"Igal ühel on oma lugu. Terve elatud elu lugu, mille sees on palju teisi lugusid. Ajul on ka oma lugu. See, kuidas aju areneb, õpib, kogeb, lahendab, õpetab ja lõpetab. Et meie oma lugu oleks võimalikult edukas, oleks mõistlik osata aju- ja elulood kokku viia. Samamoodi on ka mõistmisega: vahel mõistame ja vahel mitte, vahel usume ja vahel mitte.
Sellest raamatust leiad ühe aju kujunemise loo, mille abil olen püüdnud mõista oma elu lugu. Mina mõistan ja usun nii. Sina mõista nii, nagu sina usud – sul on oma elu- ja ajulugu.
Ma ei teagi, mis mulle rohkem meeldib - kas tõsiasi, et aju ning sellega seonduv temaatika on minemas massidesse; või see, et sel teemal kirjutatakse üha huvitavamaid ning kaasahaaravamaid raamatuid. Ning seda meie omas armsas, vanaema-villases eesti keeles. Igal juhul tekitab see hinge väga toreda tunde.
Autor on kirjutanud väga ladusa, tervikliku ning üdini nauditava teose ning ütelda, et see raamat oli huvitav, on mitte midagi ütelda. Ehk siis - mulle kui ajugurmaanile oli see väga meeldiv ja meeldejääv lugemine.
Autor on väga staažikas omal alal, seega oli tal palju oma töökarjäärist ja ka elust kogemusi jagada.
Vaatamata sellele, et olen varemgi puutunud kokku aju- ja psühholoogiateemalise kirjandusega, üllatasid mind pea igas peatükis uued teadmised ja elutarkused, mis olid väärt kõrva taha panemist. Neile, keda teema süvitsi huvitab, võib teos natuke pealiskaudseks jääda. (P.S. Kellele sellelaadsed teemad rohkem huvi pakuvad, siis soovitan lugeda Daniel Golemani teaost “Emotsionaalne intelligentsus” - mõlemal teosel oli väga palju näite- ja teemakatvusi.)
Kui muidu on mind pigem häirinud, kui läbi mitmesaja lehekülje mingeid aspekte ja põhiideid korratakse, siis nüüd põhjendati sellist kirjutamisviisi sellega, et inimene mäletab peale teose läbilugemist vaid 10% loetust, seega oli nüüd mõningate faktide meeldetuletamine asjakohane. Samuti peab ära mainima väga head ja ladusat keelekasutust.
Pisikeseks tõrvatilgaks meepotis on tekstis esinevad typo’d - peamiselt tähtede vahelejäämised sõnades (see kivi läheb ilmselt toimetaja kapsaaeda).
Väga meeldisid autori läbielatud kogemused, mis panid mõtlema enda omadele. Alguses tuli vähem meelde, aga mida lehekülg edasi, siis seda lihtsamini paigutasid enda kogemused raamatusse. Andis hea perspektiivi, kuidas meie aju töötab ja millised ealised iseärasused tekivad. See omakorda andis hea tausta, kuidas mõtlevad meist vanemad või nooremad inimesed.
Lugemissoov tekkis pärast tema loengu kuulamist. Raamatut lugedes kleepse vahel hulganisti. Väike tõrvatilk on veidi konarlik toimetajatöö – kirjavead! • Supermäluga inimene – savant. Tuntumaid oli 2009.aastal 58aastasena surnud Kim Peek. Esimesi mälestusi hakkas ta mäletama 16-20.kuuselt, kõndima hakkas alles neljaselt, luges elu jooksul läbi umbes 12 000 raamatut, millest mäletas detailideni kõike. Tal olid ajus puudused. Üks neist võimaldas lugeda raamatid nii, et üks silm luges vasakut, teine paremat lehte. Väikeaju puudulikkus ei võimaldanud tal ise end riidesse panna, hambaid pesta jne…lk 59 • Tänapäeva maailmas on üks suur oht – digitaalne dementsus. Vasak ajupoolkera on üle arenenud ja nad (lapsed) toetuvad digitaalsetele seadmetele sellisel määral, et nad ei oska telefoninumbreid meelde jätta ega käsitsi kirjutada. Parem ajapoolkera toetab empaatiat ja otsustusvõimet. Tulevikupõlvkonnal empaatiavõime puudub? Lk 63 • Tihti kipuvad vähe teadvad inimesed olema enesekindlamad kui need, kes teavad palju. Ärge kulutage aega vaidlemisele. Targem annab järele! Lk 98 • Tähtis on „iluune“ tegemine. 15-20 minutit lõunast uinakut taastab teiseks päevapooleks piisavalt jõuvarusid. Lk 108 • Meie kohustus on õpetada lastele millegi suurema saavutamiseks väikeste sammude tegemist. Tihti kipume lapsevanematena selle unustama ja pingutame ise igal rindel nii, et lastel ikka kergem oleks. Ei pea kergem olema. Mida lihtsam elu lapsepõlves, seda suuremad mured suurena. Lk 109 • Paraku saame alles kunagi hiljem sellest aru, et omada õpitud eriala on väärtus. Lk 124 • Dalai-laama on öelnud, et igas aastas on kaks kasutut päeva – eile ja homme. Ainuke päev, mis saame armastada, uskuda, teha ja, mis peamine – elada, on täna.lk 149 • Mõtle oma tegemiste juures niikaua, kuni jõuad „tahan“ vastuseni. Minu isiklik seisukoht on, et täiskasvanud ei pea elus midagi tegema, mida nad ei taha. Kui saad aru, et „tahan“ on tulemus, mida soovid saavutada ja „pean“ on tegevused, mida selle tulemuse saavutamiseks tegema pead, muutuvad kõik pean-tegevused eesmärgipäraseks ja seetõttu meeldivamaks. lk 153 • Motivatsioon – see on hea enesetunne. Lk 154 • Esinemist tuleb harjutada. Lk 159 • Loe raamatut „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ lk 169 • Kunagi ei lähe sul nii hästi, et ei võiks paremini minna, ega kunagi ei lähe ka nii halvasti, et ei võiks hullemini minna. Iga pilve taga on päike! Lk 170 • Ameerika kirjanik Carl Sandburg on öelnud:“ Aeg on sinu elu münt. See on ainuke münt, mis sul on ja ainult sina saad määrata, kuidas seda kulutada. Ole hoolas ja ära lase teistel inimestel seda sinu asemel ära kulutada.“ Lk 212 • Julge mõelda suurelt. Ära karda suuri eesmärke, vaid liiga lühikesi tähtaegu. Lk 253 • „Mälukool“ Vikerraadios – järelkuulatav. Lk 265 • 55+ vanuses: Tervis hakkab muutuma tähtsamaks kui lõputu rabamine. Elus on juba küll tehtud. Aeg on tempo maha võtta, sest kiirustada pole enam kuskile…. Lk 268 • Ja väga südamlik muinasjutt unistamisest! Lk 285
This entire review has been hidden because of spoilers.
Autori isiklikud kogemused andsid sellele raamatule palju juurde. Oli tunda, et autor on selles teemas ekspert ja teab, millest räägib. Eriti meeldis raamatu lõpp ja kõige viimane lugu andis raamatule ilusa punkti.
“Kui sa oma elus midagi väga tahad, siis pead hakkama unistama. Unistused peavad olema suured ja täpsed ning neist ei tohi lahti lasta. Kuid ainult unistamisest jääb saavutamiseks väheks. Pead ka hakkama selle suunas samme astuma.”
Ennekõike tegu autori elulooga. Aju ja mälu osas oleks tahtnud saada rohkem infot. Raamatu esimene pool oli tugevam kui teine. Kuid mõned uued mõtted sai raamatust ikka.
Raamatu idee on hea - kirjeldada inimaju psühholoogilisi omadusi, meie mõtlemist ja suhtumist välismaailmasse erinevates eluetappides. Tähelepanu, keskendumise ja mälu valdkondades on kõik kenasti lahti kirjutatud ning autor toob küllaldaselt näiteid oma elust - nii iseenda kogemusest kui ka sellest, mida kõrvalt on vaadelnud.
Tuleb tõdeda, et kõige pikemad peatükid on kuni 44 eluaastani, sealt edasi on peatükid väga lühikesed, nagu oleks autor märganud, et nüüd hakkab ette nähtud lehekülgede arv täis saama ning on aeg otsad kokku tõmmata, või on probleem selles, et autoril endal pole veel antud vanuses piisavalt kogemust, et sellest kirjutada. Hämmastav oli 7. peatükk, vanusevahemik 55-64 aastat, sellele oli pühendatud vaid üks lehekülg.
Mind häiris trükis see, et mitmetes kohtades olid laused raamatus alla joonitud. Lisaks üllatas, et selles (teaduse poole püüdlevas) raamatus puudus mitme kuulsa tsitaadi ja/või refereerimise puhul viide algallikale. Kuigi autor selle eest ka hoiatas, kippus raamat ka oma mõtteid kordama.
Kokkuvõttes soovitan raamatut neile, kellel puudub varasem lugemus aju arengutee kohta ning sooviks mõista, miks meist nooremad või vanemad inimesed mõtlevad nii, nagu nad mõtlevad.
Oli mitmeid põnevaid killukesi, palju sellist teada-tuntud asju jne. Aga mina jah eelistan kindlasti Tallermaa puhul tema päriselu koolitusi, siis paistab karisma paremini välja ja tundub nö voolavam kogu see asi. Kuigi raamat polnud halb, ilmselt lihtsalt viimasel ajal palju seda tüüpi asju sattunud lugema.
Super raamat. Annab väga hea ülevaate sellest, kuidas meie ajud toimivad ning annab praktilise tausta igapäeva teooriale. Lisaks väga hea ülevaade inimese aju arengust erinevates elu etappides.