What do you think?
Rate this book
Tüdrukune
Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad.
Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat.
Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused.
Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia.
„Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus
„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov
„Me peame rääkima oma lugusid. Et keegi ei arvaks, et on ainuke, kes on end niimoodi tundnud. Eia julgeb rääkida neist asjust, millest tavaliselt ei räägita – julgelt, ausalt ja kaasahaaravalt!” – Evelin Võigemast
„See on provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahel, mis on aktuaalne ja lõikab vahedalt. Värske ja usutav. Lugesin läbi ühe hooga.” – Tiit Aleksejev
Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat.
Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused.
Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia.
„Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus
„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov
„Me peame rääkima oma lugusid. Et keegi ei arvaks, et on ainuke, kes on end niimoodi tundnud. Eia julgeb rääkida neist asjust, millest tavaliselt ei räägita – julgelt, ausalt ja kaasahaaravalt!” – Evelin Võigemast
„See on provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahel, mis on aktuaalne ja lõikab vahedalt. Värske ja usutav. Lugesin läbi ühe hooga.” – Tiit Aleksejev
271 pages, Paperback
First published December 5, 2019
9 people are currently reading
479 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 105 reviews
December 28, 2019
Seda raamatut lugedes tekkis mul korduvalt tunne, et seda peatükki või lõiku tahaks ma oma tunnis õpilastele ette lugeda või neil ise lugeda lasta. Lõpuks läks see tunne juba nõnda valdavaks, et hakkasin märkmikusse lihtsalt peatükkide numbreid üles kirjutama. Raamatu lõpuks olin jõudnud otsusele, et järgmine aasta peaks andma õpilastele ühe kuu kodulugemiseks valida Jim Ashilevi "Kehade metsa" või Eia Uusi "Tüdrukuse" vahel. Äkki poisid peaks lugema Uusi ja tüdrukud Ashilevi raamatut? Et paremini mõista teise sugupoole hirme ja soove? Ei, las loevad ikka mõlemad teosed läbi! Saavad siis paremini ka enda hirmudest ning "häbidest" aru, mis nõnda paljusid meist terve elu saadavad.
"Tüdrukune" võtab vaatluse alla mitmed meie ühiskonna põletavad teemad, kuid kõige keskmeks on ikkagi naise roll ja tema vabadus/võimalused seda ise defineerida. Olgu selleks siis eraelu (Lilian ja tema suhted) või karjäär (peaministriks kandideeriva Triinu Tuhala valimiskampaania juhtimine Liliani poolt). Just poliitmaastikul toimuvat olelusvõitlust ning selle kajastamist ajakirjanduses kasutab autor näitematerjalina, et tuua esile silmakirjalikkus, mis valitseb meie ühiskonnas sugude võrdsuse osas (naispoliitik kalli käekotiga vs. meespoliitik kalli käekellaga).
Ühe olulisema kõrvalliinina lisanduvad hirmud ja kompleksid, mis on seotud keha ja seksuaalsusega. Seda neiueast kuni iseteadliku täiskasvanud naiseni välja. Liliani kooliaegsed mälestused kiusamisest olid selgelt romaani kõige hingekriipivam lugemine. Ütlen ausalt, et ma olin päris rõõmus, et neid mälupilte oli nõnda vähe, sest see alandust ja häbi, mida see noor tüdruk pidi läbi elama, kutsub karjuma: "See ei ole lihtsalt võimalik! See on ülepingutatud fiktsioon!". Kuid miski minus ütleb, et see on kellegi olevik või minevik. Kellegi reaalsus! Ma olen lihtsalt isekalt õnnelik, et mitte minu õpilaste.
Kuigi romaanis on tunda natuke kiirustamise märke ja kohati ehk liiga palju manitsevalt jutlustamist ning õigele teele juhatamist (täpselt sama viga, mida Lilian ka Mona puhul tegi), siis "Tüdrukune" on kokkuvõttes üks valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega. Olen oma raamatut juba kahele inimesele lugeda andnud ning ilmselt läheb see veel nii mõnelegi ringile. Usun, et algaval veerandil teen ikka väikese tutvustustunni ka oma õpilastele. Kui nad veel teose lugemiseni ei jõua, siis vähemalt teemasid, mida koos tunnis arutada, peaks tekkima meil kohe küllaga.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
"Tüdrukune" võtab vaatluse alla mitmed meie ühiskonna põletavad teemad, kuid kõige keskmeks on ikkagi naise roll ja tema vabadus/võimalused seda ise defineerida. Olgu selleks siis eraelu (Lilian ja tema suhted) või karjäär (peaministriks kandideeriva Triinu Tuhala valimiskampaania juhtimine Liliani poolt). Just poliitmaastikul toimuvat olelusvõitlust ning selle kajastamist ajakirjanduses kasutab autor näitematerjalina, et tuua esile silmakirjalikkus, mis valitseb meie ühiskonnas sugude võrdsuse osas (naispoliitik kalli käekotiga vs. meespoliitik kalli käekellaga).
Ühe olulisema kõrvalliinina lisanduvad hirmud ja kompleksid, mis on seotud keha ja seksuaalsusega. Seda neiueast kuni iseteadliku täiskasvanud naiseni välja. Liliani kooliaegsed mälestused kiusamisest olid selgelt romaani kõige hingekriipivam lugemine. Ütlen ausalt, et ma olin päris rõõmus, et neid mälupilte oli nõnda vähe, sest see alandust ja häbi, mida see noor tüdruk pidi läbi elama, kutsub karjuma: "See ei ole lihtsalt võimalik! See on ülepingutatud fiktsioon!". Kuid miski minus ütleb, et see on kellegi olevik või minevik. Kellegi reaalsus! Ma olen lihtsalt isekalt õnnelik, et mitte minu õpilaste.
Kuigi romaanis on tunda natuke kiirustamise märke ja kohati ehk liiga palju manitsevalt jutlustamist ning õigele teele juhatamist (täpselt sama viga, mida Lilian ka Mona puhul tegi), siis "Tüdrukune" on kokkuvõttes üks valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega. Olen oma raamatut juba kahele inimesele lugeda andnud ning ilmselt läheb see veel nii mõnelegi ringile. Usun, et algaval veerandil teen ikka väikese tutvustustunni ka oma õpilastele. Kui nad veel teose lugemiseni ei jõua, siis vähemalt teemasid, mida koos tunnis arutada, peaks tekkima meil kohe küllaga.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 12, 2024
More Pygmalion than Lesbian
Review of the Postimees Kirjastus paperback edition (2019)
40-year-old Lilian walks home at dawn singing the lyrics to the Estonian pop-song Tüdrukune (diminuative of the Estonian word "tüdruk" (girl) so would translate as "girlie" or "little girl") after meeting and becoming infatuated with 20-year-old Mona the night before. Lilian had just been laid off at her previous PR job and had on the spur of the moment joined some younger people at a birthday party and then out clubbing as well. Afterwards, Lilian gets a new job as campaign manager for a female Prime Ministerial candidate and she starts an affair with a mentor. Lilian has suffered abuse and harassment in the past and is undergoing treatment for it.
Some back and forth social media flirting with Mona follows and then an encounter which indicates they are both bi-curious. Mona re-enters Lilian’s life more permanently for a reason that is unexplained until the very end. During the course of all this there are some very frank descriptions of sexual activity and abuse and harassment. Occasionally this diverts into the situation of the female political candidate and the double standard of her having to be extra careful in her campaign and personal life due to what her (mostly) male opponents will use against her.
Tüdrukune has some notoriety and is a popular contemporary novel in Estonia with at least 3 print runs (as of my copy which i sourced a few months ago). Partly this is due to its sometimes shocking explicit content in a country which until roughly 30 years ago was living under a totalitarian dictatorship with strict censorship. Its marketing campaign with the striking cover art by designer Jan-Christopher Soovik would certainly have also contributed to its breakthrough.
It was the cover especially that first drew my attention. The cover asks is the woman being erased or cancelled in some manner? She is presumably looking in a mirror (a hair brush is in her hand or perhaps someone else’s) but what is she seeing vs. what is the world seeing? All of these factors made it intriguing.
Once you start to read it, there is the growing tension of what is each woman is seeking in the other’s friendship? Will Mona turn out to be a grifter and is she planning to scam Lilian at some point? is Lilian grooming Mona or does she see in her the child she never had or herself as a young person? Lilian does attempt to mold Mona in several areas such as her cultural knowledge and education and it becomes a Pygmalion relationship and certainly not one of exploitation. Mona resents the manipulation however and that creates its own tension.
I enjoyed Tüdrukune for its raising of all of these issues and tensions even if some are treated only very briefly (e.g. the political campaign). I’ll admit to some bias as Lilian recommends the book* Sweetbitter (Magusmõrkjas in its Estonian translation) to Mona, a book that I also really enjoyed, also for its allusion to the poetry of Sappho. The traveling art exhibit Âmes sauvages. Le symbolisme dans les pays baltes (Wild Souls. Symbolism in the Baltic States) at the KUMU Art Museum is visited at one point. Arvo Pärt, my favourite composer, has a cameo mention, which gets this into the List of Books with Fictional Characters Who Love Arvo Pärt. These all put Tüdrukune into the 4-star rating group for me.
Other Reviews (In Estonian, turn your web translator on)
Bold and provocative "Girlie" from Eia Uus at Portail.
"Girlie" tells the story of harassment honestly at Ajakiri.
Footnote
* As a bonus for anyone who reads this far down, I'm linking to what I would say is one of the greatest reviews I've ever read on Goodreads, which is the one of Sweetbitter by Blair that you can read here. Especially for the last paragraph.
Review of the Postimees Kirjastus paperback edition (2019)
The yellow moon stretches in the sky.
I whistle quietly in the dark streets.
Snoring sleep both deceitful and faithful.
To me alone belongs a miraculous night.
All the houses and trees look enchanted.
In the enchantment of spring,
tomorrow's work will be forgotten.
I wear only a shirt, but I'm not cold.
Laughing, I run again into the morning.
A lovesick fool is not tarnished by the weather.
Oh, my girl.
Into tomorrow, which greets the land,
I'll enter completely as a girl. - My translated excerpt from the Estonian lyrics of the song Tüdrukune (2006) by Tanel Padar & the Sun.
40-year-old Lilian walks home at dawn singing the lyrics to the Estonian pop-song Tüdrukune (diminuative of the Estonian word "tüdruk" (girl) so would translate as "girlie" or "little girl") after meeting and becoming infatuated with 20-year-old Mona the night before. Lilian had just been laid off at her previous PR job and had on the spur of the moment joined some younger people at a birthday party and then out clubbing as well. Afterwards, Lilian gets a new job as campaign manager for a female Prime Ministerial candidate and she starts an affair with a mentor. Lilian has suffered abuse and harassment in the past and is undergoing treatment for it.
Some back and forth social media flirting with Mona follows and then an encounter which indicates they are both bi-curious. Mona re-enters Lilian’s life more permanently for a reason that is unexplained until the very end. During the course of all this there are some very frank descriptions of sexual activity and abuse and harassment. Occasionally this diverts into the situation of the female political candidate and the double standard of her having to be extra careful in her campaign and personal life due to what her (mostly) male opponents will use against her.
Tüdrukune has some notoriety and is a popular contemporary novel in Estonia with at least 3 print runs (as of my copy which i sourced a few months ago). Partly this is due to its sometimes shocking explicit content in a country which until roughly 30 years ago was living under a totalitarian dictatorship with strict censorship. Its marketing campaign with the striking cover art by designer Jan-Christopher Soovik would certainly have also contributed to its breakthrough.
It was the cover especially that first drew my attention. The cover asks is the woman being erased or cancelled in some manner? She is presumably looking in a mirror (a hair brush is in her hand or perhaps someone else’s) but what is she seeing vs. what is the world seeing? All of these factors made it intriguing.
Once you start to read it, there is the growing tension of what is each woman is seeking in the other’s friendship? Will Mona turn out to be a grifter and is she planning to scam Lilian at some point? is Lilian grooming Mona or does she see in her the child she never had or herself as a young person? Lilian does attempt to mold Mona in several areas such as her cultural knowledge and education and it becomes a Pygmalion relationship and certainly not one of exploitation. Mona resents the manipulation however and that creates its own tension.
I enjoyed Tüdrukune for its raising of all of these issues and tensions even if some are treated only very briefly (e.g. the political campaign). I’ll admit to some bias as Lilian recommends the book* Sweetbitter (Magusmõrkjas in its Estonian translation) to Mona, a book that I also really enjoyed, also for its allusion to the poetry of Sappho. The traveling art exhibit Âmes sauvages. Le symbolisme dans les pays baltes (Wild Souls. Symbolism in the Baltic States) at the KUMU Art Museum is visited at one point. Arvo Pärt, my favourite composer, has a cameo mention, which gets this into the List of Books with Fictional Characters Who Love Arvo Pärt. These all put Tüdrukune into the 4-star rating group for me.
Other Reviews (In Estonian, turn your web translator on)
Bold and provocative "Girlie" from Eia Uus at Portail.
"Girlie" tells the story of harassment honestly at Ajakiri.
Footnote
* As a bonus for anyone who reads this far down, I'm linking to what I would say is one of the greatest reviews I've ever read on Goodreads, which is the one of Sweetbitter by Blair that you can read here. Especially for the last paragraph.
March 29, 2020
Mulle meeldib, kuidas Eia kirjutab. Voolavalt, kergelt, õhuliselt. Ka teemade poolest tundus raamat paljutõotav, sest ikka on ju põnev samastada end peategelasega, kes sinuga eakaaslane ja milleski ehk veel õrnalt sarnane. Milleski tabamatus, raskesti seletatavas, mida ma ei oska ja vist ei tahagi sõnadesse panna.
Ma ei tea, kas selle käsikirja juures on olnud mingi ajaline rutt või autori kärsitus, ent lugejana jäid mind kummitama mingid ebakõlad. Siit oleks saanud ülivõrdes loo, kui oleks natuke rohkem lugu ennast välja lihvinud. Praegu tundus kohati, et ampsuke siit ja teine sealt, said kuidagi kaootiliselt kokku ja moodustasid veidra minategelase. Ausalt öeldes, võrdlemisi ebasümpaatse. Või oligi see taotluslik, ei tea. Naine, kes mingite kriteeriumite järgi pidanuks olema justkui tark, edukas ja ratsionaalne, ent oli samas kentsakalt eluvõõras ja sinisilmne. Segaduses ja katki, ka seda, ja ehk just sellega võiks seletada seesugust käitumismudelit, mis lehekülgedelt vastu vaatas.
Mingil ajal oli levinud klišeelik arusaam, et omasooiharus tekibki katkisel inimesel, see raamat mõneti kinnitas seda iganenud teooriat. Teisalt, peategelane oli siiski nii segaduses, et ei saanudki lõpuni aru, kumma soo poole teda siis ikkagi rohkem tõmbab. Või oli selle mõte meile näidata, et sugu pole tähtis ja teen mida ja kellega tahes?
Kaks aspekti veel, mis mulle sümpaatsed olid. Kui lähtuda raamatu feministlikust alatoonist, siis mulle meeldis, kuidas autor lammutas neid alustalasid. Lugeja sai näha, kuis võrdsust ei ole võimalik saavutada. Ja jutt ei ole hetkel naise ja mehe vahelisest võrdsusest, vaid antud loos ei olnud see võimalik ka mitte kahe naise vahel. Peategelase patroneeriv hoiak teise naise suhtes oli läbivalt häiriv, mis näitab, et suhtemustrid on ikka väga sügaval meis endis tegelikult.
Ja teiseks, need tagasivaated teismelise Liliani teatud hetkedele. Vaat need olid lõigud, mis olid raamatu tugevaimaks osaks. Väga tõetruud, väga kriipivad, väga mõjusad.
Nagu näha, ei taha mul mõtted ikka veel otsa saada, aga ausalt, enam pikalt ei lobise. Viimane asi, need poliitiliste mängude detailid. Mulle vist (ma tõepoolest ei ole nende osas ühtset meelsust kujundanud) ei meeldinud, et need olid kõik nii värskelt meeles ja konkreetsete isikutega seonduvad. Ma oleksin tahtnud neid puhtalt lehelt võtta, aga kahjuks on see taust ja need reaalsed isikud liiga kuklas kinni. Ilmselt minu probleem.
P.S. Hetkel ei ole raamatut käepärast, aga kas ma olen ainus, kellele tundus, et ühes stseenis, kus mingi joodik tänaval Lilianit jälitama hakkas, olid peategelasel jalas kord kingad, kord saapad... Või lugesin ma unise peaga ise valesti. Ma tean, et need on kõigest detailid, aga...
P.P.S. Mulle tegelikult meeldib see kaanekujundus väga, aga kuna LV grupis liikus hiljuti veel sarnase kujundusega kaanepilt, siis vist pole paslik kiita.
Ma ei tea, kas selle käsikirja juures on olnud mingi ajaline rutt või autori kärsitus, ent lugejana jäid mind kummitama mingid ebakõlad. Siit oleks saanud ülivõrdes loo, kui oleks natuke rohkem lugu ennast välja lihvinud. Praegu tundus kohati, et ampsuke siit ja teine sealt, said kuidagi kaootiliselt kokku ja moodustasid veidra minategelase. Ausalt öeldes, võrdlemisi ebasümpaatse. Või oligi see taotluslik, ei tea. Naine, kes mingite kriteeriumite järgi pidanuks olema justkui tark, edukas ja ratsionaalne, ent oli samas kentsakalt eluvõõras ja sinisilmne. Segaduses ja katki, ka seda, ja ehk just sellega võiks seletada seesugust käitumismudelit, mis lehekülgedelt vastu vaatas.
Mingil ajal oli levinud klišeelik arusaam, et omasooiharus tekibki katkisel inimesel, see raamat mõneti kinnitas seda iganenud teooriat. Teisalt, peategelane oli siiski nii segaduses, et ei saanudki lõpuni aru, kumma soo poole teda siis ikkagi rohkem tõmbab. Või oli selle mõte meile näidata, et sugu pole tähtis ja teen mida ja kellega tahes?
Kaks aspekti veel, mis mulle sümpaatsed olid. Kui lähtuda raamatu feministlikust alatoonist, siis mulle meeldis, kuidas autor lammutas neid alustalasid. Lugeja sai näha, kuis võrdsust ei ole võimalik saavutada. Ja jutt ei ole hetkel naise ja mehe vahelisest võrdsusest, vaid antud loos ei olnud see võimalik ka mitte kahe naise vahel. Peategelase patroneeriv hoiak teise naise suhtes oli läbivalt häiriv, mis näitab, et suhtemustrid on ikka väga sügaval meis endis tegelikult.
Ja teiseks, need tagasivaated teismelise Liliani teatud hetkedele. Vaat need olid lõigud, mis olid raamatu tugevaimaks osaks. Väga tõetruud, väga kriipivad, väga mõjusad.
Nagu näha, ei taha mul mõtted ikka veel otsa saada, aga ausalt, enam pikalt ei lobise. Viimane asi, need poliitiliste mängude detailid. Mulle vist (ma tõepoolest ei ole nende osas ühtset meelsust kujundanud) ei meeldinud, et need olid kõik nii värskelt meeles ja konkreetsete isikutega seonduvad. Ma oleksin tahtnud neid puhtalt lehelt võtta, aga kahjuks on see taust ja need reaalsed isikud liiga kuklas kinni. Ilmselt minu probleem.
P.S. Hetkel ei ole raamatut käepärast, aga kas ma olen ainus, kellele tundus, et ühes stseenis, kus mingi joodik tänaval Lilianit jälitama hakkas, olid peategelasel jalas kord kingad, kord saapad... Või lugesin ma unise peaga ise valesti. Ma tean, et need on kõigest detailid, aga...
P.P.S. Mulle tegelikult meeldib see kaanekujundus väga, aga kuna LV grupis liikus hiljuti veel sarnase kujundusega kaanepilt, siis vist pole paslik kiita.
September 24, 2020
Nojah siis.
Kui ma lugesin raamatututvustuses arvustusi, et "Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen." ning „Lugemine oli valus.", siis ma panin oma keha valmis: kohe ma kogen midagi, mis mind raputab!
No ei raputanud. See raamat oli kuidagi... Tükid, mis omavahel ei haaku. Sa elad peaaegu ühte tükki sisse ja siis see saab läbi ning me oleme teise tüki kallal, mis pole üldse see. Ja mõned süžeejupid olid nagu otse Ameerika filmist: "House of Cards" stiilis valimiste värk, pow-wow high life , poliitika, ooper, peened parfüümipoed, sind rünnatakse? - kohe ise teraapiasse ja see teema lõppeb peatükiga, lendan lampi Itaaliasse... Samas on ka teine äärmus: otse elust maha kirjutamine (nt Reps).
Ma oleksin veel lugeda Liliani ja Mona vahelisest suhtest, kuigi kohati oli Lilian nii ülepakutult poose võttev ning suisa veidi creepy. Ma mõtlesin lugemise ajal teda mõned korrad meheks, nii see muutis asja veel ebamugavamaks.
Olulised ühiskondlikud teemad olid olemas, aga need olid nii veidralt süžeesse sisse surutud. Terapeut, kelle juurde Lilian läheb, on naine ja loomulikult on ta seksistlik, nii et Lilian saab lehtede viisi pidada feministlikku monoloogi. Siis õhtusöögistseen kus on Üks Väga Rumal Mees, mistõttu päris mitu naist saavad pidada feministlikku dialoogi! Ja see kõik kukub nii võltsilt välja. Selleasemel, et olla raamat, kuhu sellised asjad on ühtlaselt hajutatud, on see selliste mõttepuhangute törts siin, törts seal.
Ma ei hakka muidugi raiuma, et täiega mõttetu raamat, sest OMG, me ei ela loomaaias ja ükski mees ju PÄRISELT ei arva nii. Sest tegelikult ikka elame küll ja on liiga palju mehi, kes arvavad nii. Ning see, et sina pole seda kogenud, ei tähenda, et seda pole olemas.
Kui ma lugesin raamatututvustuses arvustusi, et "Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen." ning „Lugemine oli valus.", siis ma panin oma keha valmis: kohe ma kogen midagi, mis mind raputab!
No ei raputanud. See raamat oli kuidagi... Tükid, mis omavahel ei haaku. Sa elad peaaegu ühte tükki sisse ja siis see saab läbi ning me oleme teise tüki kallal, mis pole üldse see. Ja mõned süžeejupid olid nagu otse Ameerika filmist: "House of Cards" stiilis valimiste värk, pow-wow high life , poliitika, ooper, peened parfüümipoed, sind rünnatakse? - kohe ise teraapiasse ja see teema lõppeb peatükiga, lendan lampi Itaaliasse... Samas on ka teine äärmus: otse elust maha kirjutamine (nt Reps).
Ma oleksin veel lugeda Liliani ja Mona vahelisest suhtest, kuigi kohati oli Lilian nii ülepakutult poose võttev ning suisa veidi creepy. Ma mõtlesin lugemise ajal teda mõned korrad meheks, nii see muutis asja veel ebamugavamaks.
Olulised ühiskondlikud teemad olid olemas, aga need olid nii veidralt süžeesse sisse surutud. Terapeut, kelle juurde Lilian läheb, on naine ja loomulikult on ta seksistlik, nii et Lilian saab lehtede viisi pidada feministlikku monoloogi. Siis õhtusöögistseen kus on Üks Väga Rumal Mees, mistõttu päris mitu naist saavad pidada feministlikku dialoogi! Ja see kõik kukub nii võltsilt välja. Selleasemel, et olla raamat, kuhu sellised asjad on ühtlaselt hajutatud, on see selliste mõttepuhangute törts siin, törts seal.
Ma ei hakka muidugi raiuma, et täiega mõttetu raamat, sest OMG, me ei ela loomaaias ja ükski mees ju PÄRISELT ei arva nii. Sest tegelikult ikka elame küll ja on liiga palju mehi, kes arvavad nii. Ning see, et sina pole seda kogenud, ei tähenda, et seda pole olemas.
January 6, 2020
räägitakse, et see raamat on kirjutatud mõne napi nädalaga, ja tundub tõesti selline... kiire, ühe-hingetõmbe-jutt, millega räägitakse samas ära... kõik rääkimata lood. võibolla isegi liiga palju lugusid ühe raamatu jaoks. osa oleks ehk võinud jääda järgmisse.
äratundmist oli seal mu jaoks küllaga, elust kahekümnese ja neljakümnese naisena. tööst ja seksist ja teistest naistest ja sellest, mis on raske, aga ka sellest, mis on elus mõnusat.
lugu läks käima ladusalt ja nauditavalt, aga siis kuskil keskel tõmmati pidur peale minu meelest täiesti ülearuse stseeniga, kus kõik naised istusid peolauas ja kordamööda kõik oma elumured ette lugesid, samas kui kaks (kirjelduse järgi ju meeldivat ja intelligentset) meest istusid kõrval nagu mõhk ja tölpa, kallasid endale aga veini juurde ja m��risesid umbes et "ei ole nii". see tundus kohmakas ja ebausutav, aga eelkõige ülearune ja ei lisanud midagi juurde sellele loole, kus kõik need naiste elumurede teemad ju niigi läbi võeti.
õnneks pärast läks raamat jälle edasi ja lõpp mulle jälle meeldis, hoolimata mõnedest veidrustest ja konarustest kogu ses loos.
aa, ja poliitikaosa - mulle meeldis. räägitakse, et liiga läbipaistvalt Eestis viimasel ajal juhtunust maha kirjutatud, aga võibolla sellepärast siis oligi nii usutav ja arusaadav. ja mulle meeldis lugeda raamatut, kus naispeategelane on oma alal professionaal ja kus raamatut alustav koondamine ei tähenda automaatselt vaesusesse ja meeleheitesse langemist, jah, palun, sellisesse maailma lihtsalt tahan uskuda :)
igatahes lugesin läbi samamoodi ühe hingetõmbega nagu ta kirjutatud oli. ei jää selliseks raamatuks, mida üle loeksin, aga jääb selliseks, mida soovitan teistel lugeda. sest mul on tunne, et selle raamatu lugemine algatab mingeid vestlusi, mida oleks vaja pidada.
äratundmist oli seal mu jaoks küllaga, elust kahekümnese ja neljakümnese naisena. tööst ja seksist ja teistest naistest ja sellest, mis on raske, aga ka sellest, mis on elus mõnusat.
lugu läks käima ladusalt ja nauditavalt, aga siis kuskil keskel tõmmati pidur peale minu meelest täiesti ülearuse stseeniga, kus kõik naised istusid peolauas ja kordamööda kõik oma elumured ette lugesid, samas kui kaks (kirjelduse järgi ju meeldivat ja intelligentset) meest istusid kõrval nagu mõhk ja tölpa, kallasid endale aga veini juurde ja m��risesid umbes et "ei ole nii". see tundus kohmakas ja ebausutav, aga eelkõige ülearune ja ei lisanud midagi juurde sellele loole, kus kõik need naiste elumurede teemad ju niigi läbi võeti.
õnneks pärast läks raamat jälle edasi ja lõpp mulle jälle meeldis, hoolimata mõnedest veidrustest ja konarustest kogu ses loos.
aa, ja poliitikaosa - mulle meeldis. räägitakse, et liiga läbipaistvalt Eestis viimasel ajal juhtunust maha kirjutatud, aga võibolla sellepärast siis oligi nii usutav ja arusaadav. ja mulle meeldis lugeda raamatut, kus naispeategelane on oma alal professionaal ja kus raamatut alustav koondamine ei tähenda automaatselt vaesusesse ja meeleheitesse langemist, jah, palun, sellisesse maailma lihtsalt tahan uskuda :)
igatahes lugesin läbi samamoodi ühe hingetõmbega nagu ta kirjutatud oli. ei jää selliseks raamatuks, mida üle loeksin, aga jääb selliseks, mida soovitan teistel lugeda. sest mul on tunne, et selle raamatu lugemine algatab mingeid vestlusi, mida oleks vaja pidada.
April 17, 2020
Mõned lugupeetud lugejad ütlevad siin, et see oli nende (2019) aasta parim lugemiselamus. Nad kas loevad kolm ja pool raamatut aastas või loevad raamatuid, mida on palju raamatutekski nimetada.
Eia raamat on liiga kiiresti voolav, tegelased on lahti kirjeldamata ning süžee on pinnapealne. Eesti kirjanduse esimene lesbilugu on paljutõotav, kuid seegi kaotab oma maagia niipea kui tegelased psühholoogilisse seina jooksevad ning autor neid lahendada ei suuda/oska.
Hooman tekstis peituvaid sõnumeid ning mõistan, et neid teemasid on kindlasti tarvis (ühiskonnas) kajastada rohkem, kuid konkreetsel juhul oli raamat silmnähtavalt kiirustades kirjutatud ning see mõjus raamatule kui tervikule laastavalt.
Nagu Mihkel Kunnus oma arvustuses mainis, on raamatule tehtud märkimisväärne turundustöö ning eeskätt just raamatu tagakaanel oleva Andrei Hvostovi (kellest ma pean lugu) kommentaari tõttu ma selle raamatu kätte võtta julgesingi.
Kuid sellest kahjuks ei piisanud.
Done.
Eia raamat on liiga kiiresti voolav, tegelased on lahti kirjeldamata ning süžee on pinnapealne. Eesti kirjanduse esimene lesbilugu on paljutõotav, kuid seegi kaotab oma maagia niipea kui tegelased psühholoogilisse seina jooksevad ning autor neid lahendada ei suuda/oska.
Hooman tekstis peituvaid sõnumeid ning mõistan, et neid teemasid on kindlasti tarvis (ühiskonnas) kajastada rohkem, kuid konkreetsel juhul oli raamat silmnähtavalt kiirustades kirjutatud ning see mõjus raamatule kui tervikule laastavalt.
Nagu Mihkel Kunnus oma arvustuses mainis, on raamatule tehtud märkimisväärne turundustöö ning eeskätt just raamatu tagakaanel oleva Andrei Hvostovi (kellest ma pean lugu) kommentaari tõttu ma selle raamatu kätte võtta julgesingi.
Kuid sellest kahjuks ei piisanud.
Done.
February 26, 2020
Ühe päevaga lugemiseks. Jagamiseks. Rääkimiseks.
Kohati oli ebamugav lugeda, samas oli palju hetki, mil peategelasega täielikult samastusin. Mõne asjaga ka õnneks mitte (mul on ilmselgelt vedanud).
Mulle meeldiks, kui oskaksin sellest raamatut pikemalt rääkida, samas osavalt sõnu seades, aga ei oska. Tean vaid, et see on tähtis raamat, mida teistega jagada.
Ootan ingliskeelset tõlget, et saaksin seda välismaa sõpradega jagada.
Kohati oli ebamugav lugeda, samas oli palju hetki, mil peategelasega täielikult samastusin. Mõne asjaga ka õnneks mitte (mul on ilmselgelt vedanud).
Mulle meeldiks, kui oskaksin sellest raamatut pikemalt rääkida, samas osavalt sõnu seades, aga ei oska. Tean vaid, et see on tähtis raamat, mida teistega jagada.
Ootan ingliskeelset tõlget, et saaksin seda välismaa sõpradega jagada.
February 2, 2020
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
November 1, 2020
Kõiksugu naisi. Kõiksugu armastust. Kõiksugu emotsioone.
Olgugi, et olen selle raamatu lugemise mõttega ka varasemalt flirtinud sai see kätte võetud alles nüüd, kus on see mu kohustusliku kirjanduse nimekirjas teemal naised kirjanduses. Ja oh kui ideaalselt see raamat teemasse sobitub.
Üks ilus läbilõige tänapäeva naistest, nende eludest ja muredest. Ma ei ütle, et siin on esindatud kõik erinevad isiksused, see olekski võimatu. Nii palju kui on naisi, nii palju on ka erinevaid naisi, kuid tundsin ära mitmeid naisetüüpe ja tundsin ära ennast. Ja mis kõige tähtsam, tundsin ära, et ei ole olemas ühte õiget viisi, kuidas olla naine ja kuidas olla edukas. See oli oluline ja vajalik meeldetuletus mulle.
Olgugi, et raamatu algul läks mul lugemine aeglaselt ja kuidagi kohmakas tundus tekst, siis ühel hetkel haaras lugu endasse ja ärkas kuidagi ellu, muud enam ei pannudki tähele.
Ma pole ilus naine. See ei ole see koht, kus nüüd ümmardada "midaaaa sa ajad, sa oled imeilus ju". See on fakti nentimine. Ega ma end koledaks ka ei pea, aga missi võistlusele ei roni. Ja olgugi, et teismelisena oli kurb, et teatud tähelepanu jääb saamata õppisin juba noore täiskasvanuna, et selle üle tuleb olla õnnelik ja tänulik. Tänulik, et minu nooruspõlve ja ka praeguse elu igapäeva ei varjuta kohatud kommentaarid ja näperdamised. Et mu elluvaade ei ole nii jubedalt rikutud, et pimedas samal tänaval inimene oht ja paneb mõtlema kõige hullemat (muidugi oht on alati ja tervislik ettevaatus on alati hea). Mul on hea meel, et Uus näitas romaanis, loodetavasti ka teistele inimestele, usutavalt kui laialdase probleemiga on tegu kui räägime ahistamisest.
Ah algul ei saanud vedama, nüüd ei saanud pidama. Mida rohkem ma selle raamatu peale mõtlen seda suuremaks ja paremaks see mu peas läheb. Lõpetasin selle lugemise tund aega tagasi. Kui ma oleks päevakese või nädalakese oodanud, ei tea mis oodi siis veel oleks siit kuulda saanud :D.
Ühesõnaga, keda huvitab naistetemaatika, põhjused, miks #metoo levis kulutulena, naiseliku armastuse erinevad tahud, siis see on raamat teile.
Olgugi, et olen selle raamatu lugemise mõttega ka varasemalt flirtinud sai see kätte võetud alles nüüd, kus on see mu kohustusliku kirjanduse nimekirjas teemal naised kirjanduses. Ja oh kui ideaalselt see raamat teemasse sobitub.
Üks ilus läbilõige tänapäeva naistest, nende eludest ja muredest. Ma ei ütle, et siin on esindatud kõik erinevad isiksused, see olekski võimatu. Nii palju kui on naisi, nii palju on ka erinevaid naisi, kuid tundsin ära mitmeid naisetüüpe ja tundsin ära ennast. Ja mis kõige tähtsam, tundsin ära, et ei ole olemas ühte õiget viisi, kuidas olla naine ja kuidas olla edukas. See oli oluline ja vajalik meeldetuletus mulle.
Olgugi, et raamatu algul läks mul lugemine aeglaselt ja kuidagi kohmakas tundus tekst, siis ühel hetkel haaras lugu endasse ja ärkas kuidagi ellu, muud enam ei pannudki tähele.
Ma pole ilus naine. See ei ole see koht, kus nüüd ümmardada "midaaaa sa ajad, sa oled imeilus ju". See on fakti nentimine. Ega ma end koledaks ka ei pea, aga missi võistlusele ei roni. Ja olgugi, et teismelisena oli kurb, et teatud tähelepanu jääb saamata õppisin juba noore täiskasvanuna, et selle üle tuleb olla õnnelik ja tänulik. Tänulik, et minu nooruspõlve ja ka praeguse elu igapäeva ei varjuta kohatud kommentaarid ja näperdamised. Et mu elluvaade ei ole nii jubedalt rikutud, et pimedas samal tänaval inimene oht ja paneb mõtlema kõige hullemat (muidugi oht on alati ja tervislik ettevaatus on alati hea). Mul on hea meel, et Uus näitas romaanis, loodetavasti ka teistele inimestele, usutavalt kui laialdase probleemiga on tegu kui räägime ahistamisest.
Ah algul ei saanud vedama, nüüd ei saanud pidama. Mida rohkem ma selle raamatu peale mõtlen seda suuremaks ja paremaks see mu peas läheb. Lõpetasin selle lugemise tund aega tagasi. Kui ma oleks päevakese või nädalakese oodanud, ei tea mis oodi siis veel oleks siit kuulda saanud :D.
Ühesõnaga, keda huvitab naistetemaatika, põhjused, miks #metoo levis kulutulena, naiseliku armastuse erinevad tahud, siis see on raamat teile.
March 31, 2020
Oeh. Ilmselgelt vastuvoolu ujun oma arvamusega, aga siin see on. EI SOOVITA seda raamatut küll kellelegi. Eriti mitte teismelistele tüdrukutele. Esimene veerand meeldis mulle väga - tundus et oo - Eesti esimene lesbiarmastuslugu, miks ka mitte? Aga no ei tulnud ära ja ülejäänud kolmveerand raamatut läks kolinal allamäge. Teema on oluline, aga tõlgendus klišeedest kubisev, ebausutav, lisaks täiesti selgrootu peategelane ja tarbetu hirmutamine. Kui lõppu absurdihuumori võtmes lugeda, siis see oli täitsa okei, muidu mitte. Ja poliitkarakterite otse elust mahakirjutamine tundus kuidagi... kujutlusvõime puudumisena. Mailis Repsist hakkas suisa kahju, kuigi ma pole Keski usku iialgi olnud. Ilmselgelt kuu ajaga head raamatut ei kirjuta.
June 24, 2020
Raamat korraga kõigest ja mitte millestki. Kahjuks pean nõustuma eelnevate arvustustega, sest raamat jättis tõepoolest üpris pealiskaudse ja kiiruga-kokku-klopsitud mulje. Sellest olenemata puudutas see olulisi teemasid naiseks olemisest ning sisaldas palju valusaid äratundmisi. Soovitaksin kõigile naistele, kes soovivad vahelduseks kiiret ja kergesti sujuvat lugemist ning kõikidele meestele, kes tahaksid korrakski tunda, mis tunne on olla naine.
February 16, 2020
Mulle ei meeldinud.
Maitsed on erinevad, eks?
Umbes selline tunne - saanud kelleltki kutse, oled peol ja üritad haakuda seltkonda, et ka muljetada, tutvuda... no ja ei klapi ei ühe ega teisega.
Ma pole konservatiiv ja ei nõreta ka feminismist, ent see raamat ei suutnud mind kõnetada.
Las jääb, sest kindlasti on kirjanikul oma lugejaskond, kellega vaated säytuvad ja on ühtemoodi.
Siis see üks vastutuulde sammuja siin ei loe :)
Maitsed on erinevad, eks?
Umbes selline tunne - saanud kelleltki kutse, oled peol ja üritad haakuda seltkonda, et ka muljetada, tutvuda... no ja ei klapi ei ühe ega teisega.
Ma pole konservatiiv ja ei nõreta ka feminismist, ent see raamat ei suutnud mind kõnetada.
Las jääb, sest kindlasti on kirjanikul oma lugejaskond, kellega vaated säytuvad ja on ühtemoodi.
Siis see üks vastutuulde sammuja siin ei loe :)
March 8, 2020
Muidu 3,5 aga teema ja eesti autori poolest pigem ülespoole ümardus seekord.
Ilma otsest planeerimata haarasin selle lugemiseks just naistepäeva, mil on eriti asjakohane meenutada võrdse kohtlemise vajalikkust. Natuke kiirustatud ja liiga paljut haarata prooviv, kuid kuuldused, et antud teos vaid 3 nädalaga kirja sai, siis on täitsa mõistetav. Liliani patroniseeriv toon Mona suhtes on pisut liig, samuti ei saa ma lõpuni aru ka Mona motiividest. Aga teemad, mida kajastatakse, panevad mind seda raamatut ka kõrgemalt hindama.
Ühelt poolt Eesti poliitmaastik, mis kohati päris äratuntavalt päris elust maha viksitud aga samas nii nagu on, mis teha. Palgalõhe, võrdne kohtlemine, mõlemaid sugupooli üheselt austav suhtumine - need on teemad, mis peaks kõigile korda minema. Naispoliitikut hüsteerikuks sõimata on praeguses Eesti poliitikas täiesti ok, kurb...
Teine teema on naiste õigusega enda üle otsustada.
Kõige kurvem ongi, et isegi naised ise kipuvad sed "aga ta ise oli süüdi.." takka kiitma. Kui ma mõtlen enda noorusele, siis suudan ette manada küll mõne sellise situatsiooni, mis oleks võinud võtta ka palju kehvema pöörde. Õnneks on mind hoitud taevaste või maiste jõudude poolt.
Ja veel üks mu lemmik tsitaat feminismi kohta.
Jep, ma olen kindlasti feminist ja kasvatan ka oma tütreid selles vaimus. Ennast peab austama ja teisi inimesi samuti olenemata soost.
Ilma otsest planeerimata haarasin selle lugemiseks just naistepäeva, mil on eriti asjakohane meenutada võrdse kohtlemise vajalikkust. Natuke kiirustatud ja liiga paljut haarata prooviv, kuid kuuldused, et antud teos vaid 3 nädalaga kirja sai, siis on täitsa mõistetav. Liliani patroniseeriv toon Mona suhtes on pisut liig, samuti ei saa ma lõpuni aru ka Mona motiividest. Aga teemad, mida kajastatakse, panevad mind seda raamatut ka kõrgemalt hindama.
Ühelt poolt Eesti poliitmaastik, mis kohati päris äratuntavalt päris elust maha viksitud aga samas nii nagu on, mis teha. Palgalõhe, võrdne kohtlemine, mõlemaid sugupooli üheselt austav suhtumine - need on teemad, mis peaks kõigile korda minema. Naispoliitikut hüsteerikuks sõimata on praeguses Eesti poliitikas täiesti ok, kurb...
Teine teema on naiste õigusega enda üle otsustada.
"Mõni kannab palju meiki, sest talle ei meeldi näiteks oma vinnid. Kannab punst riietust, sest see annab talle energiat, mida tal kehakeemias ehk talvisel ajal napib. Kasutab parfüümi, mis teda ennast tegudele stimuleerib. Ma ei vaidle vastu, et kindlasti on inimesei, kes rietuvad kellegi teise jaoks. Kes valivad selga midagi peibutavat, kui otsivad kaaslast. Kindlasti teen ka mina seda, kui lähengi toast välja plaaniga. Aga kui ühiskond on nii ajupestud, et isegi psühholoog, naine veel pealekauba, arvab, et ise ta kandis seelikut, ise tahtis seksuaalset tähelepanu, siis millest me räägime? Siis ongi ühiskond, kus ka intelligentsed, haritud, tublid, targad, korralikud mehed usuvad, et naise "ei" ei tähenda alati eitust." lk 116
Kõige kurvem ongi, et isegi naised ise kipuvad sed "aga ta ise oli süüdi.." takka kiitma. Kui ma mõtlen enda noorusele, siis suudan ette manada küll mõne sellise situatsiooni, mis oleks võinud võtta ka palju kehvema pöörde. Õnneks on mind hoitud taevaste või maiste jõudude poolt.
Ja veel üks mu lemmik tsitaat feminismi kohta.
"Feminist ei vihka mehi," ütlen leebelt. "Ei pea end paremaks, lihtsalt natuke võrdsemaks kui meil siiani on lubatud end tunda. Feminist ei vihka seksi ja nii edasi. Ta ei taotle naiste ülemvõimu, vaid lihtsalt võrdset kohtlemist." lk 205.
Jep, ma olen kindlasti feminist ja kasvatan ka oma tütreid selles vaimus. Ennast peab austama ja teisi inimesi samuti olenemata soost.
December 11, 2019
This is my third Eia's book and yet again - I'm mesmerized and as an aspiring writer, frankly envious! God damn woman can write! And as it happened with "Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein", this book reads like a movie (or a series if you will) to me. I visualized the characters, places, even tastes! so vividly that I was as if inside a movie.
Eia has definitely won her place in one of the best contemporary Estonian writers in my opinion. I had plenty of places I wanted to highlight but since it was an actual paperback not on Kindle like I mostly read nowadays, it didn't happen. But there was a lot to quote - cunning wordplay, interesting musings...I related to some of the incidents the majority of young women go through in their life - the near-misses of #metoo, some actual #metoos, too. It is an important read in Estonian on the subject of female sexuality and society's taboos and innuendos around it. Read it now.
Eia has definitely won her place in one of the best contemporary Estonian writers in my opinion. I had plenty of places I wanted to highlight but since it was an actual paperback not on Kindle like I mostly read nowadays, it didn't happen. But there was a lot to quote - cunning wordplay, interesting musings...I related to some of the incidents the majority of young women go through in their life - the near-misses of #metoo, some actual #metoos, too. It is an important read in Estonian on the subject of female sexuality and society's taboos and innuendos around it. Read it now.
August 19, 2021
Võtsin raamatu jälle Tallinna Lennujaama raamaturiiulist ja nüüd järgmiseks hommikuks teisel pool Euroopat on ta läbi. Ma ei ole neid poppe eesti raamatuid üldse lugenud, aga see on küll üllatavalt hea raamat. Lihtsalt hästi kirjutatud tänapäevane armastuslugu didaktilises feministlikus võtmes. Feministlik ideoloogia ei muutu siiski liiga pealetükkivaks, kuigi balansseerib seal üsna serva peal. Võrdlemisi intelligentne, hariv, äärmiselt lobedalt kirjutatud, väga tänapäevane, kohati päris ägedalt erootiline raamat.
September 12, 2023
3,5⭐️
selle raamatuga on huvitav lugu: nii palju oli, mida yles kirjutada (teise romaani käsikiri istub sahtlis :)) ja see on hästi tervalt, torkivalt, aga voolavalt ning ladusalt kirjutatud, kuid siiski on mul tunne, et autor yritas oma ideed, kujutust feminismist kuidagi maha myya või peale suruda, et see ei tundunud enam niivõrd siiras ja kaasaelamisväärne kui ehk oleks pidanud olema. aga oli palju äratundmist ja yleyldiselt tore lugemine!!
selle raamatuga on huvitav lugu: nii palju oli, mida yles kirjutada (teise romaani käsikiri istub sahtlis :)) ja see on hästi tervalt, torkivalt, aga voolavalt ning ladusalt kirjutatud, kuid siiski on mul tunne, et autor yritas oma ideed, kujutust feminismist kuidagi maha myya või peale suruda, et see ei tundunud enam niivõrd siiras ja kaasaelamisväärne kui ehk oleks pidanud olema. aga oli palju äratundmist ja yleyldiselt tore lugemine!!
October 31, 2025
minu jaoks täitis raamat eesmärki - oli nii seda va social commentary-t kui ka põnevust, sekka igasugu muid meeldivaid ja ebameeldivaid emotsioone. ausust. otsekohesust. eriti meeldis, et peategelast ei püütud maailma täiuslikuks, vaid et ta oligi samuti ebatäiuslik. kes, tahab, saab ridade vahelt vastavalt enese väärtustele ja kogemustele veel lisakski. õnnestunud raamat.
October 24, 2020
Tulised diskussioonid konservatiivse isaga sidusid selle raamatu mõtted ka praktikasse.
Kiire ning kaasahaarav lugemine, kuid häid feministlikke mõtteid saaks minu arvates väljendada teises kuues etemini.
Kiire ning kaasahaarav lugemine, kuid häid feministlikke mõtteid saaks minu arvates väljendada teises kuues etemini.
May 27, 2022
Olen juba pikemat aega mõelnud endast kui feministist, kuid see ei tähenda, et oleksin alati vastavalt käitunud. Ühiskondlikud eeldused, surve ja hirm panevad noori tüdrukuid taluma vastuvõetamatut käitumist, isegi kui nad sisimas teavad, et ei vääri seda. Enamjaolt tuleb see käitumine meeste ja poiste poolt, aga halvustavaid ja mahategevaid kommentaare teevad ka (vanema generatsiooni) naised. Inimesed näevad sõna "feminism" ning kuna sõnas on "fem-" siis eeldavad, et see liikumine on mingi 'naised proovivad maailma üle võtta' tüüpi asi. Tegelikult on feminismi eesmärk saada võrdsed õigused meestele, naistele ja neile, kes ei tunne ennast kummagi binaarse soo liikmena. See eesliide "fem-" lihtsalt viitab sellele, et naised on need, kes on aastatuhandeid olnud ebasoodsas olukorras. Keda proovitakse piirata, suruda kastidesse, kontrollida. Kellele ei maksta sama palju palka samasuguse töö eest. Kelle kehasid nähakse objektidena, millele teised võivad ettekirjutusi teha. Terminil "feminism" on negatiivne konnotatsioon ka liikumise ekstreemse poole tõttu. Samas ei saa neile naistele pahaks panna seda, et nad on vihased. Kaalukauss on nii kaua meeste pool ning tihti lähevad asjad enne tasakaalustumist teise ekstreemsusesse.
Meestele meeldib öelda, et "küll järsku kõiki ahistatakse". Alati on ahistatud. Absoluutselt alati on naisi ahistatud, väärkoheldud ja vägistatud kohutavalt palju. Lihtsalt lõpuks oleme jõudnud ühiskonnana nii kaugele, et sellest saab avalikult rääkida. Kuigi kohtusüsteem on ikka veel selliste juhtumite puhul naeruväärne, on meil võimalus enda lugu rääkida. Ei pea piinlikusest peituma kuhugi nurka, sest oled nüüd järsku "rikutud" ning pead piinlikust tundma. Piinlik ja häbi peaks olema ainult tegijal, sest ohver ei saa ei lühikeste seelikute ega meigiga kutsuda sellist käitumist. Ahistamisi ei ole "järsku palju", lihtsalt lõpuks saab neid avalikkuse ette kiskuda.
See oli väga pikk sissejuhatus aga ta võttis kokku need asjad, mis mulle antud raamatu puhul meeldisid – teemad feminismi ümber. Autor on ilmselgelt ise kirglik feminist ning soovib edastada enda sõnumit. Minu jaoks oli see aga mõnes kohas liiga 'ütlemine'. Spetsiifilised vestlused olid loodud selleks, et peategelane saaks pidada maha pika monoloogi selgitamaks kõiki feminismi põhitõdesid. Seda oleks saanud teha ka natuke loomulikumalt. Ma ei tundnud terviklikku narratiivi, aga samas polnud tegemist ka 'lõik elust' raamatuga. "Suhe" (???) Liliani ja Mona vahel oli parimal juhul kahtlane. Lilian oli silmakirjalik, "Jah ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti". Jäi mulje, nagu autor mõistaks hukka neid tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad väljakutsuvalt ning "ebaintelligentselt". Kuigi teose lõpus Mona teeb Lilianile selgeks, et kõik naised ei taha olla ilma lasteta karjääriinimesed, oleks võinud sellest rohkem juttu olla. Feminismi eesmärk ei ole kõik naised saada tippjuhtideks kes elavad üksi ja vihkavad lapsi. Lilian proovis Monat samamoodi vorpida nagu ühiskond ja mehed niigi seda naistega teevad. Lisaks sellele see vanusevahe.. ei olnud just minu teema.
Neile, kes on juba üsnagi tuttavad feminismiga, ei paku see raamat väga midagi uut. Kirjutusstiil on pigem liiga ütlev ja moraali pidav, lugu ise mitte väga huvitav. Samas oleks kasulik lugeda "Tüdrukunet" avatud mõtlemisega meestel ja ka neil, kes alles enda tugevusega tutvust teevad.
Meestele meeldib öelda, et "küll järsku kõiki ahistatakse". Alati on ahistatud. Absoluutselt alati on naisi ahistatud, väärkoheldud ja vägistatud kohutavalt palju. Lihtsalt lõpuks oleme jõudnud ühiskonnana nii kaugele, et sellest saab avalikult rääkida. Kuigi kohtusüsteem on ikka veel selliste juhtumite puhul naeruväärne, on meil võimalus enda lugu rääkida. Ei pea piinlikusest peituma kuhugi nurka, sest oled nüüd järsku "rikutud" ning pead piinlikust tundma. Piinlik ja häbi peaks olema ainult tegijal, sest ohver ei saa ei lühikeste seelikute ega meigiga kutsuda sellist käitumist. Ahistamisi ei ole "järsku palju", lihtsalt lõpuks saab neid avalikkuse ette kiskuda.
See oli väga pikk sissejuhatus aga ta võttis kokku need asjad, mis mulle antud raamatu puhul meeldisid – teemad feminismi ümber. Autor on ilmselgelt ise kirglik feminist ning soovib edastada enda sõnumit. Minu jaoks oli see aga mõnes kohas liiga 'ütlemine'. Spetsiifilised vestlused olid loodud selleks, et peategelane saaks pidada maha pika monoloogi selgitamaks kõiki feminismi põhitõdesid. Seda oleks saanud teha ka natuke loomulikumalt. Ma ei tundnud terviklikku narratiivi, aga samas polnud tegemist ka 'lõik elust' raamatuga. "Suhe" (???) Liliani ja Mona vahel oli parimal juhul kahtlane. Lilian oli silmakirjalik, "Jah ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti". Jäi mulje, nagu autor mõistaks hukka neid tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad väljakutsuvalt ning "ebaintelligentselt". Kuigi teose lõpus Mona teeb Lilianile selgeks, et kõik naised ei taha olla ilma lasteta karjääriinimesed, oleks võinud sellest rohkem juttu olla. Feminismi eesmärk ei ole kõik naised saada tippjuhtideks kes elavad üksi ja vihkavad lapsi. Lilian proovis Monat samamoodi vorpida nagu ühiskond ja mehed niigi seda naistega teevad. Lisaks sellele see vanusevahe.. ei olnud just minu teema.
Neile, kes on juba üsnagi tuttavad feminismiga, ei paku see raamat väga midagi uut. Kirjutusstiil on pigem liiga ütlev ja moraali pidav, lugu ise mitte väga huvitav. Samas oleks kasulik lugeda "Tüdrukunet" avatud mõtlemisega meestel ja ka neil, kes alles enda tugevusega tutvust teevad.
February 6, 2020
Romaan räägib väga olulistest probleemidest, mis on väga hea. Samas oli kokku pandud liiga palju erinevaid teemasid nii, et lõppkokkuvõtteks jäi lugu pinnapealseks. Mitmed teemad jäid poolikuks, millest minu arvates oleks saanud veel paremini (või isegi sügavamalt analüüsides) edasi kirjutada. Paraku toodi kiirelt esile juba järgmine mõte. Raamat rääkis palju kuid lõppkokkuvõtteks jäi tunne, et ei räägitud millestki.
Loost saab välja võtta justkui erinevad huvitavad tükid, mis kõnetavad ning tekitavad emotsioone kuid need kõik kokkupanduna lihtsalt ei tööta.
Loo tugevaimaks küljeks on kahe naise vaheline ebakindel sõpruse-, armastuse- ja lapse ning vanema vaheline suhe. See antakse edasi huvitekitavalt.
Kiire lugemine, sobiks ehk keskkoolis lugemiseks, sest see on hea materjal, millele tuginedes arendada huvitavaid arutelusid.
Loost saab välja võtta justkui erinevad huvitavad tükid, mis kõnetavad ning tekitavad emotsioone kuid need kõik kokkupanduna lihtsalt ei tööta.
Loo tugevaimaks küljeks on kahe naise vaheline ebakindel sõpruse-, armastuse- ja lapse ning vanema vaheline suhe. See antakse edasi huvitekitavalt.
Kiire lugemine, sobiks ehk keskkoolis lugemiseks, sest see on hea materjal, millele tuginedes arendada huvitavaid arutelusid.
March 18, 2020
Lihtne lugemine, ent oma püüdes aruteludes sügav olla jäi stiil liiga hüplikuks ja siiski lihtsakoeliseks. Eri tegelased sulandusid ühtseks massiks, värvi jäi mujalgi väheks. Võibolla tingituna sellest, mida juba siin eelnevalt välja toodud – ilmselt ajaline faktor tagant ruttamas ning teatud kaootilisust ja pinnapealsust tekitamas. Minu jaoks jäi palju otsi lahtiseks.
Kindlasti oli raamatus huvitavaid mõtteid, millest kinni hakata, ent ka neid jäi napiks. Väga püüdlikult teksti sisse paigutatud päriselusündmused tundusid võõrkehana. Ühest küljest olen pettunud, et valupunkte oli lahatud üsna samas stiilis, nagu neid teemasid juba korduvalt ja korduvalt läbi on arutatud, kuid tulemuseta; teisalt usun, et nii mõnigi veel leiab sellest raamatust mõtteainet.
Olid mõned üllatused ja kaasahaaravamad hetked, kuid ootasin mingil põhjusel märksa enamat.
Kindlasti oli raamatus huvitavaid mõtteid, millest kinni hakata, ent ka neid jäi napiks. Väga püüdlikult teksti sisse paigutatud päriselusündmused tundusid võõrkehana. Ühest küljest olen pettunud, et valupunkte oli lahatud üsna samas stiilis, nagu neid teemasid juba korduvalt ja korduvalt läbi on arutatud, kuid tulemuseta; teisalt usun, et nii mõnigi veel leiab sellest raamatust mõtteainet.
Olid mõned üllatused ja kaasahaaravamad hetked, kuid ootasin mingil põhjusel märksa enamat.
October 24, 2020
Pikema arvamuse kustutasin kogemata valele klahvile vajutades ära, aga sama mõte siis lühemalt uuesti.
Tegemist ongi missiooniraamatuga, nagu autor ise on öelnud. Eesmärk paistab olevat lugejaid informeerida, et näe sellised nähtused on olemas, mõelge nüüd ja arutage. Selle eesmärgi see raamat ka täidab.
Kirjanduslikus plaanis on tekst lihtsakoeline, nüansivaene ja pinnapealne. Teost kannavad edasi peamiselt sündmused; analüüsi ja mõtisklusi praktiliselt ei ole (ainus õhku jääv küsimus on see, et kuidas küll on noorem põlvkond hoopis teistsugune kui mina, aga seegi on pigem retooriline). Samas ei pruugi see kõik olla üksnes negatiivne, sest tänu lihtsusele on raamat kiirelt ja pingutuseta loetav ja jõuab ehk rohkemate lugejateni kui nõudlikum tekst.
Selles mõttes huvitav juhtum, et arvukaid põhjalikke arvustusi lugeda oli huvitavam kui raamatut ennast.
Tegemist ongi missiooniraamatuga, nagu autor ise on öelnud. Eesmärk paistab olevat lugejaid informeerida, et näe sellised nähtused on olemas, mõelge nüüd ja arutage. Selle eesmärgi see raamat ka täidab.
Kirjanduslikus plaanis on tekst lihtsakoeline, nüansivaene ja pinnapealne. Teost kannavad edasi peamiselt sündmused; analüüsi ja mõtisklusi praktiliselt ei ole (ainus õhku jääv küsimus on see, et kuidas küll on noorem põlvkond hoopis teistsugune kui mina, aga seegi on pigem retooriline). Samas ei pruugi see kõik olla üksnes negatiivne, sest tänu lihtsusele on raamat kiirelt ja pingutuseta loetav ja jõuab ehk rohkemate lugejateni kui nõudlikum tekst.
Selles mõttes huvitav juhtum, et arvukaid põhjalikke arvustusi lugeda oli huvitavam kui raamatut ennast.
Read
March 10, 2020Seda nimetatakse vist programmiliseks kirjanduseks? Oli väga arusaadav, miks neid lugusid vaja rääkida oli, mis narratiivi sisse põimitud on. Meestel võib olla piinlik või tunne, et see kõik pole neile. Tekst on stiililt-keelelt ladus, lugemiseks kulus bussis Tartu-Ardu vahemaa. Kõrvallause komasid oleks võinud rohkem olla.
November 29, 2020
Lugemine mis haarab täielikult endasse. Soovitan!
May 8, 2020
Raamatu trumbiks on kiire ja lihtne kirjutuslaad. Teemad, mis ise on nii rasked, on kaasahaaravalt lahti kirjutatud. Sisu oli väga aus. Kirjeldamisega pole autor tagasi hoidnud ning sõnakasutus oli minu jaoks ootamatu. Teoses käsitletud teemad on tegelikult asjad, millest peab rääkima. Me ei räägi neist asjust tavaliselt. Me lihtsalt ei ole harjunud. Me ei julge. Eia Uus aga tagasi ei hoia. Ta vaatleb asju hoopis teise nurga alt. Ta on pannud raamatutegelased neil teemadel kaasa mõtlema.
Küll aga jäi lõpp poolikuks. Autor oleks raamatu lõpu justkui kiirustades kirjutanud, et teosega ruttu ühele poole saada. Minu arvates läks viimastes peatükkides eriti põnevaks ning oleksin soovinud lugeda, kuidas see kõik edasi kulmineerub ja mis saab. Hetkel jäi aga teema lahtiseks ning lõppes kõige igavamal moel üldse.
Küll aga jäi lõpp poolikuks. Autor oleks raamatu lõpu justkui kiirustades kirjutanud, et teosega ruttu ühele poole saada. Minu arvates läks viimastes peatükkides eriti põnevaks ning oleksin soovinud lugeda, kuidas see kõik edasi kulmineerub ja mis saab. Hetkel jäi aga teema lahtiseks ning lõppes kõige igavamal moel üldse.
March 5, 2020
Tänu Evelinile! Ma ise poleks osanud valida. Esimese 50 lk tunduski, et mulle see raamat küll pole ja ülejäänud osa raamatust lihtsalt neelasin, sest tekst oli mõnusalt sujuv ning sisu piisavalt väljakutsuv.
Naisõigusluse asi pole mind kunagi kõnetanud ja Eia Uus ei veennud mind ka.
Naisõigusluse asi pole mind kunagi kõnetanud ja Eia Uus ei veennud mind ka.
March 8, 2020
Kergelt loetav naistepäevalektüür. Olles ise samas eas naine kui minategelane, siis midagi sisus ei üllata, ei ehmata, ega ka pane pikalt mõtlema, kaasa arvatud see kui visalt mingid suhtumised muutuvad ja kuidas isegi Euroopa haritud ja valgetel naistel pole meestega võrreldes liiga palju millegagi kelkida ...
July 14, 2025
Neljakümnele lähenev Lilian kaotab töö ja kohtub samal õhtul ühel peol endast poole nooremat Monat. Kahe naise vahel areneb keerukas ja mitmetahuline suhe, mida raamidesse paigutada pole võimalik.
Mulle väga meeldis näha nende karakterite arengut, seda kuidas edukas ja palju kogenud Lilian Monat ka õpetada ja suunata proovis, kuid kohati ise hoopis uusi õppetunde sai. Kriitika ühiskonna suhtes, avameelsus naiseks olemise keerukustest ja imeline emakeel, mida loo kirja panemiseks kasutatud on, võlusid mind jäägitult.
Mulle väga meeldis näha nende karakterite arengut, seda kuidas edukas ja palju kogenud Lilian Monat ka õpetada ja suunata proovis, kuid kohati ise hoopis uusi õppetunde sai. Kriitika ühiskonna suhtes, avameelsus naiseks olemise keerukustest ja imeline emakeel, mida loo kirja panemiseks kasutatud on, võlusid mind jäägitult.
December 29, 2019
võtsin kätte. lugesin. panin käest. paari tunniga. raamat, mis räägib paljust. ennekõike naisest, kes teeb, mida tahab, kuidas tahab, kellega tahab. naine, kes on kord kaaslane, siis ema... raamat on ilusasti kirjutatud, seda küll. minu jaoks jäi palju segaseks ja kuidagi... lõpuni lahti harutamata. väga päevakajaline, väga valus. ahistamine - see, kuidas meeste arvates on vastuvõetav kätt püksi ajada või tagumikule asetada. soovitan igal juhul lugeda: nii poistel, tüdrukutel, meestel, naistel... kriitikana: raamatus tekkisid loos erinevad niidiotsad, mis jäid minu jaoks lõpuni kokku sidumata või lahti rääkimata. võibolla tahan liiga palju konteksti ja teos oli siiski esitatud läbi "mina" perspektiivi, mistap liigselt ei saanudki mulle avada juhtumeid.
algus ja keskpaik tugevad, lõpp kaotas oma särtsu, aga jõudis lõpuks pärale.
algus ja keskpaik tugevad, lõpp kaotas oma särtsu, aga jõudis lõpuks pärale.
March 29, 2021
Raamatust on olnud meedias palju juttu, tekkis mulje et tegemist on millegi seniolematuga. Lugu räägib naisest, kellele on osaks saanud palju seksuaalse värvinguga traumasid, laiemalt on sihikul soorollid, suhted ja vägivald. Peategelane on ilmselt kommunikatsioonispetsialist ja elustiili põhjal otsustades hea sissetulekuga inimene ning ta töötab lausa peaministrikandidaadi nõunikuna pärast seda kui sai kinga eelmisest töökohast, kus ta pidi oma põhimõtetega vastuolus firma tooteid kiitma. Suur osa romaanist kulgeb mööda pidutsemisi restoranis ja ööklubides, millest jääb hinge tühjus ja makku valu.
Palju tähelepanu saab tegelaste rõivastus, figuur ja parfüüm. Süüakse ja juuakse peenelt ning arutletakse naise õigustest ja vabadustest. Mitmed diskussioonid oleks nagu kuskilt jututubadest ümber jutustatud.
Küpse naise kiindumus noorde tüdrukusse puhkeb kohe alguslehekülgedel. Tütarlaps on veetlev ja loomulik, vaba eelmise põlvkonna kompleksidest olla ilus ja kõhn, kultuurist ja ülikoolist rikkumata. Kahe naise suhteid on kujutatud soojuse ja läheduse otsimisena, heitliku sõprusena, aga siin on minu arust raamatu positiivne pool. Kultuuriprogramm läheb siiski tüütuks ja meenutab klassikateoseid, kus vanem tegelane vormib noort harimatut sõpra kultuuri ABCga.
Peategelase, kannataja Liliani perekonnast on juttu vaid riivamisi. Mainitakse et tema vennal on lapsed, isa luges Maajat. Ema tundub et oli tore, aitas koguni tampooni paigaldada (!). Tuge vanematest siiski polnud. Seksuaalne ahistamine kummitab juba lasteaiast. Koolis toimus põhjalik horror ja klassivennad piinasid tüdrukut keldris. Mõned purjus käperdajad ründasid pimedal tänaval võluvalt naiselikku, tikkkontsadega peategelast. Psühhoterapeudist pole ka abi, teda on kerge nurka väidelda ja ta on naeruväärselt riides.
Seksuaalsusele keskenduv peategelane on paljudest traumadest hoolimata väga aktiivne. Romaanist käib läbi meespartnereid, keda kujutatakse filmitegelaste nägudega, sõbralike ja kaastundlikena. Lilian saab pidevalt rahuldusi, kuid ei leia rahu. Jääb arusaamatuks, mida ta tahab, millest unistab, mis plaan tal on. Romaani teine peaosaline Mona jääb veelgi suuremaks mõistatuseks. Kas tüdruk otsis armastust, sponsorit, eeskuju, ema? Raamatu teises pooles muutus temagi raskemeelseks ja lõpuks selgus, et oli rase.
Kõige küsitavam on siiski poliitika mängutoomine. Naispeaministrikandidaat tundub meediast maha kombineeritud ja hõredalt kujutatud. Peategelane ise ka ei usu temasse.
Täpiks i peal tuleb kõigi koledate kogemuste kõrval raamatu lõpus mängu veel naiste vana „sõber“, värvikalt kirjeldatud põiepõletik. Mida naise-elu passioon-raamatus pole on lapseootuse piinad, võimalikud sünnituse õudused, vägivaldne abikaasa ja näiteks rinnavähk. Võib-olla mõnes järgmises romaanis.
Palju tähelepanu saab tegelaste rõivastus, figuur ja parfüüm. Süüakse ja juuakse peenelt ning arutletakse naise õigustest ja vabadustest. Mitmed diskussioonid oleks nagu kuskilt jututubadest ümber jutustatud.
Küpse naise kiindumus noorde tüdrukusse puhkeb kohe alguslehekülgedel. Tütarlaps on veetlev ja loomulik, vaba eelmise põlvkonna kompleksidest olla ilus ja kõhn, kultuurist ja ülikoolist rikkumata. Kahe naise suhteid on kujutatud soojuse ja läheduse otsimisena, heitliku sõprusena, aga siin on minu arust raamatu positiivne pool. Kultuuriprogramm läheb siiski tüütuks ja meenutab klassikateoseid, kus vanem tegelane vormib noort harimatut sõpra kultuuri ABCga.
Peategelase, kannataja Liliani perekonnast on juttu vaid riivamisi. Mainitakse et tema vennal on lapsed, isa luges Maajat. Ema tundub et oli tore, aitas koguni tampooni paigaldada (!). Tuge vanematest siiski polnud. Seksuaalne ahistamine kummitab juba lasteaiast. Koolis toimus põhjalik horror ja klassivennad piinasid tüdrukut keldris. Mõned purjus käperdajad ründasid pimedal tänaval võluvalt naiselikku, tikkkontsadega peategelast. Psühhoterapeudist pole ka abi, teda on kerge nurka väidelda ja ta on naeruväärselt riides.
Seksuaalsusele keskenduv peategelane on paljudest traumadest hoolimata väga aktiivne. Romaanist käib läbi meespartnereid, keda kujutatakse filmitegelaste nägudega, sõbralike ja kaastundlikena. Lilian saab pidevalt rahuldusi, kuid ei leia rahu. Jääb arusaamatuks, mida ta tahab, millest unistab, mis plaan tal on. Romaani teine peaosaline Mona jääb veelgi suuremaks mõistatuseks. Kas tüdruk otsis armastust, sponsorit, eeskuju, ema? Raamatu teises pooles muutus temagi raskemeelseks ja lõpuks selgus, et oli rase.
Kõige küsitavam on siiski poliitika mängutoomine. Naispeaministrikandidaat tundub meediast maha kombineeritud ja hõredalt kujutatud. Peategelane ise ka ei usu temasse.
Täpiks i peal tuleb kõigi koledate kogemuste kõrval raamatu lõpus mängu veel naiste vana „sõber“, värvikalt kirjeldatud põiepõletik. Mida naise-elu passioon-raamatus pole on lapseootuse piinad, võimalikud sünnituse õudused, vägivaldne abikaasa ja näiteks rinnavähk. Võib-olla mõnes järgmises romaanis.
Displaying 1 - 30 of 105 reviews