What do you think?
Rate this book
Elu mõttetusest
Kirjanik Urmas Vadi viibis kolm aastat Pettunud inimeste külas ja kirjutas sealsete inimeste elust kroonika.
Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga sealt läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks.
Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.
Rohkem kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhinge hämarast, ent kutsuvast aknast. See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.
Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga sealt läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks.
Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.
Rohkem kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhinge hämarast, ent kutsuvast aknast. See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahupurk. Siin on naine, kes oskab teha suppi, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi teha. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ja nii teeb ta bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelastest on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad taas ja taas, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.
- GenresShort StoriesFiction
172 pages, Hardcover
First published November 1, 2019
3 people are currently reading
172 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 26 of 26 reviews
January 20, 2022
Naljakas, kurb, absurdne, aga realistlik. Vadi fantaasiaga üle ei pinguta, ühelt poolt on ta Pettunud inimeste külast kõnelevatel miniatuuridel muidugi ilmselge vint peal, aga teiselt poolt on üsna suur osa tegelasi ikka üsna elust maha kirjutatud. On unikaalseid ja korduvaid tegelasi, on pikemaid ja lühemaid lugusid ja pigem just need lühemad mõjuvad oma argiabsurdsete puäntidega kohati geniaalselt. Mu lemmiklugu oli naisest, kes ei olnud mingi iludus, aga jõudis siiski oma aja ära oodata. Võtab elu mõttetuse kenasti kokku.
November 19, 2019
Kõiki hetki ei saa kirjeldada. Mõned etendused on sellised, mida ei suuda sõnadega edasi anda. Või mõned hetked elust. Või mõned tunded, mis panevad südame kloppima. Mõned lõhnad, mis ajavad südame läikima. Mõned inimesed, kelle puhul mõtled, et teda ei saa olemas olla, aga näe on.
Aga neid hetki, kui tuleb nutt peale, ei taheta kirjeldada. Vadi tahab.
Aga neid hetki, kui tuleb nutt peale, ei taheta kirjeldada. Vadi tahab.
July 25, 2020
Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist.
Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
November 8, 2020
vadi on geenius!
May 24, 2022
Suurepärane gurmeeamps. Võrratu kombinatsioon nukrust, vaikset traagikat ja absurdi. Korduvaks nautimiseks pisitasa.
August 9, 2022
Lugedes tuleb kogu aeg nutt peale. Ehk siis väga tore. Ja lugege Sille arvamust. Sest jah, vint on, aga vaid veidi, elu ongi selline.
Minu lemmik oli see sea ja naabritega.
Minu lemmik oli see sea ja naabritega.
September 18, 2025
nihkes elude kroonika
December 12, 2019
SUPER !
August 1, 2020
Nii mõnusalt mõttetu raamat
December 26, 2019
Täpselt nii ongi: Rohkem kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhinge hämarast, ent kutsuvast aknast.
Vadi ei anna lugejale kätte kerget ajaviiteteksti. Ikka kaasa tuleb mõelda ja omi mõtteid, mälestusi pinnale tuua. "Meie külalistetuba on muutunud pesukuivatusrumiks" (lk 161) - et nii ei jutuks!
Vadi ei anna lugejale kätte kerget ajaviiteteksti. Ikka kaasa tuleb mõelda ja omi mõtteid, mälestusi pinnale tuua. "Meie külalistetuba on muutunud pesukuivatusrumiks" (lk 161) - et nii ei jutuks!
This entire review has been hidden because of spoilers.
Read
December 31, 2024Kui ma mõtlen ka filmidele, mis mulle kõige enam korda lähevad, siis üks variante on slice of life filmid. Ei tea miks. Kogu kunst on justkui puudutuste-ühenduste otsimine inimkogemuste vahel. Võimalik, et slice of life lugudes võib see puudutus olla kohati nii otsene, läbimata ekspositsiooni või muude ilustuste kihte. Ja siis vahel lõikabki, sügavale. Ja vahel nagu ei lõika ka. See miks mõni lihtne elukilluke lõikab ja mõni teine mitte, tundub mulle hetkel üsna müstiline ning seda müstiliselt vaimustavamad on ka need hetked kui see täielikult toimib.
Urmas Vadi raamatuga mul täielikku haakumist ei tekkinud, aga meeldiv oli temaga ikka. Vaata kasvõi haaravaid peatükkide pealkirju nagu „Tekitants“ või „Jalaravi 2“. See oli minu esimene Vadi, aga ei usu et viimane. Müstikapotentsiaal on täiesti olemas.
Urmas Vadi raamatuga mul täielikku haakumist ei tekkinud, aga meeldiv oli temaga ikka. Vaata kasvõi haaravaid peatükkide pealkirju nagu „Tekitants“ või „Jalaravi 2“. See oli minu esimene Vadi, aga ei usu et viimane. Müstikapotentsiaal on täiesti olemas.
January 4, 2020
Olin mingi hetk valmis koguni pooleli jätma, nii ebaühtlase tasemega lood. Õnneks mõni võrdlemisi hea laastuke ikka lipsas sisse. Ilmselt mu enese ootused olid valed, lootsin midagi Delerme´i "Väikeste naudingute" ja Kesküla "Elu sumedusest" ooperist eest leida. Pole viga, vähemasti hoidsin natuke raha nüüd kokku, sest mul oli hirmus kihu osta nahkköites variant, ent muudkui manitsesin end ikka eelnevalt sisuga tutvuma. Vahel harva teen ma selles elus ka õigeid otsuseid :)
May 11, 2021
Täpselt see, mis lubati, et ta on. Rikastatud absurdilähedase kuiva huumoriga, mis on natuke liiga lähedal tõele, et olla täitsa absurd. Paljuski teos, mis ei võta justkui elu eriti tõsiselt. Samas püüavad selle tegelased igati leida oma eluseisundile väljendust, mille jaoks sõnad lihtsalt ei ütle piisavalt ja teod viskavad ootustele vingerpusse. Jutustaja keeldub neid tõsiselt võtmast. Ja mida rohkem nad püüavad, seda piinlikumalt välja kukub. Kummaliselt kurb ja naerutav korraga.
July 6, 2020
Väga tabav ja hea ülesehitusega raamat. Inimeseks olemise nüridusest. Lühikesi väljavõtteid meie argielust, mis mustvalgelt trükituna jõuavad oma ebameeldivuses ehk kohalegi.
September 10, 2020
Tabav, julge isegi. Oleme vist tõesti jõudnud hetke, mil elu imiteerib kunsti, kuid mil kunst ei unusta ammendada natukene inspiratsiooni meie igapäevaelust. See raamat, või kui kasutada krooniku enda terminoloogiat, miniatuurkogu, mõjub suisa paradoksaalselt. Jah, kui nimetada elu mõttetuseks, tekib paratamatult tunne, et järjekordselt on tegemist ühe pilguheiduga meie enda ühiskonda, kus vaatab vastu üks mossis, kibestunud ja läbipõlenud inimene, kes päevad läbi kurdaks vaid selle üle, kui väga ta omaenda elu vihkab. Ning kahtlemata on siin selline meeleolu täiesti olemas, vaadakem kasvõi ühte korduvat repliiki:
Kuid mulle jäi tunne, et siin oli siiski mõnes kohas midagi enamat. Inimesed, olgu nad siis nullpunkti jõudnud või teel sinna, leidsid ikkagist elust, selle mõttetusest, midagi veidrat, ekstsentrilist või huvitavat, mis justkui andis sellele mõtte. Kasvõi hetkeks. Paljud nn. miniatuurid lõppevad nii mittemidagiütlevalt, et süga või kukal auke täis, mingit pointi seal pole. Mul on tunne, et Vadi, kes kõike seda oma silmaga koges Pettunud inimeste külas, luges hoolega Camus ja co. raamatud ilusti läbi, et suuta sellest absurdsest paigast vähemalt natukenegi aru saada. Mõttetus, ühesõnaga, eksisteerib vaid seal kus seda nähakse.
Loodetavasti tuleb ka järg, mis leiab aset Optimistlike inimeste kollektiivis, mille kõrval eksisteerib Vähem Optimistlik inimkollektiiv, ning kes teab, ehk ka Skeptikute oma. Igatahes, üsna mõnus lugemine!
Kogu aeg tuleb nutt peale.
Kuid mulle jäi tunne, et siin oli siiski mõnes kohas midagi enamat. Inimesed, olgu nad siis nullpunkti jõudnud või teel sinna, leidsid ikkagist elust, selle mõttetusest, midagi veidrat, ekstsentrilist või huvitavat, mis justkui andis sellele mõtte. Kasvõi hetkeks. Paljud nn. miniatuurid lõppevad nii mittemidagiütlevalt, et süga või kukal auke täis, mingit pointi seal pole. Mul on tunne, et Vadi, kes kõike seda oma silmaga koges Pettunud inimeste külas, luges hoolega Camus ja co. raamatud ilusti läbi, et suuta sellest absurdsest paigast vähemalt natukenegi aru saada. Mõttetus, ühesõnaga, eksisteerib vaid seal kus seda nähakse.
Loodetavasti tuleb ka järg, mis leiab aset Optimistlike inimeste kollektiivis, mille kõrval eksisteerib Vähem Optimistlik inimkollektiiv, ning kes teab, ehk ka Skeptikute oma. Igatahes, üsna mõnus lugemine!
January 31, 2020
Väikeste inimeste suured mured.
See on minu esimene kokkupuude Urmas Vadi loominguga. Kui kuulsin OP-i saates sellest raamatust, teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Seega olid mul teatud ootused. Olin umbes pool raamatut ära lugenud, kui tundsin, et enamus aega lihtsalt muigan, kuigi arvasin, et saan homeeriliselt naerda.
Ja siis see juhtus, kui jõudsin Tekitantsu looni. "Jah, ainus, mis mu elu särtsub, on tekk. Vahel enne magamaminekut ma tantsin sellega pimeduses. Need sähvatused on nagu väikesed tähed kusagil kauguses, see tekk on justkui minu Linnutee."
Ja kuni lõpuni välja ei saanud ma naeru pidama. Milline kujutlusvõime!? Kadestusväärne. Nii originaalne, tabav ja minimalistlik. Keegi, kes tahab osaleda Hercule Poirot filmis, kasvõi ainult mõned minutid alguses ja kas või sellena, kes kohe ära sureb. Keegi, kes tahab oma ökoloogilist jalajälge vähendada ja läheb oma taaskasutusega maksimuni, see tähendab tunneteni välja, saab ju vähem armastada ja vähem tunda. Mehed vaidlevad, kes maksab naise, st ühe praeguse ja teise exnaise rinnaoperatsiooni järelmaksu, need ju ajaga amortiseeruvad. Piiritult vahva huumor! Neid lühikesi sutsakaid võib lugeda niisama möödaminnes naljaviluks, aga mõne loo puhul mõtlesin küll, et siin on sügavam iva peidus. Kindlasti mõnus jälle uuesti üle lugeda.
See on minu esimene kokkupuude Urmas Vadi loominguga. Kui kuulsin OP-i saates sellest raamatust, teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Seega olid mul teatud ootused. Olin umbes pool raamatut ära lugenud, kui tundsin, et enamus aega lihtsalt muigan, kuigi arvasin, et saan homeeriliselt naerda.
Ja siis see juhtus, kui jõudsin Tekitantsu looni. "Jah, ainus, mis mu elu särtsub, on tekk. Vahel enne magamaminekut ma tantsin sellega pimeduses. Need sähvatused on nagu väikesed tähed kusagil kauguses, see tekk on justkui minu Linnutee."
Ja kuni lõpuni välja ei saanud ma naeru pidama. Milline kujutlusvõime!? Kadestusväärne. Nii originaalne, tabav ja minimalistlik. Keegi, kes tahab osaleda Hercule Poirot filmis, kasvõi ainult mõned minutid alguses ja kas või sellena, kes kohe ära sureb. Keegi, kes tahab oma ökoloogilist jalajälge vähendada ja läheb oma taaskasutusega maksimuni, see tähendab tunneteni välja, saab ju vähem armastada ja vähem tunda. Mehed vaidlevad, kes maksab naise, st ühe praeguse ja teise exnaise rinnaoperatsiooni järelmaksu, need ju ajaga amortiseeruvad. Piiritult vahva huumor! Neid lühikesi sutsakaid võib lugeda niisama möödaminnes naljaviluks, aga mõne loo puhul mõtlesin küll, et siin on sügavam iva peidus. Kindlasti mõnus jälle uuesti üle lugeda.
November 12, 2023
Fragmentidest lugu, mille raamiks on krooniku kolimine mingisse määramatusse asumisse, mille olevat rajanud Peeter esimese südametäiega süljatud lärakas kohas, kus ta hobune mutta kinni jäi. Oli helgeid hetki (Passilauas - küll nägu viie aastaga muutub ja naeratust enam pole; Amortisatsioon - kes peab maksma rindade eest, kui naine kolib varsti pärast implantaate uue elukaaslase juurde? Valetaja - arengunovell halvast heaks inimeseks:), ka tegelased aeg-ajalt kordusid, aga sedasi väreledes, vastutust enda peale mitte võttes. Ja et “kogu aeg tuleb nutt peale”, hakkas kroonikust/kirjanikust veidi kahjugi…
April 22, 2020
Esimene teos, mida härra Vadilt olen lugenud. Tabav, naljakas, kurb ning oivaliselt ladusa ning nauditava stiiliga.
January 9, 2020
Väga mõnus ja muhe lugemine :)
April 25, 2020
Üsna omanäoline kuid siiski kaasahaarav vorm. Tabab üsna täpselt inimloomust ja selle veidrusi - on ju tore vahel peeglisse vaadata 🙂
March 12, 2024
Armas, humoorikas ja inimlik. Piinlik küll, aga ei tule nutt peale. Naer tuleb peale.
April 22, 2024
Oi, mulle meeldis. Lugedes kumises Urmas Vadi hääl peas, muhedad lood elu mõttetusest vahvate püäntidega. Et nutt peale ei tuleks!
July 16, 2024
Eesti kirjandus kaotab oma kolklikku vaimu ja läheb aasta-aastalt üha paremaks. Eriti meeldis lugu "Amortisatsioon".
September 19, 2024
Kahtlesin, kas panna 4 või 5
November 16, 2025
omavahel põimuvad lühilood, mis on nii muigama panevad kui ka hämmastust tekitavad.
igav igatahes mitte!
igav igatahes mitte!
December 18, 2020
Urmas Vadi on nii kohutavalt VAHVA.
„Näib, et kõik on poodi tulnud, et kiirelt midagi kaasa haarata ja edasi tormata, aga kassa juures saab neile selgeks, et nii lihtsalt see ei lähe. Pea kõigil neil inimestel on seal kassalindi ääres tunne, et keegi tahab nende tipptunniminuteid häbematul kombel sisse vehkida. Jälgitakse üksteist, ollakse valvel.
Üks tunkedes mees on silmnähtavalt ärritunud, näitab seda välja rohkem, kui oleks viisakas, ning puhiseb enda ees seisva naise peale, pilk lausa tapab. Lõpuks ei pea mees vastu ja mühatab midagi. Naine tema ees ei saa aru, mida talle öeldi, kas selles mühinas üldse oligi midagi verbaalset? Mees kordab aga veelgi enam ärritatult ning koputab nimetissõrmega kassalindile:
„Igaüks paneb ise enda järele pulga.”
***
„Sel laupäeval olid Astrid ja Egon pulma kutsutud, see kutse tuli üllatusena, päris kauged sugulased ikkagi, aga muidugi tore, et kutsuti. Egon arvas, et ehk ei hakka minema, kuid Astrid oli hoos, nii ammu pole pulma saanud, ikka peab minema! Egon proovis küll ääri-veeri öelda, et kas neid üldse tuntaksegi, pärast tekib segadus, seda veel vaja. Egonil oli päris mitmel korral ette tulnud hetki, kui ta pidi selgitama ja tõestama, kes ta on. Ta oli sellega alati hakkama saanud, siiski jäi sellest alati veidi hõre ja ebameeldiv tunne sisse. Ka selle pulmakutsega oli väike kahtlus, äkki ikkagi on tegemist eksitusega? Astrid helistas ja küsis üle, selgus, et kõik on õige, jah, nad on kutsutud. Ümbrikusse pandi raha, nii on kõige kindlam, mis sa oskad osta, muretseti lilled, mindi kohale.
Pidu oli uhke, ehk isegi liiga priiskav, aga kord elus ju võib, ikka. Kui tehti grupipilti, siis proovisid Astrid ja Egon teiste inimeste vahele ära kaduda, läksid ja seisid tagareas. Viimasel hetkel tõmbas Egon isegi pea alla, äkki hakatakse pärast pildilt uurima, et kes need on, ja keegi ei oskagi öelda ja seda pole vaja. Visati ka pruudikimpu, sellest hoidis Astrid väga kaugele, mõelda, kui kuidagi vopsab see kimp just talle sülle, abielus naine ikkagi, ta läks kohe tüki maad eemale. Hiljem tantsiti, noored läksid lausa päris pööraseks! Egon ja Astrid tantsisid samuti, aga ei võtnud seejuures palju ruumi, tantsisid vaikselt-vaikselt, nii et kui keegi peaks eemalt neid vaatama, võiks arvata, et kaks vana inimest lihtsalt kiiguvad tuules. Süüa oli tohutult, ettekandjad muudkui voorisid suurte auravate vaagnatega, põhiroaks oli valida kolme erineva toidu vahel. Kas kana või lõhe või aurutatud aedviljad ja falafel’id taimetoitlastele.
Üks ettekandjaneiu kummardub ka Astridi ja Egoni kohal:
„Mida teile?”
„Ei meile ei ole midagi vaja!”
„Näib, et kõik on poodi tulnud, et kiirelt midagi kaasa haarata ja edasi tormata, aga kassa juures saab neile selgeks, et nii lihtsalt see ei lähe. Pea kõigil neil inimestel on seal kassalindi ääres tunne, et keegi tahab nende tipptunniminuteid häbematul kombel sisse vehkida. Jälgitakse üksteist, ollakse valvel.
Üks tunkedes mees on silmnähtavalt ärritunud, näitab seda välja rohkem, kui oleks viisakas, ning puhiseb enda ees seisva naise peale, pilk lausa tapab. Lõpuks ei pea mees vastu ja mühatab midagi. Naine tema ees ei saa aru, mida talle öeldi, kas selles mühinas üldse oligi midagi verbaalset? Mees kordab aga veelgi enam ärritatult ning koputab nimetissõrmega kassalindile:
„Igaüks paneb ise enda järele pulga.”
***
„Sel laupäeval olid Astrid ja Egon pulma kutsutud, see kutse tuli üllatusena, päris kauged sugulased ikkagi, aga muidugi tore, et kutsuti. Egon arvas, et ehk ei hakka minema, kuid Astrid oli hoos, nii ammu pole pulma saanud, ikka peab minema! Egon proovis küll ääri-veeri öelda, et kas neid üldse tuntaksegi, pärast tekib segadus, seda veel vaja. Egonil oli päris mitmel korral ette tulnud hetki, kui ta pidi selgitama ja tõestama, kes ta on. Ta oli sellega alati hakkama saanud, siiski jäi sellest alati veidi hõre ja ebameeldiv tunne sisse. Ka selle pulmakutsega oli väike kahtlus, äkki ikkagi on tegemist eksitusega? Astrid helistas ja küsis üle, selgus, et kõik on õige, jah, nad on kutsutud. Ümbrikusse pandi raha, nii on kõige kindlam, mis sa oskad osta, muretseti lilled, mindi kohale.
Pidu oli uhke, ehk isegi liiga priiskav, aga kord elus ju võib, ikka. Kui tehti grupipilti, siis proovisid Astrid ja Egon teiste inimeste vahele ära kaduda, läksid ja seisid tagareas. Viimasel hetkel tõmbas Egon isegi pea alla, äkki hakatakse pärast pildilt uurima, et kes need on, ja keegi ei oskagi öelda ja seda pole vaja. Visati ka pruudikimpu, sellest hoidis Astrid väga kaugele, mõelda, kui kuidagi vopsab see kimp just talle sülle, abielus naine ikkagi, ta läks kohe tüki maad eemale. Hiljem tantsiti, noored läksid lausa päris pööraseks! Egon ja Astrid tantsisid samuti, aga ei võtnud seejuures palju ruumi, tantsisid vaikselt-vaikselt, nii et kui keegi peaks eemalt neid vaatama, võiks arvata, et kaks vana inimest lihtsalt kiiguvad tuules. Süüa oli tohutult, ettekandjad muudkui voorisid suurte auravate vaagnatega, põhiroaks oli valida kolme erineva toidu vahel. Kas kana või lõhe või aurutatud aedviljad ja falafel’id taimetoitlastele.
Üks ettekandjaneiu kummardub ka Astridi ja Egoni kohal:
„Mida teile?”
„Ei meile ei ole midagi vaja!”
Displaying 1 - 26 of 26 reviews