"„Mees sinises vihmamantlis“ on Nora Ikstena neljas eesti keeles ilmuv teos. Eriti menukas on tema „Emapiim“, mis tõlgitud enam kui 20 keelde ja ka Eestis leidis elavat vastukaja. Oma suurimaks Õpetajaks peab Ikstena Dzintars Sodumsit, keda tõstis esile ka Eestis „Emapiima“ esitledes. Kes on Sodums?
Dzintars Sodums (1922–2008) oli läti luuletaja, kirjanik ja tõlkija, kellel õnnestus Teise maailmasõja lõpul Kuramaa rannikult Läände põgeneda. 1960. aastal ilmus Sodumsi ligi kümneaastase töö viljana Rootsis James Joyce’i „Ulyssese“ lätikeelne tõlge, mille eest saadud paarisaja dollariga taskus asus ta teele Ameerikasse. Tagasi Lätimaale jõudis ta Nora Ikstena kutsel XXI sajandi alguses. Paar viimast eluaastat elas Ikstena juures Ikšķiles, tõlkides „Ulyssese“ sisuliselt uuesti läti keelde.
Käesolevas raamatus õpivad teineteist tundma Tebe ja Tütreke. Kas Tebe on Dzintars Sodums? Kas Tütreke on Nora Ikstena? Kas see on isa ja tütre suhe või midagi enamat? Vastuse võib leida Sodumsi (või ikkagi Tebe?) sõnadest: „Minu elu on pigem muinasjutt kui biograafia.“
Nora Ikstena is a prose writer and essayist. Ikstena is one of the most visible and influential prose writers in Latvia, known for elaborat style and detailed approach to language. After obtaining a degree in Philology from the University of Latvia in 1992, she went on to study English literature at Columbia University. In her prose, Nora Ikstena often reflects on life, love, death and faith. Soviet Milk (2015, shortlisted for the Annual Literature Award for best prose), Besa (2012), Celebration of Life (1998), The Virgin's Lesson (2001) are some of her most widely appreciated novels.
The novel Amour Fou has been staged for theatre, and published in Russian (2010); other works have been translated into Lithuanian, Estonian, Georgian, Swedish, Danish, etc. Ikstena is also a prolific author of biographical fiction, non-fiction, scripts, essays, and collections of short prose. Her collection Life Stories (2004) was published in English in 2013, and Hindi in 2015. Her story Elza Kuga’s Old Age Dementia was included in the "Best European Fiction 2011" anthology. Ikstena is an active participant in Latvia's cultural and political life, and a co-founder of the International Writers and Translators’ House in Ventspils. In 2006, she received the Baltic Assembly Prize in literature.
Juba ammu pole lugenud midagi sellist, mis igal lehel paneb mõtte lendama. Vahel tuleb mõnd lõiku lugeda korduvalt, et nüansse tabada. Süvitsi. Elutarkus läbi delikaatsuse on vist see, mis enim köidab. Universaalsed nõuanded loomiseks, tekstiga ümberkäimiseks, mõtlemiseks ja elamiseks. Hea. Väga. Igal loomingulisel noorel võiks olla selline heatahtlik aga vahe elutark guru, leebelt terav. Ja nii helge. Kurb ja südamest liigutav oli. Aitüma!
Visi mani favorīti vienkopus - "valodas saimniecība" un "valodas reibums", un literatūra, Ņujorka, Jaunanglija, Ulysses un Finnegans Wake, nepārtraukta vispiemērotākā vārda meklēšana tulkošanā un dzīvošanā. Fantastiska proza mainīgo Skolotāja un Mācekļa lomu aprakstā. Grāmata nekavējoties dodās pie maniem favorītiem.
Varbūt tas pat ir viens no svarīgākajiem viņu dzīves nerunāšanas brīžiem.
"Brīvi ļaudis komunicē tieši. Feodāli ļaudis izsakās starp puķēm. Galma literāti raksta alegorijās."
Literatūra pamazām pārvēršas dzīvē.
"God, how I miss you!" Tas ir tikai tāds izteiciens - ak Dievs, kā es pēc tevis ilgojos! Piesaukt Dievu, ilgojoties pēc cilvēka.
"Dievs ir neziņas vietā. Ko nezina, to saliek Dievā."
Atzīstos - sāku lasīt, jo mana draudzene šo grāmatu nodēvēja par skaistāko mīlas stāstu Atzīstos - neesmu lasījusi "Uliss" Atzīstos - ar dzeju man ir .... nu tā... Atzīstos - man ir grūtības ar grāmatām, kurās autori it kā neraksta biogrāfiski, bet notikumi un tēli ir tik līdzīgi reālajiem dzīves notikumiem (publiski pieejamiem) Atzīstos - nesapratu to mīlestību, kas tā bija? Starp mentoru un rakstnieci? Starp vīrieti un sievieti? Starp tēvu un meitu? Nu meitai neraksta "tu esi pelnījusi labu pis...." un vēl šo to Atzīstos - autore ir rakstniece ar lielo burtu, ar "Mātes piens" viņa to nopelnīja un manās acīs tā arī paliks. Arī šeit lasīšana bija baudāma, kā teksts, kā vārdu spēles, sajūtas, notikumi. Atzīstos - plus viena zvaigzne, jo pati nevienu grāmatu neesmu uzrakstījusi
Milline vaev. Korralik - vaevaline - tõlge, mis ometi painab mind kõige sellega, mida mina sõnastaksin teistmoodi. Läti keelt ma küll ei oska, aga siin on ohtralt tsitaate inglise keelest, mida ma mõistan ja mille tõlgendustega ei nõustu. Mitte Joyce'i tõlked, vaid suvalised laused igapäevaelust. Attitude tõlkida suhtumiseks jne (sõltub kontekstist). Huvitav oli jälgida, kes mida tõlkinud oli küll, siin on palju kaasautoreid. Ravimatu kutsehaigus. Mõnes mõttes tõlkes, mis ei kubise vigadest ja kohmakusest (sellise jätaks ju kõrvale) häirivad pisiasjad vahel rohkemgi. Ka küljendusega sisse tulnud poolitusvead jms. Õnneks teatav vanamoelisus, raskepärasus sobib raamatuga kokku. Aga lugeda oli raske - väga tihke ja viiteid täis tekst, aga see polnudki probleem, lihtsalt enne raamatu viimast veerandit ma ei suutnud sellega suhestuda, mitte nii et see mind liigutaks. Ja siis lõpus jäin lihtsalt kurvaks. Võttis silma märjaks, aga ma hindan siin oma lugemiselamusi, mitte kirjanduslikku väärtust, nii et 3 tähte jääb.
Väga tugev lõpp 2024. aasta Reading Challenge'ile. Ikstena kirjutis mõjus nagu meditatsioon, kus keerulistest tekstidest läbipuremine viis lihtsate, ent sügavate sõlmküsimuste ja elutõdedeni: loomine, kuulumine, harjumine, vanadus, elu ja surm. Olen pikka aega otsinud teksti, mis kirjeldaks minu (eel-)leinakogemust ja leidsin selle vist üles... Nüüd on mõnda aega süda rahul. Kogu asi oli lausa nii mõjus, et jäin ühel päeval tööl puhkenurgas raamat näpus aknast välja vaatama. Korraga oli nii rahulik ja nii ilus olla. Alles siis, kui kolleeg sisse astus, sain ma aru, et olin mõtisklema jäänud. Hakkas kohe kahju, et ma Joyce'i lugenud ei ole. Ühel päeval kindlasti. Ja siis on plaanis see lugu uuesti ette võtta. Aitäh hea soovituse eest, Fahrenheidi Mirjam!
Lugu pagulusest ja naasmisest, keelest ja visadusest, armastusest ja vanadusest. Paneb tahtma Joyce'i lugeda, sest üks peategelasi (nagu ka tema prototüüp) on teda tõlkinud läti keelde.
Daudzšķautnaina realitāte, spilgtas, smalki savītas emocijas un atgriešanās. Viena no manām mīļākajām grāmatām, par ko man ir arī nelielas pārdomas :) https://gramatzimesblog.wordpress.com...
See Ikstena teos ootas kenasti lugemisnimekirjas ja lugemisse tema siis sobiva lugemise väljakutse raames läks. Esmamulje pärast lõpetamist oli, et jäi oodatust (või võrreldes Ikstena eelmise loetud teosega) kahvatumaks, kuid pikemal settimisel hakkavad erinevad kihid eristuma ja külmaks see teos kindlasti ei jätnud. Üsna napimahulises loos on mitu erinevat teemat - pagulus, vanadus, armastus ja sõprus, loomeinimese elu. Põnev teada, et teos on ilmselgelt autobiograafiline, sest võõrustas ju Ikstena ise Läti kirjanikku Dzintars Sodumsit, kes samuti pagulusest viimasteks eluaastateks kodumaale tagasi tuli ja oli pühendunud Joyce´i "Ulysseuse" tõlkija. Teost lugedes oli isegi kahju, et sellest ei ole end ise veel läbi närida suutnud, sest võib-olla oleks see aidanud kogu lugu paremini mõista. Samas raske lugemine see kindlasti ei ole. Üldmeeleolu jäi pigem nukker, aga kellele Ikstena looming meeldib, siis tasub ikka lugeda.
Patiešām patika, izbaudīju valodu, sižetu. Smeldzes caurvīta. Individuālists, kuru aizrauj ideja un misija.
Pēcefekts no emociju pārsātinājuma un jūtu sablīvējuma kā pēc vienatnē apēstas Cielaviņas. Atcerējos Freidu: “mūsos jātiek izraisītam afekta stāvoklim, psihiskai konstelācijai, kas māksliniekam sniedza dzinējspēku radīšanai”. Tā ir, lasot iegrimstam autora psihes saturā, gribot vai nē.
Un jā, iesaku pēc izlasīšanas nepaslinkot un sameklēt G.Grūbes interviju ar Dz.Sodumu! Fascinējoša personība!
“ Cilvēku suga nespēj panest daudz īstenības.
Strādā un atpūties, necenties pēc laimes.
Nepārraujies, slinko saulītē.
Dzīvo mierīgi, kur esi. Neplosies!
Gaiss dvako pēc bezpalīdzības, pēc ikdienas nevienlīdzīgās cīņas ar paša veco ķermeni.
Neskumsti, radi. Viena no dzīves mākslām ir apstāties un atsākt. Atsākot ir citādi. “
Ja esi lasījis Ulisu un kaut nedaudz tripojis no tā vājprātīgā darba, ko šī grāmata prasa no autora un lasītāja, iesaku izlasīt arī šo - iespēja iepazīt cilvēku, kas Ulisam veltījis nevis pāris mēnešus, bet dzīvi. Lasot pieķēru sevi mēģinājumos definēt, kas tad īsti ir šīs skolotāja/mācekļa attiecības, tā nu beigās grāmata man deva arī atziņu, ka ne vienmēr visu vajag nosaukt vārdā. Un mīlestība pāri visam. Var droši lasīt arī tad, ja neko nezina par Dzintaru Sodumu vai Ulisu, Nora Ikstena māk skaisti un galīgi nebiogrāfiski ietērpt šo stāstu.