What do you think?
Rate this book
Julm kümnend. 1940-1950 teismelise silmadega
Raamatus on sündmused ja inimesed ajast, mil polnud veel teksadega tüdrukuid, Viru hotelli, elektripliite ega sukkpükse, ei tuntud diskot, digit ega ID-kaarti. Google’it polnud veel leiutatud. Nende kaante vahel on kümme aastat – 1940–1950 – teismelise silmadega nähtuna, küpse inimesena tagantjärele kirjapanduna ja mõtestatuna, vahel on segamini tõde ja ettekujutus. Sõltub sellest, kus seisad. See oli silmade avanemise aastakümme.
Endine raadioajakirjanik Ene Hion, kirjutab oma raamatut tutvustades nii: „Minu kooliaeg algas Teise maailmasõjaga, küpsustunnistus tuli koos sõjaeelse iseseisva Eesti täieliku hävinguga. See oli aastakümme, mis möirgas ja müristas, pillutas laiali ja puistas segi: ilmasõda, riigipööre, totalitarismi argipäev, juunikommunistid, Venemaa eestlased, vabariigi sunnitöölised, GULAGi orjad, professionaalsed revolutsionäärid ja elukutselised agendid … Oli see ammu, oli see hiljuti? Elu on läinud, nagu poleks elanudki."
Endine raadioajakirjanik Ene Hion, kirjutab oma raamatut tutvustades nii: „Minu kooliaeg algas Teise maailmasõjaga, küpsustunnistus tuli koos sõjaeelse iseseisva Eesti täieliku hävinguga. See oli aastakümme, mis möirgas ja müristas, pillutas laiali ja puistas segi: ilmasõda, riigipööre, totalitarismi argipäev, juunikommunistid, Venemaa eestlased, vabariigi sunnitöölised, GULAGi orjad, professionaalsed revolutsionäärid ja elukutselised agendid … Oli see ammu, oli see hiljuti? Elu on läinud, nagu poleks elanudki."
240 pages, Hardcover
First published January 1, 2019
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
January 10, 2026
Palju huvitavaid fakte raamatus kirjeldatava kümnendi kohta, mida ma varem kuulnud ei olnud. Suurepärane uurimistöö! Ja mõned otsad jäävad paratamault lahtiseks.
February 8, 2026
Mulle meeldib lugeda tõestisündinud mälestusi, olgu need siis julmast kümnendist või mujalt. Eks heitlikud ja julmad ajad ole samas põnevad!
Ene Hion on kirjutanud oma raamatud (peaaegu) alati rõhutatult enda-vabalt ja seda stiili on ta järginud isegi siin, isikliku teismeea puhul. Kohati on see ilus, kohati tekitab küsimusi. Kui pealkirjas on lubatud teismelise silmi, miks siis on vaja olla nii neutraalne? Ma ei tea, kas asesõna “mina” kasutamise osas käis selle raamatu köögipoolel arutelu… aga arvan, et käis.
Aga igal juhul on siin väga palju ajaloolist faktiinfot ja on ka isiklikke, ajalugu elama panevaid detaile. Oleks minu olemine, ma paneks selle raamatu kusagile kooliõpilastele mõeldud soovituslike valikute nimekirja, koos teiste samalaadsete raamatutega (näiteks meie kirjastuse “Aja loo” sarja teostega), iga õpilane võiks valida ühe, lugeda läbi ja teha teistele ülevaate. Olgu see siis ajaloo või kirjanduse tunni raames, sest sellistes raamatutes jookseb ajalugu ja kirjanduslik eneseväljendus kokku.
Ene Hioni lugu algab julma kümnendi alguspaugust: juunikuust 1940, stseenidest, kuidas aeti kokku suvepuhkustelt need inimesed, kelle õlule sunniti juunivalitsus. Stseenid on kaasakiskuvad ja lausa filmilikud, joonealustes lisanduvad korralikud informatiivsed viited. Samal moel jätkuvad peatükid. Ja seda, et uue nomeklatuuri üks liige, Viktor Hion, on tema isa, ei ütlegi autor otse välja. (Tundub, et ta on võtnud põhimõtteks kirjutada nii, et ta ei kasuta raamatus mitte kordagi endaga seotud teemade kohta sõna “mina”. Tegevusse astub ka “vanaisa Georg” ja “lapsed”, nende hulgas ka autor.)
Kui sellest eripärast – iseenda eiramisest – mööda vaadata ja sellega harjuda, siis on raamat väga huvitav, täis fakte, tegevus läheb lisaks Eestile Siberisse, Leningradi ja Moskvasse. Põnevaid killukesi on mitmelt alat. Mis juhtus Vares-Barbaruse hüvastijätkukirjaga? Kuidas tuli kirjandusõpikutest plokke välja lõigata ja kuidas need utiili saadetud materjalid hakkasid põrandaalust elu elama… Sealsamas kõrval on aga infot, mis tundub ballast, kes kellega abiellus ja lapsed sai – mõne sellise koha oleksin ma toimetajana välja küll visanud. Kas 1950. aasta kurikuulus märtsipleenum peab olema nii põhjalikult, selle üle võib arutelda - “teismelise silmadest” ehk alapealkirjas välja lubatud fookusest läheb asi küll kaugele laiali, aga samas on see oluline ajalooline materjal.
Olen lugenud mitut Hioni teost ja tean, et ta jutustab erinevate nurkade alt ikka sedasama lugu. Vaivara lastekodu Siberisse küüditamise teema on tal hinge peal vähemalt kolmes raamatus, ka siin. (Kõige tugevamalt on ta selle läbi kirjutanud teoses “Valged varesed”). Kõik tema raamatud moodustavad kokku huvitava terviku, lõpetuseks juba pimedana diktofonile dikteeritud mälestuste kogumik “Viimased märkmed“ (kus on sees ka sõna “mina" ja rohkem isiklikku lähenemist...) Suur aitäh Ene Hionile tema lugude eest! Ka ERR-I arhiivis leiduvate paljude ajalooajalaste saadete eest!
Ene Hion on kirjutanud oma raamatud (peaaegu) alati rõhutatult enda-vabalt ja seda stiili on ta järginud isegi siin, isikliku teismeea puhul. Kohati on see ilus, kohati tekitab küsimusi. Kui pealkirjas on lubatud teismelise silmi, miks siis on vaja olla nii neutraalne? Ma ei tea, kas asesõna “mina” kasutamise osas käis selle raamatu köögipoolel arutelu… aga arvan, et käis.
Aga igal juhul on siin väga palju ajaloolist faktiinfot ja on ka isiklikke, ajalugu elama panevaid detaile. Oleks minu olemine, ma paneks selle raamatu kusagile kooliõpilastele mõeldud soovituslike valikute nimekirja, koos teiste samalaadsete raamatutega (näiteks meie kirjastuse “Aja loo” sarja teostega), iga õpilane võiks valida ühe, lugeda läbi ja teha teistele ülevaate. Olgu see siis ajaloo või kirjanduse tunni raames, sest sellistes raamatutes jookseb ajalugu ja kirjanduslik eneseväljendus kokku.
Ene Hioni lugu algab julma kümnendi alguspaugust: juunikuust 1940, stseenidest, kuidas aeti kokku suvepuhkustelt need inimesed, kelle õlule sunniti juunivalitsus. Stseenid on kaasakiskuvad ja lausa filmilikud, joonealustes lisanduvad korralikud informatiivsed viited. Samal moel jätkuvad peatükid. Ja seda, et uue nomeklatuuri üks liige, Viktor Hion, on tema isa, ei ütlegi autor otse välja. (Tundub, et ta on võtnud põhimõtteks kirjutada nii, et ta ei kasuta raamatus mitte kordagi endaga seotud teemade kohta sõna “mina”. Tegevusse astub ka “vanaisa Georg” ja “lapsed”, nende hulgas ka autor.)
Kui sellest eripärast – iseenda eiramisest – mööda vaadata ja sellega harjuda, siis on raamat väga huvitav, täis fakte, tegevus läheb lisaks Eestile Siberisse, Leningradi ja Moskvasse. Põnevaid killukesi on mitmelt alat. Mis juhtus Vares-Barbaruse hüvastijätkukirjaga? Kuidas tuli kirjandusõpikutest plokke välja lõigata ja kuidas need utiili saadetud materjalid hakkasid põrandaalust elu elama… Sealsamas kõrval on aga infot, mis tundub ballast, kes kellega abiellus ja lapsed sai – mõne sellise koha oleksin ma toimetajana välja küll visanud. Kas 1950. aasta kurikuulus märtsipleenum peab olema nii põhjalikult, selle üle võib arutelda - “teismelise silmadest” ehk alapealkirjas välja lubatud fookusest läheb asi küll kaugele laiali, aga samas on see oluline ajalooline materjal.
Olen lugenud mitut Hioni teost ja tean, et ta jutustab erinevate nurkade alt ikka sedasama lugu. Vaivara lastekodu Siberisse küüditamise teema on tal hinge peal vähemalt kolmes raamatus, ka siin. (Kõige tugevamalt on ta selle läbi kirjutanud teoses “Valged varesed”). Kõik tema raamatud moodustavad kokku huvitava terviku, lõpetuseks juba pimedana diktofonile dikteeritud mälestuste kogumik “Viimased märkmed“ (kus on sees ka sõna “mina" ja rohkem isiklikku lähenemist...) Suur aitäh Ene Hionile tema lugude eest! Ka ERR-I arhiivis leiduvate paljude ajalooajalaste saadete eest!
Displaying 1 - 4 of 4 reviews