On see isemoodi armastusromaan või rafineeritud psühholoogiline õuduslugu? Lugeja ees rullub lahti väikese poisi hing, maailm ja kasvamise lugu varasest lapsepõlvest tööea alguseni, kus kesksel kohal on piirideta emaarmastus. Aja möödudes hakkavad ilmnema sünged perekonnasaladused, mis panevad mõtlema, kui hästi me oma lähedasi ja iseennast üldse tunneme.
Taavi Jakobson on inimhinge saladustest sügavalt huvitatud majandusinsener. Tema debüütromaan „Tõeline jumalaosake“ (2014) pälvis maineka Betti Alveri kirjandusauhinna. Lisaks romaanile on ta avaldanud luulekogu „Kõigest kahe reaga“ (2017).
„Õnnelik prints“ pälvis 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia.
Mulle meeldib uurida elu ja inimeste eri tahke. Leida ja luua uusi lugusid. Tööalaselt olen tegutsenud üsna mitmel alal äritarkvarast trükkimise ja ehituseni, kirjanduses seni katsetanud romaani, näidendi ja luulega. Romaan ("Tõeline jumalaosake", mis sai ka Betti Alveri kirjanduspreemia) ja luulekogu on ilmunud, näidend ("77. kilomeeter ehk kuni elu") ei ole laia publiku ette astunud, kuid Bestselleri žürii võttis seda 2016. aastal oma eripreemiaga austada.
Goodreadsis olev raamatute loetelu koosneb soovitustest, mitte hinnangutest. Keskmine 5.0 kuna see mu jaoks nimekirja pääsemise nõue. Et iga teos sünnib kokkupuutes oma lugejaga, näitaks kehvemapoolne kogemus ja hinne raamatu kvaliteedi asemel pigem seda, et too ei ole mu kätte jõudnud õigel ajal - sellesse teosesse puutuvat kogemust on kogunenud juba liiga palju või liiga vähe (eks olen tegelikult maadelnud ka üsna nirust mõtlemis- ja kirjaoskusest röökivate teostega, aga need pigem erandid). Ega noid soovitusigi või samuti puhta kullana võtta - siin nimetatud raamatud on just mind mingil ajahetkel puudutanud või aidanud maailma uut moodi tõlgendada. Mitte et ma alati nende ideedega lõpuni nõustuks või et kõigi nende sisu päris koherentne oleks. Mõned suurepärased raamatud on nimekirjast (ja mu lugemisest) väljas sootuks veidratel põhjustel - näiteks mõne autori tippteost on teiste poolt juba nii palju tsiteeritud, et selle lugemiseks kuluva aja olen otsustanud kokku hoida.
Põnev vaade ema ja poja vahelisse suhtesse. Kui kaugele võib minna oma laste kaitsmiseks? Kas emaarmastus on piiramatu? Kas õigluse peab alati saama jalule seatud?
Psühholoogiline õuduslugu on päris hea kirjeldus antud raamatule. Autor on detailselt andnud edasi selle toksilisuse ja manipulatsiooni, mis tegelaste koduelus oli. Lugeja näeb peategelase, Markuse, kasvamist algklassieast ülikooli lõpuni ning see on antud edasi lühikeste episoodidega. See meenutas mulle algusest peale Munchausen by proxy sündroomi, kuigi otseselt pole see antud looga kindlasti seotud. Pigem lihtsalt samasugune kõheduse tunne, et miski on väga väga valesti. Tunne on intensiivsem ka sellepärast, et siin kirjeldatud käitumine on osaliselt vägagi reaalne ning palju on poisse, kes on oma emade poolt "hoitud" nii, et mingi hetk ongi lihtsam lasta emal asjade eest hoolitseda. Liiga palju armastust pole ka hea.
Üks maailma kulunumaid lauseid on "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud". Seda kasutatakse alatihti eneseõigustusena ja vabandusena, kui keegi teeb suhte või armastatu nimel midagi tavanormidega vastuollu minevat. Aga kuhu maani me võime oma tegudega minna, et kaitsta omale kallist inimest pahelise maailma eest?
Selle lubatu ja lubamatu piiri kompimisega tegeleb ka Taavi Jakobson oma psühholoogilises (õudus)romaanis "Õnnelik prints". Seda raamatut lugedes leiad end korduvalt koos peategelastega erinevatest argistest situatsioonidest (näiteks kiusamine koolis ) ning sul on võimalus endalt küsida: "Kuidas käituksin mina, kui...?". Aga lisaks siia veel põnevuse loomiseks ühe väikese klausli! Keegi ei saa teada, et see sina olid ja karistust ei järgne, kui sa otsustad natuke "karmimaid meetmeid" kasutusele võtta.
Kui sinu valikud jääksid ikka sarnasteks raamatus tehtutega, siis usun, et sul oleks aeg pöörduda abi saamiseks mõne teatud kinnisema iseloomuga institutsiooni poole. Nii et võtame seda Jakobsoni romaani võimalusena teha väike psühhopaadiks olemise kodune kiirkontroll.
Super raamat! Pole kaua olnud sellist suurt raamatuarmastust tekkinud, et raamatut käest ei suuda panna. Lugesin kahe päevaga läbi! Oleks saanud ühegagi, kui poole päeva pealt alustanud poleks :D Kindlasti üks uus lemmik!!
Märkimisväärne on ka see, kui hästi suuris autor edasi anda klassikalisi psühholoogilisi fenomene, mis sellise kasvatuse tõttu esile võivad kerkida. Seda muuhulgas väga usutava, igapäevase elu kontekstis. Kahjuks pole lugu sellest, kuidas laps nendest perekonnamustritest vabaneb, vaid vastupidi. Ja tegelikult see ju ongi rohkem levinud... Kahjuks. Niiet selles mõttes väga tõepärane.
Mulle väga meeldisid ka väiksed detailid ja sümbolid, mida autor loosse sisse põimis. Nt köögikardinad, mis aastatega mustemaks läksid mida edasi aeg läks ja üha rohkem saladusi päevavalgele tuli; vanaisa tugitool, mis minu arvates näitas, kuidas inimesed on võimelised taga igatsema inimesi, kes tegelikult seda isegi ei vääri; suvalise rütmi tagumine mis minu jaoks sümboliseeris seda, kuidas vaikselt Markus ema mustreid üle võtma hakkas; siilist kaisuloom, mis võis sümboliseerida Markuse naiivsust kogu loo vältel aga ka vahendit tema põgenemiseks pärismaailmast... ja alkoholipudel, mis oli ema jaoks sama tähendusega. Ja see kuidas aastate jooksul leidis oma koha siili kõrval köögilaua peal ka see sama alkoholipudel.
Peatükid olid lühikesed ja väga seeditavad. Kordagi ei tundunud, et miski veniks või et hakkaks lehekülje numbreid liigselt vaatama.
Kindlasti soovitan lugeda, eriti paühholoogiahuvilistel inimestel! Nii lahe raamat!!
Ausalt öeldes ma ei oskagi seda raamatut väga hinnata või arvustada... Ootasin sellelt palju enamat juttude põhjal, mida olin inimestelt varem selle teose kohta kuulnud. Ootasin päriselt hingenärivat psühholoogilist terrorit, mida ka tagakaanel suhtkoht lubati... Aga seda ei saanud. Jah — manipuleeriv ema, kes ilmselgelt toksiliselt oma poja külge klammerdunud (selle kohta öeldi tagakaanel "emaarmastus"??); dementne vanaema, kel on ajutisi selgusehetki, aga minu meelest käitus ebaloomulikult; isa, kes poja "kaitseks" kusagilt kaugelt paari malenuppu liigutab; ja noormees, kes sellistes tingimustes üles kasvama peab... Ja ilmselt tulevikus väga palju teraapias käima, et saada lahti süümepiinadest, mida ta ema talle järjepidevalt tekitanud oli. Aga midagi jäi ikka väga puudu. (Või oli hoopis liiga palju üle?) Sündmuste kulg oli tohutult aeglane, kirjastiil minu jaoks liiga imal ja cheesy, paljud vestlused ja sündmused kuidagi liiga kunstlikud. Tjah, rohkem sellele raamatule hindeks kahjuks ei pane, kui kaks tärni. Aga arvustus tuli küll nüüd üsna pikk, olenemata alguses väidetule :)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Ma kirjeldaksin seda raamatut, kui head eesti filmi, kus on palju põnevat tegevust, mida vaatajale ei näidata - vaatajani jõuavad sündmused tegelaste vestluste kaudu. AGA, raamatule sobib selline lähenemise viis palju paremini. Peategelase ema tundub järgivat lihtsat mõttetera: “Teod räägivad rohkem, kui tuhat sõna”. Aga kas alati ikka on vaja suuri tegusid, et oma armastust ja hoolivust näidata? Pigem peab laskma elul juhtuda, mõningate ebameeldivustega nende seas, sest niimoodi lapsed kasvavad ja õpivad ka vastutust võtma. Ema ülesanne on olemas olla, hoolida, lohutada ja nõu anda. Nii väga, kui ma ka ise tahaks kaitsta oma last, ei ole see lihtsalt alati võimalik. Kui ka võimalik on, siis ei oleks see lihtsalt inimlik. Hirmu paneb tundma see, kas selliseid emasid, nagu antud raamatus kirjeldatud, ka tegelikult meie ümber on?
Kui juba lugema hakkad, on väga keeruline käest panna. Peatükid on lühikesed. Samm-sammult pingutatake pillikeeli peale. Isegi siis, kui mõni on juba katkenud.