Me oleme lapsega Kadri raamatuid varemgi lugenud. Seekord läks aga nii, et pojake kaugemale ei jõudnud, kui kohani, kus isa ujutas vannis paberlaevukesi ja see oli tema jaoks viimane piir. Pisarsilmil ulatas mulle raamatu tagasi ja ütles, et tema seda rohkem ei suuda lugeda, see on nii õudne.
Lugesin siis mõned päevad hiljem ise nüüd selle läbi, et aru saada, mis seal nii õudset oli.
No üks paras segadus oli tõesti. Ja mul oli peategelasest suisa kahju - millise tohuvabohuga ta pidi toime tulema, olema enda vanemate jaoks olemas, nende eest hoolitsema, lisaks aga veel sõbrale toeks, põgenema amokki jooksnud hullude klassikaaslaste eest ja mida kõike veel. Seda on ühest väikesest poisist päris palju tahetud. Õnneks lõppes kogu see õudus ikkagi õnnelikult ja kord maailmas taastus, kui kõik said aru, et see pole ka mingi lahendus.
Nüüd, kus jutustasin loo lapsele ümber ja selgitasin, miks see nii oli ja mis tulevastel lehekülgedel ees ootab, siis ehk ikka närib end sealt läbi.
Huvitav, et tema Lego-linnas valitsevat segadust vaadates küll aru ei ole võimalik saada, et ta nii kirglik korra-armastaja oleks, et säärased asjad teda endast välja viivad...