Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest

Minu... #131

by Kaja Kahu, Epp Petrone (editor)

…Üle Juhani õla näen rühmavestluse teemat. Subject: Kahu family escape. Asi on tõsine. Meie päästmisega tegeleb suure korporatsiooni peakontor isiklikult.

…Seisatan meie luksusliku basseini juures ja juurdlen: kas mul tuleks meie koer uputada ja kas ma saaksin sellega hakkama?

…Ma kardan, jumal küll, kuidas ma kardan. Siin ma istun, armastatud mehe kõrval, kellel käed talle suunatud püssitoru ees üles tõstetud. Mis ma teen, kui sõjamees päästikule vajutab? Tahaksin vaadata auto tagapingile, kuidas Kata hakkama saab, ja peas vasardab hirmumõte: mida ma teen, kui ta osutab püssiga Kata peale ja ütleb, et sina tuled välja?

Jah, see juhtus meiega. Päriselt. Niisugusest lõpust hoolimata oli minu Liibüa siiski vaimustav kogemus. Ja võibolla just tänu lõppvaatusele sai sellest nii ergas õppetund heast ja halvast, inimesest ja jumalast, hirmust ja armastusest.

Genres: Libya, Travel

224 pages, Paperback

First published January 1, 2020

Reviews

[Hedi · Rating 5 out of 5]

Ma nautisin selle raamatu lugemist esimesest leheküljest kuni päris viimaseni välja. Kaja Kahu on selle kõik nii põnevalt ja hästi kirja pannud, kogu lugu oli nagu mingi hästi põnev "movie", mille Kaja ja ta perekond läbi elas. Ma isegi valasin kergelt pisaraid selle lõpus. Alla viie tähe ei saagi raamatule anda.

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Algul ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama :) Esimeses pooles mõtlesin, et olen sattunud tagasi Guatemalasse ja/või mingisse heietuste salauttu, kus vaid ohtralt autori sisemist paanitsemist ja hädaorgu (kusjuures siis polnud erilist põhjustki veel), tänu sellele jäi Liibüat ikka kuratlikult väheks ja tühja auru paljuks :) Käima läks lugu alles siis, kui jamaks läks. Kahjuks kui jamaks läks, lõppes ka lugu, mis on loomulikult loogiline :) Veidral kombel jäävadki raamatut sulgedes meenuma toidupoe-peatükk, üks väljasõit kõrbesse ja "suur jama", tekib küsimus - mis oli ülejäänud raamatus :)
Raamatu parim osa oli viimane peatükk Mis sai edasi?, selle eest kohe kaks punkti hindele juurde. See on just see, mida Minu-sarja raamatute puhul nii kangesti oodatakse, aga millele alati pole kahjuks midagi vastata. Mõnikord on ju lugu alles liiga värske ja teinekord on autor elus nii kardinaalse kannapöörde teinud, mahajääjatega sidemed lõplikult katkestanud, et pole suurt lisada. Nii et kelle iganes idee see viimne peatükk oli, kiidan, kiidan, kiidan!

[KH · Rating 4 out of 5]

Oot, kas Liibüas ei ole/olnud mitte kodusõda? JAH! Aga uskumatul kombel elas autor Liibüas aasta enne sõja algust kuni pidi põgenema. Äärmiselt huvitav ja kütkestav lugu!

[Kadi · Rating 5 out of 5]

... ’Te ei sisene paradiis, kuni te pole uskunud,ja te ei hakka uskuma, kuni te üksteist ei armasta.’ ...

'Koerad ei ole kurjad või mitte kurjad, koerad on koerad. Nad reageerivad koerte kombel. Neil pole sõna enda kaitsmiseks, nad hauguvad, enamasti siis, kui neil on hirm, aga kui olukord muutub eriti hulluks, siis tuleb ette, et nad hammustavad. Harilikult hammustavad nad oma liigikaaslast, aga vahel juhtub, et ka inimest.
See on kahetsusväärne ja äärmiselt ebameeldiv kogemus.
Samas mõtlen, kui sageli ja kui valusalt inimesed üksteist ’hammustavad’, ja keegi ei käsi neil panna uksele silti ’kuri inimene’.'

... 'Siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda on just algamas... Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba.
Nii vabana ei ole ma end ealski varem tundnud.
Ja sel hetkel ma kogen, kuidas vabadus ja armastus omavahel seotud on.
Selles hetkes on kõik ja mitte midagi...
On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist.. ...

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

Kohutavalt kahju, et "Minu Liibüa" sedavõrd ruttu läbi sai. Oleks paar aastat varem kolimine toimunud ja saanuks kauem seda riiki avastada, ma usun et sealt oleks ikka väga põnevaid ja huvitavaid lugusid tulnud. Ja samas, ilma nende hirmsate muutuste ja riigist põgenemiseta, poleks raamat üldse see, mis ta oli. Kindlasti paistab just sellega ka sarja teiste raamatute seas silma. No kui palju on ikka neid olukordi, kus põgened kõiki asju maha jättes ja eesmärk on saada kuskile. Polegi enam oluline kuhu täpsemalt, oleks vaid et kuskile mujale, kui Liibüa!

[Mari Lill · Rating 5 out of 5]

Minule meeldis juba Guatemala raamat, see meeldis ka. Kirjutatud väga mõnusalt seguna oma kogemusest, mõtetest ja kohalikust elust-olust. Raamatu teine pool oli tõesti väga põnev, ei suutnud enne lõppu käest panna, et teada saada, kas kõik ikka hästi lõppeb. Taas hea, kuid ka mõtlemapanev lugemine.

[Pille Piho · Rating 4 out of 5]

Raamatu lugemist alustades olin kui üks suur ja uudishimulik silmapaar, sest parimal moel oskab tundmatust riigist muljetada inimene, kes seal ise elanud.
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mida te teeksite, kui algab sõda?” Niimoodi ikka arutatakse foorumites ja seltskondades, eriti kui olukord kusagil jälle kuumaks läheb. Kuhu minna, milleks valmis olla?

Kaja Kahu on inimene, kes on selle üle elanud. Mis on vastus, mille tema oma sõjatandrilt põgenemisega kaasa toob?
Kui olin "Minu Liibüa" käsikirja läbi lugenud ja toimetamisse oma panuse andnud, siis mõtlesin selle küsimuse üle. Kaja kogemuses ei olegi nii palju praktilist (mõni märkus: hoia autol alati paak täis ja/või lisakanister ligi, õpi võõrkeelt purssima, katseta internetiühendust eri võimalustega), kõige olulisem on aga leida rahu keset ärevust, mitte alla anda, mitte lasta hirmul enese üle võitu saada.
Kaja Kahu esimeses raamatus “Minu Guatemala” kulgeb seesama “hirmust armastuseni” oma looga. Need raamatud panevad mind mõtlema eelmiste elude kontseptsiooni peale. Mitte midagi esoteerilist tema raamatutes otsesõnu kirjas pole, aga midagi ikkagi on. Öeldakse ju, et pole juhus, et me oleme just oma sünnimaale sündinud. Aga ehk pole ka see juhus, millised maad ja olukorrad meile eluteel neid kõige vägevamaid õpetusi andma asuvad.

Kaja on seoses oma abikaasa rahvusvahelise tööga elanud mitmel pool, näiteks oranži revolutsiooni aegses Ukrainas. Tal on, nagu ta ise tunnistab, "hirmuga siin elus tihe suhe". Ja abikaasale tööd andev rahvusvaheline firma korraldab oma inimestele ka korralikke turvakoolitusi. Värisev maa, vulkaanid, inimröövid. Ilmas on palju, mida karta!
“Minu Liibüa” puudutab ka meie kõigi ilmselt suurimat hirmu: võimetust aidata, kui su silme all su lähedasele midagi halba võidakse teha, ja sa tead, et kui enesevalitsuse kaotad ja vahele lähed, võib olukord muutuda hullemaks. Sama hirmuäratav on võimetus võtta endaga kaasa kõiki neid, keda armastad... näiteks lemmiklooma. Vahel tähendab vastutus ka seda, et teed iseendale haiget.
Ja tundub, et kõikidest hirmudest on vaid üks väljapääs: ühendada see armastusega, muuta see armastuse kaudu rahuks. Liibüa-raamatus ei ole vihkamist. Ka püssimehele otse püssitoru ees silma vaadates saab mõelda sellele, et ka tema seal teisel pool on inimene, täis oma hirmu.
Kui peategelase perekond on Liibüa sõjameeleoludest – pärast pingelisi stseene – välja saanud, siis selgub, et maha on jäänud absoluutselt kõik nende maine vara. Perekond oli harjunud elama nii, et korteritäis elu koliti aina ühelt maalt teisele. Kõik see jäi sõtta, isegi kohvritesse kaasa pandud kõige olulisemad asjad kadusid lennujaamasegadustesse. Tagasi Euroopas, “kaotatud-leitud” asjade leti ees koges autor oma elu suurimat vabanemist.

„Astume letist eemale ja äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba.

Nii vabana pole ma end ealeski varem tundnud.

Ja sel hetkel ma kogen, kuidas vabadus ja armastus omavahel seotud on.

See tunne voolab minust läbi üürikese hetke jooksul, aga väge on temas rohkem kui milleski muus, mida seni oma elus kogenud olen. Selles hetkes on kõik ja mitte midagi, on täielik vabanemine. On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist.“