Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia

by Raul Sulbi (Editor), Indrek Hargla, Veiko Belials

Isaac Asimov (1920–1992) on ilmselt läbi aegade maailma kõige tuntum ulmekirjanik, teatakse tema Asumit ja galaktikaimpeeriumit, robootika kolme seadust, Igavikku ja paljusid teisi maailmu. 1989. aastal andsid Asimovi kolleegid kirjaniku 50. loomejuubeli puhul välja antoloogia «Asumi sõbrad», kuhu kirjutasid Asimovi tegelastega või tema maailmades jätkulugusid sellised ulmekorüfeed nagu Poul Anderson, Orson Scott Card, Harry Harrison, Robert Sheckley ja Robert Silverberg.

Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud. Nii palusimegi neil kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhuks ilmuvasse kogumikku kirjutada mõni lugu neile eriti korda minevas Asimovi maailmas või tema tegelastega. Ja nüüd ongi teie ees uued lood Asumist ja impeeriumist, Powellist ja Donovanist ning muidugi Susan Calvinist, Igaviku lõpust ja Andrew Harlanist, Edith Fellowesist ja «inetust poisikesest» Timmy´st autoreiks sellised eesti ulme säravaimad tähed nagu Indrek Hargla, Veiko Belials, Triinu Meres, Heinrich Weinberg, Kristjan Sander, Siim Veskimees, Mairi Laurik, Reidar Andreson, Tea Roosvald, Joel Jans ja Maniakkide Tänav

368 pages, Paperback

Published December 1, 2019

Reviews

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Arvestades, et päris mitu juttu olid päris-päris halvad, pidid head lood olema head, eks, et ma lõpuks sellise otsuse tegin, et "meeldis"?
Jap. Kokku ikka "meeldis" küll.

[Manfred Kalmsten · Rating 3 out of 5]

Alustan sellest, et hiljaaegu toimunud vestluses kogumiku koostaja Raul Sulbiga mainis ta mu selgituse peale, et miks ma ise kogumikku ei panustanud, et:
"Aga sa oledki ju rohkem John Wyndhami, kui Asimovi poolt mõjutatud"
Nali, eksole, aga põhimõtteliselt oli tal õigus. Neljandas või viiendas klassis loetud John Wyndhami "Trifiidide päev" oli see, mis mind ulmekirjanduse külge naelutas.
Kaheksanda klassi kirjandusõpikust loetud "Kadunud robot" oli esimene Asimovi tekst, mis mul meelde jäi, sest varasemalt loetud "Lilled Algernoni" nimelises kultuskogumikus olnud "Inetust poisikesest" ei mäleta ma tõesõna mitte midagi.
"Masin mis võitis sõja" muidugi rokkis, aga veel hetk enne selle kirjarea kirjapanemist olin ma täiesti kindel, et see oli Simaki lugu. Võta nüüd seda vanainimese mälu, eksole.
Igal juhul tekkisid mul soojad tunded Asimovi vastu alles kuueteistkümne aastasena, kui maaliini bussiga tööle loksumise leevendamiseks "Asumi" ette võtsin.
Ja see raamat mõjus!
Mõjus kohe nii, et lugesin selle peale "Asum ja Impeeriumi" kiirkorras sissemanustamist uuesti läbi ning ehkki pettumine "Teises Asumis" jahutas mu palavalt lõkkele löönud armastust Asimovi vastu kohe tublisti, jäi ere mälestus "Asumist" alles.
Ok, mida ma selle pika jutuga öelda tahan on see, et minu jaoks on Asimov eelkõige "Asumi" ja "Asum ja Impeeriumi" autor.
Muu, mida ma talt lugenud olen pole mind suurt kõnetanud ning kogumikugi võtsin kätte pigem huvist Eesti ulme vastu, eksole. Paluks seda arvesse võtta.
Asimovi fännile on sellest kogumikust arvatavasti palju rohkem rõõmu kui mulle, kelle jaoks on juba ainuüksi robotid igavuse skaalal võrdväärsel kohal zombidega.
Aga aitab mölast ja nüüd siis asjast:


Triinu Meres "Tegi-tegi-tegi-tuld"

Oi kuidas ma oleks pisikese jõnglasena seda juttu kaifinud. Oli ju nimelt ka esimene raamat, mille ma iseseisvalt läbi lugesin "Võitlus tule pärast/Hiidlõvi" ja tegelikult võib vast öelda, et minu meeletu huvi ürginimeste vastu oli ka peamine põhjus, et ma lõpuks ometi (Umbes 8 aastaselt) üldse raamatuid lugema hakkasin.
Igal juhul sai nii "Mammutikütte" kui ka "Võitlust..." korduvalt sisse manustatud ning kindlasti oleks midagi läinud veel, kui neid vaid olnud oleks.
Nii et selle poolest oli Triinu Merese lugu nagu tagasiränd lapsepõlvefantaasiatesse.
Muus osas aga....
Oli huvitav ja täpselt paraja pikkusega, et neandertaallaste jahmerdamine igavaks ei muutuks, aga...
Juba pealkiri ütleb ära, milles kogu loo põhituum seisnema hakkab ning mingeid üllatusi väga ette ei tulegi. Selline, tehniliselt väga hästi kirjutatud lugu, aga kahjuks ei midagi väga erilist.
Praegu, ehk peale kogumiku läbimist mõtlen, et kui see lugu oleks olnud paigutatud kuskile keskele, roboti ja asumilugude vahele, siis oleks ma sellest võib-ola rohkem välja väänanud, aga jah...avaloona jäi igal juhul nõrgaks.


Kristjan Sander "Sees"

Njah, ütleme diplomaatiliselt, et oli ilusti kirja pandud ning lõpetame kogu jutu? Ei, mitte nii... Mitte siin blogis...
Peamiselt ei meeldinud mulle loo lõpp ja spoilerdades mainin, et peamiselt see reptiloidide värgens. Odav. No tõesti, midagi huvitavamat ei saanud välja mõelda? Muidu polnud lool häda, ehk siis üks esimesi kohalikke ulmelugusid mida ma lugenud olen ning kus käiakse välja jälle see sama teema, et süsteem toidab ise enda vastu sõdijaid, kes sellest paraku ise aru ei saa.
Minu, kui noorpõlves väga mässumeelse isendi jaoks oli see vaatenurk aga juba tuttav ning läbi oma naha kohale jõudnud.
Ei midagi uut ega üllatavat ü.s. Ja siis see kuradi reptiloid ka lõpus. No palun.


Reidar Andreson "Heategu!"

Esimene lugu, mis mind kaasa haaras. Ma ei oskagi öelda, et oli selleks jutustamisstiil või loo enda ehitus, aga tundsin end juba esimeselt-teiselt leheküljelt looga samas paadist olevat ning ka lõpp ei valmistanud mingitki pettumust. Eriti heaks teeb asjaolu, et nagu juba ülalöeldud ei ole ma suurem asi robootika fänn, aga Andreson suutis mind ikkagi robootika kolme seaduse ümber jahmerdamisse kaasa tõmmata. Hea töö, ei midagi vähemat.


Indrek Hargla "Õnnelik robot"

Tuleb tunnistada, et selle loo läbimine valmistas mulle tohutult raskusi. Ühelt poolt oli mul robotitest juba siiralt kõrin ja teisalt ei aidanud ka autor väga kaasa. Oli idee, kulunud ent siiski, aga esitluslaad oli igav. Lugedes oli pidevalt tunne, et loen algaja autori üsna puist katsetust, aga mitte Harglat. Võib-olla oli see oskuslik stiili järeleaimanine ja peaks hoopis kiitma. Võib-olla.
Enivei, nagu ütlesin võis mu külmus selle loo aadressil tuleneda osalt ka sellest, et mul oli roobikutes kõ-ri-ni


Siim Veskimees "Sulguvate teraskoobaste aeg"

Ei vedanud kuidagi kaasa. Üldiselt mulle Veskimehe lühilood meeldivad, aga sel korral läksin tegelastel vahet tegemisega nii rappa, et lõpuks lugesin seda nii, et aeg-ajalt lihtsalt välgatas, et "oot-oot, see oli vist see süžeeliin" ja lõpuks, pean tunnistama, ei saanud ma kogu kupatusest mitte mõhkugi aru. Lugeja viga... Või siiski mitte?


Veiko Belials "Raske piisk pilvest"

Teine selle kogumiku pärl minu jaoks. Põnev lugu, väga hea lõpplahendus ja äärmiselt nauditaval tasemel kirjaoskus. Pidin juba Belialsi jutukogu "Kogu maailma valgus" lugedes tunnistama, et "Ashinari kroonikate" ja "Existerioni" nimeliste õnnetuste autorist on saanud vaat-et üks mu lemmik Eesti ulmekirjanikke.
"Raske piisk pilvest" ainult kinnitas seda arvamust. Hea oli. Väga hea.
Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt krimkadest, ka ulmekrimkadest, väga lugu ei pea.


Maniakkide Tänav, Joel Jans "Inspektor ja planeet"

Oli hea, aga kehva meeleoluperioodi tõttu tuli minu blogiülestähendusse pikk vahe sisse ja praeguseks ei mäleta ma sellest suurt midagi. Mingi planeet hävis ja kuskil olid mingid salarobotid? Vist.
Puhtalt minu viga ü.s. Aga mäletan, et meeldis, võtke nüüd seda kuidas tahate, ehk kes viskab esimese kivi,,,


Heinrich Weinberg "Patrioot"

Hea, alguse veel parema keskkoha, aga kuidagi liiga sauh-väuh lõpuga. Tähtaeg? Ma usun, et mitte, aga selline mõte mulle korraks pähe kerkis.
Muidu hea+, aga oleks saanud parem olla. Lugu ise oleks nagu ka seda nõudnud...


Mairi Laurik "Valesti ajastatud"

Tegemist oli (vist) esimese Mairi Lauriku kirjutatud lühilooga mida ma lugesin. Tema romaan "Süsteem" murdis kunagi mul küll lugemishambad, aga selle loo põhjal võin julgelt väita, et julgen ka edaspidi tema lugusid lugeda. Lühike ja kas just midagi ülihead, aga .... lihtsalt kõike oli parajalt. Eks ole seegi profesionaalsuse ja hea loo tunnus.


Indrek Hargla "Einsteini viimased sõnad"

Olen ka veendunud, et kogumiku parim lugu tuleb jätta viimaseks. Ja seda see oli. Parim.
Ei saa öelda küll, et sussid oleks jalast põrutanud, aga tuntud ulmekirjanike ja muude tegelaste jahmerdamine alternatiivajaloos või paralleeluniverusmis oli põnev, huvitav ja igati meelepärane lugemine.



Sai nüüd selline säästukavormis kirjutatud arvustus, aga mis teha, kui muud kirjutus- ja muidutegevused lihtsalt kogu energia enda alla võtavad ning lugemisalaste ülestähenduste jaoks jaksu ei jää.
Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti, et kahte lugu ma ei maininud poole sõnagagi ning ennetavalt sõnan selgituseks, et esimene (Tea Roosvaldi "Jänesehautis") jäi mul pooleli ja Belialsi "Asum ja psühhoajaloost" ei mäletanud ma seda drafti lõpetama hakates isegi seda, et kas see mulle meeldis või mitte. Juhtub, kahjuks.
Igal juhul jäin ma loetu koguga rahule.
Hunnik täiesti rahuldavaid lugusid (Meres, Sander) ja paremat kraami (Weinberg, Jans & Tänav) ning siis pika vahemaaga kolm absoluutset pärli (Andreson, Belials, Hargla)
Ja läbi see saigi.
Naljakas nüanss on see, et kogumiku parima loo kandidaat vaheldus minu jaoks kogu aeg kogumiku edenedes. Kui alguses arvasin, et "Heateost!" paremat vaevalt tuleb, siis kummutas Belialsi "Raske piisk pilvest" selle arvamuse ning lõppeks tuli Hargla "Einsteini viimased sõnad" ja lõi nii-öelda platsi suurejooneliselt puhtaks.
Aga ok, side lõpp ja järgmine kord katsun tublim olla.

Minu blogi: https://realmnc2.blogspot.com/

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

Isaac Asimov on ulme suurmeistri sajandaks juubeliks koostatud kogumik. Raamatu kaante vahelt leiab tosin Eesti autorite lühijuttu, mille tegevus toimub Asimovi loodud maailmades. Olgu need siis lihtsalt samade tegelastega või siis mõne loo / raamatu järjed.

Kogumikule omaselt oli tase kõikuv; üldiselt aga pean ütlema, et mulle meeldis see rohkem, kui näiteks Asimovi loomingu 50. juubeliks välja antud "Asumi sõbrad". Ju Eesti autor tunneb kodumaist lugejat paremini.

Hinne 5/5 ei ole seega mitte niivõrd lugudele (kuigi ka nende hulgas oli tõelisi pärle), vaid kogumikule tervikuna.


Triinu Meres "Tegi-tegi-tegi-tuld"

Mulle jubedalt meeldib Triinu Merese naiselik lähenemine ulmele. Seega ei üllatanud mind ei alustekstiks valitud lugu ega tegelikult ka miski loos endas. Mõnus lugemine, huvitav maailm. Ei midagi põrutavat, aga hea.


Kristjan Sander "Sees"

Loo aluseks olevat lühijuttu ma (ilmselt) lugenud ei ole, võib-olla oleks ta sellega tuttav olles mulle rohkem meeldinud. Aga praegu jäi kuidagi... Tühjaks või lihtsaks.

Ja ka see lõpp... Asimovi loomingule on omane, et tema maailmades ei ole tulnukaid (kui "Jumalad ise" ja veel mõned üksikud erandid ("Nemesis", "Blind Alley") välja arvata). Võib-olla olen ses osas liialt konservatiivne, aga minu jaoks on see üsna oluline osa tema loodud maailmadest. Ja antud loos ei olnud ka mingit reaalset põhjust seda lõhkuma hakata.


Tea Roosvald "Jänesehautis"

Stiilipuhas Donovani-Powelli-Calvini robotijutt. Sedapuhku tekitab muret robot, kes on hakanud välja näitama emalikke tundeid - tundeid, mis tunduvad olevat olulisemad isegi robootika kolmest põhiseadusest. Ma julgeks isegi öelda, et tegu oli nii stiilipuhta jutuga, et võiks vabalt olla ka Asimovi enda kirjutatud.


Reidar Andreson "Heategu!"

Üsna samad sõnad, mis eelmise loo kohtagi. Stiilipuhas robotiseaduste lugu; sedapuhku küll ilma Powelli ja Donovanita. Aga Susan Calvin särab oma tuntud headuses. Lõpplahendus (mitte küll kõik selle keerdkäigud, aga suures pildis) oli minu jaoks etteaimatav. Aga selle põhjuseks oli ka puhtalt see, et olin hiljuti lugenud Asimovi juttu "Välditav konflikt", millele ka "Heateos" viidatakse.


Indrek Hargla "Õnnelik robot"

Millegipärast ei ole Hargla suutnud mind kunagi (eriti) köita, nii et selle loo juurde asusun üsna tugeva eelarvamusega. Ja üllatusin positiivselt. Sedapuhku tuleb dr. Calvinil jagu saada joobes robotite kambast. Hoopis teistsugune, kui tavalised Calvini lood, aga mõnus värskendus. Ja kuigi teistsugune, siis ei mõjunud ta kuidagi võõrkehana. Nagu üks teatav reptiil ühes teises loos...


Siim Veskimees "Sulguvate teraskoobaste aeg"

Taaskord üks lugu, mille aluseks olevat juttu ma lugenud ei ole. Nii et võib-olla ei kõnetanud see mind seetõttu; aga samas usun, et ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Stiil, keelekasutus ja ka süžee ei olnud lihtsalt Asimovlikud. Mitte, et tingimata peaks olema, aga noh, lihtsalt ei istunud...


Veiko Belials "Raske piisk pilvest"

Kogumiku üks parimaid lugusid. Mõnus kosmosekrimka, mis on absoluutselt loetav ka siis, kui sa Asimovi loominguga üldse kursis ei ole. Põnev lugu, toimiva ja hea lõpplahendusega.


Maniakkide Tänav, Joel Jans "Inspektor ja planeet"

See oli üks neist lugudest, mille loed läbi, mõtled, et oli täitsa hea lugemine ja järgmisel päeval ei mäleta loetust enam suurt midagi. Kirjutatud oli hästi, aga seda va lugu nagu eriti ei olnud...


Heinrich Weinberg "Patrioot"

Hea ja põnev lugu, mis minu jaoks töötas täielikult. Kirjutatud küll üsna eba-Asimovlikult (st et palju tegevusi ja vähe dialoogi; vähemalt nö Asimovi-skaalal), aga ega kogumiku eesmärgiks ei olnudki ju panna inimesi Asimovit järele matkima.


Veiko Belials "Asum ja psühhoajalugu"

Tegu on otsese järjega romaanile "Asum ja Maa". Ma arvan, et viimase lugemisest on julgelt oma kümme aastat möödas, nii et kindlasti oleksin seda rohkem nautinud, kui romaan oleks värskemalt meeles. Aga sellele vaatamata oli tegu põneva ja kaasahaarava looga; ma arvan, et kui peaksin "Asum ja Maa" järgmine kord kätte võtma, siis loen ka selle lühijutu kohe otsa.


Mairi Laurik "Valesti ajastatud"

Tegu on otsese järjega romaanile "Igaviku lõpp". Tegu oli mu lapse- ja nooruspõlve ühe suurima lemmikuga; ma arvan, et olen seda oma kümme korda kindlasti lugenud. Ainult et... Viimati pea 20 aastat tagasi.

Kuna lugu ja romaan olid väga tugevalt seotud, siis ei hakka praegu midagi arvama - üritan hoopis meeles pidada, et kui "Igaviku lõpu" järgmine kord kätte võtan, peaks sellele järgnema ka "Valesti ajastatud."


Indrek Hargla "Einsteini viimased sõnad"

Nagu juba öeldud, ei ole ma kunagi suutnud Harglast vaimustuda. Ometi pean nüüd oma sõnu sööma ja ütlema, et "Einsteini viimased sõnad" oli kogumiku parim lugu. Täiuslik kompott Asimovi loomingust, tema kaasaaegsetest, tuntud ulmekirjanikest, alternatiivajaloost... Tugev algus, sisu ja ka lõpp. Üks ulme tipptekste, ma ütleks.

Loo sisse oli peidetud hulganisti vihjeid ja viiteid; ma oletan, et suutsin neist leida vaid murdosa. Tasub kindlasti uuesti üle lugeda!


Kokkuvõtteks ütleks, et julgen seda kogumikku soovitada neile, kes on Asimovi loominguga kursis; kuigi nii mõnedki lood on algtekste ja -maailimu tundmata loetavad, annab põhi neile väga palju juurde.

[Reidar · Rating 5 out of 5]

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.

[Tauno]

vt sellest kogumikust Hargla “Einsteini viimased sõnad” (psühhoajaloolane Asimov aastal 1957, eestlased), üks Hargla tipptekste (Andri Riidi arvustus, Postimees AK 11.01.2020)