Rämeparadiis

by Alec Butler

Töölisklassi olustikus toimuvat lugu jutustab indiaani päritolu, “kahevaimulisena” sündinud ja tüdrukuna kasvatatud 14-aastane Terry. Kui tal hakkavad kasvama habe ja rinnad, suunatakse ta psühhiaatriahaiglasse ja teisendusravile, lisaks kogeb ta ka seksuaalset väärkohtlemist. Lugu võtab pöörde, kui Terry kohtub 16-aastase põikpäise Darlaga. Nende tugeva külgetõmbe tõttu hakkavad perekonnad neid lahutama. Sellest hoolimata säilitab raamat optimistliku meeleolu, näidates, et veider noorus jääb püsima.

Rämeparadiis autor Alec Butler on “kahevaimuline” ehk liitsooline mittebinaarsuse aktivist, auhinnatud näitekirjanik, autor ja filmitegija. Butler on ka Ameerika põlisrahvaste teadusuurija, kes keskendub põlisameerika “kahevaimulisele” ja queer-kirjandusele. Alec on mikmaki indiaanlaste ja prantsuse-iiri asunike päritolu. Ta on üles kasvanud Unama’ki külas (Cape Bretoni saar, Nova Scotia), praegu elab Torontos.

Genres: Queer, Fiction, Intersex, Indigenous, LGBT

102 pages, Paperback

First published April 15, 2014

Reviews

[Eaton Hamilton · Rating 4 out of 5]

I was delighted to read this novella from writer Alec Butler today. Casey Stepaniuk wrote that it is as important a title as "Stone Butch Blues" by Leslie Feinberg, and I agree. It is a shame that this book didn't get more attention in Canada and the US. I hope that it can slowly find its devoted following. Anyone who's queer, non-binary or intersex (or teaching) should put this on their "to read" list.

The beginning, which takes a sweeping look at narrator Terry's young life, seems a bit jumbled, and repetitive, but once the intersexed narrator is a teen and meets his love, Darla, and the two of them can interact, it picks up. The love affair transpires in dire straits--Terry is being raped by his doctor, given conversion therapy, threatened with surgery and hormones, and worried his family will commit him. His girlfriend has severe troubles of her own. But they adore each other and the first love is not only beautifully graphic (Alec can write stunning erotica), but touching.

The longer passages of dialogue tended to be a bit wooden, but otherwise, Alec Butler has a real accomplishment on his hands.

[Aarne · Rating 1 out of 5]

Paraku jättis eestikeelne tõlge kõvasti soovida, mis ilmnes minu jaoks juba esimese mõnekümne lehekülje vältel. Tuleks ehk mainida, et algupärand on pea kättesaamatu, nii et muudmoodi sellele teosele sisuliselt ligi ei pääsegi. Nii mõnigi tõlkelahendus on üleliia 'otsene', tuues teosesse keelelisi veidrusi, mida oli võimatu mitte märgata.

Näiteks annab inglise keelt vähegi tundes hõlpsasti järeldada, et läbivalt kasutatud 'minu vanamees' on algul olnud 'my old man', ehk siis peetakse sellega silmas oma isa. Eesti keeles me aga nii ju ei ütle ja kui mingi paralleel tuuagi, siis võib-olla ebaviisakas 'eit', mis viitab aga hoopis abikaasale ja mida kasutab eeskätt mõni vanem meesterahvas. Asja oleks paremaks teinud juba see, kui tõlkida siis 'isa' kui 'minu paps' või midagi sellist, andes edasi tegelaste nooruslikku ja kohati ebaviisakat kõnepruuki..

'Minu elu imeb' on ilmselgelt tulnud lausest 'My life sucks' ... nii me ju minu teada ka ei ütle. Kui siis levis ehk noorte seas kunagi fraas 'mu elu sakib' (sucks siis ülevõtuna inglise keelest). Jällegi tõlkelahendus, mis on kõrvukriipivalt otsene.

Keele aga sinnapaika jättes pean nõustuma kellegi varasema arvustusega, et sisu on liiatigi seksuaalne või ülemäära seksualiseeritud.

Siin süvendas eestikeelne tõlge kogemust vist veelgi, sest millegipärast pean tõdema, et mulle isiklikult on nilbused ja sedasorti intiimsed teemad eesti keeles kuidagi veel esiletõstetumad ja sõnavara rängem kui näiteks inglisekeelne. ... Lõputult kehamahladest ja millest veel lugeda ei olnud just meeldiv. Tegelaste väga traagiline taust ja kohutavad kogemused siis veel pealekauba.

Originaali kättesaamatus paneb mõistatama, kas autor on kuidagi meelega teosest eemaldunud ja seepärast ongi seda pea võimatu ingliskeelses trükis (või veebiväljaandes) kuskilt leida või mis sellega siis täpselt on.

[Marca]

See on üks neist raamatutest, mida on raske hinnata kui kirjandusteost. Peategelane ei kanna küll autoriga sama nime, kuid ilmselt on tegemist suures osas autobiograafilise looga. Kuidas sa paned hinde teise inimese elule? Samas on see väga oluline raamat selleks, et mõista endast hoopis erinevat reaalsust, arendada empaatiat ja natuke kastist väljapoole mõelda.

Pikemalt siin: https://marcamaa.blogspot.com/2020/09...

[M · Rating 2 out of 5]

The writing started out very lyrically. Its exactly the type of writing that if you see a friend write like that you gonna be "oooooh, you should be a writer" but reading it from a book its a bit weird for me. I don't know whats bothering me, its probably just my taste and my brain that only wants easy reading not prosaic words.

But then bangbangbang the story started running. Like literally. This happened. That happened. Big love. Rape. Awful relationships. Disgusting rules. It kind of seemed to me the author was too in the subject to write about it objectively. At times it felt like an angry and bitter persons rant. And it is okay to be angry and bitter about those subjects but a rant like that wont help much.

If a person who is born with both gender body parts has such a hard time how freaking hard it is for transgenders. Its just insane.

It's an important subject. But to me the book was too over the top with its vulgar language and over sexualizing everything.

[Gabriella Mastrandrea · Rating 3 out of 5]

the ending was a rushed fantasy

[CaseyTheCanadianLesbrarian · Rating 3 out of 5]

While this book is definitely uneven and could use some careful editing (the dialogue in particular sounds stilted and unnatural), the importance of its story can't be overstated. It reminds me a lot of Leslie Feinberg's classic Stone Butch Blues in its depiction of queer history. A lot of tough stuff in here: rape, assault of all forms and all the other ways oppression of queers, intersex & trans folks, and indigenous people manifest. The narrative voice really captures a naive, exuberant teen although the explicit sex scenes make for a book definitely not intended as YA. More thoughts in a full review on my blog!

[R.J. Gilmour · Rating 3 out of 5]

Rough Paradise is The fictionalized account of a young intersected individual trying to find his way in a world hostile to any forms of sexual difference. Written in an approachable straight-forward manner Butler's story shows how each of us need others for us to find our way in the world.

[Pille-Riin Lillepalu · Rating 3 out of 5]

Alec Butleri ainus eesti keelde tõlgitud raamat - valisin tõlgitud teose just toimetamishuvi pärast.
Aga üldiselt, nonbinary autor räägib loo, kuidas kahe sooga sündinud inimene valib identiteedi, mis ei ole selline, mida vanemad või ühiskond temast ootasid. Palju väga detailseid seksistseene, padutraditsioonilisusega põrkumist ja perses eludega noored. Oli ühelt poolt valgustav lugemine, teiselt poolt traagilisus kuubis. Avab puberteedi ja eneseotsingute valus uue tahu, mida mina ei ole kogenud. Seetõttu tunnen end pärast seda raamatut vahest veidi empaatilisemana. Ma ei saa aru, miks me alati tahame, et inimesed elaksid nii nagu MEILE sobiks.

[Ivana Amidzic]

One of rare Nova Scotian books that deals with the topic of people born as intersex (having both biological sexes at birth). It was deeply disturbing and violent read that was worth reading, for developing more compassion for people's lived experiences as much as for analyzing social milieu and Queer scene in Cape Breton and in Nova Scotia.

Policy wise, we are only now developing more accurate data on intersex people and their unique experiences and needs. 🖤

On a personal note, it was interesting discussing it with friends that are Queer and were growing up in Cape Breton.

[Bogi Takács]

Review coming (once I revive sufficiently, IY"H)
_____
Source of the book: Bought with my own money

[Kathy · Rating 4 out of 5]

I talk about this book in this Queer Lit Readathon wrap up.

[Kristin Üksvärav · Rating 4 out of 5]

Jutustus oli esitatud nõnda, et mind saatis pidev rutt.
Autoril on huvitav kirjutamisstiil: lugu on katkematu, ülemäära liigendamata jada, puuduvad konkreetsed peatükid või mõtteliselt ühtsed osad. Kõik on mingis mõttes lühidaks kokku pressitud. Seega kannab iga pisimgi detail endas tähendust. Ehkki lugu, mida peategelasest jutustatakse, jaotub küllaltki pika aja peale laiali, on seda edasi antud üksikute pilguheitude kaudu, andmata mõista, kuidas kulgeb taustal ajatelg. See võimaldab ükskõik millist episoodi mis tahes kohast välja tirida – iga episoodi saab eraldiseisvalt vaadelda.
Julgelt ja avalalt, jah tõeliselt avalalt on kirjeldatud seda, millest tihtilugu vihjamisi, uduselt-kaudselt mõista antakse või koguni vaikitakse. Siinne lugu keskendubki justnimelt sellele, millest sageli ei ole julgust kõnelda.
Ümbritseva keskkonna kirjeldamissse ei ole suurt panustatud: peab piisama sellest, missugune ettekujutus loo alguses paradiisisaarest tekitatakse. Tegelastegi kirjeldamisel ei ole ülemäära tundeliseks mindud, neist ei hoita suure sentimentaalsusega kinni. Neil esineb küll tugevaid, rämedaid tundeid, kuid need öeldakse otsesõnu, kujunditega keerutamata välja. Tundeid ei hoita vaka all, neid ei vaagita kaua ja seega jookseb lugu tempokalt edasi, vaatluse all juba järgmised tegevused. Just teod on need, mis loevad, eriti seepärast, et niisuguseid iseäranis äärmuslikke tuleb peategelase kodupaigas liigagi sageli ette.