Medaljon

by Ene Sepp

Viieteistaastaselt võib elu ühe hetkega uue suuna võtta. Selles veendub ka Heidi, kelle täiesti tavaline koolipäev lõppeb peaaegu jõkke kukkumisega. Salapärane võõras, kes purjus neiu surmasuust päästab, toob ta ellu rohkemgi, kui tüdruk arvata oleks osanud.
Pidevad tülid nooremat venda eelistava emaga, alati tööl olev isa ning rahulolematus koolieluga lükkavad Heidit oma vanast elust veelgi kaugemale ning igapäevaseks saavad hoopis peod ja uute sõpradega ajaveetmine. Ootamatu uudis seab aga uue elukorralduse küsimärgi alla ning tehtud otsus mõjutab kogu ta ülejäänud elu.
„Medaljon“ on kirjanik Ene Sepa esimene raamat, mille kirjutamist alustas autor vaid neljateistaastasena. Populaarne noorteromaan sai 2008. aasta Tänapäeva Noorteromaani võistlusel 3.koha ning 2009. aastal Tallinna Keskraamatukogus aasta jooksul enim loetud lasteraamatu auhinna "Järje hoidja".
Oma elu Uus-Meremaa, USA ja Eesti vahel jagav Ene Sepp on kokku avaldanud seitse raamatut. Tema kirjutamisel ja reisimisel saab silma peal hoida kirjaniku veebilehel www.tudengiraport.wordpress.com

Genres: Young Adult

260 pages, Paperback

First published January 1, 2009

About the author

Ene Sepp is an Estonian writer who started her first book when she was just 14 years old. By now she has published 12 books which critics and readers have praised. Besides Estonia, she has lived in Germany, Austria, New Zealand, and USA. Right now she lives in Estonia with her family and continues to write as much as possible.

Ene Sepp on Eesti kirjanik, kes alustas esimese raamatu kirjutamist vaid 14aastaselt. Praeguseks on tema sulest ilmunud 12 raamatut, mis on pälvinud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Lisaks Eestile on ta elanud ka Saksamaal, Austrias, Uus-Meremaal ja USAs. Hetkel elab ta koos perega Eestis ning jätkab kirjutamisega nii palju kui võimalik.

Reviews

[Ene Sepp · Rating 5 out of 5]

Väike väljakutse suve lõppu ja otsustasin läbi lugeda ka enda raamatud. Ja kui see väljakutse tundub lebo, siis tegelikult see nii pole... Mõnikord lugejana tahaks autorilt küsida, et "Miks nii? Miks naa? Mida sa mõtlesid, kui seda kirjutasid? Kust kohast sa inspiratsiooni said selle jaoks? Kas sa oled idioot????" Ainult et sedakorda saan ma kõik vastused kätte (juhul kui ma mäletaksin...). Aga samavõrra on ka häirivaid kohti. Kui mina loen, siis ma ju tean, et tahtsin tegelikult seda või toda liini edasi arendada (tean kahte kindlat) aga ei jõudnud või et seal on [iplothole[/i] (neid ma kohe kindlasti ei ütle, kuigi väga suuri jamasid pole, tähelepandamatus pigem). Raamatu alguses ainult itsitasin, et no pole võimalik! Kuid tegelikult olen ma rahul. Mulle meeldib et on noortepärane (14aastaselt on vist keeruline mitte noortepäraselt kirjutada), mulle meeldivad tegelased ja endiselt ma absoluutselt armastan lõppu ja ei teeks seda mitte mingi hinna eest ümber.

Aga olgu, vead ka: POV on paigast ära, mõned väljendid on sellised, mida 14aastane mina kasutaks, aga mitte 15aastane Tanel, peatükid on lühikesed (probleem selles, et käsitsi kirjutades ei tundunud need sugugi lühikesed) ja noh... vahepeal on liiga unelm.

No nii hästi kumab minu jaoks läbi minu tollane ideaalne noormees... Aga mis seal ikka, oligi hea muigelsui lugeda ja meenutada. Ja samas, kui ma loeksin ise 14aastaselt seda raamatut nagu võõra kirjaniku raamatut, siis tõenäoliselt ma armastaksin ja naudiksin seda, ma elaksin kaasa ja oleksin Tanelisse ülepeakaela armunud... Nii et selles osas läks vist hästi. Muidugi võin ma mõelda, et praegu kirjutaks seda lugu teistmoodi (põhijooned jääksid siiski samaks) aga siis poleks "Medaljon" enam see "Medaljon", mis tõesti paljudele väga meeldinud on.

Nii et kummardus kümne aasta taha (jube, kui vana ma olen!), kus 14aastane mina valgetesse kaustikutesse hakkas kirjutama üht järjekat, mis on mu toonud siia, kus ma täna olen. Aitäh sulle!

[Janne · Rating 3 out of 5]

Ma arvan, et ma oleks selle raamatuga rohkem ühist leidnud, kui ma oleksin seda lugedes olnud 15-aastane. Aga ma olen praegu umbes 2x vanem... Ja see ilmselt pani mu paremini nägema kõiki neid asju, mida üks 14- ega ka 15-aastane ei peaks tegema. Been there, done that. Aga no ikkagi. Samas kuna autor alustas ka ise selle raamatu kirjutamist 14-aastasena, siis oligi see raamat noortelt noortele. Aga siiski kõik see joomine, suitsetamine ja laaberdamine jne jne.. See ei ole okei.

Siin oli nii palju asju, mis mind tegelikult häirisid. Aga ilmselt poleks häirinud, kui ma oleksin lugenud seda “sobivas vanuses”. See suur armastus Taneli ja Heidi vahel oli kohati roosamannavaht, aga järgmisel hetkel tahtsin küsida, et kuidas ta oma arust siis Reimost nii väga erineb, kui samamoodi surub pmt Heidile asju peale (kohe meenub näiteks nabaneedi tegemine). Aga no mis sa teed ära kui “tubli tüdruk armub pahasse poissi”..

Teisest küljest jätan ma selle raamatu nüüd meelde ja kui peaks vaja olema näiteks oma lapsi paremini mõista, siis võtan uuesti kätte. Ehk on abi.. Ma umbes 8-10 aasta pärast annan teada siis… 100% raamat, mis ongi kirjutatud noorelt noorele ja ilmselt tasubki seda nii võtta.

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Oktoober on mul seitsmenda klassiga noorsookirjanduse kuu. Palusin neil lugemiseks valida ühe Tänapäeva noorsooromaanide sarja kuuluva teose ja oma valikust mind ka teavitada. Paljud õpilased valisid Ene Sepa "Medaljoni", mis on ilmselt viimase kümnendi üks tuntumaid ja loetumaid noorsooromaane. Nõnda otsustasin ka ise selle raamatu koolivaheajal läbi lugeda ning end teose tegelaste ja tegevustikuga kurssi viia. Muidu ei tea ma teemast ööd ega mütsi ning noogutan lihtsalt õpilaste vastamisele totra naeratusega kaasa. Dialoog on kirjanduse mõtestamise alus!

Tehes natuke taustauuringut selgus, et Ene Sepp alustas "Medaljoni" kirjutamist juba 14-aastaselt ning teose valmides oli autor 17-aastane. See on teismelise kirjutatud raamat teismelistele! Seda väga olulist aspekti arvestades tulebki minusugusel "vanamehenässil" seda teost lugeda. Arvesta sellega ja ma usun, et sul ei tule pettuda. Nooruse naiivne ja üdini aus maailmapilt kumab tekstist ikka väga selgelt läbi. Mustad on mustad ja valged on valged. Tunded on suured ja absoluutsed (või haihtuvad igavikku kahe nädala möödumisel). Parimad sõbrad on igavesed ja vanemad üldjuhul täielikud tropid. Ühesõnaga - meri on põlvini ja pidu pidamiseks!

"Medaljon" on sisu poolest ikkagi klišeede klišee. Vaikne ja helge tulevikuga tüdruk armub tätoveeritud, needistatud ja musta lõvilakaga mehehakatisse. Kogu senine maailm ja tõekspidamised lendavad prügikasti ning tuleb hakata end "vanale maailmale" (loe: vanemad, kool ja endised sõbrad) ja selle normidele vastandama. Lõpuks jõutakse selle vastandumisega nõnda kaugele, et lastest saavad lapsevanemad ja ring ongi täis. Nüüd tuleb lihtsalt oodata, kuni teid hakatakse vihkama ja "vanadeks troppideks" sõimama. Looduse lõputu ringkäik on ikka üks üdini õiglane leiutis!

Ma ütlen täiesti ausalt, sain lugedes ikka kõvasti naerda. Aga seda ennekõike enda üle, sest ise olin veel üpriski hiljaaegu täpselt samasugune "my way or the highway" suhtumisega poisinolk. Tänu taevale, et ma enam ei ole! Õnneks on olemas raamatud, mis meenutavad meile, et ka meie põdesime selle "haiguse" läbi, mida nooruseks kutsutakse. Kõik täiskasvanud jooksku nüüd noorsookirjandust lugema ja oma "haiguslugu" meenutama! Ehk oskate nõnda ka praeguseid "patsiente" paremini mõista.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Triinu · Rating 5 out of 5]

Raamatu peategelasteks on Heidi ja Tanel, kes otsekui saatuse tahtel kohtuvad... Heidi on just maha jäetud oma kauaaegse poisi Reimo poolt. Ta süda on murtud, ta ei suuda enam kodus olla ja nii ta lähebki silla alla, mis asub linna ääres. Tee peal kohtab ta kodutut kes nõustub ostma talle juua ja ka paki suitsu. Ta joob ennast seal silla all täis. Tal hakkab paha ja ta läheb jõe äärde, et oksendada- õnnetuseks kaotab ta tassakaalu ja hakkab kukkuma vette... Õnneks on Tanel- ohtliku väljanägemisega võõras poiss- just silla alla tulnud ja kui ta näeb, et tüdruk on kukkumas püüab ta kinni ja asetab ta veest kaugemale istuma. Sellest hetkest kui poiss tüdruku päästab saab alguse ilus ja igavesti kestev armastus kahe inimese vahel. Kahjuks ei ole seal kõik nii roosiline- Heidi ema on Taneli vastu, Taneli perele on peale pandud needus, Heidi jääb 16-aastaselt rasedaks ja ta ema viskab ta kodust välja... Raamatu lõpp on ülimalt kurb ja kohati ootamatu. Tuleb välja, et needused on päriselt ka olemas...

[Laura · Rating 3 out of 5]

Ma tahaks erilieslt välja tuua selle, et Ene Sepp alustas selle raamatu kirjutamist üsna noorelt, kõigest 14aastaselt.

Päris palju sai silmi pööriatud ja mõeldud, et miks küll siis niimoodi, aga see polnud kõige hullem nii öelda "tavaline" noortekas (joomine, suitsetamine, varajane seksuaalelu jne).

Muidugi ma saan aru, et see on noortelt nootrele kirjutatud raamat, aga mina kui noor, ei leidnud seal enda jaoks erilist elamust.

Soovitan lugeda ainult noortel seda raamatut, sest kardan, et täiskasvanud ei leia enda jaoks sealt väga midagi, kui just ei peaks tahama noorust meelde tuletada ;)

[Stella · Rating 5 out of 5]

See raamat on perfektne. Armastan seda raamatut nagu paljud teised ja tuleb millalgi kindlasti kolmas kord, kui selle läbi loen.
edit: 31.12.2018
No endiselt meeldib see raamat väga aga ma ei mäleta, et ma oleks enne nii jõhkralt lõpu üle nutnud. Ma üldse ei mäletanud, et kõik ikkagi nii läks. Ma heidin seda mõtet nii väga, et läks nii. Keset raamatut mõtlesin, et ikkagi ei lähe nii aga no spoilisin end kogemata raamatu lehekülje numbrite vaatamisega D:.
Kahjuks ma ei tea enam, kas seda neljandat korda ka loen, sest kardan, et nutan terve mere.

[Gerli · Rating 4 out of 5]

Koolis oli kohustuslik kirjandus noortekirjandus ja sattusin lugema seda raamatud. Kuna valin väga mida loen ja iga raamat ei paku ka huvi siis mind üllatas et suutsin selle raamatu niikiiresti läbi lugeda ja see osutus algusest peale huvitavaks et mis sellest tüdrukust siis edasi saab raamatut ei tahtnud käestki panna. Lõpp läks minu meelest liiga kiiresti ja natuke oli raske arusaada mis toimub.
Raamat oli huvitav ja kaasa haarav.
Soovitan

[Monica Rand · Rating 4 out of 5]

Ma jäin mõtlema, et kas siis kui seda raamatut loeksin 14-, 15- või 16 -aastasena valaksin ka pisaraid või millised oleksid siis emotsioonid. Ma ei kujutaks ette, et üks ema oma lapsesse nii võiks suhtuda aga ma tean, et selliseid emasid on meie ümber ka reaalsuses ja selline käitumine ei esine ainult raamatus. Teadsin, et see on kirjaniku esimene romaan ja kirjutama asus ta seda ise 14-aastasena. Kuna enne "Medaljoni" olin lugenud ka hilisemaid romaane siis esimesed 50 lehekülge harjusin. Seejärel viisin end teisele lainele ja lugu hakkas jooksma. Meie ümber on iga päev Taneleid, Heidisid, Reimosid, Lisannesid, Martineid. Oma suures inimeste aitamise soovis tahaksin, et neil kõigil oleks keegi, kellega oma rõõme ja muresid jagada, et nende kodud oleksid kodud, kus keegigi hoolib. Taaskord üks raputav lugu. Ja neile, kes on lähiajal kedagi oma lähedastest kaotanud soovitan portsu taskurätte kõrvale võtta.Ja mitte ainult lähedase kaotanutel, seal on raputavaid elamusi teisigi, mis pisara voolama kisuvad. Ja seda kirjutan mina, kes ma nutan väga harva ja kes raamatuid lugedes veel harvem on silma märjaks saanud. Aga see lugu lihtsalt on nii reaalne.

[Annyliis · Rating 3 out of 5]

„Medaljon“ on Ene Sepa esimene raamat, mille kirjutamist alustas autor neljateistaastasena. Lugesin raamatu teist trükki. See jäi silma Ene Facebooki lehel. Nii armas kaanekujundus.

Lugedes sai silmi pööritatud, ohatud aga ka nutetud. Kahtlemata suudab eakohasem lugeja raamatut tunduvalt rohkem nautida, kui seda suutsin mina, kes ma olin tegelastega samavanune ikka väga suurt hulk aastaid tagasi ;). Nii endale üritasingi ette kujutada, et olen viisteist ja loen seda veidi müstilist armastuslugu. Täitsa hästi sain hakkama. Hea kujutlusvõime omandamine võib vahest kasuks tulla.

Olen ennegi kirjutanud, et sõnadel on jõud ja Ene oskab seda jõudu imehästi kasutada. Julgeb kirjutada rasketel teemadel. „Medaljoni“ puhul on samuti mitu rasket teemat raamatus sees. 14 aastase autori silmade läbi täitsa loogilise käsitlusega. Mõõdukalt meeldis ja mõõdukalt häiris (niikaua, kui lülitasin lugemise eakohasemale tasandile :P ).

[isabella · Rating 5 out of 5]

Lugesin raamatu läbi.

Niiiiiii hea raamat, ei oska seda isegi sõnadesse panna..
Sai nutta (päris palju), naerda…
Pani mind tundma nii palju erinevaid tundeid ning see raamat oli jällegi üks nendest, mille lehti ma lihtsalt aina keerata ja keerata tahtsingi.
Tegelased ja sündmused olid minu silmis nii reaalsed ja elulised.
Raamatut oli lihtsalt rõõm lugeda ja võtsin selle kätte igal vabal hetkel, mil sain.
Kirjutaksin siia veel, aga sõnu lihtsalt ei jätku. Võib-olla muudan seda kommentaari siin teisel hetkel, kui oskan veel paremini seletada, kui väga ma seda raamatut armastan.

Ene Sepp on saanud minu täielikuks lemmikuks Eesti kirjanikuks ja hakkan juba otsima uut raamatut, mida temalt lugeda.

Suur tänu

[Riina Joanna · Rating 5 out of 5]

Hea tõsielu raamat noortele, aga lõpp oli lihtsalt liiga ootamatu ja kurb. Muidu jumala hea raamat

[MiinaLanno · Rating 4 out of 5]

Ma lootsin, et see raamat ei lõppe nii nagu see lõppes.. Muidu oli hea, et raamat hakkas looga peale kohe esimesest peatükkis ja oli lõpuni põnev välja.
Eksmplaril, mida lugsin olid kirjavead sees.