Ümber. Ilma

by Uku Randmaa, Maibi Randmaa

Kas tead, mis tunne on veeta üheksa kuud järjest üksinda ulgumerel? Kuidas muutuvad su tunded ja emotsioonid, rääkimata kehakaalust?

Eesti soolopurjetaja Uku Randmaa osales 2018. aastal ümbermaailma soolopurjetamisvõistlusel Golden Globe Race. Võistlusel, mis toimub alati samasuguste navigeerimisvahenditega, mis olid kasutusel siis, kui see 1968. aastal ellu kutsuti. Ei mingit moodsat tehnikat ega sidepidamisvõimalusi. Rääkimata võimalusest vahepeal end mõnes sadamas sirutada.

Uku ja Maibi Randmaa raamat „Ümber. Ilma” on sümbioos kahest maailmast: merest ja mandrist, ka siseelust ja välistest tingimustest.
Karmil merel pidas Uku päevikut ja omamoodi merekaruelu elas samal ajal tema naine, Maibi, kes hoolitses nende pisikeste kaksikute, ühe tiineri ja terve kodu eest. Kui Uku hoidis merel lippu kõrgel, siis samal ajal tegi seda ka Maibi, kaks jalga kindlalt maa peal, sõna otseses mõttes.

Selles raamatus põimuvad ja põrkuvad kahe inimese mõtted ja emotsioonid, sest kerge polnud kummalgi. Kuid sellest raamatust koorub välja ka suurem mõte – kui tähtis on ikkagi armastus. Ja kuidas see püsima jääb, kui teineteisest nii kaugel ollakse.

301 pages, Hardcover

Published November 1, 2019

Reviews

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Uut lugemisaastat peab ikka reisikirjandusega alustama, et siis on nagu hea õnn eesootavateks reisideks või nii :) Ja Randmaa(d) on kahtlemata hea kraam, sellised siirad ja ehedad, no et ikkagi inimesed, eks ole, mitte mingi liigne ilustamine ja roosamanna.
Merel olemise tehniline pool kõnetas mind veidi vähem, sest kõik see sahmerdamine purjedega - ei, aitäh! Ja kuigi ma hindan kõrgelt loodusjõududega rinnapistmist, aga kõige enam huvitab mind ikkagi inimlikum pool, et mis tunne see siis ikkagi on, milliseid mõtteid tekitab, mis toimub inimesega, kui ta 9-10 kuu jooksul suhtleb väga piiratud hulga inimestega ja nendegagi väga minimaalselt, kui ta on väga kitsal territooriumil, suurema osa ajast keerulistes tingimustes, kui ta ei tohi kordagi peatust teha ega maale minna. Või kui ta on päriselt ka pidanud järgmise 10 kuu söögi-joogiplaani täpselt paika panema (jah, kõik teie, salaja külmikuuksel kõõlujad ja spontaansete söömaorgiate austajad, värisege!).
Aastaste duubelrüblikutega koju jäänud naise märkmed olid samuti mõnusad lugeda. Ühest küljest on kahtlemata kahju, et laste isa jäi mõneti kõrvale vahvast perioodist, mil lapsed ülehelikiirusel arenevad, teisalt on tänu sellele raamatule neil poistel (kahju, et nende nimeks siiski Tooder ja Vender ei saanud... lugesin seda kohta just praamil ja pupsusin naerda) tulevikus olemas hindamatu perekonnakroonika, aastake nende endi ja nende ema-isa elust on ju võrdlemisi detailselt talletatud.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Mul on seda raamatut väga keeruline hinnata. Saavutus iseenesest on kõva, sellest pole kahtlust. Nii et siis oleks vast ebaõiglane nõuda, et lisaks oleks tegemist veel sama kõva kirjamehega. Ent ikkagi. Teos on dokumentaalne, kirjeldav, emotsioon nende sõnade taga jääb tegelikult tabamatuks. Ja kõigest hoolimata on sellest kahju, sest just seda, mis TUNNE on veeta üheksa kuud üksinda ulgumerel, me siit tegelikult teada ei saa. Samuti täidab dokumenteerimise eesmärki purjetamise tehniline pool, mis võhikule mitte midagi ei ütle.

[Piret Küünarpuu · Rating 5 out of 5]

Kohati täitsa nagu armastuslugu. Kohtab mõnusat sõnakasutust ja head huumorit. Ühest küljest lihtne lugeda aga purjetamisvõhikule jäävad paljud purjetamise ja jahiga seotud üksikasjad vaatamata allmärkustele siiski arusaamatu ning nii mõnestki taolisest kirjeldusest jooksevad pilk ja mõte lihtsalt üle. Eriti põnev oleks lugeda kui ei teaks kuidas Ukul see võistlus lõppeb. Aga vaatamata sellele elasin Ukule ja Maibile terve raamatu aja kaasa ning raamatu lõpus muutusin ka ise emotsionaalseks.

[Konstantin · Rating 4 out of 5]

Oivaline seiklus. Ukule ja Maibile mad respect.

Teksti liigendus ja kirjavigade rohkus natuke häiris, aga laias laastus suurepärane raamat.