Eduard Vilde sõnul kirjutas ta oma dramaatilise esikteose «Tabamata ime» valmis Kopenhaagenis 1912.aastal. Näidendi idee on kantud tollasest ajavaimust, mis on praegugi aktuaalne – koduste kunstidele andujate kuulsuseiha päädib alles maailmaareenile jõudmisega, mil oleks jutkui täiuseni viidud ka nende sisemine areng loojana.
Kuigi andelise keskpärasuse kehastusel – Leo Saalepile – on traagilise kunstidesperaadona keskne roll, on ikkagi naiskarakterid need, kes Vilde teosed nii köitvaks teevad.
EEVA. Loomistungi mul oli ja on, nagu igal inimesel — LEO. Aga —? EEVA. Mind takistab auahnus. LEO. Auahnus takistab sind loomast? EEVA. Ei, välja astumast. — Tahan teile ilmutada: ma olin oma nooremates aastates luuletaja. KULL. Aa! Salamahti! — iseenesele! EEVA. Seda olin sunnitud. Kui oleksin tohtinud — ma oleksin oma laule piiramata paljusel ilmutada soovinud. Sest mis väärtuslikku luuakse, see peab olema kõigi päralt. LEO. Siis leidsid, et — EEVA. Mu laulud meeldisid mulle. Üks sisemine hääl aga andis mulle nõu: Lase neil laduneda, nagu marjaviina laduneda lastakse, ja maitse neid s i i s! — Seda ma tegin. Ja kui ma neid pikema aja pärast uuesti maitsesin: viin oli hapu ja vesine. Seda ma ei tohtinud joojatele ette anda. KULL (naerdes). Tark neitsi! EEVA. Ei, auahne neitsi. (lk 64–65)
“Kunstnik ei ole naisemees — kunstnik on kõigi mees.”
Armastuslugu, kuhu oli pikitud arutelusid kunstist, eestlastest ja andest. Või siis vastupidi. Lugu eesti kultuurist, meie rahvast ja andekusest koos väikese romantilise kõrvalliiniga. Kuidas kellelegi.
Üldiselt jättis teos endast positiivse mulje, aga virisen pisut lõpu kallal. Nimelt näib see mulle kuidagi poolikuna; ootasin rohkem lõppu, mis paremini otsad kokku seoks. Kas see oli ka põhjus, miks Vilde “Tabamata ime” 1912. aastal Kitzbergi “Libahundile” alla jäi? Me ei saa vist kunagi teada.