Lapsed on võimelised igas täiskasvanus üksikuid rõõmuhetki esile kutsuma. Sulle sügavalt silma vaatama ja midagi filosoofilist lausuma, näiteks „kui elevandil poleks lonti, lõpeks ta liiga ootamatult ära”. Või lasteaias isadepäeva kaardi meisterdama ning su pea asemele habemega päikese joonistama. Neid rõõmuhetki on tegelikult rohkem kui mõned. Neid on tohutult. Ent häda ja viletsust, mangumist ja kauplemist, tülisid ja kriiskamist, täispissitud voodilinu ning jalataldu lõikavaid legoklotse on kõvasti rohkem. Igale rõõmsale hetkele eelneb vähemalt kümme sellist, mis vanema kannatuse tõsiselt proovile panevad. Mihkel Raua „Isa” on humoorikalt kirjutatud elulooline lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Ja ohtralt nippe, kuidas laste kasvatamise katkematust lahingust võitjana väljuda.
Mihkel Raud (sündinud 18. jaanuaril 1969 Tallinnas) on eesti laulja, kitarrist, telesaatejuht ja kirjanik. Peamiselt muusikuks peetav Raud on mänginud kitarri ansamblites Golem, Metallist, Ba-Bach ja Mr. Lawrence. Praegu mängib ta kitarri (juba 26ndat aastat) ansamblis Singer Vinger ning Lenna, millega Raud liitus 2011. aasta oktoobris.
Lapsena mängis ta filmides “Keskpäev“ (1981) ja “Nukitsamees“ (1980). Ta oli üks kohtunikest saates “Eesti otsib superstaari“. Neljapäeva õhtuti intervjueeris ta nädala põnevamaid persoone TV3 jutusaates “Kolmeraudne“.
24. oktoobril 2008 ilmus tema autobiograafia „Musta pori näkku“. Teost on saatnud ülisuur müügiedu – seda on trükitud ühtekokku kuus tiraazhi (35 500 eksemplari). 2010 märtsis ilmus põnevusromaan “Sinine on sinu taevas“, mille soomekeelne tõlge “Sininen on sinun taivaasi” jõudis lugejateni 2011. aasta oktoobris.18. jaanuaril 2012. esietendus Von Krahli Teatris Mihkel Raua debüütnäidend “Järgmine voor”.
1. märtsil 2015 valiti Mihkel Raud 3229 häälega Riigikokku.
See on valusalt siiras ja teravalt täpne pilk isa-laps suhetele, mehelikkuse ootustele ja perekondlike mustrite pärandamisele. Mihkli eneseirooniline ja otsekohene stiil loob tugevad kontrastid armastuse, läheduse ja eemaloleku vahel. Hea lugemine!
Et selliselt midagi kirjutada, peab olema andekas. Ja seda, olenemata kas ta inimesena meeldib mulle või ei, Mihkel Raud on. Jään endiselt arvamusele, et mul ei ole vaja teada teiste inimeste eludest kõike. Aga seda raamatut lugedes sain naerda, oli palju äratundmisrõõmu ning kahetsust, et 30 aastat tagasi selliseid raamatuid ei kirjutatud...Oleks vast kergem olnud... ""Armas päevauni, anna mulle andeks, et lasteaias sinu vastu selline tõbras olin, "ütles kunagi ameerika koomik Bill Murray. Täiskasvanuna tunneme puudust kahest asjast - söömisest ja magamisest-, lapsena aga kasutasime iga nippi, et võimalikult vähe süüa ja magada."lk88
This entire review has been hidden because of spoilers.
Mulle väga meeldis lahutusest rääkiv peatükk. See oli nii ausalt ja samas enesekriitiliselt kirja pandud ning kirjutada Raud ju oskab! Ülejäänud raamatu osas valdavad mind segased tunded - kohati meeldis, aga primitiivsust ja punnitatud nalja oli mõnusa sarkasmi kõrval liiga palju. See raamat võinuks vabalt kolmandiku võrra lühem ja kümme korda parem olla!
Minust jäi see raamat lõpetamata ja lugesin ka diagonaalselt ja mittelineaarses järjestuses. Aga samas, need kohad, mida ma lugesin, olid huvitavad. Põhjuseid, miks ma pooleli jätsin, oli vist kaks:
esiteks oli raamat kirjutatud imelikus irooniavõtmes, mille tabamisega ma omadega hilja peale jäin. Tükk aega mõtlesin, et mis imelikud seisukohad ja eriti seksistlik mõtteviis see ometi on. Aga okei, osa sellest osutus irooniliseks kirjastiiliks.
Teiseks ma ei nõustunud autori lapsekasvatuspõhimõtetega ja ilmselt seal midagi ärritas mind, mis ei lasknud edasi lugeda. Ekraanid igal pool, ka lastega restos käies? Minu jaoks kindel ei. Kuueaastasel lapsel oma maitse järgi valimatult Youtube'ist videoid vaadata lasta? See pole mitte ainult paha mõte, vaid ka ohtlik. Aga okei, see, et ma ei nõustu teatud vaadetega, ei ütle midagi raamatu ilukirjandusliku väärtuse kohta, ja osa raamatus esitatud väidetest ongi kindlasti esitatud polariseerimiseks ja tähelepanu tõmbamiseks. Sellega saab see teos ilusti hakkama.
Mihkel Raualt olen varem lugenud „Musta pori näkku“ ja „Eestlase käsiraamatut“. Käsiraamat oli nagunii selline nagu oli ehk puhtalt meelelahutusraamat, aga ka „Musta pori näkku“ ei tekitanud minus soovi rohkemaks.
Nüüd siis ilmus temalt järjekordne raamat. Lubati humoorikalt kirja pandud raamatut laste kasvatamisest ja see tekitas huvi. Pelgasin muidugi veidi ka, aga mõtlesin, et võtan kätte ja kui ei istu, siis ei loe! Aga raamat hakkas kohe jooksma ja saigi läbi. Seega siis minu jaoks parim raamat Mihkel Raualt.
Nii mõnigi olukord tundus kuidagi kahtlaselt tuttav. Lisatud oli ka nippe, mis Mihkel ise leidnud erialase kirjandusega tutvudes. Aga millegipärast nende ümberjutustatud nippide lugemine oli minu jaoks igavam. Kuigi iseenesest oli selliseid nippe küll, mida võiks proovida.
Peale "Musta pori näkku" ja veel ühe krimka kirjutamist on Mihkel suundunud õpetlike raamatute maailma. Ma pole kunagi päris täpselt aru saanud, kellel on aega ja tahtmist sellist žanri lugeda, kuid minu tassike teed see kindlasti pole. Lugesin selle läbi seetõttu, et sain selle isadepäevaks kingiks ja austusest Mihkli kui huvitava inimese vastu. Panin 2 tärni "it was ok" ja seda põhiliselt tänu Mihkli mahlakale huumorile, mis mõned peatükid päästis, kuid raamatut tervikuna minu jaoks mitte.
Algus oli raamatul kuidagi hoogsam ja lõbusam. Edasi tundus, et läks kirjutamine keerulisemaks. Aga kokkuvõttes: lihtne lugemine, saab veidi muiata ja on ka äratundmisrõõmu. Või siis rõõmu, et minu jõnglane ei muutu ainukesena nunnust põrguliseks sekunditega. Et teistel on ka nii. Ja, et see on ok. :)
HOIATUS: Ei soovita lugeda inimestel, kes iroonilist huumorit ei mõista ning seda teost plaanivad sõna-sõnalt võtta. Raamatus leiduvad nii mõnedki head ja huvitavad nipid, mis võivad tulla kasuks nii emadele kui isadele, kuid kohe kindlasti ei tasuks seda teost võtta kui lastekasvatuse piiblit. Samas üldiselt oli väga hea ja ladus seda raamatut lugeda, sõnastus on äge ja nalja sai kõvasti.
mihkel raua "isa" oli toesti uks huvitav raamat. see raakis loomulikult isandusest, (nagu see oleks mingi amet, kuid oleme ausad, miks see siis ei ole) armastusest ning igasugustest huvitavatest asjadest. mina isiklikult ei ole isa, kuid sain toesti selle raamatuga sumpatiseerida ning olen seda palju kordi ka uuesti lugenud.
Mihkel Raud tegi seda jälle - muhedalt kirjutatud raamat! Midagi väga uut justkui polegi, aga meeldetuletuse litakaid jagub igale leheküljele. Igatahes mõnusam lugeda, kui sajandat korda mõni Eriti Tark Vanemdamise Raamat käsile võtta. Ja efekt on sama. Ja naljakas on ka. Soovitan küll lugeda.
Hea kerge lugemine. Raua küünlisus on kohati üle võlli - ei ole naljakas, kas tead. Aga muidu, noh Mihkel Raud on leiutanud omaenese žanri, midagi eneasebiraamatulaadset, aga mitte päris. Kõlbab lugeda küll ja igav ei ole.
Nojahh. Kogemusnõustajalik raamat kahekümnedates meestele, kes esmakordsaelt on isaks saamas? Kolme lapse emana oli äratundmist, oli muigama ajavaid kohti, oli ka igav, oli hooga üle võlli keeramist. Pean nentima, et enam ma Rauda ei viitsi lugeda.
Loved it. Väga, väga meeldis. Mõnusalt humoorikalt kirjutatud. Väga ladus lugemine. Leheküljed lausa lendasid käes. Õpetlik raamat nii (tulevastele) isadele (ja ka emadele). Kuidas kellegile.