What do you think?
Rate this book
Hingelinnu saaga #1
Viimane hingelind
Gümnaasiumineiu Mirtelile määratakse diagnoosiks vaimuhaigus ja ta saadetakse ravile avalikkuse eest varjatud Veriora kliinikusse. Alles seal saab Mirtel aru, et meie maailm ei olegi päris selline, kui ta on alati arvanud, ja et tuntud loodusseaduste kõrval on olemas veel salajased loodusjõud, mis samuti meie elu mõjutavad. Mirtel, kellele pannakse uueks nimeks Säde, avastab, et tema saatus võib olla ette määratud juba muinasajast saadik. Igal Veriora noorel on oma saladus, kuid vaenlane on neil üks ja seesama.
„Viimane hingelind“ on fantasy-romaan, mis põhineb eesti rahvapärimusel. See on lugu sellest, kuidas üks pealtnäha tavaline tüdruk avastab, et meile kõigile tuntud maailma sees on peidus üks teine ja ebatavaline, ja et elu võib kesta edasi ka pärast surma. Isegi hauad räägivad, kui keegi neid vaid kuulab.
„Viimane hingelind“ on fantasy-romaan, mis põhineb eesti rahvapärimusel. See on lugu sellest, kuidas üks pealtnäha tavaline tüdruk avastab, et meile kõigile tuntud maailma sees on peidus üks teine ja ebatavaline, ja et elu võib kesta edasi ka pärast surma. Isegi hauad räägivad, kui keegi neid vaid kuulab.
292 pages, Paperback
Published January 1, 2019
2 people are currently reading
97 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 36 reviews
December 23, 2019
Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.
Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.
Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.
Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!
"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.
Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.
Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!
"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
June 27, 2022
Siit tuleb üks võrdlemisi ebapopulaarne arvamus, aga vot ei olnud minu maitse järgi see raamat.
Mirtel on gümnasist, kellel on diagnoositud vaimuhaigus. Ühel päeval saavad ta vanemad teate, et Mirtelile on leitud koht Veriora erakliinikus, kus tema haigusega personaalselt tegelema hakatakse. Kohale jõudes ilmneb, et tegu on pigem erilise kooliga, Mirtelile antakse uus nimi Säde ja igasugune läbikäimine välismaailmaga katkestatakse. Igal Veriora õpilasel on oma mentor ning lisaks tavalisele kooliprogrammile õpetatakse neile ka eriliste inimeste kohta igasugu teadmisi. Nimelt ongi kõik õpilased omamoodi eriliste annetega ja sama lugu on ka Sädega, kes pole vaimuhaige vaid hoopis väga võimekas hingelind.
Uuh, siin raamatus on nii palju nüansse, mis mulle ei meeldinud, mõni võib ehk ka pisut spoiler olla, seega ole hoiatatud ja ära ehk edasi loe, kui plaanid ise alles raamatut lugema asuda. Aga…
* Miks ei olnud Mirteli esialgne diagnoos täpsem kui lihtsalt ‘vaimuhaigus’? Kas vanemad siis ei tundunud rohkem huvi, mis nende lapsel viga on?
* Enne Veriorasse minekut lubas Mirtel, et ei unusta oma parimat sõbrannat. Uues koolis aga ununes see lubadus naeruväärselt kiirest ja vana südamesõbranna oli teisega nagu naksti asendatud.
* Raske oli aru saada, kas Veriora on siis kool, kliinik või kasvatusasutus…
* Väga häiris alkoholi ja uimastite kasutamine õpilaste poolt ja seda tihti ka õpetajate ja mentorite teadmisel ja isegi tagant kihutamisel.
* Ja siis see Säde ja Kauri armastuslugu - ma sain lõpus aru küll, mis selle point oli, aga no ei meeldinud mulle see õpilase-mentori armumine ja imalad tunded, koos kõigi klišeedega.
Raamatul on ka järg, aga mina seda ilmselt lugema ei kipu.
Mirtel on gümnasist, kellel on diagnoositud vaimuhaigus. Ühel päeval saavad ta vanemad teate, et Mirtelile on leitud koht Veriora erakliinikus, kus tema haigusega personaalselt tegelema hakatakse. Kohale jõudes ilmneb, et tegu on pigem erilise kooliga, Mirtelile antakse uus nimi Säde ja igasugune läbikäimine välismaailmaga katkestatakse. Igal Veriora õpilasel on oma mentor ning lisaks tavalisele kooliprogrammile õpetatakse neile ka eriliste inimeste kohta igasugu teadmisi. Nimelt ongi kõik õpilased omamoodi eriliste annetega ja sama lugu on ka Sädega, kes pole vaimuhaige vaid hoopis väga võimekas hingelind.
Uuh, siin raamatus on nii palju nüansse, mis mulle ei meeldinud, mõni võib ehk ka pisut spoiler olla, seega ole hoiatatud ja ära ehk edasi loe, kui plaanid ise alles raamatut lugema asuda. Aga…
* Miks ei olnud Mirteli esialgne diagnoos täpsem kui lihtsalt ‘vaimuhaigus’? Kas vanemad siis ei tundunud rohkem huvi, mis nende lapsel viga on?
* Enne Veriorasse minekut lubas Mirtel, et ei unusta oma parimat sõbrannat. Uues koolis aga ununes see lubadus naeruväärselt kiirest ja vana südamesõbranna oli teisega nagu naksti asendatud.
* Raske oli aru saada, kas Veriora on siis kool, kliinik või kasvatusasutus…
* Väga häiris alkoholi ja uimastite kasutamine õpilaste poolt ja seda tihti ka õpetajate ja mentorite teadmisel ja isegi tagant kihutamisel.
* Ja siis see Säde ja Kauri armastuslugu - ma sain lõpus aru küll, mis selle point oli, aga no ei meeldinud mulle see õpilase-mentori armumine ja imalad tunded, koos kõigi klišeedega.
Raamatul on ka järg, aga mina seda ilmselt lugema ei kipu.
February 29, 2020
Mirtelil on diagnoositud mingi vaimuhaigus, mistõttu saadetakse ta salapärasesse kliinikumi. Kohapeal selgub, et tegemist on hoopis eriliste võimetega laste kooliga, kus igaühel on oma mentor, kes aitab õpilasel oma erilist võimet välja arendada. Mirtel nagu ka kõik teisedki saab endale uue nime - Säde. Esialgu ei anta teada (ja ega Säde isegi ei tea), mis on Säde eriline võime, kuid siis selgub, et ta on ikka väga eriline.
Lugu on üpris huvitav ja usun, et meeldib ka noortele, kuna kesksel kohal on inimestevahelised suhted: nii sõprus, armastus kui ka vihkamine, sekka ka parasjagu müstikat, et pinget üleval hoida. :)
Lugu on üpris huvitav ja usun, et meeldib ka noortele, kuna kesksel kohal on inimestevahelised suhted: nii sõprus, armastus kui ka vihkamine, sekka ka parasjagu müstikat, et pinget üleval hoida. :)
March 2, 2020
Romaani lugemise ajal valdas mind kogu aeg tunne,et kui ma oleks 10-12 aastat noorem, siis oleks see ilmselt üks minu lemmikraamatuid. Hetkel aga olen sellise romaani jaoks juba liiga vana ja küüniline :D
Huvitav on Eesti rahvapärimuse kasutamine, selle eest autorile kiitus.
Samas häirisid teatud ebaloogikad, et sellisel viisil ei saa ju asju ajada või korraldada.
Liiga idealistlik maailma kohati.
Kaunitari ja koletise motiiv on ka minu jaoks liiga ära väntsutatud juba.
Selline keskmine romaan minu jaoks :)
Huvitav on Eesti rahvapärimuse kasutamine, selle eest autorile kiitus.
Samas häirisid teatud ebaloogikad, et sellisel viisil ei saa ju asju ajada või korraldada.
Liiga idealistlik maailma kohati.
Kaunitari ja koletise motiiv on ka minu jaoks liiga ära väntsutatud juba.
Selline keskmine romaan minu jaoks :)
February 9, 2020
Ilus kaanepilt ja mõnus kirjakeel. Värskendavalt skeptiline peategelane ning tempokas algus. Kuid ühel hetkel vajus see minu jaoks kuidagi ära. Kõik läks liiga armastuse keskseks. Aga noh... see on teismelise pea ja kui armumine üle võtab, siis eks läbi tema silmade see elu selline ongi. Mõni asi jäigi mulle väga arusaamatuks, aga ehk tulevased raamatud seletavad.
May 16, 2022
Kui ma raamatut lugema hakkasin, siis tekkis päris ruttu selline nostalgiline tunne. Sellele sain selgituse kui nägin, et Sootak on, täpselt nagu minagi, kasvanud üles inglise keelest tõlgitud young adult fantaasiaraamatutega. Tunda on noore inimese kätt ning palju leidub välismaa noortekates leiduvaid trope'sid (motiive).
Mulle väga meeldis see maailm, mütoloogia ja kool erilistele, mille Sootak on loonud. Erilisi on igalpool maailmas ning seeläbi ka "kliinikuid", kes tegelevad nende treenimisega. Tuntud erilised pesitsevad poliitikas, meditsiinis, politseis jne. Mirteli ehk Säde puhul oli tegemist alguses meeldivalt skeptilise peategelasega, kes leidis ennast psühhiaatriakliinikumi asemel sanatooriumi moodi kohast, kus inimesed paistsid kohe eriti nupust nikastatud olevat (räägivad loomadega ja värki..). Üsna pea muutus Säde aga minu jaoks natuke liiga jonnivaks ja lapsikuks. Eriti arvestades, et tegemist on kohe 18. aastaseks saava tüdrukuga. Näiteks oli ta väga varmas teiste otsususeid nende elude kohta hukka mõistma ja seda väga ennastõigustavalt. Mulle tegelikult meeldis see, et tegelased olid tehtud vanemaks, peatselt kooli lõpetavateks, kuid vahel ei läinud käitumine vanusega kokku ning meenutas pigem neid 15. – 16. aastaseid, kes paljudes noortekates natuke lolle otsuseid teevad ning jonnivad.
Üldises plaanis oli aga igal tegelasel eesmärk ja potentsiaali, nad olid indiviidid ja kõigil oli midagi mis mind huvitas. Sootak ei pelga tegemast karme otsuseid oma narratiivis (G.R.R. Martin stiilis), mis minu jaoks oli meeldivalt üllatav. Säde ja Västriku sõprus oli tore, kuid Eke puhul ei saanud ma aru, miks Säde talle järsku asju andestas kui poiss pehmelt öeldes rõvedalt käitus. Selline tunne nagu oleks lugu hüpanud mingist episoodist üle. Sellega kaasneb ka mu kõige suurem kriitika: pidevalt oli tunne, nagu mingitest asjadest oli üle hüpatud. Nt lugejale öeldi, et "nüüd nad on armunud" aga eelnevalt polnud seda piisavalt üles ehitatud. See juhtus paljude asjadega. Ka kirjeldustest oli puudu. Nii tegelaste, nendevaheliste suhete, atmosfääri, maailma ja selle seaduste, Säde tähelepanekute ja muude aspektide. Raamatule oleks võinud tubli 100lk juurde panna. Siis oleks saanud ka seda tegelaste potentsiaali natuke edasi arendada ning lugejale ka tegelikult nende eriliste võimeid (ja kuidas need kasulikud on) näidata.
Nagu tavaks oli Säde see kõige erilisem eriline ning tema mentor Kaur pidi olema siis see kõige tugevam ja erilisem paariline. Kuigi Kaur mulle tegelikult meeldis, ei näinud ma küll põhjust, et miks "isegi Skandinaavia kliinikumid Kauri endale soovivad". Seda oleks pidanud veidi rohkem üles ehitama, eriti kuna Kaur oli Sädest tubli 6–7 aastat vanem – härral oli maa ja ilm aega suuri tegusid korda saata.
Siin arvustuses võib tunduda nagu peale kriitika muud ei olekski, kuid lugedes tundsin ma vastupidist. Sellist nipet-näpet on nokkida, kuid tegemist on Sootaki esimese romaaniga ning tegelikult üsna õnnestunud looga. Kuna lugesin teise raamatu kohe otsa siis võin öelda, et juba seal oli kirjutamine arenenud. Nii tore on näha oma generatsiooni noori kirjanikke loomas uusi maailmaid Eesti folkloorist meie oma noortele! See raamat on kindlasti väärt lugemist kõigile fantaasiahuvilistele. :)
PS! Raamatus on üsna detailne kirjeldus söömishäirest!
Mulle väga meeldis see maailm, mütoloogia ja kool erilistele, mille Sootak on loonud. Erilisi on igalpool maailmas ning seeläbi ka "kliinikuid", kes tegelevad nende treenimisega. Tuntud erilised pesitsevad poliitikas, meditsiinis, politseis jne. Mirteli ehk Säde puhul oli tegemist alguses meeldivalt skeptilise peategelasega, kes leidis ennast psühhiaatriakliinikumi asemel sanatooriumi moodi kohast, kus inimesed paistsid kohe eriti nupust nikastatud olevat (räägivad loomadega ja värki..). Üsna pea muutus Säde aga minu jaoks natuke liiga jonnivaks ja lapsikuks. Eriti arvestades, et tegemist on kohe 18. aastaseks saava tüdrukuga. Näiteks oli ta väga varmas teiste otsususeid nende elude kohta hukka mõistma ja seda väga ennastõigustavalt. Mulle tegelikult meeldis see, et tegelased olid tehtud vanemaks, peatselt kooli lõpetavateks, kuid vahel ei läinud käitumine vanusega kokku ning meenutas pigem neid 15. – 16. aastaseid, kes paljudes noortekates natuke lolle otsuseid teevad ning jonnivad.
Üldises plaanis oli aga igal tegelasel eesmärk ja potentsiaali, nad olid indiviidid ja kõigil oli midagi mis mind huvitas. Sootak ei pelga tegemast karme otsuseid oma narratiivis (G.R.R. Martin stiilis), mis minu jaoks oli meeldivalt üllatav. Säde ja Västriku sõprus oli tore, kuid Eke puhul ei saanud ma aru, miks Säde talle järsku asju andestas kui poiss pehmelt öeldes rõvedalt käitus. Selline tunne nagu oleks lugu hüpanud mingist episoodist üle. Sellega kaasneb ka mu kõige suurem kriitika: pidevalt oli tunne, nagu mingitest asjadest oli üle hüpatud. Nt lugejale öeldi, et "nüüd nad on armunud" aga eelnevalt polnud seda piisavalt üles ehitatud. See juhtus paljude asjadega. Ka kirjeldustest oli puudu. Nii tegelaste, nendevaheliste suhete, atmosfääri, maailma ja selle seaduste, Säde tähelepanekute ja muude aspektide. Raamatule oleks võinud tubli 100lk juurde panna. Siis oleks saanud ka seda tegelaste potentsiaali natuke edasi arendada ning lugejale ka tegelikult nende eriliste võimeid (ja kuidas need kasulikud on) näidata.
Nagu tavaks oli Säde see kõige erilisem eriline ning tema mentor Kaur pidi olema siis see kõige tugevam ja erilisem paariline. Kuigi Kaur mulle tegelikult meeldis, ei näinud ma küll põhjust, et miks "isegi Skandinaavia kliinikumid Kauri endale soovivad". Seda oleks pidanud veidi rohkem üles ehitama, eriti kuna Kaur oli Sädest tubli 6–7 aastat vanem – härral oli maa ja ilm aega suuri tegusid korda saata.
Siin arvustuses võib tunduda nagu peale kriitika muud ei olekski, kuid lugedes tundsin ma vastupidist. Sellist nipet-näpet on nokkida, kuid tegemist on Sootaki esimese romaaniga ning tegelikult üsna õnnestunud looga. Kuna lugesin teise raamatu kohe otsa siis võin öelda, et juba seal oli kirjutamine arenenud. Nii tore on näha oma generatsiooni noori kirjanikke loomas uusi maailmaid Eesti folkloorist meie oma noortele! See raamat on kindlasti väärt lugemist kõigile fantaasiahuvilistele. :)
PS! Raamatus on üsna detailne kirjeldus söömishäirest!
June 23, 2022
appi kui halvasti kirjutatud raamat.
idee mulle meeldib, eriliste võimetega laste internaatkool Verioras, kuhu peategelane satub ilma midagi ette aimamata ja saab iseennast ja uut maailma avastada. mingi intriig on ka sisse ehitatud, et kõik päris sujuvalt ei laabuks, iidne oht ähvardab jne, see on kõik okei.
aga MITTE midagi ei saa aru suurem osa ajast. kes mida teab, kes mida arvab, kes kellega millistes suhetes on... jaa, minajutustaja ei pea teiste kohta selliseid asju teadma, aga iseenda kohta peab, ja keegi peab selle eest hoolitsema, et lugeja ka midagi teaks. siin pole autor suutnud suuremat osa olulist infot edasi anda ja toimub mingi sihitu rähklemine ja tundlemine. näiteks kirjeldatakse meile minu meelest kuude kaupa Säde depressiooni ja frustratsiooni ja seda, kuidas ta end kõigi eest peidab ja kellegagi ei räägi, välja arvatud selleks, et kellegi peale karjuda ja seejärel solvunult minema joosta... ja siis järsku kuskil lõpupeatükkides teatatakse, et tema elurõõm ja soojus ja mis kõik üldse hoiavadki kogu kooli käigus. what. ja selliseid segaseid asju on kogu raamat täis.
vaadates siin toimetaja ja kirjastaja nimesid, ei oska muud öelda kui et noore inimese ellu on ikka vaja ka erapooletuid inimesi, kes oskaks ja julgeks tema loomingule objektiivset tagasisidet anda ja välja öelda, et tubli algus, aga kõvasti on veel tööd vaja teha, et sellest päriselt raamat saaks.
idee mulle meeldib, eriliste võimetega laste internaatkool Verioras, kuhu peategelane satub ilma midagi ette aimamata ja saab iseennast ja uut maailma avastada. mingi intriig on ka sisse ehitatud, et kõik päris sujuvalt ei laabuks, iidne oht ähvardab jne, see on kõik okei.
aga MITTE midagi ei saa aru suurem osa ajast. kes mida teab, kes mida arvab, kes kellega millistes suhetes on... jaa, minajutustaja ei pea teiste kohta selliseid asju teadma, aga iseenda kohta peab, ja keegi peab selle eest hoolitsema, et lugeja ka midagi teaks. siin pole autor suutnud suuremat osa olulist infot edasi anda ja toimub mingi sihitu rähklemine ja tundlemine. näiteks kirjeldatakse meile minu meelest kuude kaupa Säde depressiooni ja frustratsiooni ja seda, kuidas ta end kõigi eest peidab ja kellegagi ei räägi, välja arvatud selleks, et kellegi peale karjuda ja seejärel solvunult minema joosta... ja siis järsku kuskil lõpupeatükkides teatatakse, et tema elurõõm ja soojus ja mis kõik üldse hoiavadki kogu kooli käigus. what. ja selliseid segaseid asju on kogu raamat täis.
vaadates siin toimetaja ja kirjastaja nimesid, ei oska muud öelda kui et noore inimese ellu on ikka vaja ka erapooletuid inimesi, kes oskaks ja julgeks tema loomingule objektiivset tagasisidet anda ja välja öelda, et tubli algus, aga kõvasti on veel tööd vaja teha, et sellest päriselt raamat saaks.
January 2, 2020
Maailmas on veel lootust, kui keegi suudab kirjutada ühe täiesti tegija noorteka. Minu teismeline mina oleks leidnud selle vaimustava olevat.
February 26, 2020
Teismelisele minale oleks see ilmselt väga meeldinud. Praegusele minale meeldis see vähem, aga tore lugeda oli ikka.
Ma ei ütleks, et see on Eesti Harry Potter. Ta on võlukool. Aga Harry Potteri tunnet pole siin üldse.
Minu jaoks jäid nõrgaks nii pacing (kõik tähtsad asjad kuhjusid ühte kohta), armastuslugu (ausalt, Säde ja Västrik oli siin parem armastuslugu kui ükskõik mis muu), pahalased (multikalikult pahad), lõpp (bleh cliffhanger). Aga kokku oli selline keskmiselt meeldiv kompott, mille jaoks ma ilmselt lihtsalt olen juba liiga vana. :D
Kõige veidram koht:
Susi ja Lumi tho <3
Ma ei ütleks, et see on Eesti Harry Potter. Ta on võlukool. Aga Harry Potteri tunnet pole siin üldse.
Minu jaoks jäid nõrgaks nii pacing (kõik tähtsad asjad kuhjusid ühte kohta), armastuslugu (ausalt, Säde ja Västrik oli siin parem armastuslugu kui ükskõik mis muu), pahalased (multikalikult pahad), lõpp (bleh cliffhanger). Aga kokku oli selline keskmiselt meeldiv kompott, mille jaoks ma ilmselt lihtsalt olen juba liiga vana. :D
Kõige veidram koht:
Susi ja Lumi tho <3
June 17, 2020
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Raamatut valides osutub vägagi tihti esmaseks tõmbeteguriks selle välimus ehk kaanepilt. Pole mõtet vaielda, et „Viimase hingelinnu" kaanepilt on nii jalustrabavalt kaunis, et vaid selle ümber keerlema võikski kogu jutt jääda. Öeldakse ju küll, et raamatut ei tohiks hinnata selle kaane järgi, kuid mingisugune tunne või kogemus või minupärast kasvõi rakuke ajus siiski tõmbab inimesi ilusate asjade juurde ning seepärast mõjus too raamat minu jaoks justkui hiiglaslik magnet, mille jõuväljast ma end enam välja tõmmata ei suutnud, kui olin kord seda imelist pilti silmitsema jäänud.
Sisukirjeldus on samamoodi maagiline ja romantiline, nagu selle veetlev kaanepiltki oodata laskis. Tegu on eesti oma (kas esimese?) fantastilise noorteromaaniga, kus sarnaselt näiteks sellistele maailmakuulsatele teostele nagu Harry Potter, Percy Jackson või Mrs Peregrine, on loodud salajane ühendus erilistele lastele, et oma andeid arendada ja/või nendega rahulikult, enda oskusi peitmata, elama õppida. Tegu on väga müstilise ja folkloorse looga, mis pakub oma fantastilisuses ka äratundmisrõõmu igale eestlasele või Eesti elanikule oma mõnusa kodususe, muistenditest tuttavate tegelaste ja meie päris põimunud ajalooga, koos tõsielus tuntud tegelastega siin-seal.
Ma armusin raamatu ideesse paugupealt. Ma olen lummatud eesti rahvajuttudest ning nende taaselustamine moodsas kirjanduses on mu lemmik. Ma usun tõsimeeli, et meil on unikaalne folkloor ning selle elus hoidmine ning isegi juurde loomine igati tänu väärt üritus. Mulle tohutult meeldis, kuidas nn eriliste algupära, seejuures eriti hingelinnu oma oli seletatud ja selgitatud maailmaloomismüüdiga, mis nii sarnane meie tõelisele loomismüüdile. Tunneme ju kõik ära ilmalinnu ja tema munetud munad, millest ühes loos kooruvad taevas ja maa, teises aga hingelind ja lehelind, kes samuti omamoodi kõige aluseks saavad.
Teose algus ning kogu põhiplaan oli minu jaoks meeldiv ning väga köitev. Ometi, mida lehekülg edasi, seda rohkem ebakõlasid hakkasin enda jaoks loos märkama. Oli palju olukordi, kus tegelased hakkasid endale vastu rääkima, justkui unustades, mida ennist, vahel vaid lehekülg või paar tagasi, öelnud olid. Kahjuks pean tunnistama, et see oli kogu teoses läbijooksev teema ning see hakkas tegelikult päris häirima lõpuks, kui aus olla. Teosest jäid minu jaoks kõlama ka vähe arendatud tegelased, nende ebaselged ning jällegi, vastu rääkivad kavatsused ning pistelised väga intensiivsed stseenid, mis ei viinud tegelikult millenigi välja. Teosest puudus minu jaoks ka see veenev sidusus, mis oleks kõik üheks mõistetavaks ja loogiliseks tervikuks põiminud. Paneksin need asjad selle arvele, et raamatu autor on lihtsalt veel väga noor ning tal pole palju kirjutamise kogemusi. Mida ma saaksin muidugi ka iseenda kohta öelda, kuid samas mainida ka oma piisavalt teravat silma, et neid erroreid märkasin.
Süžeeapsud las jäädagi praegu sinnapaika, sest ma ei tahaks eales maha teha või vastujulgustada noori eesti autoreid, kel tegelikult ju sulg libedalt jookseb. Kogemused saavadki tulla vaid praktikaga ning nagu nii paljud targad on juba öelnud - esimene vasikas läheb ikka aia taha.
Tahaksin hoopis keskenduda ühele tõsisemale teemale, mis oli teoses tihedalt läbi jooksev joon - romantilised suhted. Täiesti omaette jutuaine saab sellest, kui vajalik teoses üldse oli nii palju keskenduda romantilisele suhtele, kui selle arvelt oleks saanud hoopis täisväärtuslikuma, sügavama ja tähendusrikkama tegevusliini aretada karakterite ebatavalistest võimetest, mis oligi ju tegelikult romaani ajendiks, aga nagu juba mainitud sai, las see jääda praegu kõrvale. Ma ei saa jätta mainimata aga viisi, kuidas oli teoses kirjeldatud Säde ja Kauri vahelisi suhteid, kuna minu pilgu läbi oli see ääretult probleemne suhe.
Esimene ohutuli oleks pidanud põlema minema juba siis, kui lugejale tehti arusaadavaks, et tugevamad tunded tekivad õpilase ja tema õpetaja vahel. Raamatus on veel täpselt öeldud, et mees on oma õpilasest palju vanem. Veelgi ärevamaks teeb olukorra see, et kogu asja algatajaks on õpetaja, ehk vanem ja tergem, ehk see, kel lasub vastutus oma noore õpilase heaolu eest. Kaur on ääretult manipuleeriv, omakasupüüdlik, pealetükkiv ja meeletult valelik. Otseselt ei saa süüdistada Sädet, noort ja naiivset kooliõpilast, kes nägusa ja kogenud naistemagneti peenelt punutud võrku püütakse. Siiski on väga närvidele käiv lugeda, kui jäägitult usaldav tüdruk oma õpetaja suhtes on. Ta ei kahtle mehe sõnades, ta allub Kauri manipulatsioonidele ja andestab talle absoluutselt kõike. Ma oleksin tõsimeeli raamatu peaaegu nurka visanud, kui lugesin, kuidas Säde jälile sai, et Kaur on teda pikalt omakasu eesmärgil tantsitanud, kuid Säde ei teinud sellest suuremat väljagi. Ta jätkas mehe noodi järgi laulmist ning ei lahkunud tema „kaitsva" tiiva alt. See tüdruk oli nii rumal, et peksin omale lahtise käega vist lausa punase märgi otsa ette, kui tema lõputust lollusest jälle kuulma pidin.
Probleemne ei ole aga ainult see, et täiskasvanud mees raamatus noort tüdrukut ära kasutab, vaid ka see, kui normaliseeritud see teema teoses on. Lugejale ei anta mingit lõpplahenust, ei mingit vihjetki sellest, et Säde mehele lõpuks vastu hakkaks või vähemalt aru saaks, kui räigelt teda ära kasutatakse. Lausa vastupidi - naiivne nooruk otsib veel võimalusi, kuidas mehele lähemale saada. Siinkohal võiks vaielda, et see ei ole ärakasutamine, kui ta ise seda tahab, just nagu tüdruk isegi romaanis ühe korra ütleb. Siinkohal peaks ma aga vajalikuks mainida, et tüdruk ei saa minu arvates aru, mida ta enese arvates tahab. Ma usun, et ta ei mõista, kes see Kaur tegelikult on ning mida ta tüdrukult saab, Säde ise seejuures rahuldudes vaid palja tähelepanuga. Tüdruk on nii kõvasti ümber mehe sõrme mässitud, et mõtted, mis Säde arvates tema enda peast tulevad, on sinna pandud tegelikult salaliku Kauri poolt. Vot nii osav on ta.
Pean ütlema, et ma olen ikkagi üsna pettunud peale selle romaani lugemist. Ma oleksin oodanud kordades rohkem arengut nende nn eriliste osas, lootnud näha seda maailma, milles nad elavad, kuulda nende ajaloost, saada teadlikuks nende võimetest. Selle asemel aga oligi kogu raamatu põhifookuses see ääretult probleemne õpilase-õpetaja suhe, mis peaaegu täielikult kaotas ära selle teema, mis lugejat esialgu lugema kutsus - maagia. Raamatust saigi niisiis ainult keskpärane noortekas, mis jutustab koolinoorte esimestest suhetest ja kogemustest mõnuainetega, kuigi oleks võinud saada lausa murranguliseks teoseks eesti kirjandusmaastikul oma originaalsuse, ajaloo, maagia ja selle salapärase „miskiga", mida aeg-ajalt teoses tõsiselt tunda oli.
Teose lahtise lõpu järgi võib eeldada, et oodata on ka järge, mis loodetavasti ehk ka eriliste maailma lõpuks avardab ning mõttetud ning vähearendatud, ehk isegi ebavajalikud tegelased ning tegevused välja jätab. Sel juhul ootan järge suurima huviga!
Raamatut valides osutub vägagi tihti esmaseks tõmbeteguriks selle välimus ehk kaanepilt. Pole mõtet vaielda, et „Viimase hingelinnu" kaanepilt on nii jalustrabavalt kaunis, et vaid selle ümber keerlema võikski kogu jutt jääda. Öeldakse ju küll, et raamatut ei tohiks hinnata selle kaane järgi, kuid mingisugune tunne või kogemus või minupärast kasvõi rakuke ajus siiski tõmbab inimesi ilusate asjade juurde ning seepärast mõjus too raamat minu jaoks justkui hiiglaslik magnet, mille jõuväljast ma end enam välja tõmmata ei suutnud, kui olin kord seda imelist pilti silmitsema jäänud.
Sisukirjeldus on samamoodi maagiline ja romantiline, nagu selle veetlev kaanepiltki oodata laskis. Tegu on eesti oma (kas esimese?) fantastilise noorteromaaniga, kus sarnaselt näiteks sellistele maailmakuulsatele teostele nagu Harry Potter, Percy Jackson või Mrs Peregrine, on loodud salajane ühendus erilistele lastele, et oma andeid arendada ja/või nendega rahulikult, enda oskusi peitmata, elama õppida. Tegu on väga müstilise ja folkloorse looga, mis pakub oma fantastilisuses ka äratundmisrõõmu igale eestlasele või Eesti elanikule oma mõnusa kodususe, muistenditest tuttavate tegelaste ja meie päris põimunud ajalooga, koos tõsielus tuntud tegelastega siin-seal.
Ma armusin raamatu ideesse paugupealt. Ma olen lummatud eesti rahvajuttudest ning nende taaselustamine moodsas kirjanduses on mu lemmik. Ma usun tõsimeeli, et meil on unikaalne folkloor ning selle elus hoidmine ning isegi juurde loomine igati tänu väärt üritus. Mulle tohutult meeldis, kuidas nn eriliste algupära, seejuures eriti hingelinnu oma oli seletatud ja selgitatud maailmaloomismüüdiga, mis nii sarnane meie tõelisele loomismüüdile. Tunneme ju kõik ära ilmalinnu ja tema munetud munad, millest ühes loos kooruvad taevas ja maa, teises aga hingelind ja lehelind, kes samuti omamoodi kõige aluseks saavad.
Teose algus ning kogu põhiplaan oli minu jaoks meeldiv ning väga köitev. Ometi, mida lehekülg edasi, seda rohkem ebakõlasid hakkasin enda jaoks loos märkama. Oli palju olukordi, kus tegelased hakkasid endale vastu rääkima, justkui unustades, mida ennist, vahel vaid lehekülg või paar tagasi, öelnud olid. Kahjuks pean tunnistama, et see oli kogu teoses läbijooksev teema ning see hakkas tegelikult päris häirima lõpuks, kui aus olla. Teosest jäid minu jaoks kõlama ka vähe arendatud tegelased, nende ebaselged ning jällegi, vastu rääkivad kavatsused ning pistelised väga intensiivsed stseenid, mis ei viinud tegelikult millenigi välja. Teosest puudus minu jaoks ka see veenev sidusus, mis oleks kõik üheks mõistetavaks ja loogiliseks tervikuks põiminud. Paneksin need asjad selle arvele, et raamatu autor on lihtsalt veel väga noor ning tal pole palju kirjutamise kogemusi. Mida ma saaksin muidugi ka iseenda kohta öelda, kuid samas mainida ka oma piisavalt teravat silma, et neid erroreid märkasin.
Süžeeapsud las jäädagi praegu sinnapaika, sest ma ei tahaks eales maha teha või vastujulgustada noori eesti autoreid, kel tegelikult ju sulg libedalt jookseb. Kogemused saavadki tulla vaid praktikaga ning nagu nii paljud targad on juba öelnud - esimene vasikas läheb ikka aia taha.
Tahaksin hoopis keskenduda ühele tõsisemale teemale, mis oli teoses tihedalt läbi jooksev joon - romantilised suhted. Täiesti omaette jutuaine saab sellest, kui vajalik teoses üldse oli nii palju keskenduda romantilisele suhtele, kui selle arvelt oleks saanud hoopis täisväärtuslikuma, sügavama ja tähendusrikkama tegevusliini aretada karakterite ebatavalistest võimetest, mis oligi ju tegelikult romaani ajendiks, aga nagu juba mainitud sai, las see jääda praegu kõrvale. Ma ei saa jätta mainimata aga viisi, kuidas oli teoses kirjeldatud Säde ja Kauri vahelisi suhteid, kuna minu pilgu läbi oli see ääretult probleemne suhe.
Esimene ohutuli oleks pidanud põlema minema juba siis, kui lugejale tehti arusaadavaks, et tugevamad tunded tekivad õpilase ja tema õpetaja vahel. Raamatus on veel täpselt öeldud, et mees on oma õpilasest palju vanem. Veelgi ärevamaks teeb olukorra see, et kogu asja algatajaks on õpetaja, ehk vanem ja tergem, ehk see, kel lasub vastutus oma noore õpilase heaolu eest. Kaur on ääretult manipuleeriv, omakasupüüdlik, pealetükkiv ja meeletult valelik. Otseselt ei saa süüdistada Sädet, noort ja naiivset kooliõpilast, kes nägusa ja kogenud naistemagneti peenelt punutud võrku püütakse. Siiski on väga närvidele käiv lugeda, kui jäägitult usaldav tüdruk oma õpetaja suhtes on. Ta ei kahtle mehe sõnades, ta allub Kauri manipulatsioonidele ja andestab talle absoluutselt kõike. Ma oleksin tõsimeeli raamatu peaaegu nurka visanud, kui lugesin, kuidas Säde jälile sai, et Kaur on teda pikalt omakasu eesmärgil tantsitanud, kuid Säde ei teinud sellest suuremat väljagi. Ta jätkas mehe noodi järgi laulmist ning ei lahkunud tema „kaitsva" tiiva alt. See tüdruk oli nii rumal, et peksin omale lahtise käega vist lausa punase märgi otsa ette, kui tema lõputust lollusest jälle kuulma pidin.
Probleemne ei ole aga ainult see, et täiskasvanud mees raamatus noort tüdrukut ära kasutab, vaid ka see, kui normaliseeritud see teema teoses on. Lugejale ei anta mingit lõpplahenust, ei mingit vihjetki sellest, et Säde mehele lõpuks vastu hakkaks või vähemalt aru saaks, kui räigelt teda ära kasutatakse. Lausa vastupidi - naiivne nooruk otsib veel võimalusi, kuidas mehele lähemale saada. Siinkohal võiks vaielda, et see ei ole ärakasutamine, kui ta ise seda tahab, just nagu tüdruk isegi romaanis ühe korra ütleb. Siinkohal peaks ma aga vajalikuks mainida, et tüdruk ei saa minu arvates aru, mida ta enese arvates tahab. Ma usun, et ta ei mõista, kes see Kaur tegelikult on ning mida ta tüdrukult saab, Säde ise seejuures rahuldudes vaid palja tähelepanuga. Tüdruk on nii kõvasti ümber mehe sõrme mässitud, et mõtted, mis Säde arvates tema enda peast tulevad, on sinna pandud tegelikult salaliku Kauri poolt. Vot nii osav on ta.
Pean ütlema, et ma olen ikkagi üsna pettunud peale selle romaani lugemist. Ma oleksin oodanud kordades rohkem arengut nende nn eriliste osas, lootnud näha seda maailma, milles nad elavad, kuulda nende ajaloost, saada teadlikuks nende võimetest. Selle asemel aga oligi kogu raamatu põhifookuses see ääretult probleemne õpilase-õpetaja suhe, mis peaaegu täielikult kaotas ära selle teema, mis lugejat esialgu lugema kutsus - maagia. Raamatust saigi niisiis ainult keskpärane noortekas, mis jutustab koolinoorte esimestest suhetest ja kogemustest mõnuainetega, kuigi oleks võinud saada lausa murranguliseks teoseks eesti kirjandusmaastikul oma originaalsuse, ajaloo, maagia ja selle salapärase „miskiga", mida aeg-ajalt teoses tõsiselt tunda oli.
Teose lahtise lõpu järgi võib eeldada, et oodata on ka järge, mis loodetavasti ehk ka eriliste maailma lõpuks avardab ning mõttetud ning vähearendatud, ehk isegi ebavajalikud tegelased ning tegevused välja jätab. Sel juhul ootan järge suurima huviga!
December 25, 2019
Saan täiesti aru, et selle raamatu sihtrühmaks on minust pisut nooremad inimesed, mistõttu jätan nurisemata kohatiste ebausutavuste üle, mis elunäinud vanurile siin-seal silma torkasid. Las nad olla! Ikkagi on imetore saada jõulukingiks noorema põlve autori loomingut, mille tegevus toimub siinsamas lähikonnas (koguni nõnda, et vähemalt ühte raamatus nimetatud tegelast on mul au isiklikultki tunda :)).
Autorile jaksu kirjanikuteel edenemiseks!
September 20, 2021
Kui tahta lugeda midagi väga tänapäevast Eesti noortekirjandusest, siis Berit Sootaki "Viimane hingelind" on selleks ideaalne. Lisaks tavapärastele noorteprobleemidele on selles tugevad fantaasiale omased jooned ning kuna kaudselt on juttu ka Eesti poliitikast ja kultuurist, siis võiks arvata, et ka etnilised sugemed on mängus.
Olin sellise raamatu lugemist oodanud ja ma ei pidanud pettuma. Raamatut oli lihtne lugeda, kuid raske käest panna ning peaaegu oleks silmanurka tekkinud ka pisar (minu puhul üpris hea saavutus). Raamatu lõpus oli muidugi klassikaline cliffhanger ehk siis ootan huviga, mis tundeid toob sarja järgmine osa.
Olin sellise raamatu lugemist oodanud ja ma ei pidanud pettuma. Raamatut oli lihtne lugeda, kuid raske käest panna ning peaaegu oleks silmanurka tekkinud ka pisar (minu puhul üpris hea saavutus). Raamatu lõpus oli muidugi klassikaline cliffhanger ehk siis ootan huviga, mis tundeid toob sarja järgmine osa.
October 9, 2022
See raamat tõmbas alates ilmumisest oma kaanepildiga mu pilku (ja ka nimega) ning nüüd viimaks ometi sai ka loetud! Mis mulle väga meeldis, oli ka Eesti oma rahvapärimuse kasutamine ning ma ootan huviga, kui palju on seda tehtud järgnevates osades. Boonuspunktid mitmekülgsete eriliste võimete väljamõtlemise eest. Natuke rohkem vaheldust, kui lihtsalt "oskab mõtteid lugeda", "suudab nähtamatuks muutuda" jne.
Mõned näpuvead siin-seal jäid silma, ent lugemist need eriti ei häirinud. Natuke kahtleval seisukohal olin vaatenurga muutumise osas. Oleks vist ka ilma saanud. Olid ka mõned teised küsitavused. Kuidas "vana" elu, sõbrad ja vanemad ikka nii kiiresti ja täielikult ununeda sai? Miks piirduti umbäärase vaimuhaiguse diagnoosiga, mis tundus lihtsalt laisk lahendus? Kirjanik oleks rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni nimekirjast kindlasti midagi sobivat leidnud. Aga lugemiselamust need õnneks ei rikkunud. Loodan lihtsalt, et järgmistes osades on nii Veriora kliinikut, tegelaskujusid (Kaur!) kui ka kogu seda eriliste maailma pisut enam tutvustatud.
Mõned näpuvead siin-seal jäid silma, ent lugemist need eriti ei häirinud. Natuke kahtleval seisukohal olin vaatenurga muutumise osas. Oleks vist ka ilma saanud. Olid ka mõned teised küsitavused. Kuidas "vana" elu, sõbrad ja vanemad ikka nii kiiresti ja täielikult ununeda sai? Miks piirduti umbäärase vaimuhaiguse diagnoosiga, mis tundus lihtsalt laisk lahendus? Kirjanik oleks rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni nimekirjast kindlasti midagi sobivat leidnud. Aga lugemiselamust need õnneks ei rikkunud. Loodan lihtsalt, et järgmistes osades on nii Veriora kliinikut, tegelaskujusid (Kaur!) kui ka kogu seda eriliste maailma pisut enam tutvustatud.
June 15, 2020
Iseenesest ei ole raamat halb - idee võlurikoolist pole muidugi midagi uut, seda on oma teose miljöö loomisel kasutanud mitmed kirjanikud. Seos mütoloogiaga on üsna pealiskaudne, kuid ilukirjanduslik teos ongi autori fantaasia väljendus; ka armastusel on selles loos oma tähendus. Mida siin ei ole - ilusat ja kõlavat eesti keelt.
September 17, 2023
4jas kord läbi lugeda ja ikka lemmik♡
August 19, 2020
Vaatan kaanekujundust ja armun 😍. Loen tagakaanelt sisututvustust ja veendun 👍. Jah, seda raamatut ma tahaksin lugeda. Põgus tutvustus lubab fantaasiaküllast lugu, mille peategelaseks teismeline Mirtel, kes saadetakse ravile Veriora kliinikuss. See pole aga mitte mingi tavaline kliinik ja Mirtel (kes saab kliinikus uue nime Säde) pole mitte tavaline teismeline. Raamatu pealkiri annab vihje, kes Mirtel õigupoolest on. Tema vanematele antakse mõista, et nende tütar on kaotanud mõistuse, kujutab vaime ette.
„ Diagnoos oli vaimuhaigus. Pärast šokist ülesaamist me veel naersime isaga, et miks ma siis ühtegi vaimu ei näe. Emale ei olnud see sama vastuvõetav ega naljakas.“
Tõel on aga palju huvitavam pale. Ja see pale mulle meeldis. Maailm, mis ei tundu ega ole tavapärane. See, et sisse on toodud meie rahvapärimus, mõnusa nurga alt, oli midagi sellist mida ei osanud oodata. Tegelaste puhul luua Susi tundus loogiline ja tavapärane, aga uus ja üllatav oli Kaur. Lõpuks jooksis kõik see loodud fantastiline maailm mõnusalt kokku. AGA ainult tänu sellele, et mul on väga elav fantaasia 😂. Nimelt häiris mind raamatu pidev "hüppes olek". Raske oli jälgida. Pidevalt leidsin end tundmas nagu oleksin vahepealt mitu lehte lugemata jätnud, kuigi tegelikult polnud. Võiks kahtlustada, et raamatust on lehti välja tõmmatud, aga ometi olid lehtedel järjestikused numbrid. See ajas segadusse, kui aga ära harjusin, siis ei olnud probleemi see osa, mis autoril ütlemata jäi, ise juurde mõelda 😁.
Nendele, kes on lugenud raamatut "Miss Peregrineˇi kodu ebaharilikele lastele" võib selle raamatu sisu tunduda kuidagi tuttav. Mulle tundus. Aga see ei häirinud, sest "Viimane hingelind" on nõnda kaasahaarav ja lummav lugu, et ega polnud väga mahti pikemalt sarnasustele mõeldagi. Polnud ka mahti konarustele tähelepanu pöörata. Või sellele, et ma ootasin hoopis midagi muud. Mõnikord panevad sellised ootused pettuma, aga sellel korral mitte. See, mida raamat mulle pakkus oli hoopis midagi vägevamat ja haaravamat, kui oodata oskasin.
Jah, arvan küll, et tegu on imelise raamatuga. Nii väljast, kui seest.
„Keegi kunagi ütles mulle, et me näeme värve eri moodi. Minu punane ei ole sama, mis tema punane. Kui juba värve näeme me eri moodi, miks ei võiks me reaalsust erinevalt näha ja tajuda?“
„ Diagnoos oli vaimuhaigus. Pärast šokist ülesaamist me veel naersime isaga, et miks ma siis ühtegi vaimu ei näe. Emale ei olnud see sama vastuvõetav ega naljakas.“
Tõel on aga palju huvitavam pale. Ja see pale mulle meeldis. Maailm, mis ei tundu ega ole tavapärane. See, et sisse on toodud meie rahvapärimus, mõnusa nurga alt, oli midagi sellist mida ei osanud oodata. Tegelaste puhul luua Susi tundus loogiline ja tavapärane, aga uus ja üllatav oli Kaur. Lõpuks jooksis kõik see loodud fantastiline maailm mõnusalt kokku. AGA ainult tänu sellele, et mul on väga elav fantaasia 😂. Nimelt häiris mind raamatu pidev "hüppes olek". Raske oli jälgida. Pidevalt leidsin end tundmas nagu oleksin vahepealt mitu lehte lugemata jätnud, kuigi tegelikult polnud. Võiks kahtlustada, et raamatust on lehti välja tõmmatud, aga ometi olid lehtedel järjestikused numbrid. See ajas segadusse, kui aga ära harjusin, siis ei olnud probleemi see osa, mis autoril ütlemata jäi, ise juurde mõelda 😁.
Nendele, kes on lugenud raamatut "Miss Peregrineˇi kodu ebaharilikele lastele" võib selle raamatu sisu tunduda kuidagi tuttav. Mulle tundus. Aga see ei häirinud, sest "Viimane hingelind" on nõnda kaasahaarav ja lummav lugu, et ega polnud väga mahti pikemalt sarnasustele mõeldagi. Polnud ka mahti konarustele tähelepanu pöörata. Või sellele, et ma ootasin hoopis midagi muud. Mõnikord panevad sellised ootused pettuma, aga sellel korral mitte. See, mida raamat mulle pakkus oli hoopis midagi vägevamat ja haaravamat, kui oodata oskasin.
Jah, arvan küll, et tegu on imelise raamatuga. Nii väljast, kui seest.
„Keegi kunagi ütles mulle, et me näeme värve eri moodi. Minu punane ei ole sama, mis tema punane. Kui juba värve näeme me eri moodi, miks ei võiks me reaalsust erinevalt näha ja tajuda?“
July 16, 2022
Ausalt, raamatu lõpuks ma väga nautisin seda lugu, aga siin on väga palju detaile, mis mind häirima jäid.
1. Raamatu algus ehk Säde elu enne Veriorat oli väga vaguely selgitatud ja üldse tundus natuke mõttetu kuna see ei tekitanud mingit kaastunnet ega põnevust minus. Tema vaimnehaigus oli lahjalt selgitatud ja tema suhted vanematega ja parima sõbrannaga ei tundunud väga tugevad.
2. Minu arvates oli see jutustaja vaatenurkade vahetus random ja mitte väga kasulik (oleks võinud ka ilma hakkama saada). Jah, Kauri vaatenurk olukordadest oli huvitav lugeda, aga kas siis ei oleks võinud kirjutada terve raamatu kolmandast perspektiivist? Raamatu eesmärk oli jutustada hingelinnu lugu Säde silmis, aga Säde isiklikku arvamust ja tunnetust oli minu arvates vähe ja see sama jutt oleks võinud kirjeldada neutraalse jutustaja pov'st.
3. Säde peaks olema 11 klassi õpilane, nagu olin ka mina see aasta, aga mul oli temaga nii raske samastuda. Tegemist oli minuvanuse tegelasega, aga see, kuidas Säde mõnes olukorras käitus või ennast tundis ja ülereageeris, oli minu jaoks imelik ja ma ei saanud temaga samastuda või tunda kaastunnet tema olukorra üle. Loomulikult ei peagi ma saama alati samastuda noorte naistegelastega. Säde oli pigem emotsionaalne ja otsekohene tegelane, kes pigem tegutseb kui jälgib olukorda ja teeb järeldusi.
4. Nagu ka teistel tekkis mul raamatu lõpetades küsimus, mis oli siis selle loo lõpplahendus/eesmärk? Mis oli selle raamatu storyline? Kui tugev on Säde nüüd oma võimetes?
Üldiselt need detailid ei seganud väga tugevalt raamatu nautimist. Lugedes tundsin ära mitut klassikalist YA fantasy raamatute trope.
Arvan, et ma ikka loen läbi ka teise osa, sest mulle sellised raamatud meeldivad ja ma tahaks ikkagi teada, mis selle loo lõpplahendus on.
- lõppumärge: oleks väga lahe olnud, kui teiste Veriora õpilaste oskusi ja võimeid oleks veel rohkem tutvustatud. Ma tean, et fookus oli hingelinnul, aga mulle väga meeldis lugeda teiste õpilaste erilisuste kohta ja Susi loo kohta.
1. Raamatu algus ehk Säde elu enne Veriorat oli väga vaguely selgitatud ja üldse tundus natuke mõttetu kuna see ei tekitanud mingit kaastunnet ega põnevust minus. Tema vaimnehaigus oli lahjalt selgitatud ja tema suhted vanematega ja parima sõbrannaga ei tundunud väga tugevad.
2. Minu arvates oli see jutustaja vaatenurkade vahetus random ja mitte väga kasulik (oleks võinud ka ilma hakkama saada). Jah, Kauri vaatenurk olukordadest oli huvitav lugeda, aga kas siis ei oleks võinud kirjutada terve raamatu kolmandast perspektiivist? Raamatu eesmärk oli jutustada hingelinnu lugu Säde silmis, aga Säde isiklikku arvamust ja tunnetust oli minu arvates vähe ja see sama jutt oleks võinud kirjeldada neutraalse jutustaja pov'st.
3. Säde peaks olema 11 klassi õpilane, nagu olin ka mina see aasta, aga mul oli temaga nii raske samastuda. Tegemist oli minuvanuse tegelasega, aga see, kuidas Säde mõnes olukorras käitus või ennast tundis ja ülereageeris, oli minu jaoks imelik ja ma ei saanud temaga samastuda või tunda kaastunnet tema olukorra üle. Loomulikult ei peagi ma saama alati samastuda noorte naistegelastega. Säde oli pigem emotsionaalne ja otsekohene tegelane, kes pigem tegutseb kui jälgib olukorda ja teeb järeldusi.
4. Nagu ka teistel tekkis mul raamatu lõpetades küsimus, mis oli siis selle loo lõpplahendus/eesmärk? Mis oli selle raamatu storyline? Kui tugev on Säde nüüd oma võimetes?
Üldiselt need detailid ei seganud väga tugevalt raamatu nautimist. Lugedes tundsin ära mitut klassikalist YA fantasy raamatute trope.
Arvan, et ma ikka loen läbi ka teise osa, sest mulle sellised raamatud meeldivad ja ma tahaks ikkagi teada, mis selle loo lõpplahendus on.
- lõppumärge: oleks väga lahe olnud, kui teiste Veriora õpilaste oskusi ja võimeid oleks veel rohkem tutvustatud. Ma tean, et fookus oli hingelinnul, aga mulle väga meeldis lugeda teiste õpilaste erilisuste kohta ja Susi loo kohta.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Read
March 16, 2020Mirtel on gümnaasiumis käiv tüdruk, kellel juba mitu aastat tagasi diagnoositi vaimuhaigus. Ühel arstivisiidil aga teavitatakse tema vanemaid koha vabanemisest ühes salapärases asutuses ning Mirteli elu muutub täielikult. Kõik, mida ta siiani on uskunud ja arvanud, kaotab tähenduse ning alguse saab hoopis teistsugune elu.
Hoogsas stiilis kirjutatud noorteromaan, mille peategelane oma julguse ja arutleva meele poolest võib nii mõnegi noore lugeja kangelaseks saada. Mirtel ei karda väljendada oma mõtteid ning tundeid. Ta on truu oma sõpradele ja soovib mõista, mis temaga toimub. Raamatust ei puudu ka armastuslugu ning sügav sõprus.
Romaan tugineb eesti rahvapärimusele, mistõttu on lugu eriti armas. Mitmed tegelased tulevad kindlasti tuttavad ette juba lapsepõlves või algklassides räägitud õuduslugudest või rahvajuttudest. Rahvapärimuse motiivid on huvitavalt põimitud tänapäeva maailmaga.
Loodetavasti nii mõnigi noor lugeja soovib uurida veelgi rohkem Eesti rahvajuttude ja ‑pärimuste kohta, kui on läbi lugenud antud teose.
***
Ilmunud: Raudhammas 2019
Leia raamat . e-kataloogist ESTER
Maria-Kristiina Pert
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja
Hoogsas stiilis kirjutatud noorteromaan, mille peategelane oma julguse ja arutleva meele poolest võib nii mõnegi noore lugeja kangelaseks saada. Mirtel ei karda väljendada oma mõtteid ning tundeid. Ta on truu oma sõpradele ja soovib mõista, mis temaga toimub. Raamatust ei puudu ka armastuslugu ning sügav sõprus.
Romaan tugineb eesti rahvapärimusele, mistõttu on lugu eriti armas. Mitmed tegelased tulevad kindlasti tuttavad ette juba lapsepõlves või algklassides räägitud õuduslugudest või rahvajuttudest. Rahvapärimuse motiivid on huvitavalt põimitud tänapäeva maailmaga.
Loodetavasti nii mõnigi noor lugeja soovib uurida veelgi rohkem Eesti rahvajuttude ja ‑pärimuste kohta, kui on läbi lugenud antud teose.
***
Ilmunud: Raudhammas 2019
Leia raamat . e-kataloogist ESTER
Maria-Kristiina Pert
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja
February 21, 2021
Hmm, ma tahtsin ise Eesti esimesed "Näljamängud" kirjutada ... aga nüüd see on siis tehtud. Olgu, kindlasti pole "Viimane hingelind" otseselt see lugu, aga mitmelgi korral tundsin, et see on ilmselt üks lugu, millest on inspiratsiooni saadud. Nii et minu "Näljamängude" versioonile on ilmselt ka selle raamatu kõrval ruumi küll.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Üligigamega suur ving on toimetajale- kui peaaegu igas lauses on hunnik ma, sa, ta, nad´isid, siis ei ole võimalik lugeda. Juba esimestel lehekülgedel pidin hakkama ma-dest silmadega üle laskma, sest lihtsalt sisemuses keris iga ma-ga kohtumisel üles vastik tunne.
Vana-Vigala lähedal elades mõtlen siin nüüd ettevaatlikult, et kas ma üldse julgen edasi rääkida. Ei teagi ju täpselt, mis meil siin siis nüüd päriselt toimub.
Kui algul läks lugu hoogsalt käima, siis mingil hetkel minu jaoks liikuvus kadus. Ühed samad teemad jäid korduma, nii et iga ringiga juhatati peategelane asja mõttele veidi lähemale. Aga see oli ikkagi kordamine. Ja siis hakkasid samad juhtumised tulema teise tegelase silmade läbi, mis minu jaoks samuti tõmbas tempot alla.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Üligigamega suur ving on toimetajale- kui peaaegu igas lauses on hunnik ma, sa, ta, nad´isid, siis ei ole võimalik lugeda. Juba esimestel lehekülgedel pidin hakkama ma-dest silmadega üle laskma, sest lihtsalt sisemuses keris iga ma-ga kohtumisel üles vastik tunne.
Vana-Vigala lähedal elades mõtlen siin nüüd ettevaatlikult, et kas ma üldse julgen edasi rääkida. Ei teagi ju täpselt, mis meil siin siis nüüd päriselt toimub.
Kui algul läks lugu hoogsalt käima, siis mingil hetkel minu jaoks liikuvus kadus. Ühed samad teemad jäid korduma, nii et iga ringiga juhatati peategelane asja mõttele veidi lähemale. Aga see oli ikkagi kordamine. Ja siis hakkasid samad juhtumised tulema teise tegelase silmade läbi, mis minu jaoks samuti tõmbas tempot alla.
January 2, 2024
Oehh, kust alustada.. Mul olid mingis mõttes kõrged ootused sellele raamatule. Eesti mütoloogial põhinev kodumaine fantastika kõlab väga põneva ideena ju. Kahjuks jäi teostus minu maitse jaoks puudulikuks.
Lugemise jooksul tekkis mul mitmel korral küsimusi, kuna ma ei saanud aru, miks tegelased mingit moodi arvasid või ütlesid või tegid – leidsin end isegi lehekülge tagasi keeramas, et näha, kas mul tõesti jäi midagi kuskil lugemata siis, aga ei. Pidevalt oli tunne, et mingid infokillud on puudu, mis andis eriti kriitiliselt tunda kulminatsiooni osas, kuna justkui olulisi asju tutvustati lugejale ikka väga hilja.
See ei tähenda, et lool poleks olnud oma häid omadusi. Hingelinnu mütoloogia oli kindlasti huvitav ja raamatus loodud maailmas olid head pidepunktid ja ideed olemas. Aga teos ise oleks võinud saada tervikuna veel põhjalikumat toimetamist.
Mõned arvustused on ka nentinud, et võib-olla oleks nooremale endale teos muretumalt ja paremini peale läinud ja ehk on selleski oma tõetera. Aga tänase kogemuse põhjal olin kahjuks pettunud ning vähemalt niipea käsi vast ülejäänud sarja suunas ei tõuse.
Lugemise jooksul tekkis mul mitmel korral küsimusi, kuna ma ei saanud aru, miks tegelased mingit moodi arvasid või ütlesid või tegid – leidsin end isegi lehekülge tagasi keeramas, et näha, kas mul tõesti jäi midagi kuskil lugemata siis, aga ei. Pidevalt oli tunne, et mingid infokillud on puudu, mis andis eriti kriitiliselt tunda kulminatsiooni osas, kuna justkui olulisi asju tutvustati lugejale ikka väga hilja.
See ei tähenda, et lool poleks olnud oma häid omadusi. Hingelinnu mütoloogia oli kindlasti huvitav ja raamatus loodud maailmas olid head pidepunktid ja ideed olemas. Aga teos ise oleks võinud saada tervikuna veel põhjalikumat toimetamist.
Mõned arvustused on ka nentinud, et võib-olla oleks nooremale endale teos muretumalt ja paremini peale läinud ja ehk on selleski oma tõetera. Aga tänase kogemuse põhjal olin kahjuks pettunud ning vähemalt niipea käsi vast ülejäänud sarja suunas ei tõuse.
November 30, 2025
Mõte oli väga hea, aga teostus ei olnud kõige parema tulemusega. Enamus ajast, kas sa said liiga palju informatsiooni või siis ei olnud sul üldse aimu mis toimub. Peategelane pissed me the fuck off. Tal oli võimalus areneda aga ei, ta hoopis sai kõigi teiste peale vihaseks ja arvas, et tema on eriline ja selletõttu ainult temal on halb elu jenjne. Isegi Reet tundus mulle sümpaatsema kui isiksus Sädeme asemel. Ma oleks meeleldi Reedi perspektiivi rohkem näha tahtnud. Ja appi see love story, see oli lihtsalt imelik. Ma saan aru, mis selle mõte pidi olema (pmst soulmates jne) aga see tundus lihtsalt cringe ja imelik.
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 25, 2025
Njah, ei ole sihtgrupp, sedand küll. Ja ilmselgelt oli ka autor noor, aga sellegipoolest peab ütlema, et see raamat jättis hästi palju soovida. On paremini õnnestunud kohti, aga üldiselt väga rabe lugu. Palju klišeesid või õigemini kogu lugu üleni ongi üks suur klišee. Üks-ühele X-Meni ainetel kah. Positiivse külje pealt - oli uuritud mütoloogiat, tegevuspaigad mulle isiklikult sümpaatsed L-Eesti kohad ja midagi tas oli piisavalt, et siiski läbi lugeda.
December 23, 2021
Mulle väga meeldis, lähen varsti teist osa ka ostma, sest tahan edasi lugeda! Olin ka raamatu sihtgrupp, sõber soovitas ja nii minagi soovitan. Noortele eriti.
Lugesin selle mõne päevaga läbi, sest ei suutnud raamatut käest ara panna, mulle meeldis kirjutamisstiil ning üldiselt raamatu mõte ja idee. Pole midagi taolist veel lugenud ja eesti keeles ka veel, väga meeldiv kogemus oli :))
Lugesin selle mõne päevaga läbi, sest ei suutnud raamatut käest ara panna, mulle meeldis kirjutamisstiil ning üldiselt raamatu mõte ja idee. Pole midagi taolist veel lugenud ja eesti keeles ka veel, väga meeldiv kogemus oli :))
October 10, 2023
Värskelt ilmunud kolmanda osa valguses otsustasin lõpuks selle sarjaga alustada. Ei teagi, miks seda varem teinud polnud, ilmselt pelgasin veidi liiga fantaasiaks. Seda ta muidugi on ka, kuid samas on ka reaalsust piisavalt, nii et igasugused minusuguse kõhklused ja kahtlused hajutada. Ja ikkagi meie Eesti oma tegevuskeskkond, mis veelgi sümpaatsem - Lõuna-Eesti, mille kogu autori perekond ilmselt kavatseb müstiliseks ja müütiliseks muuta. Samas ei saa öelda, et koht seal nii oluline oleks, samahästi võiks tegevus toimuda kuskil saarel või Kõrvemaa laantes. Lugu ise võrdles keegi Harry Potteriga ja kui hoolikalt mõelda, siis ju teatud sarnasusi on ka, aga katsu sa midagi täitsa originaalset välja mõelda. Igal juhul peaks see teos meeldima nii noortele kui ka noortekirjanduse austajatele, sest on seal ju kõike - fantaasiat, põnevust, probleeme ja muidugi armastust.
January 29, 2025
Võluvõimetega õpilaste internaatkool. Mingi hulga noore autori kohmakustega (kõige ilmekamaks näiteks see, kuidas peategelane sai suureks kuulsuseks ja kõiksugu riigipead teda külastasid Verioras - ühe-kahe lehekülje kestel mainitud asi, millega ei hakata midagi peale ja mis justkui unustatakse). Aga piisavalt oli ka täitsa korralikku, mis tekitab usku, et järgesid võib lugeda küll.
October 14, 2025
Kuulasin seda raamatut audioraamatuna ja Sofia Liis Liivi sisse lugemine andis sellele palju lisaväärtust. See kuidas ta erinevate tegevaste puhul erinevaid maneere ja tonaalsusi kasutas oli imeline. Lugu ise oli ka huvitav ja kaasahaarav, kuigi mõned kohad jäid segaseks ja tundus, et autor ei jõudnud mõtet lõpule viia. Igal juhul soovitan Rahva Raamatu äppist seda raamatut kuulata.
April 18, 2023
Mulle tundub, et olin seda raamatut varem lugenud, samas ei mäletanud kogu sündmustikku ja korduslugemise tunde tõttu polnud mulje eriti tugev. Võibolla kõige toredam oli, et selle maailma on välja mõelnud noor inimene ja ta kirjutab noortele.
P.S. Kaanepilt on lummav.
P.S. Kaanepilt on lummav.
April 18, 2023
Ülihuvitav ja üllatusi täis.
October 27, 2023
Such a wonderful book! I’m so proud that it’s written by an estonian author!!
Displaying 1 - 30 of 36 reviews