What do you think?
Rate this book
Minu... #128
Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane
Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.
Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)
Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.
PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.
Epp Petrone, raamatu toimetaja
Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)
Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.
PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.
Epp Petrone, raamatu toimetaja
- GenresTravel
328 pages, Paperback
First published October 5, 2019
4 people are currently reading
98 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 23 of 23 reviews
December 25, 2022
Olavi Antons ei ole turist Tenerifel, vaid sealse tursmibüroo Tenerife Kompass eestvedaja, kahe kassi pidaja, kliimapagulane ning nüüd ka väga muhe kirjanik. Juttu tuleb ettevõtmise püsti panemisest ultra-bürokraatlikus ja digitaalsusest peamiselt puutumata Lõuna-Euroopas, mis kõlab minule kui digi-pärismaalasest insenerile nagu tragikoomiline õudusjutt.
Olles isegi Tenerifel käinud ühel Kompassi eestlaste veiniõhtul, tuli teatav osa väga tuttav ette. Kuna käisin turistina, siis eriti tuttavlik oli "all inclusive" hotellipakettide kohta käiv ning jutt kohutavast lahustuvast kohvist briti pensionäridele, kes kohvist vist üldse ei hooli ja saavad hakkama oma teega. Sedagi pakikestest, mitte lahtisest purust.
Briti turistide lemmikkohast kõneleb veel ka põlvkondade ja suguvõsade vahel jagatavatest turismikorteritest, mis teevad brittidele Kanaaridel talvitumise tõenäoliselt tunduvalt odavamaks, kui suvalisele Maarjamaalasele. Samas on Tenerife kliimapagulaste kogukond viimase 15 aastaga teinud tugevat tööd, et sellest saarest on saanud ka mitmete eeslaste lemmik sihtkohti.
Raamatus mainimist saavad ka kipper Kristo Kööpi vaalavaatlusreisid jahiga Wesipruul või Olavi endine elu- ja äripartner Eike Feigenbaum. Võimalik, et Tenerifel elavate Eesti kliimapagulaste hulk on nüüd juba üle 1000, mis on äge, sest seda julgem on minna tripile.
Käesoleva teose kohta võib kindlasti hoiatada, et see pole turisti käsiraamat ja ka asjade toimumise asukoht pole niivõrd oluline. Ma kahtlustan, et nimed ja asukohad võib välja vahetada misiganes Lõuna-Euroopa bürokraatia ja "manjana" riigi vastu. Peamine tugevus on ikkagi Olavi Antonsi hea huumor, sotsiaalökonoomilised inimvaatlused ning juhtumised turismiettevõtte käima lükkamisel.
Huvitav oli võrdlus Tenerife suuruse osas Saaremaaga, kuhu autor endale Eesti suvekodu ehitab. Eraldatus mandri-Eestist on mõnes mõttes sarnane, kui välja arvata kogu Hispaania kõrgeim lumine mäetipp keset saart, kuhu eelmisel korral ei õnnestunud minna. Olla lund täis tuisanud. Seda juttu oli maru naljakas kuulda ise rannas peesitades.
Igatahes kuna minu esimene tutvumine selle Atlandi ookeani turismimekaga jäi liiga lühikeseks, tekkis tahtmine sinna kindlasti tagasi minna. Eriti vaadates akna tagust sopast lund.
Tea, kuidas neil seal interneti ühenduse ja pangandusega tänapäeval arengud on?
Kuulasin jälle seda Minu-sarja raamatut Rahva Raamatu rakenduse heliraamatute sektsioonis ning luges jälle autor ise.
Olles isegi Tenerifel käinud ühel Kompassi eestlaste veiniõhtul, tuli teatav osa väga tuttav ette. Kuna käisin turistina, siis eriti tuttavlik oli "all inclusive" hotellipakettide kohta käiv ning jutt kohutavast lahustuvast kohvist briti pensionäridele, kes kohvist vist üldse ei hooli ja saavad hakkama oma teega. Sedagi pakikestest, mitte lahtisest purust.
Briti turistide lemmikkohast kõneleb veel ka põlvkondade ja suguvõsade vahel jagatavatest turismikorteritest, mis teevad brittidele Kanaaridel talvitumise tõenäoliselt tunduvalt odavamaks, kui suvalisele Maarjamaalasele. Samas on Tenerife kliimapagulaste kogukond viimase 15 aastaga teinud tugevat tööd, et sellest saarest on saanud ka mitmete eeslaste lemmik sihtkohti.
Raamatus mainimist saavad ka kipper Kristo Kööpi vaalavaatlusreisid jahiga Wesipruul või Olavi endine elu- ja äripartner Eike Feigenbaum. Võimalik, et Tenerifel elavate Eesti kliimapagulaste hulk on nüüd juba üle 1000, mis on äge, sest seda julgem on minna tripile.
Käesoleva teose kohta võib kindlasti hoiatada, et see pole turisti käsiraamat ja ka asjade toimumise asukoht pole niivõrd oluline. Ma kahtlustan, et nimed ja asukohad võib välja vahetada misiganes Lõuna-Euroopa bürokraatia ja "manjana" riigi vastu. Peamine tugevus on ikkagi Olavi Antonsi hea huumor, sotsiaalökonoomilised inimvaatlused ning juhtumised turismiettevõtte käima lükkamisel.
Huvitav oli võrdlus Tenerife suuruse osas Saaremaaga, kuhu autor endale Eesti suvekodu ehitab. Eraldatus mandri-Eestist on mõnes mõttes sarnane, kui välja arvata kogu Hispaania kõrgeim lumine mäetipp keset saart, kuhu eelmisel korral ei õnnestunud minna. Olla lund täis tuisanud. Seda juttu oli maru naljakas kuulda ise rannas peesitades.
Igatahes kuna minu esimene tutvumine selle Atlandi ookeani turismimekaga jäi liiga lühikeseks, tekkis tahtmine sinna kindlasti tagasi minna. Eriti vaadates akna tagust sopast lund.
Tea, kuidas neil seal interneti ühenduse ja pangandusega tänapäeval arengud on?
Kuulasin jälle seda Minu-sarja raamatut Rahva Raamatu rakenduse heliraamatute sektsioonis ning luges jälle autor ise.
May 6, 2025
Kunagi aastaid tagasi identiteedikriisis vaeveldes otsustas meie pere uurida võimalust kolida Tenerifele, panna lapsed seal inglisekeelsesse kooli ja hakata suvesid veetma Eestimaal. Selle plaaniga seoses oli võimatu mitte Olavi otsa komistada. Olavi oli Tenerifel "Kompassi" reisibüroo pidaja: osavõtlik, kiire vastamisega, heade kalambuuridega, terav pliiats kirjasõber, ja kui me lõpuks kohtusime, juba saarel, siis küsisin endalt paar korda: huvitav, kas see mees on kõigiga nii uskumatult tore või on meile osaks saamas mingi erikohtlemine?
Ma arvan nüüdseks, et ta on kõigiga nii tore, sest adun, kui palju fänne ja sõpru on Olavil üle Eesti, millise hooga ta raamatut vajati ja kuidas esitlustele kohale vajuti.
Igatahes ei kolinud me Tenerifele, aga kontakt jäi ja togisin ikka aegajalt Olavit, et ta oma raamatu teeks, eriti kui nägin, kui geniaalselt ta oma kodulehel lugusid jutustab. Aga Olavil polnud aega (ilmselt ikka sellepärast, et kõigile temaga kokku puutunuile saab osaks erikohtlemine ja teame ju seda tüüpi inimesi küll, kes on ühtaegu rahvalemmikud ja andekad kirjatsurad… aga korraga kõike ei saa. Vähemasti saab elada huvitavat elu ja loota, et kunagi sa siiski kirjutad juhtunud lood raamatuks.) Vahepeal ilmus nagu välk ja pauk Mart Normeti “Minu Tenerife”, kuuekuise Tenerife-staazhiga noore pensionäri pihtimus, mida samuti mina toimetasin ja kus Olavi kanda oli kõiketeadva ja sellest hoolimata seiklushimulise kõrvaltegelase roll.
Edasi, kuigi Mardi Tenerife oli ilmunud, lootsin ma ikkagi, et kunagi kirjutab Olavi ikka ise ka meile midagi. Mardi raamat oli lahedas stiilis, aga ikkagi. Igaühes meis on oma lugu.
Ja aina enam juhtus seda, et me kirjastuses komistasime probleemi otsa, et aeg tiksub ja maakera on ümmargune… ehk et ring planeedile hakkas peale saama ja mõned raamatud olid oma aja ära elanud, autorid ei soovinud neist uusi lisatrükke, aga lugejad soovisid uusi raamatuid. Mina olin juba ammu seda meelt, et me peaks asuma pealkirju taaskasutama! Aga oli vaja veel kolleegidega arutada. Õnneks olin ma oma esimese raamatu, “Minu Ameerika”, varustanud ka alapealkirjaga, alustanud stiili, tänu millele pealkirjad siiski ei kattu! Ja saidki meil vaidlused vaieldud ja taaskasutusotsus vastu võetud… Kui Mardi Tenerife kannab nime “Noor pensionär”, siis Olavi oma on “Kompassiga kliimapagulane”.
Millest Olavi lugu räägib? Kassidest ja kassidest ja kassidest (liialdan! ega ta ikka nii palju ka kassidest räägi) ja vene kübaramooridest ja hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist, vaistust, töökusest, loomingulisusest. Tagakaanel on Olavi pilt, ta on pealtnäha ise nagu üks laisk kass, mugavalt end päikese käes välja sirutanud. Aga see on petlik. Tegelikult on ta enne sellele pildile jõudmist pidanud igasuguste lollustega tegelema ja väga palju tööd rabanud, häda ja viletsust näinud… aga lõunamaa päikest ikka ka!
Mulle meeldib, et Olavi varem oma raamatut ei kirjutanud. Kliimapagulase lugu lõppeb (või jätkub) sellega, kuidas ta hakkas pärast oma reisifirma ülesehitamist, pärast pikki paradiisisaare-aastaid tasapisi igatsema sügisepori ja talvelund ja kuidas ta ostis omale Eestis talu... See annab kogu loole täiesti uue (võibolla isegi sadomasohallika) varjundi! Nüüd on Olavi olukorras, kus ta peab lõunamaale minema, aga süda tõmbab Eesti talusse. Seilasime, teame :). Ja pole üldse imeks panna, et nüüd hakkab Olavil valmis saama juba täiesti uus lugu. ”Minu Saaremaa. Kompasssiga sisepagulane” – aga see on juba hoopis teine lugu, seesama isiksus, julge maailmamuutja ja samas südames eraku tüüpi, igavene pagulane.
Ma arvan nüüdseks, et ta on kõigiga nii tore, sest adun, kui palju fänne ja sõpru on Olavil üle Eesti, millise hooga ta raamatut vajati ja kuidas esitlustele kohale vajuti.
Igatahes ei kolinud me Tenerifele, aga kontakt jäi ja togisin ikka aegajalt Olavit, et ta oma raamatu teeks, eriti kui nägin, kui geniaalselt ta oma kodulehel lugusid jutustab. Aga Olavil polnud aega (ilmselt ikka sellepärast, et kõigile temaga kokku puutunuile saab osaks erikohtlemine ja teame ju seda tüüpi inimesi küll, kes on ühtaegu rahvalemmikud ja andekad kirjatsurad… aga korraga kõike ei saa. Vähemasti saab elada huvitavat elu ja loota, et kunagi sa siiski kirjutad juhtunud lood raamatuks.) Vahepeal ilmus nagu välk ja pauk Mart Normeti “Minu Tenerife”, kuuekuise Tenerife-staazhiga noore pensionäri pihtimus, mida samuti mina toimetasin ja kus Olavi kanda oli kõiketeadva ja sellest hoolimata seiklushimulise kõrvaltegelase roll.
Edasi, kuigi Mardi Tenerife oli ilmunud, lootsin ma ikkagi, et kunagi kirjutab Olavi ikka ise ka meile midagi. Mardi raamat oli lahedas stiilis, aga ikkagi. Igaühes meis on oma lugu.
Ja aina enam juhtus seda, et me kirjastuses komistasime probleemi otsa, et aeg tiksub ja maakera on ümmargune… ehk et ring planeedile hakkas peale saama ja mõned raamatud olid oma aja ära elanud, autorid ei soovinud neist uusi lisatrükke, aga lugejad soovisid uusi raamatuid. Mina olin juba ammu seda meelt, et me peaks asuma pealkirju taaskasutama! Aga oli vaja veel kolleegidega arutada. Õnneks olin ma oma esimese raamatu, “Minu Ameerika”, varustanud ka alapealkirjaga, alustanud stiili, tänu millele pealkirjad siiski ei kattu! Ja saidki meil vaidlused vaieldud ja taaskasutusotsus vastu võetud… Kui Mardi Tenerife kannab nime “Noor pensionär”, siis Olavi oma on “Kompassiga kliimapagulane”.
Millest Olavi lugu räägib? Kassidest ja kassidest ja kassidest (liialdan! ega ta ikka nii palju ka kassidest räägi) ja vene kübaramooridest ja hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist, vaistust, töökusest, loomingulisusest. Tagakaanel on Olavi pilt, ta on pealtnäha ise nagu üks laisk kass, mugavalt end päikese käes välja sirutanud. Aga see on petlik. Tegelikult on ta enne sellele pildile jõudmist pidanud igasuguste lollustega tegelema ja väga palju tööd rabanud, häda ja viletsust näinud… aga lõunamaa päikest ikka ka!
Mulle meeldib, et Olavi varem oma raamatut ei kirjutanud. Kliimapagulase lugu lõppeb (või jätkub) sellega, kuidas ta hakkas pärast oma reisifirma ülesehitamist, pärast pikki paradiisisaare-aastaid tasapisi igatsema sügisepori ja talvelund ja kuidas ta ostis omale Eestis talu... See annab kogu loole täiesti uue (võibolla isegi sadomasohallika) varjundi! Nüüd on Olavi olukorras, kus ta peab lõunamaale minema, aga süda tõmbab Eesti talusse. Seilasime, teame :). Ja pole üldse imeks panna, et nüüd hakkab Olavil valmis saama juba täiesti uus lugu. ”Minu Saaremaa. Kompasssiga sisepagulane” – aga see on juba hoopis teine lugu, seesama isiksus, julge maailmamuutja ja samas südames eraku tüüpi, igavene pagulane.
April 17, 2022
Olavi Antons ei ole mingi turist, tema läks sinna saarele selge mõttega äri ajada. Kõigepealt kirjeldab ta kolmandiku raamatust, kuidas ta eestlastele (ja hiljem venelastele) maakaarte koostas, sellele reklaami üritas müüa ja mis seigad tuli selleks läbida. Ülejäänud raamat räägib tema seiklustest Tenerifel oma ekskursioonibüroo käima lükkamisega ja selle edust. Ja mis bürokraatia ja inimestega ta seal kogu selle perioodi jooksul kokku puutub. Nii et palju juttu Tenerifel äri ajamisest ja kohalikest mitte-hispaanlastest, kes on sinna mujalt kolinud, aga mitte palju juttu Tenerifest endast. Antons soovitab selle jaoks lugeda Mart Normeti raamatut, kes läks sinna vist turistina.
Sellel põhjusel neli tärni, aga muidu tema seigad olid kõik väga huvitavad ja panid kulmu kergitama, et issand mis sajandis see Tenerife ikka veel elab või elas tol ajal, kui Olavi sinna kolis. Eriti nautisin ma seda vähest juttu, mis oli tema kassidest, sellest kuidas ta ühe kassi ära checkima pidi lennukis ja teda siis talle kätte ei toodud, nagu lubati Eestis.
Sellel põhjusel neli tärni, aga muidu tema seigad olid kõik väga huvitavad ja panid kulmu kergitama, et issand mis sajandis see Tenerife ikka veel elab või elas tol ajal, kui Olavi sinna kolis. Eriti nautisin ma seda vähest juttu, mis oli tema kassidest, sellest kuidas ta ühe kassi ära checkima pidi lennukis ja teda siis talle kätte ei toodud, nagu lubati Eestis.
July 1, 2024
Megamuhedalt kirjutatud raamat, mis väga värvikalt kirjeldab tenerifelasi, nende igapäeva ja muulaste sulandumist sellesse ühiskonda. Tekkis isu taas seda saart külastada!
May 28, 2024
Kui ma vaid seda raamatut oleks enne Tenerifet külastades lugenud, oleks mu reis hoopis teisiti välja kujunenud. Kuigi toona mulle saarest suurt muljet ei jäänud, mõtlen nüüd, et mine või tagasi uue pilguga vaatama. Raamatus saab üsna paljugi teada, saab leida uusi kohti ja võimalusi, mida Tenerifelt oodata võiks. Raamat on väga lahedalt kirjutatud ning põnev lugeda. See keeleoskamatus on ka teistel saartel ja ka mandril tunda, sellega lihtsalt peab arvestama, et võibolla peab end käte jalgadega selgeks tegema. Aga aastaringselt mõnusa ilma rüppe joosta on täiesti arusaadav, eriti Eesti pika ja lõpmatu talve eest.
Raamatut soovitan lugeda igal juhul!
Raamatut soovitan lugeda igal juhul!
November 14, 2019
Olavi huumor on just selline, mida inimestes kõrgelt hindan!
September 5, 2021
jälle suutis Minu-sari mind üllatada kõigist eelmistest eristuva raamatuga. selles Tenerife-loos on "minu"-osas vähe päris isiklikku, aga saab jube hea pildi sellest, kuidas üks inimene on enda jaoks uues kultuuris ja keskkonnas üht ettevõtet üles ehitanud (minu meelest v huvitav). ja natuke siis lisaks kassidest ka.
ma selle kliimapaguluse-jutuga, millest raamat algab, suhestusin üliväga. raamatu lõpuks sain aru, et äärmused ei ole tõesti kunagi head ja et minu otsus pageda... leebema kliimaga kohta kui Kanaari saared on olnud päris mõistlik, sest minul küll ei ole seni tekkinud mingit soovi Eestisse _talvituma_ sõita. (siinkohal ühinen kindlalt Tenerifel sündinud kassi Mimo seisukohaga, et debiilne idee. NB! autori - või Mimo - mitte minu sõnastus!)
hästi kirjutatud on see raamat ka, mõnus ja muhelemapanev lugemine.
ma selle kliimapaguluse-jutuga, millest raamat algab, suhestusin üliväga. raamatu lõpuks sain aru, et äärmused ei ole tõesti kunagi head ja et minu otsus pageda... leebema kliimaga kohta kui Kanaari saared on olnud päris mõistlik, sest minul küll ei ole seni tekkinud mingit soovi Eestisse _talvituma_ sõita. (siinkohal ühinen kindlalt Tenerifel sündinud kassi Mimo seisukohaga, et debiilne idee. NB! autori - või Mimo - mitte minu sõnastus!)
hästi kirjutatud on see raamat ka, mõnus ja muhelemapanev lugemine.
April 6, 2025
Oh “Minu-” sari, oh “Minu-” sari… Taaskord haarasid käed mõne “Minu-” sarja reisijutu järgi, sest kui väljas on sombune, kohati vihmane ning päikesepaistel on jäine tuul kõrval, siis mida paremat saaks teha, kui reisida lugude abil kuhugi sooja. Kuhugi, kuhu kõik igatsevad minna ning kus on tunne, et enamik eestlasi ka talviti puhkab. Või siis lisaks soetavad ka kinnisvara. Loomulikult on see Tenerife.
Pole ise kordagi Tenerifel käinud. Küll olen aga kuulnud jutte, kui paarid või lausa perekonnad seal nädalaid viibivad. Toit olla hea, kliima üle ei kurdeta, tagasi saabutakse ilusa päevitusega. Hinnaga on muidugi teine lugu, aga eks see päevitus ole vist väärt ka üsna krõbedat hinda. Tenerife on tõusnud ka kinnisvaramaastikul esikohale. Küll suvekoduks, küll pensioniaastate nautimiseks, kui ka “ohutuks” kohaks ning seda läbi aastate. Kui lugeda Olavi Antonsi “Minu Tenerife”, siis ausalt öeldes kaob küll soov sinna kinnisvara soetada. Puhata? Jah, seda võib, aga hakata läbi käima kogu seda bürokraatiat ning ausalt öeldes naha üle kõrvade tõmbamise nagu seal tehakse? Ei aitäh, seda sama asja on võimalik kogeda tunduvalt lähemale Eestile. Isiklikult jäi mulje, et Tenerife ongi parem puhkusekohana võtta, kui hakata sinna külge kleepima permanentset elukoha silti.
Väga huvitav oli lugeda kogu elu kohta antud saarel, sest autori enda mõtteviis, iroonia ning jutuoskused olid imetlusväärsed! Kõik peatükid voolasid, vist igas peatükis itsitasin ning mingeid kohti lugesin ka lähedastematele ette ja naersime siis koos. Muidugi kujutan ette, et kui Olavil need juhtumid reaalsuses juhtusid, siis nii palju naeru selle üle vast ei olnud, kuid olen tänulik, et autor on suutnud neid seiku hiljem sedasi kirja panna, et puudub see masenduse noot. Jah, kui lugeda, siis raputad pead ning oigad kaasa, kuid lõpus on ikka nägu naerul ning suhtumine “Juhtus, siis juhtus. Lõpp hea, kõik hea”. Imestan, et mehel nii palju raudseid närve oli tegelemaks hispaania ametnikega. Selline mulje jäi küll, et tööd nad teha ei viitsi, ei jõua, ei jaksa, aga raha küsida erinevate protsesside eest jõuavad küll. Kurb, aga eks see ole reaalsus.
Mis veel meeldis oli autori mõtisklused Eestisse tagasi tulemisega. Just see, et hakati puudust tundma meie sügisest-talvest. Kui alguses olid need põhjused, miks ära minna, siis peale paari aastaid, oli see jällegi põhjus, miks hakata vahepeal ka Eesti elama. Selline heldimus tuli peale. Kokkuvõttes väga hästi kirjutatud teos, mis annab põhjust naerda erinevate seikluste üle, kuid annab ka nii kaudseid kui ka otseseid informatiivseid infokilde selle saare kohta. Igaüks leiab midagi, olenevalt mis põhjusel ta Tenerifele läheb.
Pole ise kordagi Tenerifel käinud. Küll olen aga kuulnud jutte, kui paarid või lausa perekonnad seal nädalaid viibivad. Toit olla hea, kliima üle ei kurdeta, tagasi saabutakse ilusa päevitusega. Hinnaga on muidugi teine lugu, aga eks see päevitus ole vist väärt ka üsna krõbedat hinda. Tenerife on tõusnud ka kinnisvaramaastikul esikohale. Küll suvekoduks, küll pensioniaastate nautimiseks, kui ka “ohutuks” kohaks ning seda läbi aastate. Kui lugeda Olavi Antonsi “Minu Tenerife”, siis ausalt öeldes kaob küll soov sinna kinnisvara soetada. Puhata? Jah, seda võib, aga hakata läbi käima kogu seda bürokraatiat ning ausalt öeldes naha üle kõrvade tõmbamise nagu seal tehakse? Ei aitäh, seda sama asja on võimalik kogeda tunduvalt lähemale Eestile. Isiklikult jäi mulje, et Tenerife ongi parem puhkusekohana võtta, kui hakata sinna külge kleepima permanentset elukoha silti.
Väga huvitav oli lugeda kogu elu kohta antud saarel, sest autori enda mõtteviis, iroonia ning jutuoskused olid imetlusväärsed! Kõik peatükid voolasid, vist igas peatükis itsitasin ning mingeid kohti lugesin ka lähedastematele ette ja naersime siis koos. Muidugi kujutan ette, et kui Olavil need juhtumid reaalsuses juhtusid, siis nii palju naeru selle üle vast ei olnud, kuid olen tänulik, et autor on suutnud neid seiku hiljem sedasi kirja panna, et puudub see masenduse noot. Jah, kui lugeda, siis raputad pead ning oigad kaasa, kuid lõpus on ikka nägu naerul ning suhtumine “Juhtus, siis juhtus. Lõpp hea, kõik hea”. Imestan, et mehel nii palju raudseid närve oli tegelemaks hispaania ametnikega. Selline mulje jäi küll, et tööd nad teha ei viitsi, ei jõua, ei jaksa, aga raha küsida erinevate protsesside eest jõuavad küll. Kurb, aga eks see ole reaalsus.
Mis veel meeldis oli autori mõtisklused Eestisse tagasi tulemisega. Just see, et hakati puudust tundma meie sügisest-talvest. Kui alguses olid need põhjused, miks ära minna, siis peale paari aastaid, oli see jällegi põhjus, miks hakata vahepeal ka Eesti elama. Selline heldimus tuli peale. Kokkuvõttes väga hästi kirjutatud teos, mis annab põhjust naerda erinevate seikluste üle, kuid annab ka nii kaudseid kui ka otseseid informatiivseid infokilde selle saare kohta. Igaüks leiab midagi, olenevalt mis põhjusel ta Tenerifele läheb.
December 21, 2019
Mõnus lugemine. Minu jaoks on selle raamatu väärtus suures osas selles, et nii detailselt on kirjeldatud oma ettevõtte loomist. Kui kõik eestlased oleksid nii ettevõtlikud, siis poleks meil enam sellist kontingenti, kes pidevalt kurdab, et töökohti pole - justkui need peaksid iseenesest tekkima. Huvitav oli jälgida, kuidas raamatu autor võõral maal probleeme märkas, mida siis ettevõtjana lahendama hakkas.
Ma olen alati öelnud, et minu jaoks on oluline aastaaegade vaheldumine, aga ma poleks tulnud ise selle peale, kuidas pidevalt samas kliimas elamine näiteks mälestustele mõjuda võib - iseenesest loogiline, sest pole ju aastaaegade näol vajalikke pidepunkte, aga selle peale poleks ise tulnud.
Mõnus oli lugeda, kuidas Olavi ühe talve Saaremaal elades põnevusega kevadet ootas - õnn peitub tõesti kontrastides ja selleks, et iga oma meelega kevade erilisust tajuda, tuleb elada pikalt ilma kevadeta. Mulle meenus seda lugedes, kuidas maitsesid nõuka ajal esimesed kevadised tomatid - kahjuks ei tunne ma seda maitset enam kunagi.
Ja üks asi veel - kassid. Ma olen terve elu olnud rohkem koerainimene, aga kui meie koer aasta tagasi suri ja õue peale ilmus süsimust kass, kes enam kunagi ära ei läinudki, on minust saanud aina rohkem kassiinimene. Elasin väga kaasa kõigile siin raamatus kirjeldatud kassilugudele - nii rõõmsatele kui kurbadele. Ja mõtlesin, et huvitav, kas siis tõesti kassid nii lihtsalt uues kohas harjuvad, et kuhugi minema ei jookse. Ma vist ei julgeks oma kassi uude kohta kolides üldse välja lasta :) Aga ilmselt on mul selles osas veel palju õppida.
Ma olen alati öelnud, et minu jaoks on oluline aastaaegade vaheldumine, aga ma poleks tulnud ise selle peale, kuidas pidevalt samas kliimas elamine näiteks mälestustele mõjuda võib - iseenesest loogiline, sest pole ju aastaaegade näol vajalikke pidepunkte, aga selle peale poleks ise tulnud.
Mõnus oli lugeda, kuidas Olavi ühe talve Saaremaal elades põnevusega kevadet ootas - õnn peitub tõesti kontrastides ja selleks, et iga oma meelega kevade erilisust tajuda, tuleb elada pikalt ilma kevadeta. Mulle meenus seda lugedes, kuidas maitsesid nõuka ajal esimesed kevadised tomatid - kahjuks ei tunne ma seda maitset enam kunagi.
Ja üks asi veel - kassid. Ma olen terve elu olnud rohkem koerainimene, aga kui meie koer aasta tagasi suri ja õue peale ilmus süsimust kass, kes enam kunagi ära ei läinudki, on minust saanud aina rohkem kassiinimene. Elasin väga kaasa kõigile siin raamatus kirjeldatud kassilugudele - nii rõõmsatele kui kurbadele. Ja mõtlesin, et huvitav, kas siis tõesti kassid nii lihtsalt uues kohas harjuvad, et kuhugi minema ei jookse. Ma vist ei julgeks oma kassi uude kohta kolides üldse välja lasta :) Aga ilmselt on mul selles osas veel palju õppida.
January 24, 2022
Hakkasin selle raamatuga paralleelselt lugema Mart Normeti "Minu Tenerifet", sest Olavi Antonsi raamat, kuigi hea, mõjus kohati väsitavalt. Olavi Antonsi raamat räägib eelkõige ettevõtluse ja selle alustamisega seotud teemadel, mille vahele on hea pikkida kergemat humoorikat Mart Normeti 6-kuulist puhkuse lugu.
Äratundmise tekitas kriitika eestlaste suhtes, kes Eestit igal võimalusel sarjavad ja tabav oli selle võrdlemine enesele näkku sülitamisega. Mina ka ei saa aru nendest inimestest ja tean vähemalt ühte sellist. Ei saa aru. Eesti kujundavad siinsed inimesed ja kirumine ei aita - teod aitavad. Noh, tegelikult siin võib ka paljude muude teemadega paralleele tuua. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Tüütute klientide ja inimeste osas oldi kenasti võrdõiguslik, mitte ainult tüütuid rumalaid naisi ei kirjeldatud, vaid ka mehi.
Tore oli, et raamatu lõpuks on autor jõudnud sisemise äratundmiseni, kus ta tegelikult elada tahab. Selles osas oli mul äratundmisrõõm, kuigi mina ei elanud soojal maal, nii et pori igatsusest ei saa rääkida (tõsi küll, mõned kuud elasin Ibizal ja veidi imelik oli see pidev päikesepaiste). Küll aga oma keele ja oma koha igatsusest. Ja kui lõpuks selle äratundmiseni jõuda, siis ei tule enam niipea tagasi soov välismaale elama suunduda.
Äratundmise tekitas kriitika eestlaste suhtes, kes Eestit igal võimalusel sarjavad ja tabav oli selle võrdlemine enesele näkku sülitamisega. Mina ka ei saa aru nendest inimestest ja tean vähemalt ühte sellist. Ei saa aru. Eesti kujundavad siinsed inimesed ja kirumine ei aita - teod aitavad. Noh, tegelikult siin võib ka paljude muude teemadega paralleele tuua. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Tüütute klientide ja inimeste osas oldi kenasti võrdõiguslik, mitte ainult tüütuid rumalaid naisi ei kirjeldatud, vaid ka mehi.
Tore oli, et raamatu lõpuks on autor jõudnud sisemise äratundmiseni, kus ta tegelikult elada tahab. Selles osas oli mul äratundmisrõõm, kuigi mina ei elanud soojal maal, nii et pori igatsusest ei saa rääkida (tõsi küll, mõned kuud elasin Ibizal ja veidi imelik oli see pidev päikesepaiste). Küll aga oma keele ja oma koha igatsusest. Ja kui lõpuks selle äratundmiseni jõuda, siis ei tule enam niipea tagasi soov välismaale elama suunduda.
November 16, 2019
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Read
January 23, 2024Loen uuesti, sest kuulsin juhtumisi, et võibolla ilmub uus trükk. Ja see on lõbus raamat paljude tuttavate tegelastega.
November 24, 2024
Sellest raamatust ei tasu otsida reisisoovitusi ja turismiinfot. Noh, natuke ikka leiab, aga pudemetena kõige muu vahel. Kes enne Tenerifele minekut teada tahab, kas tasub Loro parki külastada või mitte, võtku parem Mart Normeti "Minu Tenerife. Noor pensionär". Tegelikult lugesin ise neid raamatuid kordamööda ja korraga, üks täiendas teist. Olavi plaanid ja ponnistused ning nende tulemustele suuri (laava)kivirahne ette veeretavad hispaania bürokraatia, digioskamatus, küll-homme-saab-mentaliteet - kõik see on kirja pandud naudirava jutujooksu ja enese üle muigava otsekohesusega. Kuna ka endal on tegu olnud turistidele info andmise ja turismikaartide koostamisega, siis tuleb mõndagi tuttavat ette. Õnneks küll pisut väiksema paberimajandusega.
Vahet pole, kas Eesti või Tenerife - issanda loomaaed on kirju igas paigas. Aga kes külastusinfot tahab, uurigu Tenerife Kompassi kodulehte või kui sealt ei leia, kirjutage Olavile, mina tegin nii!
Vahet pole, kas Eesti või Tenerife - issanda loomaaed on kirju igas paigas. Aga kes külastusinfot tahab, uurigu Tenerife Kompassi kodulehte või kui sealt ei leia, kirjutage Olavile, mina tegin nii!
August 30, 2022
Olavi Antonsi “Minu Tenerife”-st sai mu lemmik Minu-sarja raamat: suurepäraselt, humoorikalt ja põnevalt kirjutatud. Huvitavaks teeb raamatu see, et autor asus oma ettevõtet võõrsile looma ning see andis loomulikult tugeva kokkupuute kohaliku elu-olu, asjaajamise, bürokraatia, inimeste ja kultuuriga. Kummardus autori ees ja kindel lugemissoovitus!
July 15, 2022
Põnev ja õpetlik lugu inimesele kes otsustab kolida kihugi kaugele ja öle öö. Kuidas hakkama saada ja millised väljakutsed sind oodata võivad.
Natuke rohkem oleks võinud olla ka saarest endast räägitud.
Natuke rohkem oleks võinud olla ka saarest endast räägitud.
May 26, 2025
Humoorikalt kirjutatud raamat sellest, kuidas alustada enda äri ja jalad alla saada uues kohas, kus kõik on tundmatu ja ka keelt ei oska. Leiab asjalikke nõuandeid ja nippe, saab sisevaate turismibüroo hingeellu.
Read
January 27, 2020Tunnistan ausalt, jätsin pooleli.
July 19, 2020
Raamat küll räägib Olavi Tenerifest aga lugeja jaoks, kes on Tenerifel kasvõi hetke veetnud, on see ikkagi oma Tenerife.
May 6, 2021
Väga mõnus lugemine! Üks parimaid sarjad raamatuid. Toredad ja lõbusad lühikesed peatükid, hästi loetavalt kirjutatud, kohalikke olusid kirjeldatud heas sümbioosis isiklike tegemistega.
January 6, 2026
Palju infot kuidas alustada Tenerifel äriga.
October 28, 2019
Kena lugemine, ent pean endiselt (nagu pärast Normeti "Minu Tenerife" lugemistki) nentima, et ei ahvatle kohvrit pakkima. Antons ütleb küll ka ise, et ega igalpool Tenerifel ole siis "keskööst hommikuni röökivad, trikookleidikestes ja end paiste joonud teismelised Briti krooni alamad", ent hirmus raske on end ümber häälestada, kui just need - lisaks veel slaavi juurtega jõmmid - on pidevalt pildis. Nii et Tenerife reisisihtkohana on ka täna päevakorrast maas, aga lugeda endiselt mõnus.
Antonsi Tenerife-raamatut ei maksa lugeda neil, kes ootavad detailirohket pühade, toidulaua, rahvariiete ja ajaloo kirjeldusi ning sekka veel turismimarsruute, sõnaga neil, kes loodavad, et autor toob ühe õige kanaarlase hõbekandikul lugeja ette ja kukub seda siis risti-põiki lahti harutama ja lisaks lajatab veel sinnaotsa kuiva reisijuhi. Seda otsige teistest allikatest. Antons avab Tenerifet ikka läbi enda kogemustepagasi, ja olgu öeldud, et suuresti on see seotud tema Kompassi-nimelise turismiäriga. Nii et mis ma nüüd öelda tahan, raamat haara näppu, kui sa oled unistanud võõrsile kliimapagulaseks minekust, seal äriajamisest või ülepea kusagil maailmaotsas turismiasjaliseks hakkamisest. Kui sa oled see turist, kes reisides armastab kasutada valmistreitud ekskursioone ja igasuguseid vahendajaid, siis võib sul ka põnev olla lugeda. Ehk paneb veidi teise pilguga reisikorraldajaid vaatama.
Lugeda mõnus, kerge ja muhe, autor on hea sõnaseadja, aga kui te olete nädalaks sinna reisile minemas ja arvate, et võtate raamatu näol nüüd reisijuhi näppu, siis sellel mõttel pole küll jumet.
Antonsi Tenerife-raamatut ei maksa lugeda neil, kes ootavad detailirohket pühade, toidulaua, rahvariiete ja ajaloo kirjeldusi ning sekka veel turismimarsruute, sõnaga neil, kes loodavad, et autor toob ühe õige kanaarlase hõbekandikul lugeja ette ja kukub seda siis risti-põiki lahti harutama ja lisaks lajatab veel sinnaotsa kuiva reisijuhi. Seda otsige teistest allikatest. Antons avab Tenerifet ikka läbi enda kogemustepagasi, ja olgu öeldud, et suuresti on see seotud tema Kompassi-nimelise turismiäriga. Nii et mis ma nüüd öelda tahan, raamat haara näppu, kui sa oled unistanud võõrsile kliimapagulaseks minekust, seal äriajamisest või ülepea kusagil maailmaotsas turismiasjaliseks hakkamisest. Kui sa oled see turist, kes reisides armastab kasutada valmistreitud ekskursioone ja igasuguseid vahendajaid, siis võib sul ka põnev olla lugeda. Ehk paneb veidi teise pilguga reisikorraldajaid vaatama.
Lugeda mõnus, kerge ja muhe, autor on hea sõnaseadja, aga kui te olete nädalaks sinna reisile minemas ja arvate, et võtate raamatu näol nüüd reisijuhi näppu, siis sellel mõttel pole küll jumet.
Displaying 1 - 23 of 23 reviews