What do you think?
Rate this book
Tondilatern
Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada. Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki. Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus. Tondilatern on Joel Jansi (s. 1982) neljas romaan, mis saavutas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha.
264 pages, Paperback
First published January 1, 2019
1 person is currently reading
33 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 26 of 26 reviews
May 12, 2021
Alustagem...
... ja algusest ehk siis alustuseks pean nentima, et kui Joel "Metsavana" Jans kunagi alustas, siis lugesin ma ta kirjatükke ja vangutasin pead, et: "Ei ole siin midagi olemas, ega ka mitte tulemas."
Mäletan, et enamuses lugudes oli mingi aru ja otsata jant, mille otsad üsna suvalt mingil hetkel kokku tõmmati või ülde lahti jäeti.
No ei kõlband väga lugeda ja nii ma arvasingi, et kallis kaim raiskab vaid oma aega.
Aga näe, eksisin.
Murrang, mil Metsavana lood minu silmis rohkem kui lihtsalt loetavaks muutusid, toimus mõned aastad tagasi ja oli selleks lugu "Das Kulturkonflikt" või hoopis mingi muu pala, aga jah... Avastasin, et areng on toimunud ja nagu juba aru saada, siis tugevalt paremuse poole.
Nimelt oli kadunud minu jaoks seedimatu "lambist kukkuva lõpplahenduse probleem", mida minu arust kirjandusena esitada ei tasuks ja tekstides oli juba tunda, et nende tehnilisele poolele on kõvasti rõhku panema hakatud.
Jutuvõistlusel mingil arusaamatul põhjusel esikümnest välja jäänud "Taevatrepi punased astmed", aga peksis minust viimasedki kõhklused, et kas poisist on lõpuks asja saanud või mitte.
Aga...
... See selleks ehk siis läheme edasi.
"Tondilatern" tuli EKL-i romaanivõistlusel teisele kohale ja see tekitas teatud ootusi. Samas nullis need ootused teose žanriline määratlus, et "noortekas".
No ma olen paari ulmelist ja päris mitut mitte-ulmelist noortekat vähem või rohkem pahaaimamatult lugema juhtunud ning see langetas kõnealuse romaani suhtes olnud ootused kuskile sinna uppuja lootuse kanti, et - "ehk ei ole ikkagi väga halb."
Lisaks on mul viimastel aastatel olnud probleem romaanidega. Et lühivormid lähevad päris hästi kaubaks, aga romaanid kipuvad pooleli jääma.
Juba praegu on mu öökapi aseaineks oleval öökõlaril Žadani "Depeche mode" ja Mudlumi "Poola posid", mis samas vaimus jätkates varsti tolmukorra alla mattuvad ja mingiks fossiilkütuseks muunduvad. Rääkimata Sandersoni "Stormlight archive-i" saagast, mis hüljatuna riiulil kevadkärbseid püüab.
Sisust...
... unustasin ma kirjutada, nii et ma pressin selle lõigu kiirelt kuskile siia vahele.
On Elva. On üks koolipoiss ja on animefännist plika ja on üks parm. See dünaamiline trio siis satub mõningate sekelduste tõttu silmitsi võõrmaailmast pärineva sissetungiga ja asjasse sekkuvad peagi Kaitseliit, NATO-väelased ja kes kõik veel. Mulle igal juhul tundus täitsa huvitekitava kompotina.
Seega
... üritan nüüd vlõpuks siis ka asjast rääkida.
Kohe alguses käivitus minus kaks lugejat. Üks, kes luges nagu Mina Ise ja teine, kes luges läbi filtri "kui ma oleks äksõnirohkeid superseiklusi armastav lugeja."
Ja nende osatähtsus kõikus üles-alla.
Esimesest kolmandikust sain mõnuga läbi ja see andis lootust, et edasi läheb ehk veel paremaks. Keskosas aga minu isiklik huvi vaibus ja asemel kerkis see sama Mitte-Mina-Lugeja, kes hindas rohkem kirjutatu tehnilist poolt jms.
No oli siiski ka seda "Kui ma oleks..." filtrit kasutades virisemist.
Näiteks see maailmade vahel vehklemine. No see teine maailm polnud just väga huvitav.
Oli selline "oli-kah," kui nüüd milelegi näpuga osutada.
Oleks võinud sellele võõrmaailmale natuke rohkem värvi anda, kuna lugejad üldiselt päriselus väga tihti maailmade vahel ei reisi ja seetõttu oleks see Elvale mõnus vahepala olnud, aga jah. Väga ei kiunu.
Raamatu viimane kolmandik, libises aga taas lamatisteohtu trotsides mööda vaimset seedekulglat alla, ehkki mõned militaaräksõni käigus ettetulnud seigad panid kahtlevalt kulme kortsutama ja korraks pilku lakke suunama.
" ....Ommm...."
Aga jah, huvi siiski püsis ja kerkis viimases kolmandikus taas esikolmandiku tasemele.
Lõpetuseks...
... oleks imelihtne öelda, et - "Kui ma oleksin "lugeja, kes armastab tulemöllu ja pauku", siis oleks ma selle raamatuga sajaga rahule jäänud" - ning sellega ka otsad kokku tõmmata, ent ma olen loomult irisevat tüüpi ja masohhist pealekauba ja seega katsun ikkagi läbi Oma Isikliku Mina Vaatepunkti midagi öelda.
Alustuseks, et üleshituselt pole suurt midagi ette heita. Oli algus, oli keskosa ja oli lõpp ning kõik see jooksis ilma pikemate seisakuteta. Ja vat see oligi minu jaoks probleem.
Selline "vajutame alguses gaasi põhja ja katsume samas vaimus kuni lõpuni välja lasta" formaat on minu jaoks väsitav ning kui aus olla siis sutike ka ebahuvitav.
"Anna aega atra seada," ütlesid vanad roomlased ja õigus neil oli.
Sisu poolest pole midagi väga ette heita. Oli momente, mis panid hetkeks silmi pööritama, aga ei midagi raskekaalulist.
Siin-seal on mainitud kirjavigu, aga kuna arvatavasti tegin ma neid seda postitust kirjutades rohkem, kui neid terve "Tondilaterna" peale kokku oli, siis olen sel teemal parem vait.
Nii, nüüd aga juhtus see, et ma vaatasin kella ja mulle tuli pähe, et ma peaks praegu hoopis õppima, nii et räägin natuke veel....
...Hindest...
.... Minu poolt tuleb neli. Tugev neli, sest nagu öeldud pole ma päris selle raamatu sihtgrupp ja raamatu teisest kolmandikust pidin end küll kõigest kerge vaeva, ent siiski vaevaga läbi vedama. See siis kisub hinnet punktijagu alla. Aga jah, suuri etteheiteid pole. Lugu jooksis, lugu kestis ja lugu lõppes ning see kas lõpp oli liiga moosine või mitte ei puutu otseselt asjasse, kuna korralik lõpp kui selline oli olemas.
Väga ei härinud enivei.
Ahjaa, peaaegu et unustasin - illustratsioonid veavad koguhinde plussiga nelja peale.
- Side lõpp.
P.S. Mul on ka blogi: http://realmnc2.blogspot.com/
... ja algusest ehk siis alustuseks pean nentima, et kui Joel "Metsavana" Jans kunagi alustas, siis lugesin ma ta kirjatükke ja vangutasin pead, et: "Ei ole siin midagi olemas, ega ka mitte tulemas."
Mäletan, et enamuses lugudes oli mingi aru ja otsata jant, mille otsad üsna suvalt mingil hetkel kokku tõmmati või ülde lahti jäeti.
No ei kõlband väga lugeda ja nii ma arvasingi, et kallis kaim raiskab vaid oma aega.
Aga näe, eksisin.
Murrang, mil Metsavana lood minu silmis rohkem kui lihtsalt loetavaks muutusid, toimus mõned aastad tagasi ja oli selleks lugu "Das Kulturkonflikt" või hoopis mingi muu pala, aga jah... Avastasin, et areng on toimunud ja nagu juba aru saada, siis tugevalt paremuse poole.
Nimelt oli kadunud minu jaoks seedimatu "lambist kukkuva lõpplahenduse probleem", mida minu arust kirjandusena esitada ei tasuks ja tekstides oli juba tunda, et nende tehnilisele poolele on kõvasti rõhku panema hakatud.
Jutuvõistlusel mingil arusaamatul põhjusel esikümnest välja jäänud "Taevatrepi punased astmed", aga peksis minust viimasedki kõhklused, et kas poisist on lõpuks asja saanud või mitte.
Aga...
... See selleks ehk siis läheme edasi.
"Tondilatern" tuli EKL-i romaanivõistlusel teisele kohale ja see tekitas teatud ootusi. Samas nullis need ootused teose žanriline määratlus, et "noortekas".
No ma olen paari ulmelist ja päris mitut mitte-ulmelist noortekat vähem või rohkem pahaaimamatult lugema juhtunud ning see langetas kõnealuse romaani suhtes olnud ootused kuskile sinna uppuja lootuse kanti, et - "ehk ei ole ikkagi väga halb."
Lisaks on mul viimastel aastatel olnud probleem romaanidega. Et lühivormid lähevad päris hästi kaubaks, aga romaanid kipuvad pooleli jääma.
Juba praegu on mu öökapi aseaineks oleval öökõlaril Žadani "Depeche mode" ja Mudlumi "Poola posid", mis samas vaimus jätkates varsti tolmukorra alla mattuvad ja mingiks fossiilkütuseks muunduvad. Rääkimata Sandersoni "Stormlight archive-i" saagast, mis hüljatuna riiulil kevadkärbseid püüab.
Sisust...
... unustasin ma kirjutada, nii et ma pressin selle lõigu kiirelt kuskile siia vahele.
On Elva. On üks koolipoiss ja on animefännist plika ja on üks parm. See dünaamiline trio siis satub mõningate sekelduste tõttu silmitsi võõrmaailmast pärineva sissetungiga ja asjasse sekkuvad peagi Kaitseliit, NATO-väelased ja kes kõik veel. Mulle igal juhul tundus täitsa huvitekitava kompotina.
Seega
... üritan nüüd vlõpuks siis ka asjast rääkida.
Kohe alguses käivitus minus kaks lugejat. Üks, kes luges nagu Mina Ise ja teine, kes luges läbi filtri "kui ma oleks äksõnirohkeid superseiklusi armastav lugeja."
Ja nende osatähtsus kõikus üles-alla.
Esimesest kolmandikust sain mõnuga läbi ja see andis lootust, et edasi läheb ehk veel paremaks. Keskosas aga minu isiklik huvi vaibus ja asemel kerkis see sama Mitte-Mina-Lugeja, kes hindas rohkem kirjutatu tehnilist poolt jms.
No oli siiski ka seda "Kui ma oleks..." filtrit kasutades virisemist.
Näiteks see maailmade vahel vehklemine. No see teine maailm polnud just väga huvitav.
Oli selline "oli-kah," kui nüüd milelegi näpuga osutada.
Oleks võinud sellele võõrmaailmale natuke rohkem värvi anda, kuna lugejad üldiselt päriselus väga tihti maailmade vahel ei reisi ja seetõttu oleks see Elvale mõnus vahepala olnud, aga jah. Väga ei kiunu.
Raamatu viimane kolmandik, libises aga taas lamatisteohtu trotsides mööda vaimset seedekulglat alla, ehkki mõned militaaräksõni käigus ettetulnud seigad panid kahtlevalt kulme kortsutama ja korraks pilku lakke suunama.
" ....Ommm...."
Aga jah, huvi siiski püsis ja kerkis viimases kolmandikus taas esikolmandiku tasemele.
Lõpetuseks...
... oleks imelihtne öelda, et - "Kui ma oleksin "lugeja, kes armastab tulemöllu ja pauku", siis oleks ma selle raamatuga sajaga rahule jäänud" - ning sellega ka otsad kokku tõmmata, ent ma olen loomult irisevat tüüpi ja masohhist pealekauba ja seega katsun ikkagi läbi Oma Isikliku Mina Vaatepunkti midagi öelda.
Alustuseks, et üleshituselt pole suurt midagi ette heita. Oli algus, oli keskosa ja oli lõpp ning kõik see jooksis ilma pikemate seisakuteta. Ja vat see oligi minu jaoks probleem.
Selline "vajutame alguses gaasi põhja ja katsume samas vaimus kuni lõpuni välja lasta" formaat on minu jaoks väsitav ning kui aus olla siis sutike ka ebahuvitav.
"Anna aega atra seada," ütlesid vanad roomlased ja õigus neil oli.
Sisu poolest pole midagi väga ette heita. Oli momente, mis panid hetkeks silmi pööritama, aga ei midagi raskekaalulist.
Siin-seal on mainitud kirjavigu, aga kuna arvatavasti tegin ma neid seda postitust kirjutades rohkem, kui neid terve "Tondilaterna" peale kokku oli, siis olen sel teemal parem vait.
Nii, nüüd aga juhtus see, et ma vaatasin kella ja mulle tuli pähe, et ma peaks praegu hoopis õppima, nii et räägin natuke veel....
...Hindest...
.... Minu poolt tuleb neli. Tugev neli, sest nagu öeldud pole ma päris selle raamatu sihtgrupp ja raamatu teisest kolmandikust pidin end küll kõigest kerge vaeva, ent siiski vaevaga läbi vedama. See siis kisub hinnet punktijagu alla. Aga jah, suuri etteheiteid pole. Lugu jooksis, lugu kestis ja lugu lõppes ning see kas lõpp oli liiga moosine või mitte ei puutu otseselt asjasse, kuna korralik lõpp kui selline oli olemas.
Väga ei härinud enivei.
Ahjaa, peaaegu et unustasin - illustratsioonid veavad koguhinde plussiga nelja peale.
- Side lõpp.
P.S. Mul on ka blogi: http://realmnc2.blogspot.com/
December 21, 2019
Vaikne ja rahulik väikelinn. Eramajad suurte aedade ja kõrvaltänavad peaaegu olematu liiklusega. Igale poole jõudmine võtab aega täpselt ühe paraja jalutuskäigu jagu. Isegi kohalik pumpsu on pooltuttav ja lihtsalt selline meie kandis elav natuke kummaline onuke. Mis saaks sellist idülli küll rikkuda?
Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.
Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.
Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.
Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.
Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 5, 2020
Teine koht romaanivõistlusel on väga tubli tulemus ning raamat olekski võinud ilmuda võistlusele esitatud käsikirja pealkirjaga "Tribestria". Sellel on vähemalt looga mingisugune seos. Miks ilmus raamat aga "Tondilaterna" nime all, on minu jaoks väga suur küsimärk. Sisu ei seleta seda pealkirja mitte kuidagi.
Rajar ja Siiri on Elva kooliõpilased. Rajar on sportlik gümnasist, Siiri animefännist üheksandik. Lugu algab nagu tavaline noortekas. Õige varsti kisub lugu ulmeliseks. Rajarit painavad imelikud unenäod ning miski sunnib teda ehitama mingisugust imemasinat, mis osutub hinge paralleelmaailma rändamise väravaks. Lugu saab hoo sisse, kui Rajar läheb teisele poole Siiri hinge päästma ning naasnuna avastavad, et teiselt poolt hakatakse tungima nende maailma. Algab tagaajamine ja võitlus, mis päädib väikest sorti sõjaga, kuhu on kaasatud kaitseliitlased ja NATO liitlased. Lõpp hea, kõik hea.
Lõpp ongi kogu raamatu juures minu lemmik. See oli väga loogiline ning loomulik. Vahva punkt kogu sellele hingede temaatikale. Tahan teema valikut tõesti kiita. Ideed olid väga huvitavad ning omavahel hästi seotud. Ainult et teostus lonkas tuntavalt. Kirjakunsti on selles raamatus üpris vähe. Lugemisel tekkivate emotsioonide spekter jäi kitsaks ja madalaks. Lisaks need kirjavead... Illustratsioone oleks võinud rohkem olla, need olid tõesti head (illustratsioonide autor Sander Tulk).
Mille eest see teos nii kõrge koha võis saavutada? Ma ei ole eesti teadusulmekirjandusega tuttav, välisautorite loomingut olen rohkem lugenud ning selle taustal võin välja tuua mõned nüansid. Selle raamatu idee ning kirjeldatud tehnoloogia on tõesti huvitav. Selle asetamine Eesti oludesse on minu jaoks veidi võõrastav, kuid kui minu subjektiivsus kõrvale jätta, siis miks mitte ei võiks sellised sündmused ühte Eesti väikelinna sobida. Ning tegelikult kumab selles teoses autori potentsiaal kirjutada midagi veel paremat. Igatahes, hoian tulevikus silma peal, võibolla saab sellest autorist minu jaoks teerajaja eesti ulmekirjandusse.
http://raamatuarmastus.blogspot.com/2...
Rajar ja Siiri on Elva kooliõpilased. Rajar on sportlik gümnasist, Siiri animefännist üheksandik. Lugu algab nagu tavaline noortekas. Õige varsti kisub lugu ulmeliseks. Rajarit painavad imelikud unenäod ning miski sunnib teda ehitama mingisugust imemasinat, mis osutub hinge paralleelmaailma rändamise väravaks. Lugu saab hoo sisse, kui Rajar läheb teisele poole Siiri hinge päästma ning naasnuna avastavad, et teiselt poolt hakatakse tungima nende maailma. Algab tagaajamine ja võitlus, mis päädib väikest sorti sõjaga, kuhu on kaasatud kaitseliitlased ja NATO liitlased. Lõpp hea, kõik hea.
Lõpp ongi kogu raamatu juures minu lemmik. See oli väga loogiline ning loomulik. Vahva punkt kogu sellele hingede temaatikale. Tahan teema valikut tõesti kiita. Ideed olid väga huvitavad ning omavahel hästi seotud. Ainult et teostus lonkas tuntavalt. Kirjakunsti on selles raamatus üpris vähe. Lugemisel tekkivate emotsioonide spekter jäi kitsaks ja madalaks. Lisaks need kirjavead... Illustratsioone oleks võinud rohkem olla, need olid tõesti head (illustratsioonide autor Sander Tulk).
Mille eest see teos nii kõrge koha võis saavutada? Ma ei ole eesti teadusulmekirjandusega tuttav, välisautorite loomingut olen rohkem lugenud ning selle taustal võin välja tuua mõned nüansid. Selle raamatu idee ning kirjeldatud tehnoloogia on tõesti huvitav. Selle asetamine Eesti oludesse on minu jaoks veidi võõrastav, kuid kui minu subjektiivsus kõrvale jätta, siis miks mitte ei võiks sellised sündmused ühte Eesti väikelinna sobida. Ning tegelikult kumab selles teoses autori potentsiaal kirjutada midagi veel paremat. Igatahes, hoian tulevikus silma peal, võibolla saab sellest autorist minu jaoks teerajaja eesti ulmekirjandusse.
http://raamatuarmastus.blogspot.com/2...
April 18, 2021
Põnev ulmekas, mille tegevus toimub siinsamas Eestimaal, nimelt Elvas. Raamatu peategelane on gümnasist Rajar, kes ei ole küll väga usin õpilane, kuid see-eest õiglane. Kui ta märkab, et koolis kiusatakse omapärase välimusega uut õpilast, siis astub ta muidugi vahele. Peagi saavad Rajarist ja Siirist sõbrad. Et unenägudest lahti saada, hakkab Rajar unes nähtud masinat esitama. Siiski on puudu üks oluline osa, mille ta leiab kohaliku kodutu joodiku juurest. Masin aga toob sekeldusi esmalt Siirile ja Rajarile, kuid tagajärjed on hoopis tõsisemad.
Kuna ma ei ole kodumaist ulmet eriti lugenud, siis oli see tore tutvus. :)
Kuna ma ei ole kodumaist ulmet eriti lugenud, siis oli see tore tutvus. :)
September 9, 2020
see raamat saab palju vigu andeks selle üldise õhina, siiruse ja poisikeselikkuse eest, millega ta kirjutatud on :) ma tean seda tunnet, kui oled teismeline ja tahaks kirjutada maailma kõige ägedama raamatu ja kujutad enamvähem ette, millised inimesed seal misasju tegema peaks, aga mul oli sellest tüdrukute versioon ja hiljem lugema sattunud olen ka ainult tüdrukute versioone seni. see siin on siis poiste oma. nunnu tüdruk, keda saab kaitsta ja kellega on tore, aga kellega lähedus piirdub täpselt nende hetkedega, kui juba natuke kohmetuks läheb, ja siis saab kohe tagasi tõmmata; kiusamisolukorras saad valida rolli, kus sa pole ei kiusaja ega kiusatu, vaid kangelane; hästi palju kõrgtehnoloogiat, mis kõik varem või hiljem efektselt õhku lendab; ja sinu sõna kuulavad järsku nii mataõps, kohalik kaitseliit, eesti kaitseminister kui ameerika kindralid. nagu... astuge eest, kõik eneseabiraamatud "mida mehed tahavad", SEE on see raamat, mida mul oleks olnud vaja 14-aastasena lugeda, ma oleks suhetes edaspidi palju edukam olnud :D
ma tegelt tean, et Joel Jans on täiskasvanud habemega mees, aga minu meelest on ta olnud erakordselt edukas sisemise lapse väljalaskmisel!
kahju on sellest, et toasviibivad täiskasvanud on siin autorit veidi alt vedanud ja kuigi järelsõna lausa kiidab keele- ja sisutoimetajat hea töö eest, siis pean minagi (nagu paljud eelmised lugejad) nentima, et kirja- või näpuvigu jääb mida edasi, seda rohkem silma. lihtsalt mingid pisiasjad, rektsioonivead ja sõnakordused jne, aga no milleks. sisuliselt on ka mõned asjad logisema jäänud, millega toimetaja saanuks aidata. isiklikult jäi mind kõige rohkem häirima koht, kus väidetakse, et Nõost Elvasse sõidetakse "mööda Tartu äärelinne konarlikke ja löökauke täis teid". kuna ma ei usu, et keegi päriselt kaarti nii kehvasti luges, et Nõost Elvasse Tartu kaudu läks, siis on tegu kas hooletusega (autor ja toimetaja unustasid ära, kust teekond alguse sai. aga see on eelmises peatükis kirjas!) või lihtsalt mõiste "äärelinn" erakordselt loomingulise rakendamisega, millega ma ei saa kuidagi nõus olla. (no norin jah pisiasjade kallal, aga kamoon, mitte ükski eestlane, kes on "Tenetit" näinud, pole ka jätnud mainimata seda, kuidas seal Laagna tee viib Pärnu mnt viaduktilt sadamasse. kui ei taha, et inimesed geograafiaga kaasa mõtlevad, paiguta tegevus teisele planeedile või väljamõeldud kohta:))
kokkuvõttes on ikkagi nunnu. ja mulle meeldis see väljamõeldud tulnukate keel, mida kenasti ilma suuremate kommentaarideta kasutati, ise vaata, kas ja kuidas aru saad. lubatud illustratsioone mu e-raamatus ei olnud, aga ma lähen vaatan need ka mõnikord raamatupoes või -kogus ära. kaanepilt on ka v hea! (aga pealkiri on küll ilus, aga ei seostunud sisus justkui lõpuni millegagi, või...?)
ma tegelt tean, et Joel Jans on täiskasvanud habemega mees, aga minu meelest on ta olnud erakordselt edukas sisemise lapse väljalaskmisel!
kahju on sellest, et toasviibivad täiskasvanud on siin autorit veidi alt vedanud ja kuigi järelsõna lausa kiidab keele- ja sisutoimetajat hea töö eest, siis pean minagi (nagu paljud eelmised lugejad) nentima, et kirja- või näpuvigu jääb mida edasi, seda rohkem silma. lihtsalt mingid pisiasjad, rektsioonivead ja sõnakordused jne, aga no milleks. sisuliselt on ka mõned asjad logisema jäänud, millega toimetaja saanuks aidata. isiklikult jäi mind kõige rohkem häirima koht, kus väidetakse, et Nõost Elvasse sõidetakse "mööda Tartu äärelinne konarlikke ja löökauke täis teid". kuna ma ei usu, et keegi päriselt kaarti nii kehvasti luges, et Nõost Elvasse Tartu kaudu läks, siis on tegu kas hooletusega (autor ja toimetaja unustasid ära, kust teekond alguse sai. aga see on eelmises peatükis kirjas!) või lihtsalt mõiste "äärelinn" erakordselt loomingulise rakendamisega, millega ma ei saa kuidagi nõus olla. (no norin jah pisiasjade kallal, aga kamoon, mitte ükski eestlane, kes on "Tenetit" näinud, pole ka jätnud mainimata seda, kuidas seal Laagna tee viib Pärnu mnt viaduktilt sadamasse. kui ei taha, et inimesed geograafiaga kaasa mõtlevad, paiguta tegevus teisele planeedile või väljamõeldud kohta:))
kokkuvõttes on ikkagi nunnu. ja mulle meeldis see väljamõeldud tulnukate keel, mida kenasti ilma suuremate kommentaarideta kasutati, ise vaata, kas ja kuidas aru saad. lubatud illustratsioone mu e-raamatus ei olnud, aga ma lähen vaatan need ka mõnikord raamatupoes või -kogus ära. kaanepilt on ka v hea! (aga pealkiri on küll ilus, aga ei seostunud sisus justkui lõpuni millegagi, või...?)
February 4, 2023
Seda raamatut oleks küll väiksena lugenud ja nautinud täiega, kuigi 25 aastat tagasi ei teadnud animest mitte midagi. Jutt oli väga ladus, kohati lausa liiga ja oleks tahtnud veidi rohkem otsustuspinevust mõnda kohta, aga see oleks jälle tempot alla tõmmanud. Epiloogi eest plusspunktid!
August 20, 2020
Üritan iga aasta lugeda kõik Eestis ilmuvad noortekad, kuid igal aastal on keskmiselt 3 raamatut, mis jäävad kõrvale. "Tondilatern" oli üks neist, mille puhul arvasin julmalt, et ju ta kräpp on.
Ei olnud! Ma ei ole mitte ainult positiivselt üllatunud, vaid lausa šokis! See ei ole minu tass teed ja järge ma ei loeks. Minu jaoks veidi liiga palju sõdasid, lahingustrateegiat, tehnoloogia kirjeldust - see kõik käib mul üle pea. Aga! See on hästi kirjutatud ning loodud maailm on põnev ja mitmekülgne. Loos endas oli parasjagu pöördeid, et pulssi üleval hoida samas seebiooperiks muutumata.
Soovitaksin inimestele, kellele näiteks on meeldinud Pierce Browni "Punase tõus" või Brandon Sandersoni "Terassüda".
Ei olnud! Ma ei ole mitte ainult positiivselt üllatunud, vaid lausa šokis! See ei ole minu tass teed ja järge ma ei loeks. Minu jaoks veidi liiga palju sõdasid, lahingustrateegiat, tehnoloogia kirjeldust - see kõik käib mul üle pea. Aga! See on hästi kirjutatud ning loodud maailm on põnev ja mitmekülgne. Loos endas oli parasjagu pöördeid, et pulssi üleval hoida samas seebiooperiks muutumata.
Soovitaksin inimestele, kellele näiteks on meeldinud Pierce Browni "Punase tõus" või Brandon Sandersoni "Terassüda".
January 31, 2020
Kui see raamat ilmus, siis jäi mulle kohe silma. Kaanepilt lummas.
Sisu meeldis ka. Lihtne ja konkreetne. Huvitav. Kindel on aga see, et autor tekitas pigem huvi, kui hirmutaks ulmeteemast eemale. See on juba päris hea ;).
Sisu meeldis ka. Lihtne ja konkreetne. Huvitav. Kindel on aga see, et autor tekitas pigem huvi, kui hirmutaks ulmeteemast eemale. See on juba päris hea ;).
January 21, 2023
Noorena olin ma tugevalt arvamusel, et eestlased kirjutavad igavaid raamatuid või oli probleem selles, et kohustuslik kirjandus oli väga kuiv lugemine, sest kirjeldused oli nii nii pikad. Noor tahab ikka korraliku põnevust ja tulemöllu ja seda, et fantaasial pole piire. Mul pole muud öelda, et unustasin seda raamatut lugedes ära oma vanuse ja elasin sündmustele kaasa.
July 18, 2020
Väga kaasahaarav ning tempokas. Isegi kurb, et see nii kiirelt läbi sai, kuna teos on tõesti väga huvitav ja paeluv.
December 27, 2019
«Tondilaternat» võib soovitada neile, kelles leidub ports seiklushimulisi pisikuid, kes soovivad kogeda maailma läbi omapäraste noorte silmade ja veeta üks või paar mõnusat õhtupoolikut unenäolises ja nihkes reaalsuses.
December 22, 2019
Kiire, põnev ja kaasahaarav :) Pöörakuid on ka omajagu :)
August 17, 2020
Kiire tegevus ja huvitavad tegelased. Täitsa loetav noorteulme.
February 18, 2020
Midagi väga teistsugust (heas mõttes) eesti noortekirjanduses, aga oi kui palju trükivigu :(
March 22, 2020
Jesss!
Tähendab, mulle meeldibki aegajalt lugeda selliseid lugusid, kus pikemalt ei hädaldata, vaid asutakse kohe tegutsema. Olgu see siis rahulikult kellegi paika panemiseks või päästmiseks.
Ja selles teoses just nii läks. Vist kordagi ei pidanud ma keset ööd raamatut lugedes tühjale toale pomisema, et "krt, sa kohmerdad, hakka tegutsema." Ja rääkides keset ööd lugemisest, siis selle raamatu lugemisaega võib lugeda ühenumbrilistes tundides.
Ma oma algeliste teadmiste kõrvalt ei tea Eestis hetkel teist ulmeteost, kus sellist jaapanilikku animemöllu oleks nii aktiivselt ära kasutatud. (kui on, võite kommentaarides linkida, aitäh.) Kuna ma selle kandi loominguga lähemalt tuttavam ei ole, siis oli mul üsna põnev avastada kõiksugu nanobottide valmistet vidinate loomet koos raamatu tegelastega, seega uusi ideid oli minu jaoks siin kuhjaga.
Aga kuna ülivõrdes kiitust on kõigil peale autori ning toimetajate üsnagi tüütu lugeda, siis – üks koht jäi natukese kriipima küll. Pärast vanast maailmast naasmist, kus möllu jagati ikka kapaga, tundus Elva rahumeelsus kuidagi liiga suure kontrastina. Lisaks pärast haigla külastust toimunud visiit politseijaoskonda avalduse vormistamiseks tekitas pähe paralleeli supilinna salaseltsiga, kus väikesed lapsed üritavad politseinike veenda, et "tegelikult ka, see värk ei ole normaalne." Lihtsalt, bumerangidega robotite hakkimise ja hingede häkkimise tundus see kuidagi liiga hädisena.
Õnneks tõmbas autor siin kohe kässari põhja ja viskas lugeja kohe möllu sisse tagasi.
Tähendab, mulle meeldibki aegajalt lugeda selliseid lugusid, kus pikemalt ei hädaldata, vaid asutakse kohe tegutsema. Olgu see siis rahulikult kellegi paika panemiseks või päästmiseks.
Ja selles teoses just nii läks. Vist kordagi ei pidanud ma keset ööd raamatut lugedes tühjale toale pomisema, et "krt, sa kohmerdad, hakka tegutsema." Ja rääkides keset ööd lugemisest, siis selle raamatu lugemisaega võib lugeda ühenumbrilistes tundides.
Ma oma algeliste teadmiste kõrvalt ei tea Eestis hetkel teist ulmeteost, kus sellist jaapanilikku animemöllu oleks nii aktiivselt ära kasutatud. (kui on, võite kommentaarides linkida, aitäh.) Kuna ma selle kandi loominguga lähemalt tuttavam ei ole, siis oli mul üsna põnev avastada kõiksugu nanobottide valmistet vidinate loomet koos raamatu tegelastega, seega uusi ideid oli minu jaoks siin kuhjaga.
Aga kuna ülivõrdes kiitust on kõigil peale autori ning toimetajate üsnagi tüütu lugeda, siis – üks koht jäi natukese kriipima küll. Pärast vanast maailmast naasmist, kus möllu jagati ikka kapaga, tundus Elva rahumeelsus kuidagi liiga suure kontrastina. Lisaks pärast haigla külastust toimunud visiit politseijaoskonda avalduse vormistamiseks tekitas pähe paralleeli supilinna salaseltsiga, kus väikesed lapsed üritavad politseinike veenda, et "tegelikult ka, see värk ei ole normaalne." Lihtsalt, bumerangidega robotite hakkimise ja hingede häkkimise tundus see kuidagi liiga hädisena.
Õnneks tõmbas autor siin kohe kässari põhja ja viskas lugeja kohe möllu sisse tagasi.
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 16, 2021
Lühikokkuvõte on, et polnud viga. Sisu oli seikluslik, ei olnud eriti keeruliselt kirjutatud. Ei saa öelda, et ta oleks olnud teab mis sügavulme, kus 200 lk kulub maailma ja tehnoloogia ülesehitamisele. Oli pigem selline seiklusjutt, kus lugejale lihtsalt öeldi, et asjad töötavad. Kaitseliitlased olid ägedad, ma isegi vahepeal naersin kõva häälega, kui nad alguses sündmustega tutvuma tulid. Epiloogis tekkisid mul mõned eetilised küsimused, aga võimalik, et teismelisena poleks see mind nii väga häirinud.
Kahjuks oli liiga palju palju kirja-, grammatika- ja stiilivigu. Jääb mulje, nagu raamatu trükki saatmisega oleks kiire olnud. Need munakujulised munad, meelelundid ning veidrad sõnade järjekorrad lausetes tõmbasid lihtsalt välja tekstist. Ma saan aru, et noori see võib-olla ei häiri ega huvita, aga see ei ole põhjus selliseid allahindlusi teha. Väikelastel on ka grammatikast ja õigekirjast ükskõik, aga enamik lasteraamatuid on tunduvalt paremini toimetatud.
Kuna raamatu tegevus toimub kodukohale väga lähedal, siis ma ei saa jätta ka kommenteerimata seda, et tegemist oli mingi lähitulevikuga, kus Nõost on saanud Tartu eeslinn, millest autod millegipärast läbi peavad sõitma, selleks et Elvasse pääseda. Aga samas muidugi nanomasinad ja hingevaade, nii et miks mitte :)
Kahjuks oli liiga palju palju kirja-, grammatika- ja stiilivigu. Jääb mulje, nagu raamatu trükki saatmisega oleks kiire olnud. Need munakujulised munad, meelelundid ning veidrad sõnade järjekorrad lausetes tõmbasid lihtsalt välja tekstist. Ma saan aru, et noori see võib-olla ei häiri ega huvita, aga see ei ole põhjus selliseid allahindlusi teha. Väikelastel on ka grammatikast ja õigekirjast ükskõik, aga enamik lasteraamatuid on tunduvalt paremini toimetatud.
Kuna raamatu tegevus toimub kodukohale väga lähedal, siis ma ei saa jätta ka kommenteerimata seda, et tegemist oli mingi lähitulevikuga, kus Nõost on saanud Tartu eeslinn, millest autod millegipärast läbi peavad sõitma, selleks et Elvasse pääseda. Aga samas muidugi nanomasinad ja hingevaade, nii et miks mitte :)
January 10, 2020
Raamat algas paljulubavalt. Avastasin end mõtlevat, et üllatavalt hästi kirjutatud noortekas.
Siiski ka siin oli tunda maniakkide tänavalikku stiili. Ma olen seda kirjeldanud kui eesti punk ulmeks. Tegelased on halvemal järjel eestlased, ning kirjeldused on kohati grotesksed. Ning viina joomine on alati moes. Ning eesti punk ulmega on mul nii ja naa suhe. Üldiselt maailm ja lugu täitsa meeldib aga lugedes jääb miski nagu hinge kraapima.
Ka Tondilaternas on sarnaseid jooni. Näiteks viinal on ka siin oma osa loos. Seda kõike arvestades ma olingi meeldivalt üllatunud kui kaasahaaravalt see raamat oli kirjutatud. Kuigi mõningad asjad panid kukalt kratsima ja tegelased käitusid veidralt või lugu võttis veidraid suuni. Viimane etteheide on vast mu enda kapsaaeda, et lugedes hakkasid liialt eeldama, kuhu lugu läheb. Tegelikult peaks see just positiivne olla, et lugu polnud etteaimatav.
Kõige seda arvestades oli siiski raske raamatut pooleli jätta. Viimase kommentaarina siiski mainin ära, et epiloogi lõpus toimuv oli kuidagi liiga välk selgest taevast ja veider. Võib olla kui midagi taolist oleks jutus enne vihjatud, siis ei oleks lõpp nii kahtlane olnud.
Siiski ka siin oli tunda maniakkide tänavalikku stiili. Ma olen seda kirjeldanud kui eesti punk ulmeks. Tegelased on halvemal järjel eestlased, ning kirjeldused on kohati grotesksed. Ning viina joomine on alati moes. Ning eesti punk ulmega on mul nii ja naa suhe. Üldiselt maailm ja lugu täitsa meeldib aga lugedes jääb miski nagu hinge kraapima.
Ka Tondilaternas on sarnaseid jooni. Näiteks viinal on ka siin oma osa loos. Seda kõike arvestades ma olingi meeldivalt üllatunud kui kaasahaaravalt see raamat oli kirjutatud. Kuigi mõningad asjad panid kukalt kratsima ja tegelased käitusid veidralt või lugu võttis veidraid suuni. Viimane etteheide on vast mu enda kapsaaeda, et lugedes hakkasid liialt eeldama, kuhu lugu läheb. Tegelikult peaks see just positiivne olla, et lugu polnud etteaimatav.
Kõige seda arvestades oli siiski raske raamatut pooleli jätta. Viimase kommentaarina siiski mainin ära, et epiloogi lõpus toimuv oli kuidagi liiga välk selgest taevast ja veider. Võib olla kui midagi taolist oleks jutus enne vihjatud, siis ei oleks lõpp nii kahtlane olnud.
September 29, 2020
Algas nagu täitsa tavaline noortekas. Koolipoiss ja koolitüdruk oma ealiste iseärasustega - üks tahab vaid rahu, teine paistab oma animeteemalise välimusega silma ja meelitab kiusajaid ligi. Tegevuskohaks armas ilus väikelinn Elva. No miks poleks see võinud nii jäädagi, aga see polnud ju selle raamatu mõte. Ja ma ei taha üldse öelda, et see halb raamat on, aga minu raamat lihtsalt mitte. Igasugune erinevate maailmade vaheline rändamine mulle vägagi istub, aga kui mängu tulevad juba robotid ja tehnika ja hirmus madistamine, siis kaob absoluutselt igasugune huvi. Kuidagi lugesin ikka lõpuni. Võib-olla on see mu isiklik kiiks, aga tundus, et autoril on mingi teema ka kaitseliitlastega, et neid võimalikult mõttetuna näidata. Igatahes kui tänasel raamatusõprade kokkusaamisel oma lugemismuljetest rääkisin, siis vähemalt sain kolm inimest südamest naerma panna. Asi ju seegi. Ilmselgelt on selle raamatu sihtgrupp teine, aga õnneks polnud väga paks lugemine. Elva suhtes on mul nüüd aga ilmselt sama probleem kui pärast Hargla "Elavad surnud" lugemist, no ei suuda ilmselt enam sama pilguga vaadata. Hea, kui kogu aeg selja taha piiluma ei hakka, kas kuskilt põõsast ronib nüüd äkki mingi robot välja.
August 26, 2020
Raamat on noortepärane. Ulmetegelaste kirjeldamiseks on välja mõeldud vahvaid sõnu. Tegevus on kõikjal läbi mõeldud, teose lõpupoole asub mängu huumor.
Üldiselt ma väga ulmekirjandust ei loe, selle raamatu kohta lugesin häid sõnu kuskilt blogist.
Mul on kahju, kuid ei soovita seda raamatut noortele hoolimata autori heast fantaasialennust, põnevast sündmustikust ega mõnusast huumorimeelest. Miks?
Peale autori on kirjastuses veel inimesi, kes raamatust raamatu teevad. Selle raamatu puhul kiidaksin veel kaanepildi autorit ja illustraatorit, aga ...
Toimetaja ja korrektuuri lugeja on olnud paraku keegi, kel pole aimugi, mis on kõrvallause, kuhu panna komasid, kuidas kirjutada tsitaatsõnu, milliseid sõnu kokku ja lahku kirjutada. Leidub ka niisama sisse jäetud apsakaid.
Raamatu ilmumine on meeskonnatöö. Kahju, kui mõni oluline meeskonnaliige pole oma kaaslaste kõrgusel ja hea üldmulje ära rikub.
Üldiselt ma väga ulmekirjandust ei loe, selle raamatu kohta lugesin häid sõnu kuskilt blogist.
Mul on kahju, kuid ei soovita seda raamatut noortele hoolimata autori heast fantaasialennust, põnevast sündmustikust ega mõnusast huumorimeelest. Miks?
Peale autori on kirjastuses veel inimesi, kes raamatust raamatu teevad. Selle raamatu puhul kiidaksin veel kaanepildi autorit ja illustraatorit, aga ...
Toimetaja ja korrektuuri lugeja on olnud paraku keegi, kel pole aimugi, mis on kõrvallause, kuhu panna komasid, kuidas kirjutada tsitaatsõnu, milliseid sõnu kokku ja lahku kirjutada. Leidub ka niisama sisse jäetud apsakaid.
Raamatu ilmumine on meeskonnatöö. Kahju, kui mõni oluline meeskonnaliige pole oma kaaslaste kõrgusel ja hea üldmulje ära rikub.
February 19, 2024
Vinge raamat Rajarist, kes hakkab nägema erakordseid unenägusid, mis ühel hetkel ületavad unenäo piiri. Koolis kohatud huvitava välimusega tüdruk Siiri saab poisile sellel teel saatjaks ja sõbraks, kes ei kohku sugugi tagasi kõigest eriskummalisest, mis Rajaril talle jutustada on. Tuleb välja, et ka poisi kodu läheduses ringi liikuv joodiku moega tegelane hüüdnimega Sorts, teab Rajariga juhtuvast palju rohkem kui poiss ise.
Põnev teekond viib noored rändama maailmade vahel ning muutub lõpuks päris ohtlikuks. Ja miks mitte ka sellises väikeses kohakeses nagu Elva ei või tulla ette maailma päästmise operatsioone, millest sõltub ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna tulevik!
Põnev teekond viib noored rändama maailmade vahel ning muutub lõpuks päris ohtlikuks. Ja miks mitte ka sellises väikeses kohakeses nagu Elva ei või tulla ette maailma päästmise operatsioone, millest sõltub ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna tulevik!
January 29, 2022
Kahetsusväärselt ootas raamat riiulil päris kaua. Kardsin, et lugu on Elva teismelistest ja väga noortekas. Oli ka teismelistest ja noortekas. Siiski kulges hästi ja mõnusalt.
Arusaamatuks jäi raamatu pealkiri, millega seost ei tekkinud.
Arusaamatuks jäi raamatu pealkiri, millega seost ei tekkinud.
July 25, 2020
Kiiretempoline, tegelased elavad, igav ei hakka. Pealegi palju mõnusaid ulmeideid. Soovitan
August 11, 2020
Tegevus jooksis sujuvalt filmilindina silme ees. Huvitav fantaasiamaailm, kuigi inimkarkteritele oleks võinud veidi sügavust lisada. Peategelase lõpplahendus oli üllatav, aga mõte meeldis väga.
December 12, 2020
Matemaatika jareltoo episood oli eriti muhe.
Displaying 1 - 26 of 26 reviews