„Tegemist on isiklikul kogemusel põhineva sõjaromaaniga, mida pole eesti kirjanduses olnud pikemat aega. Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist, üks neist on Eesti Kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakomandöri oma. Teos, mis väärib lugemist.“ Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev Raamatu autor Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012–2013 Afganistanis. Kahe välismissiooni vahele jäid religiooniantropoloogia õpingud Tartu Ülikoolis. 2016–2019 oli Liias Kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem. Praegu õpib ta Kaitseväe Akadeemia magistriõppes sõjateadust ja -tehnoloogiat. Kolm aastat tagasi nägi Liias Tartus Säde kohvikus jalaproteesiga meest ja talle meenus luureettekanne, mis hoiatas puujalaga Talibani komandöri Juma Guli eest. Eelmine Eesti kompanii oli meest haavanud ja ta oli nüüd püha viha täis. Sealt sai romaani idee alguse. „Talibani pojad“ võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2019. aastal kolmanda koha.
Väga põnev raamat! Andis hea pildi sõjategevusest ja kohalikust elust, eriti meeldis see, et üle poole teose näed pilti läbi Talibani poolel sõdiva afgaani silmade. Emotsionaalselt laetud teos ning enam kui ühel korral leidsin end vastaspoolele kaasa elamast, nende kirjeldamisel lähtuti vaenulikkuse asemel inimlikkusest.
Raamat räägib välja mõeldud tegelastega loo Afganistaani sõja missioonist. Seda nii kohaliku Talibaniga liitunud võitleja kui Eesti sõduri kogemusest kasutades autori enda missioonikogemust.
Ma ei teadnud väga mida oodata kui seda kuulama hakkasin, aga enda peas oli vist eeldus, et tegemist on pigem ühele poole kaldu looga. Seda see kindlasti ei olnud. Autor suutis kohalike elu, usku ja Talibani eest võitlema sundinud põhjuseid nii hästi koondada, et vaatamata nende tegudele tundsin kaasa noortele poistele nende kaotatud elu eest. Ja samas ka eestlastele nende kaotatud kuude ja aastate ja pikkade tagajärgede pärast.
Raske on sõda päriselt ette kujutada seda kogemata, aga see raamatu annab nii elulise kui sügavamalt hingelise selle läbielanud osalejate vaate.
Postimehest selle raamatu tutvustavat lõiku lugedes paigutasin ta kohe kiiresti nende teoste hulka, mida ma lugeda ei kavatse. Hiljem selgus, et tutvustusse oli valitud just see kõige "kahurilihasem" ja naturalistlikult anatoomiline lõiguke, mis tegelikult tervet romaani üldse ei iseloomustaja ja millesarnaseid seal vaid mõni on.
Tegemist siis taas ühe eestlaste Afganistani sõjalist missiooni kajastava teosega, kuid seekord ilukirjanduslikus võtmes. Nagu Taavi ise mainis, ei soovinud ta kirjutada veel üht mälestuste teost. Samas on tegemist muidugi isiklikul kogemusel põhineva teosega, sest on ju autor ise teeninud luureohvitserina nii Kosovos kui ka Afganistanis.
Raamatus kulgevad kõrvuti nii eestlasest luureohvitseri Liivaku kui ka afgaanidest Talibani võitlejate süžeeliinid. Ei ajanud küll täpselt näpuga järge, kuid viimast tundus ehk isegi rohkem olevat või tõusis see lihtsalt paremini esile. Juba Abdul Hadi isa oli Talibani võitleja ja iseenesestmõistetavana jätkasid Abdul ja tema vend Juma Gul seda teed. Õpingud medreses ja treeninglaagris, missioonid, komandöriks saamine, lõputud lahingud, suhted külaelanikega ja perega, armastus - ühtaegu nii Afganistani eluolu ja asukate kirjeldus ja ka pilguheit peategelase sisemaailma. Hetked, kus ta tunnistab endale, et on väsinud vihkamast ja kahtleb oma missiooni mõttekuses. Kuradile näppu andes annad aga terve käe, kuni lõpuni.
Eestlaste tegevust kirjeldav osa oli tänu mitme samateemalise raamatu lugemisele juba tuttavam. Siinne käsitlus küll erineb teistest veidi, eelkõige esilekerkiva sõdurihuumori poolest. Teisalt on tegemist ikkagi olukorraga, kus homset tulla ei pruugi. Muidugi jooksevad lõpuks raamatu kaks süžeeliini ka kokku, aga mis see kaasa toob, jäägu juba kõigile endale lugemiseks. Tegemist on täiesti hea ja omapärase teosega, millesarnaseid kodumaises ilukirjanduses just palju pole. Saab lugeda nii lahingutehnikast kui ka psühholoogilisematest aspektidest, nii et võiks küll laiemale lugejaskonnale sobida.
Kartsin, et teos on liiga tehniline, ent minu õnneks häiris see mind vaid mõnel leheküljel. Väga hästi kirjutatud teos, nautisin seda, kuidas autor suutis empatiseerida ka oma vastaspoolega, saades aru nende sõdimise põhjustest ja tunnetest nende taga. Suur kiitus empaatia eest! Julgen seda teost soovitada ka neile, kelles muidu sõjateemad huvi ei tekita. Hea võimalus saada ilukirjanduse kaudu rohkem aru sõjast Afganistanis ja selle ümbruses.
Põnev ja asjalik kirjeldus Afghanistanis toimunud sõjast mõlemal pool rindejoont, eestlase ja kohaliku Talibani võitleja vaatenurgast. Aru on saada, et autor valdab hästi teemat, esitatakse palju kohalikku olukorda puudutavaid detaile.
Olles ise samas piirkonnas missioonil käinud, tuli lugedes nostalgilisi momente ette päris palju ja meenusid paljud igapäevased pisiasjad. Tõmbas suunurga muigele :)