What do you think?
Rate this book
Minu... #125
Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks
2014. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa.
See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.
Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.
Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska.
Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha.
Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks!
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
- GenresTravel
248 pages, Paperback
First published July 22, 2019
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
September 28, 2021
Meeldis. Pisut varem sai ühe teise Eesti osa "minu.." sarja raamatut proovtud ja üldse ei edenenud, kuid Annela kirjatükk oli voolav ja huvitav. Huvitav on ka see, et praegu käsil oleva "Kukeseene kuulamise kunstiga" on teps mõnedki sarnased mõtted välja tulnud.
See on raamat kultuurist ja selle hoidmisest kogu südamega.
See on raamat kultuurist ja selle hoidmisest kogu südamega.
February 8, 2020
"Minu"-sarja puhul saab raamat mult alati lisapunkti, kui autor on inimene, kes päriselt ka kirjutada oskab. Annela Laaneots igatahes oskab.
mul pole Setomaaga erilist sidet elus kunagi olnud, aga tohutult huvitav oli lugeda ikkagi. täitsa meeldis, et enamus juttu oli piiratud selle ühe ülembsootska-aastaga, ja siis lõpuks natuke taustaks lapsepõlvest Setomaal ja Tallinna setode elust juurde - hea kompaktne lugemine ja sai mul poole päevaga läbi.
meeldisid portreed inimestest, eriti teistest sootskadest - need nimed on ju tuttavad, aga sinna juurde iseloomustusi ja kirjeldusi saada oli tore. pidupäevade ja traditsioonide kirjeldused olid nii kutsuvad, et mine või ise kohale. Petserisse tahaks nüüd ka minna, ma pole kunagi käinud... ja kas ma Värskas või Obinitsaski olen, ega vist.
ja kuigi viimane peatükk haldusreformist ja Seto valla loomisest läks ehk üldisest stiilist välja ja oli ka veidi kibestunud toonis kirjutatud, siis jällegi, ma kogu seda lugu ei teadnud ja mul oli huvitav teada saada.
mul pole Setomaaga erilist sidet elus kunagi olnud, aga tohutult huvitav oli lugeda ikkagi. täitsa meeldis, et enamus juttu oli piiratud selle ühe ülembsootska-aastaga, ja siis lõpuks natuke taustaks lapsepõlvest Setomaal ja Tallinna setode elust juurde - hea kompaktne lugemine ja sai mul poole päevaga läbi.
meeldisid portreed inimestest, eriti teistest sootskadest - need nimed on ju tuttavad, aga sinna juurde iseloomustusi ja kirjeldusi saada oli tore. pidupäevade ja traditsioonide kirjeldused olid nii kutsuvad, et mine või ise kohale. Petserisse tahaks nüüd ka minna, ma pole kunagi käinud... ja kas ma Värskas või Obinitsaski olen, ega vist.
ja kuigi viimane peatükk haldusreformist ja Seto valla loomisest läks ehk üldisest stiilist välja ja oli ka veidi kibestunud toonis kirjutatud, siis jällegi, ma kogu seda lugu ei teadnud ja mul oli huvitav teada saada.
November 18, 2024
Nii lahe lugeda kuidas Setomaal oma kultuuri edendatakse!🤗❤️ Võrlesin kogu aeg olukordi/tavasid/keelt/inimesi oma kodukandi Mulgimaaga ja järgmisena plaaningi ette võtta „Minu Mulgimaa” raamatu.💫😍
August 17, 2020
Natuke aega läks selleks, et ma raamatusse sisse elaksin aga õnneks tõmbas kaasa. Setomaa on minu jaoks sedavõrd võõras ning kauge kant, et põhimõtteliselt kõik, mida ma lugesin, oli täiesti uus. Hea meelega teeks piirkonnas reisi ning kui seejärel raamat üle lugeda, jätaks see kindlasti hoopis teistmoodi mulje.
August 11, 2019
Lõpetasin praamil "Minu Setomaa" ja mõni tund hiljem potsatasin pidulauda, mille ümber mitmeid setode lähinaabreid. Ilma et nad oleksid teadnud minu äsja käestpandud lektüürist, tüüris jutt kohati ikka setode peale (eriti võrrelduna hiidlaste ja siinse kogukonnaga). Põnev oli siis neid lugusid kuulata. Minul setodega erilisi kokkupuuteid pole elus olnud, lapsepõlvest mäletan vaid mingit negatiivse varjundiga kuvandit ja oleks nagu käibel olnud ka mingid halvustavad kõnekäänud.
Seepärast ootasin raamatust palju, mingit valgustatust ja tuumani jõudmist. Tegemist on äärmiselt põhjaliku pilguheitmisega ühele ülembsootska ametiaastale, mis oli 2014-2015. Selles ajavahemikus juhtunu võetakse raamatu esimeses osas üksipulgi läbi, võib-olla ehk liigagi. Seetõttu lootsin rohkem viimase osa, ehk "Minu Setomaa" peale. Ma vajasin mingit... ühenduslüli nende lapsena telerist nähtud uhkes rõivis leelotajate ja harilike inimeste vahele. Midagi argist ja kõigile arusaadavat. Päriselt ma seda neilt lehekülgedelt kätte siiski ei saanud, jäid domineerima kaks äärmust - ajakirjanduslik ülevaade aastast ja mõningatest sündmustest vs. üldine hala logistika- ja lapsehoiuteemadel. Viimane, muide, pani mind mõtlema sellele, kui väga on mõni asi siin elus tasakaalus, sest sama autori eelmisest raamatust ("Minu Tai saared") mäletan, kuidas ta kurtis seal kaugel saarte peal tugisüsteemi puudumise üle ja et ta peab kõiki oma lapsi ise kantseldama. Nüüd, võiks öelda, kurdab ta vastupidise üle, sest tal oli tugev tugisüsteem, kelle abi ta pidi ülembsootska-aastal jälle nagu liiga palju kasutama. Selle asja nimi on tasakaal, ma ütlen, ja see on päriselt olemas. Lase sellel olla :)
Mind peris huvitab, millise pilguga loevd seda raamatut setod ise, sest mulle endale tundus suurem osa raamatust olevatki justkui setodele adresseeritud, mitte teistele, asjassepuutumatutele.
Seepärast ootasin raamatust palju, mingit valgustatust ja tuumani jõudmist. Tegemist on äärmiselt põhjaliku pilguheitmisega ühele ülembsootska ametiaastale, mis oli 2014-2015. Selles ajavahemikus juhtunu võetakse raamatu esimeses osas üksipulgi läbi, võib-olla ehk liigagi. Seetõttu lootsin rohkem viimase osa, ehk "Minu Setomaa" peale. Ma vajasin mingit... ühenduslüli nende lapsena telerist nähtud uhkes rõivis leelotajate ja harilike inimeste vahele. Midagi argist ja kõigile arusaadavat. Päriselt ma seda neilt lehekülgedelt kätte siiski ei saanud, jäid domineerima kaks äärmust - ajakirjanduslik ülevaade aastast ja mõningatest sündmustest vs. üldine hala logistika- ja lapsehoiuteemadel. Viimane, muide, pani mind mõtlema sellele, kui väga on mõni asi siin elus tasakaalus, sest sama autori eelmisest raamatust ("Minu Tai saared") mäletan, kuidas ta kurtis seal kaugel saarte peal tugisüsteemi puudumise üle ja et ta peab kõiki oma lapsi ise kantseldama. Nüüd, võiks öelda, kurdab ta vastupidise üle, sest tal oli tugev tugisüsteem, kelle abi ta pidi ülembsootska-aastal jälle nagu liiga palju kasutama. Selle asja nimi on tasakaal, ma ütlen, ja see on päriselt olemas. Lase sellel olla :)
Mind peris huvitab, millise pilguga loevd seda raamatut setod ise, sest mulle endale tundus suurem osa raamatust olevatki justkui setodele adresseeritud, mitte teistele, asjassepuutumatutele.
January 20, 2020
Sama autori "Minu Tai saared" ma ei suutnudki lõpuni lugeda. Alguses tundus, et läheb selle raamatuga ka samamoodi. Teema huvitab väga, aga kirjutamisstiil tundus häirivat. Kas liiga pikad laused või sagedased kordused või veel miskit hoopis kolmandat. Tavaliselt loen ju neid Minu-sarja raamatud justkui lennates. Siis aga sain kuidagi järje peale, lugemine hakkas minema ja mida edasi, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.
Setomaalt pärit nüüdne Tallinna elanik ja kolme väikelapse ema valiti aastaks ülembsootsaks ehk Seto jumala Peko asemikuks maa peal. Selle ametiga kaasneb sisuliselt täiskohaga töö, mida tuleb aga muidugi teha palgatöö ja pere kõrvalt ja täieliku vabatahtlikuse alusel. Ma nii mõistan siinjuures autorit, kes ütleb, et mingi hulk inimesi lihtsalt on sellised, kellele pühast kolmnurgast töö-kodu-teler ei piisa. Kes on nii-öelda sädeinimesed (sain selle sõna teada muide alles hiljuti), vedades logistikaprobleemide kiuste ja ennast ületades kogukonna vankrit, mis on samamoodi nii tänamatu kui ka väga tänuväärne tegevus.
Raamat annab hea ülevaate Eestimaa niivõrd omapärase maanurga ja rahvakillukese ajaloost ja traditsioonidest. Muidugi räägitakse palju meie sõbraliku naaberriigi teemal, sest kuulub ju 2/3 Setomaast mitte Eestile, kuigi setudena identifitseerib end seal vaid käputäis elanikke. Ikka seepärast, et endal rahulikum oleks olla. Õnneks ei ületa poliitika siiski kultuuriteemat, mida on tunduvalt rohkem. Ära saavad nimetatud kõik Setomaa ülembsootskad enne Annelat, üks värvikam isiksus kui teine. Lisaks on oluline teema Obinitsa kui soome-ugri kultuuripealinn. Seda lugedes jõudis mulle alles päriselt kohale, kui fenomenaalne see tegelikult oli, et sellisest tillukesest külast sai aastaks miljonite sugrilaste keskus. Ja kuidas olematu eelarvega tehti sädeinimeste toel nii, et see kultuuripealinn ka väärikas oleks.
Kolmas ja kõige lühem osa räägib Annela enda Setomaast, lapsepõlvest, mälestustest, inimestest. Et Setomaa mind huvitab, siis oli seda raamatut lõppkokkuvõttes väga mõnus lugeda. Nii mõnigi teadmine asetus paremini konteksti ja nii mõndagi asja hakkasin teistmoodi pilguga vaatama. Lisaks veel hulganisti ideesid, kuidas oma Setomaa huvi veel rahuldada saan.
Setomaalt pärit nüüdne Tallinna elanik ja kolme väikelapse ema valiti aastaks ülembsootsaks ehk Seto jumala Peko asemikuks maa peal. Selle ametiga kaasneb sisuliselt täiskohaga töö, mida tuleb aga muidugi teha palgatöö ja pere kõrvalt ja täieliku vabatahtlikuse alusel. Ma nii mõistan siinjuures autorit, kes ütleb, et mingi hulk inimesi lihtsalt on sellised, kellele pühast kolmnurgast töö-kodu-teler ei piisa. Kes on nii-öelda sädeinimesed (sain selle sõna teada muide alles hiljuti), vedades logistikaprobleemide kiuste ja ennast ületades kogukonna vankrit, mis on samamoodi nii tänamatu kui ka väga tänuväärne tegevus.
Raamat annab hea ülevaate Eestimaa niivõrd omapärase maanurga ja rahvakillukese ajaloost ja traditsioonidest. Muidugi räägitakse palju meie sõbraliku naaberriigi teemal, sest kuulub ju 2/3 Setomaast mitte Eestile, kuigi setudena identifitseerib end seal vaid käputäis elanikke. Ikka seepärast, et endal rahulikum oleks olla. Õnneks ei ületa poliitika siiski kultuuriteemat, mida on tunduvalt rohkem. Ära saavad nimetatud kõik Setomaa ülembsootskad enne Annelat, üks värvikam isiksus kui teine. Lisaks on oluline teema Obinitsa kui soome-ugri kultuuripealinn. Seda lugedes jõudis mulle alles päriselt kohale, kui fenomenaalne see tegelikult oli, et sellisest tillukesest külast sai aastaks miljonite sugrilaste keskus. Ja kuidas olematu eelarvega tehti sädeinimeste toel nii, et see kultuuripealinn ka väärikas oleks.
Kolmas ja kõige lühem osa räägib Annela enda Setomaast, lapsepõlvest, mälestustest, inimestest. Et Setomaa mind huvitab, siis oli seda raamatut lõppkokkuvõttes väga mõnus lugeda. Nii mõnigi teadmine asetus paremini konteksti ja nii mõndagi asja hakkasin teistmoodi pilguga vaatama. Lisaks veel hulganisti ideesid, kuidas oma Setomaa huvi veel rahuldada saan.
December 18, 2020
Kuna mul on Setomaaga mõned kokkupuuted olnud, ootasin raamatust vist hoopis midagi muud - mingit laiemat seto kultuuri avamist ja endalt selle paremat mõistmist. Raamat oli aga ülembsootska-aasta dokumenteerimine. See nimi ütles seda, see toda, siis tuli kolmas ja ütles seda. Minu jaoks oli väga raskesti mõistetav suur õhkamine ja kiitmine kõige suhtes, mis kuskil toimus, keegi ütles, kõigi inimeste kohta, keda mainiti. Iga inimene on nii tubli, nii hea, kogu seto kultuur on nii hea ja õige. Jah, muidugi peabki kultuurikandja seda ise uskuma ja mingit nimelist kritiseerimist ma muidugi ei oota, aga kas tõesti pole väiksel ja suht kinnisel kogukonnal/kultuuril ühtki miinust? Kas elades ühes kohas, ühes kultuuriruumis, järgides eelkõige vaid neid tavasid (mis tundus olevat ideaal) ei teki piiratust? Teiste mittemõistmist, halvasti suhtumist teiste kultuuride, võõraste, uute tulijate suhtes? Mitte millestki sellisest ei räägitud, aga tundsin sellisest objektiivsest pildist puudust. Võib-olla ei saagi väikse rahvusrühma liige päris aus olemist endale lubada.
Mõned teadmised sain ikka juurde ja autori kirjutamisoskust kiidan, aga üldiselt oli see sellel aastal see raamat, mille lihtsalt surusin läbi lugeda. Kahju.
Mõned teadmised sain ikka juurde ja autori kirjutamisoskust kiidan, aga üldiselt oli see sellel aastal see raamat, mille lihtsalt surusin läbi lugeda. Kahju.
February 24, 2024
Autor on kahtlemata õige inimene Setomaast kirjutama, kuna käib Setomaal tihti ning lisaks pidas aasta ülembsootska vabatahtlikku ametit, mis nagu nende kuninganna või president on. Osake iidsest fantaasiakuningriigist. Ülembsootska on tseremoniaalne amet, kuid eks seda ugrirahvaste teemat peab kuidagi pildil hoidma. Niigi on 3/4 Setomaast annekteeritud Venemaa poolt ja venestub. Kõige veidram oligi lugeda, et nad üle piiri käivad seal Venemaa poolel üle piiri. Tea, kas tänapäeval Ukraina sõja aegu ikka veel käivad?
Teisalt on pisut naljakas ja totter lugeda, kuidas suur osa setoks olemisest läheb traditsioonide järgi riietumise, pesemise ja õmblemise tähe all. Et abiellunud peavad ühte pidi ja vallalised naised teistmoodi riietuma. Ning kuidas vanad reeglid jooksid kokku, kui naisel lapsed on ja partner kah nagu, kuid abielus pole. Tühisuste tühisus ja kõik on tühine.
Lugeda kui pärimuse ja talurahva eluolu huvi pakub. Autor loeb seda Rahva Raamatu äpis ise kenasti ette kah, kui soovid puid säästa.
Teisalt on pisut naljakas ja totter lugeda, kuidas suur osa setoks olemisest läheb traditsioonide järgi riietumise, pesemise ja õmblemise tähe all. Et abiellunud peavad ühte pidi ja vallalised naised teistmoodi riietuma. Ning kuidas vanad reeglid jooksid kokku, kui naisel lapsed on ja partner kah nagu, kuid abielus pole. Tühisuste tühisus ja kõik on tühine.
Lugeda kui pärimuse ja talurahva eluolu huvi pakub. Autor loeb seda Rahva Raamatu äpis ise kenasti ette kah, kui soovid puid säästa.
July 27, 2021
Kirjanduslikult ei ole tegemist šedöövriga, aga on kirjutatud südamega südameasjast. Olles sünnipärane seto tunnen end pisut pahasti - ka mina olen loobunud väiksema lapse seto laste kooli vedamast, sest nädala sees lapsega kokku kaks tundi liikluses seigelda ei tundu ahvatlev. Aga ehk peaksin ümber vaatama. Minul on küll passiivne keeleoskus, aga tütrel pole sedagi…. Kellele ma siis oma hõbeehted niimoodi pärandan? On aeg veidi muutuda ja muuta.
Ja annaks jumal, et meil oleks selliseid särainimesi nagu Annela rohkem.
Ja annaks jumal, et meil oleks selliseid särainimesi nagu Annela rohkem.
February 14, 2020
Kõige parem asi selle raamatu puhul oli ilmselt see, et ma sain Setomaaga natuke tuttava(ma)ks. Ise olen ma küll pärit igalt poolt mandri-Eestist, aga vaat Setomaalt küll mitte. Nii et eksootiline võõras maa mu jaoks. (Aga nii eestlaslikult kiusakas;) Ahjaa, kõige hämmastavam asi selles raamatus oli autori leplikkus ja isegi tänulikkus selle suhtes, kuidas küla teda õpetamas käib. "Kuidas ma muidu teaks, kui pikad peavad lindid olema?"
Tasus lugemist küll.
Tasus lugemist küll.
January 8, 2023
Omades setu juuri kuid olles kahjuks Setumaa kultuurist, keelest, eluolust, jne. kaugel, oli see väga põnev ja hariv lugemine. Kuigi alguses häiris, et peatükid olid jagatud väiksemateks lõikudeks, mis polnud omavahel tingimata seotud, harjus sellega ruttu. Eks see andis autorile parema võimaluse puudutada erinevaid teemasid, erinevates võtmetes ning jagada omi mõtteid ja kogemusi.
January 28, 2020
Mulle pakub alati huvi kõik, mis on iganes Setomaa või setodega seotud. Soovitan seda lugeda neil, kes ekslikult arvavad, et ülembsootska amet on vaid naljaga võetav või et kuningriigi päevad on kõigest turistilõks. Vale! Tiitliga kaasneb suur vastutus, mida pole kerge kanda...
September 15, 2025
Üks mu uusi lemmikuid!
May 5, 2021
Jätsin pooleli. Tore inimene, aga Peko temaatika ei sobinud.
February 13, 2024
Setomaast oleme kõik kuulnud, aga ma usun, et me ei tea just eriti palju muud peale meie mõistes keerulise murraku ja ilusate rahvariiete, mida nad kannavad uhkusega.
Üles keerlesid põnevad lood seto naiste peakatte ümber, mis paistab olema väga oluline kuid tänapäeva suhete seis ajab selle küsimuse lahendamise väga keeruliseks. Mulle meeldis ka see, et raamatust leiab rohkelt seto murrakuga lauseid ning mille lugemisega saab end proovile panna.
Annela selgitab palju ning ma muidugi ka sain imestada, et kuidas ta küll jõuab nii palju!
Miks ma aga andsin nõrgemad punktid on selleks, et mingil hetkel ma tundsin, et teatud osa jutust on kordama hakanud, näiteks kui palju setokaid ikkagi on või siis sellesama peakatte kandmise küsimus.
Üles keerlesid põnevad lood seto naiste peakatte ümber, mis paistab olema väga oluline kuid tänapäeva suhete seis ajab selle küsimuse lahendamise väga keeruliseks. Mulle meeldis ka see, et raamatust leiab rohkelt seto murrakuga lauseid ning mille lugemisega saab end proovile panna.
Annela selgitab palju ning ma muidugi ka sain imestada, et kuidas ta küll jõuab nii palju!
Miks ma aga andsin nõrgemad punktid on selleks, et mingil hetkel ma tundsin, et teatud osa jutust on kordama hakanud, näiteks kui palju setokaid ikkagi on või siis sellesama peakatte kandmise küsimus.
September 22, 2019
LV 23. Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, ilmunud 2017-2019. Annela Laaneots, Minu Setomaa: Külatüdrukust kuningriigi peaks. 248 lk. Petrone Print 2019.
Ilmselt olin ma viimane eestlane, kes polnud ühtegi Minu sarja raamatut veel lugenud. Olen lugenud ohtralt kommentaare ja arvustusi, et kuidas Minu lood on ikka rohkem Minust kui siis sellest kohtast, millest kirjutatakse. Ega need reisijuhid tõesti pole ja ilmselt olekski oluline kogu see ootus, nendest kohtadest ja kultuuridest rohkem teada saada, lihtsalt jätta ja tegeleda edasi raamatute endiga.
Annela on minu koolikaaslane, aasta varasemal kursusel Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas, seega lugesin seda lugu erilise kaasaleamisega. Kolme lapse emana tunnen ma raamatus räägitud logistikaväljakutsed ära ja professionaalina saan aru ja elan kaasa kogu sellele Seto itku peatükis pisarate valamisele. Nutsin ka kohe kaastundlikkult.
Lugu on kahes osas - Annela ülembsootkaks olemise aastast, ehk kokkuvõte sellest, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ja siis lugu Setomaast, milles ikkagi kohtab nii ülembsootskat, pisut naabritele viltu vaatamist, päevapoliitikat ja viidet Setomaa keerulisele ajaloolisele saatusele.
Ma ootasin natuke rohkem entsüklopeedilist lähenemist, et nt piltidegi kaudu - see on lina, see on pärg, see on see rada ehetest ja see on see teine jne. See on see päev paku otsas seismisest. Mõne pildi oleks ju veel leidnud. Ehk? Ja ehkki selgelt lisapingutus, siis aidanuks pildiviited ja tekstiviited kokku panduna veelgi paremini raamatust väärtuslikku välja noppida.
Mulle meeldis väga see respekt, mida raamatus näidatakse üles nende vastu, kes seda kultuuri hoiavad ja tänu kellele see kõik püsib. Meeldis sõna sädeinimesed. Vähem meeldisid need kohad, kus oli tegemist rohkem ajakirjandusliku stiiliga - rohkem aruannet, vähem emotsiooni. Neid oleks võinud julgelt välja toimetada ja asendada nende tunnetega. Ja siis veel mõned kordused, mis raamatus kipuvad kohati lugemisrõõmu rikkuma.
Esimese Minu raamatu kohta oli päris tore lugemine ja respekt, et selline terviklik jutt kokku on pandud. Lugemiselamus on sellise, et meeldis ja väga meeldis vahepeal, seega 3.5/5
Ilmselt olin ma viimane eestlane, kes polnud ühtegi Minu sarja raamatut veel lugenud. Olen lugenud ohtralt kommentaare ja arvustusi, et kuidas Minu lood on ikka rohkem Minust kui siis sellest kohtast, millest kirjutatakse. Ega need reisijuhid tõesti pole ja ilmselt olekski oluline kogu see ootus, nendest kohtadest ja kultuuridest rohkem teada saada, lihtsalt jätta ja tegeleda edasi raamatute endiga.
Annela on minu koolikaaslane, aasta varasemal kursusel Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas, seega lugesin seda lugu erilise kaasaleamisega. Kolme lapse emana tunnen ma raamatus räägitud logistikaväljakutsed ära ja professionaalina saan aru ja elan kaasa kogu sellele Seto itku peatükis pisarate valamisele. Nutsin ka kohe kaastundlikkult.
Lugu on kahes osas - Annela ülembsootkaks olemise aastast, ehk kokkuvõte sellest, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ja siis lugu Setomaast, milles ikkagi kohtab nii ülembsootskat, pisut naabritele viltu vaatamist, päevapoliitikat ja viidet Setomaa keerulisele ajaloolisele saatusele.
Ma ootasin natuke rohkem entsüklopeedilist lähenemist, et nt piltidegi kaudu - see on lina, see on pärg, see on see rada ehetest ja see on see teine jne. See on see päev paku otsas seismisest. Mõne pildi oleks ju veel leidnud. Ehk? Ja ehkki selgelt lisapingutus, siis aidanuks pildiviited ja tekstiviited kokku panduna veelgi paremini raamatust väärtuslikku välja noppida.
Mulle meeldis väga see respekt, mida raamatus näidatakse üles nende vastu, kes seda kultuuri hoiavad ja tänu kellele see kõik püsib. Meeldis sõna sädeinimesed. Vähem meeldisid need kohad, kus oli tegemist rohkem ajakirjandusliku stiiliga - rohkem aruannet, vähem emotsiooni. Neid oleks võinud julgelt välja toimetada ja asendada nende tunnetega. Ja siis veel mõned kordused, mis raamatus kipuvad kohati lugemisrõõmu rikkuma.
Esimese Minu raamatu kohta oli päris tore lugemine ja respekt, et selline terviklik jutt kokku on pandud. Lugemiselamus on sellise, et meeldis ja väga meeldis vahepeal, seega 3.5/5
Displaying 1 - 17 of 17 reviews