What do you think?
Rate this book
Luule
Raamat ilmub laulupeoaasta auks
ja unustamatu Emajõe ööbiku Lydia Koidula mälestuseks.
Seda luuleraamatut kokku pannes imestasime, kuidas küll saab olla nii, et Koidula luule on täna niisama värske ja noor, nagu ta oli omas ajas. Aga kas või luuletus „Sind surmani”, mis kõigile on tuttav laulupidude repertuaarist, just seda kinnitab.
Mu Eestimaa, oh looda:
Ka ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pää kõrgess’!
Aeg annab arutust!
Koidula luuleraamatu saatesõnas meenutab Joonas Hellerma Vabariigi sajanda sünnipäeva aastatagust pühitsemist Paide kirikus:
„Paide meeskoor laulis teenistuse alguses Lydia Koidula ja Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm”. Nende kaeblik ja kõrgustesse pöörelnud hüüd: „mu isamaa, mu isamaa!” heliseb mul siiani kõrvus. Justnagu oleks isamaa kusagil kaugel, tabamatuses, kõrgel taevas. See oli korraga melanhoolne ja kurb, laulus kandus kirikusaali tunne ühest vanast maailmast, isast ja emast, vanaisast ja vanaemast, nende isadest ja emadest ja nii muudkui edasi. Ometi oli selles nukruses ka ülendav puudutus, mis sulatas südamepõhjast lausa pisaraid. Isamaa, sellel pole midagi pistmist plakatite, loosungite, valimiste, kellegi tõe või õigusega. Ei, isamaa on midagi, mille oleme enamasti hoopis unustanud. Ta elabki kusagil kihistuste all, nagu salajane jõgi, üks kauge sündmus aegade vaikusest.
Nii seisime seal kirikus ja koori hüüd „mu isamaa, mu isamaa” viis kuulajad kujutluses kokku ühe teise aja ja teiste inimestega. Neid ammu lahkunud vaime ühendab meiega üks armastus. Seegi armastus on otseselt sõnastamatu, olematu, sest igaüht puudutab see erinevalt. Aga see armastus saab alguse just siit, Eestimaalt, selle taeva alt.”
Ja Hellerma jätkab:
„Koidula on romantikute seast. Ta kutsub oma luules saavutama üksmeelt ja julgustab eneseusku, suunab haridusele ja õpetusele, põlgab rumalust, rõhutab voorustena tõsidust ja truudust. Lisaks paneb ta südamele hoida oma elu õnne salajases ja olla avatud armule, milleta päris tõelist õnne vist polegi. Inimese õnn on saladus, igaühe tee temani on kordumatu.”
ja unustamatu Emajõe ööbiku Lydia Koidula mälestuseks.
Seda luuleraamatut kokku pannes imestasime, kuidas küll saab olla nii, et Koidula luule on täna niisama värske ja noor, nagu ta oli omas ajas. Aga kas või luuletus „Sind surmani”, mis kõigile on tuttav laulupidude repertuaarist, just seda kinnitab.
Mu Eestimaa, oh looda:
Ka ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pää kõrgess’!
Aeg annab arutust!
Koidula luuleraamatu saatesõnas meenutab Joonas Hellerma Vabariigi sajanda sünnipäeva aastatagust pühitsemist Paide kirikus:
„Paide meeskoor laulis teenistuse alguses Lydia Koidula ja Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm”. Nende kaeblik ja kõrgustesse pöörelnud hüüd: „mu isamaa, mu isamaa!” heliseb mul siiani kõrvus. Justnagu oleks isamaa kusagil kaugel, tabamatuses, kõrgel taevas. See oli korraga melanhoolne ja kurb, laulus kandus kirikusaali tunne ühest vanast maailmast, isast ja emast, vanaisast ja vanaemast, nende isadest ja emadest ja nii muudkui edasi. Ometi oli selles nukruses ka ülendav puudutus, mis sulatas südamepõhjast lausa pisaraid. Isamaa, sellel pole midagi pistmist plakatite, loosungite, valimiste, kellegi tõe või õigusega. Ei, isamaa on midagi, mille oleme enamasti hoopis unustanud. Ta elabki kusagil kihistuste all, nagu salajane jõgi, üks kauge sündmus aegade vaikusest.
Nii seisime seal kirikus ja koori hüüd „mu isamaa, mu isamaa” viis kuulajad kujutluses kokku ühe teise aja ja teiste inimestega. Neid ammu lahkunud vaime ühendab meiega üks armastus. Seegi armastus on otseselt sõnastamatu, olematu, sest igaüht puudutab see erinevalt. Aga see armastus saab alguse just siit, Eestimaalt, selle taeva alt.”
Ja Hellerma jätkab:
„Koidula on romantikute seast. Ta kutsub oma luules saavutama üksmeelt ja julgustab eneseusku, suunab haridusele ja õpetusele, põlgab rumalust, rõhutab voorustena tõsidust ja truudust. Lisaks paneb ta südamele hoida oma elu õnne salajases ja olla avatud armule, milleta päris tõelist õnne vist polegi. Inimese õnn on saladus, igaühe tee temani on kordumatu.”
119 pages, Hardcover
First published April 18, 2019
5 people want to read
About the author
Lydia Koidula
31 books3 followersLydia Emilie Florentine Jannsen, known by her pen name Lydia Koidula, was an Estonian poet. Her sobriquet means 'Lydia of the Dawn' in Estonian. It was given to her by the writer Carl Robert Jakobson.
Lydia Jannsen was born in Vändra, Pärnu County, Governorate of Livonia (now in central Estonia). The family moved to the nearby county town of Pärnu in 1850 where, in 1857, her father started the first local Estonian language newspaper and where Lydia attended the German grammar school. The Jannsens moved to the university town of Tartu, the most progressive town in Estonia, in 1864. Nationalism, including publication in indigenous languages, was a very touchy subject in the Russian Empire but the rule of Czar Alexander II (1855 - 1881) was relatively liberal and Jannsen managed to persuade the imperial censorship to allow him to publish the first national Estonian language newspaper in 1864. Both the Pärnu local and the national newspaper were called Postimees (The Courier). Lydia wrote for her father on both papers besides publishing her own work. In 1873 she married Eduard Michelson, a Latvian army physician, and moved to Kronstadt, the headquarters of the Russian navy near St. Petersburg. In 1876–78 the Michelsons visited Breslau, Strasbourg and Vienna. Koidula lived in Kronstadt for 13 years but despite spending her summers in Estonia, she never stopped feeling inconsolably homesick. Lydia Koidula was the mother of three children. She died on August 11, 1886 after a long and painful illness. Her last poem was Enne surma- Eestimaale! (Before Death, To Estonia!).
Lydia Jannsen was born in Vändra, Pärnu County, Governorate of Livonia (now in central Estonia). The family moved to the nearby county town of Pärnu in 1850 where, in 1857, her father started the first local Estonian language newspaper and where Lydia attended the German grammar school. The Jannsens moved to the university town of Tartu, the most progressive town in Estonia, in 1864. Nationalism, including publication in indigenous languages, was a very touchy subject in the Russian Empire but the rule of Czar Alexander II (1855 - 1881) was relatively liberal and Jannsen managed to persuade the imperial censorship to allow him to publish the first national Estonian language newspaper in 1864. Both the Pärnu local and the national newspaper were called Postimees (The Courier). Lydia wrote for her father on both papers besides publishing her own work. In 1873 she married Eduard Michelson, a Latvian army physician, and moved to Kronstadt, the headquarters of the Russian navy near St. Petersburg. In 1876–78 the Michelsons visited Breslau, Strasbourg and Vienna. Koidula lived in Kronstadt for 13 years but despite spending her summers in Estonia, she never stopped feeling inconsolably homesick. Lydia Koidula was the mother of three children. She died on August 11, 1886 after a long and painful illness. Her last poem was Enne surma- Eestimaale! (Before Death, To Estonia!).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
December 27, 2019
Haarasin seoses Tallinna Keskraamatukogu programmiga "Raamatuga kevadesse" huupi 2 Lydia Koidula luulekogu ning lugesin neid suht järjest, aga pean ütlema, et Ilus oled, emapind meeldis neist kahest mulle rohkem. Oli kuidagi helgem see loodusluule, sest isamaa igatsuse kraam kipub jääma nukrameelseks, kuna Koidula südames ju ikka mure kodumaa saatuse pärast ja lisaks oma kurbus, et ise Eestis ei ole... Aga eks maitse ning meeleolu asi. Huvitav on igal juhul jälgida tema sõnakasutust, kuidas ta keelega mängib ja kui rikkalikult seda kasutab, kuigi temaatika on lihtne ja peamiselt seesama.
July 7, 2022
Tead seda tühjuse tunned kui oled lõpetanud väga hea raamatu? poleks kunagi arvanud, et luule raamat seda minus tekitaks. Koidula luules on midagi väga kodust. See tekitab mus igatsust millelegi, mida pole varem kogenud. Ta on tõesti üks tähtsamaid eestlasi, mainimata seda, et ta veel naine oli! Ma arvan, et me kõik teame kuidas naistel 19. sajandil elu oli.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews