä opikaan". Oiva potku vetiseen Heineken -kulttuuriin.

Loppuratkaisusta pisteet sen mutkikkuudesta ja siitä, että en arvannut pääsyyllistä. Mutkikkuudesta puhuu sekin, että ratkaisua selitetään vielä lopuksi sivukaupalla - ja siinäkin tulee yksi yllätys lisää. Jos haluaa ajankulua, voi tätä lukea, mutta minulle oli liian pitkäpiimäistä. Jos tiivistäisi, menisi ajanviete ja kun ei ole jännitystä, menisi ehkä koko kirja.

[Tiina Leinonen · Rating 4 out of 5]

Indrek Hargla ei petä. Gotlannin pirusta en niin välittänyt, mutta Pilatuksen evankeliumi on täydellinen murhamysteeri. Melchior kutsutaan alakaupungista Toompealle selvittämään aatelismiesten riitoja. Metsentakenin ja Brakelin kunnianarvoisat suvut ovat taistelleet keskenään verisesti vuosikausia ja sovun takaamiseksi kummankin suvun päämiesten vanhimmat pojat on luovutettu vieraan aatelismiehen, Detmar von Wenthusenin kasvatettavaksi jotta heistä tulisi ystäviä ja veljiä. Näin tapahtuukin. Pojista tulee ystävät. Mutta sitten toinen pojista, Johann, löydetään pihalta kuolleena ja Rolof, hänen ystävänsä hänen viereltään verinen veitsi kourassaan. Hunold Metsentaken palkkaa Melchiorin pelastamaan poikansa hirsipuusta. Heti taloon saavuttuaan Melchior vaistoaa että siellä on jotain tekeillä. Mutta mitä? Ja liittyykö mikään talon salaisuuksista Johannin kuolemaan? Onko syyllinen viinaan menevä virkaheitto pappi isä Nikolaus? Vai salaperäinen vieras talossa, munkkiveli Laurentz? Entä Detmar von Wenthusenin heikkomielinen veli, Andreas von Wenthusen, joka heittelee noppia ja etsii olematonta aarretta? Haukkametsästäjä Danel, joka ei usko Jumalaan? Melchior kuuntelee kaikkia ja löytää lopulta keinon Rolofin pelastamiseen. Mutta onko poika lopullisesti turvassa? Entä hänen oma poikansa Melchior nuorempi, joka elää Lyypekissä neito Luciasta haaveillen ja salamurhaajien killan suojeluksessa? Kuinka hänen käy? Teos on perinteinen murhamysteeri historiallisella twistillä, Melchior ja hänen tyttärensä Agatha ratkaisevat rikoksen yhteistuumin kuten edellisissäkin kirjoissa. Innolla odotan jatkoa.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Taas kord üks korralik lugemiselamus nutika apteekri tegutsemisest. Nagu alati, lugemine kogus vaikselt hoogu ja hakkas siis märkamatult ludinal edenema. Nagu alati, ei osanud enne raamatu lõppu arvata, kes siis seekord see pahalane on.
Seekord toimub tegevus mitte Tallinna all-linnas nagu tavaliselt, vaid Toompeal (nendes kahes kohas valitses 15. sajandil täiesti erinev võim ja õigus). Asjasse on segatud vaenutsevad aadlisuguvõsad, kelle lepituskatse ajal üks noortest meestest elu kaotab. Apteekri ülesandeks jääb tõestada, et ilmselge süüdistatav on tegelikult süütu. Ta kolib elama majja, kus lisaks väärikale aadlimehele ja tema abikaasale elavad veel aadlimehe ullikesest vend, napsilembene püha isa, pistrikute õpetaja, ustav toaneitsi ja kostiline, kes väidab end olevat frantsisklaste ordu esindaja. Kui lisada sellele kompotile veel ilus noor naabrineiu, peagi saabuv kuulus rotipüüdja Rakvere linnast, müstline Pilaatuse evangeelium ja templirüütlite saladused, võib arvata, et kokku saab päris tore tükk. Paralleelselt Tallinnas toimuva looga jookseb taas ka Lübecki liin ehk noore Melchiori tegemised.
Mis mulle veel meeldis, oli raamatule lisatud aadlikumaja kaart. Kohe palju elavamalt sai kõike silme ette manada ja seda traditsiooni võiks jätkata. Muidu aga oli nagu selle sarja eelnevadki seitse raamatut mõnus pilguheit keskaegsesse Tallinnasse, andes ka mõningaid ajaloolisi teadmisi ja ülevaate tolleaegse rahva elust.

[Flanöör · Rating 5 out of 5]

Nagu alati suudab Hargla lugeja juba esimestest lehekülgedest keskaegsesse Tallinnasse haarata ning kui vähegi aega on, läheb raamat äärmiselt kiiresti, sest kogu müsteerium koorub väga huvitavalt lahti.
Mis puutub nooremasse Melchiorisse, siis tuleb tunnistada, et ma olen tema suhtes lõpuks vaikselt üles soojenema hakanud; võib-olla on asi selles, et selles raamatus tegi tema lugu minu jaoks üllatava pöörde, ning esimest korda saan ma öelda, et mind natuke isegi huvitab, mis temast edasi saab.
Aga mõistagi on selle romaani peakangelane ikka vana Melchior, kelle mõistus on küll võrreldes varasemaga ehk pisut töntsimaks jäänud, kuid ometi on see keeruliste mõrvamüsteeriumite lahendamiseks täiesti piisav. Miinusena võib välja tuua vast selle, et süüdlane õnnestus mul seekord ära arvata. Tõsi, tegin oma panused küll ainult sisetundest lähtudes ja klassikalist välistamismeetodit kasutades, kuid sellegi poolest ei õnnestunud autoril mind selles osas üllatada. Küll aga võib Hargla kiituseks öelda seda, et tegelikult oli kogu mõrvalugu nii kompleksne ja mitmetahuline, et isegi, kui mõrvar ära arvata, saab kindlasti mõne ootamatu seose või üksikasja näol ikka mingisuguse üllatuse kätte ka.
Igatahes oli tegemist väga meeldiva ja huvitava lugemisega, ning nagu alati oli olemas ka väga mõnus ja vahva miljöö.

[Jenny Kangasvuo · Rating 2 out of 5]

Tämä on lukemistani Melchioreista heikoin. Kerronta junnaa, välissä on jaarittelevia pätkiä, tekstistä puuttuu pieni pilke silmäkulmassa, joka aiemmissa kirjoissa on ollut.

Rikos sinänsä on loogisesti rakennettu ja samoin kirjan maailma on uskottava, mutta joku rytmityksessä ja henkilöhahmojen rakennuksessa tökkii. Rikokseen liittyvät henkilöt ovat jotenkin sävyttömiä, puuttuu se elementti, joka saa lukijan kiinnostumaan heidän kohtalostaan.

Aiempien teosten juonet ovat vetäneet niin, että kirjaa on ollut vaikeaa laskea käsistään, mutta tämän sarjan osan aloitin kaksi kertaa ja jätin kesken. Ja kun sain punnerrettua kirjan melkein loppuun, viimeisten alle sadan sivun lukemiseen tuli useamman viikon tauko, vaikka rikos selvisi juuri niillä viimeisillä sivuilla. Ei ollut mikään kiire päästä lukemaan kirjaa loppuun.

Myös nuoren Melchiorin salamurhaajahommat ja lemmenhuolet tuntuivat päälleliimatuilta. Edellisessä sarjan osassa vanhan ja nuoren Melchiorin juonet vuorottelivat, mikä toi tekstiin rytmiä ja jännitettä, mutta tässä kirjassa nuori Melchior lähes unohtui.

Toki se, että olen sarjan aiemmista osista tykännyt todella paljon, vaikuttaa murska-arvioon. Totta kai luen myös seuraavan Melchior-sarjan osan, mutta jos on vasta tutustumassa hahmoon ja keskiajan Tallinnaan sijoittuviin rikoksiin, tästä sarjan osasta ei kannata aloittaa.

[Ülle · Rating 3 out of 5]

Wikipeedia teab, et „Hargla teoseid on korduvalt kiidetud nii autori tehnilise meisterlikkuse kui ka laia žanrilise haarde poolest. Nii tunnustas näiteks 2018. aastal ilmunud jutukogu "Kolmevaimukivi" arvustuses kriitik Piret Põldver Harglat kogumiku sisulise ja vormilise vaheldusrikkuse, autori muljetavaldavate teadmiste ja laia silmaringi poolest. "
Nojah. Ega ma seda apteeker Melhiori lugude ja Hargla-vaimustust päriselt ei jaga.
Jah, lood on huvitavalt üles ehitatud, ajalootaust on autorilt nõudnud süvenemist. Keeleliselt on aga see teos veel kohmakam kui üks varasem, mida paar aastat tagasi lugesin. Mõtlen et see äkki oli "Apteeker Melhior ja timuka tütar". Selle juures keel mind väga ei häirinud.
Nüüd aga selle teksti juurde. Raamatu lugemisel tundsin, kui pingutatult see "vanaaegne" eesti keel kõlab. Just keele tõttu kaob suurema osa lugemismõnust. Miks peaks üldse leiutama mingi "vanaaegse " eesti keele, kui ometi ei rääkinud sel ajal ükski haritud inimene kõike seda – linnaelusse ja inimhinge puutuvat – eesti keeles, ei mõelnud "selle maa keeles", puudus sõnavara ja kirjakeel. Tallinnas elavad kohalikud maarahva esindajad omavahel muidugi oma kodukeeles rääkisid ja eks need kodukeeled olid peamiselt ümbritsevatest maakohtadest pärit. On võimatu isegi fantaseerida, missugusena kõlanuks Melhiori vestlus lossihärraga mõnda Jõelähtme või Anija talumeeste kodukeelde ümberpanduna.
Kui võrrelda selle vabalt voolava jutuga, mida saab lugeda Jaan Krossi tekstidest tema teosest „Kolme katku vahel" – ei kannata võrdlust.
Aga jaa – tore filmistsenaarium!

[KarhuAnderson · Rating 3 out of 5]

Of all the Melchior's I've read so far this describes his work as an apothecarist the least, includes less contact with his family, or other familiar characters than before and occurs soon after the previous part (as opposed to some long jumps before). And all of it feels like an excuse to not deal with his advancing age and impending death, which were important parts of his character study before.

Most likely this is due to Hargla deciding he needs at least one more book to straighten out Melchie Jr.'s adventure with the Assassin's Guild.

It was still actually a more pleasant and lighter read than many of the preceding books, but feels lacking in it's world and character building.

Most of all though, it's a fine example of why you ought not write an epilogue. Every character's finding faith in the most forced manner possible or trying to make up for their misgivings in the most forced manner possible (though the atheist subplot explored for all of two pages was extremely forced to begin with) makes them all the worse for it, and the reader comes off worse having read it as well.

There's no need to tie every line a stightly as possible all the way, and often it is better not to.

[Christian · Rating 2 out of 5]

Mulle on Indrek Hargla Apteekri kriminullid laias laastus väga meeldinud, aga pärast "Tallinna kroonikat" on Hargla oma lugudes jäänud mulle miskit vajaka. "Gotlandi kurat" oli nii-ja naa- lugu iseenesest huvitav, kuid siiski natuke liiga pikk ja lahenduskäik mitte nii üllatav. "Pilaatuse Evangeelium" on minu jaoks Hargla Apteekri lugudest nõrgim. Mõrvalugu on algatuseks põnev ja esimesed 200 lk läksid kui linnutiivul. Seejärel hakkas narratiiv venima, laskudes liialt Noore-Melchiori armastusloosse, mis läks kohati seebiooperiks kätte ära. Mõrvade lõpplahendus polnud kah kuidagi üllatav (võib-olla on asi selles, et olen liiga palju kriminulle lugenud?). Indrek Hargla esimeses viies raamatus oli lõpp kuidagi palju peenemalt tehtud.
Kuigi mulle "Pilaatuse evangeelium" lõpuni ei istunud, ootan sellegipoolest Apteekrisarja 8.jagu, mis on loodetavasti eelmisest palju parem.

2/5
CK

[Artur Atson · Rating 5 out of 5]

Järjekordne huvitav müsteerium Hargla sulest. Raamat on väga nauditav ja põnevust jagub lõpuni. Apteeker palgatakse Toompeale uurima ühe noore aadliku surma. Uurimise käigus tuleb päevavalgele nii mõnigi saladus. Lühikese aja jooksul sureb Wenthuseni juures 4 inimest. Ja mõrvariks osutub maja peremees ise. Paralleelselt otsitakse samalt krundilt ka varandust ja ka Pilatuse Evangeeliumi otsingud viivad sellesse samasse majasse. Aga need ei ole kuidagi mõrvadega seotud, vaid lahendatakse Melchiori poolt nii muuseas. Samal ajal Lübeckis tapab noor Melchior mõned inimesed ja avastab, et Meister Notke on tema vaenlane ja põgeneb viimase juurest. Samuti on jooksus tema abikaasa, aga omavahel nad ei kohtu.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

see meeldis mulle rohkem kui (mu enda mäletamist mööda) eelmised Melchiori-lood - kuidagi tundub, et vähem oli kristliku moraali üle filosofeerimist ja rohkem sellist klassikalist mõrvalahendamist, kus kahtlusaluste ring on majatäie rahvaga piiratud ja apteekril tuleb siis see pusa lahti harutada. ja noore Melchiori liin hakkas justkui selgemalt kogu ülejäänud looga seostuma, kuigi ma vist pigem tahaks ikka vana kohta veel edasi lugeda, keskaegne Tallinn huvitab mind ka rohkem kui need Lübeckid ja Hamburgid.

[Hannu Sinisalo · Rating 3 out of 5]

Apteekkari selvittää nuoren aatelismiehen murhaa Toompealla. Kaksi toraisaa sukua on saanut aikaan hauraan sovinnon, mutta ystävinä pidetyistä pojista toinen näyttää surmanneen toisen. Melchior on visaisen ongelman edessä: joskus valhe voi auttaa totuuden esille, mutta kuinka nyt käy?

Sivujuonessa seurataan taas nuoren Melchiorin seikkailuja Saksassa. Tällä tarinalla ei tunnu olevan juurikaan tekemistä Tallinnan tapahtumien kanssa – korkeintaan voinemme päätellä, että Indrek Harglan dekkarisarja saa vielä jatkoa.

[Vairo · Rating 4 out of 5]

Järjekordne korralik mõistatus Melchiorile - mõrv on toimunud kindlas paigas, kus on kindel arv tegelasi. Tasapisi hakkab see lahti hargnema...
Lisaks muud infot, näiteks on oluline koht rottidel ja nende püüdmisel. Peatükk noorest Melchiorist alkeemiat õppimas oli ootamatu - las jääda iga lugeja enda otsustada, kas heas või halvas mõttes.
Lõpplahendusega suutis autor jälle üllatada.

[Ene Michelis · Rating 4 out of 5]

Kaua oodatud, kaunikene. Olen kõik osad läbi lugenud ja alati imetlenud Hargla tarkust, kirjutamisoskust, vaimukust lahenduste leidmisel jne... Päris palju mõttetuid tunde teleka ees jäid ära, näputöö seisis korvis.

[Rasmus Aukust · Rating 4 out of 5]

Noorema Melchiori elu võtab ootamatuid pöördeid (Notke saadab kildivenna Luciat mõrvama ning samuti on saanud Melchiorist endast järsku Notke sihtmärk), mis paneb uusi osasid huviga ootama. Vanema Melchiori kõrvale võiks taaskord ilmuda mõni usaldusväärne kaaslane/sõber, nagu olid Hinric või Dorn.

[Janne H · Rating 4 out of 5]

Mielestäni paras Melchior. Jotenkin fokusoituneempi kuin monet aiemmat. Tällä kertaa Melchior kutsutaan Toompealle puolustamaan selvältä syylliseltä (murhaan) vaikuttavaa nuorukaista. Ja taas kerran kaikki ei todellakaan ole sitä miltä aluksi näyttää.

Melkein 5 tähteä!

[Regina · Rating 5 out of 5]

Ono

[Epp Saarepuu · Rating 5 out of 5]

Hea nagu Hargla ikka.