Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas käia minevikus. Uu on insener ja imedesse ei usu, aga trikk toimib! Minevikus on mõnus, igavene suvi ja Procol Harum, pikad juuksed, tüdrukud ja Jenkki näts. Päriselus on sügis, sõbrad kiilakad ja kibestunud, tüdrukud abielus ja isa, kes vanasti oli spordimees, põeb Alzheimerit. Miski ei kisu siia tagasi. Lõpuks peab Uu siiski otsustama, kuhu jääda või kuidas üldse.
Olles küll põlvkond hilisem väljalase, ometi mõnus nostalgiline lugemine. Tartu austajatele ja autori eakaaslastele ehk veelgi suurem maiuspala. P.S. Tuleval suvel vaatan kõiki käed-lahti rattal sõitjaid - eriti, kui nad juhtuvad küpsemas eas olema - sootuks uue pilguga :)
Mart Kivastik "Taevatrepp" jõudis minuni, sest paari päeva pärast on linastumas selle ainel tehtud film. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud ega ole tuttav kirjaniku ülejäänud loominguga, nii et enne lugemist puudusid igasugused eelarvamused.
70ndad/tänapäev, Tartu. Uu ehk Ulf sõbrunes lapsepõlves Georgiga, kuulsa kunstnikuga, kes tema kodutänaval elas. Mõlemal on nüüd hulk aastaid turjal. Uu armastab oma naist, käib kontoris tööl, koeraga jalutamas, basseinis ja vahel ka Georgil külas. Ühel külaskäigul jagab vana mees Uuga oma mõtteid aja olemusest ning James Webbi teleskoobist, millega saab minna algusesse, näha maailma sündi. Ta tahaks seda oma silmaga näha, kuid tunneb, et tema aeg hakkab otsa saama. Niisiis usaldab Georg Uule kummalise saladuse - ei olegi mingit teleskoopi vaja, tuleb vaid ratta selga hüpata ning käed lahti lasta, ja saabki möödanikku näha. Sagedad minevikureisid hakkavad lõpuks Uu olevikku segama.
"Taevatrepp" on üpris kummaline teos keskeakriisis mehest, kes jalgrattaga lapsepõlves käib. Nagu tänapäeval popp, jooksevad paralleelselt mitu ajajoont, aga mälestustes sorimise asemel külastab Uu neid päriselt. Ajahüpe on siiski vaid vahend möödunud aegade meenutamiseks, mitte omaette teema. See ei ole ulmeromaan, vaid lugu vananemisest, elust ja surmast, erinevatest inimsuhetest.
Algus ei tahtnud mul kuidagi vedu võtta. Tundsin, et ei kuulu sihtgruppi, kuna ma ei ole nõukaaja väljalase. Täpselt sama põhjus muutis Uu ajarännud huvitavaks. Kasvamine Nõukogude Eestis, kus kõige kuumem kaup on kuluvad, kilekotid ja närimiskumm, on tänapäevast niivõrd erinev maailm. Üks ja teine teos on seda mulle killukeste haaval avanud, viimati näiteks Hvostovi "Sillamäe passioon". Tartu poiste huvid ei erinenudki väga palju Sillamäe omadest. Uu tutvustas lisaks vinüüliäri. Nagu pealkirigi vihjab, on muusikal teoses oluline koht.
Keskeakriis ja nõukogude aeg on mõlemad mulle väga kauged teemad, aga ometi tekitas see omamoodi ood lapsepõlvele nostalgiat ning pani mõtisklema elu ja surma ja aja möödumise üle. Kange soov rattaga sõitma minna tekkis ka. Olen väga põnevil, mis emotsioone film tekitab.
vast kõige märkimisväärsem asi selle lugemiselamuse juures oli, et... siin loos räägitakse James Webbi kosmoseteleskoobist üsna mitu korda, kontekstis, et pole veel valmis ja et seetõttu tuleb minevikku reisimiseks (ärge küsige) teisi vahendeid kasutada. mõtlesin iga kord, kui seda teleskoopi mainiti, et peaks googeldama, mis sellest siis sai, et kas on nüüd valmis ja olemas, pole nagu kuulda olnud. aga ei viitsinud, lugesin raamatut edasi. lõpuks tegin pausi ja läksin niisama internetti rullima ja avastasin, et James Webbi teleskoop oli sõna otsese mõttes TÄNA orbiidile saadetud, umbes tund aega jäin otseülekandele hiljaks. et selline sünkroonsus siis sedakorda.
aga muidu oli veider raamat. see 1975. aasta vaib oli tegelikult päris lahe, aga kogu see mineviku koolipoiste/spordipoiste Tartu on Remsul juba tehtud ja kippus korduma. ja tänapäevane viiekümnendates mehe keskeakriis... nomaitea. ei kõnetanud nii tohutult.
Arguelu tülpimus ja nooruspõlve ihalus ja tunne, et tahaks oma elus ajas tagasi minna ja midagi muuta pole vist paljudele võõrad. Kas seitsmes klass on just see murdeline hetk elus… Aga muretum võib-olla küll. Kivastik kirjutab paeluvalt ja tegelased elustuvad silme ees tänu tundlikele kirjeldustele. Kusjuures, kuna ma filmi pole näinud ja ka treilerist kedagi peale Malmsteni ei mäletanud, vormusid kõik peale Uu mu kujutluses iseseisvalt ja tänu Kivastiku stiilile detailirohkelt. Mulle väga meeldis see raamat. Ainus nõrk ja arusaamatu koht minu jaoks oli raamatu lõpp. Sellest jäi tunne, et ideed said nagu otsa ja mingit lõppu oli vaja ja tuli siis selline… kuidagi kunstlik. Aga jah, kogu ülejäänud raamat oli kaasahaarav.
Olles näinud filmi, otsustasin ikkagi ka raamatut lugeda, kuna need on sageli ikka detailsemad kui film, sest film seab omad raamid. Lubasin endale, et sel suvel alustan Kivastikuga tutvumist ning esimeseks teoseks, mida lugesin oli Vietnami retsept, kuna Taevatrepile oli raamatukogus pikk järjekord. Lõpuks jõudis see raamat minuni ja sai üsna kiiresti läbi loetud, ei veninud nagu Vietnami retsept kohati, vaid oli tõeline seiklus läbi Uu silmade tema lapsepõlvele 70ndate Tartus, linnale, mida mina praeguse tartlasena ei tundnud, mis aga kohati ikka tuttavlik oli ja ka enda lapsepõlve mälestusi esile kutsus. Soovitan soojalt!
Okei, need read on küll filmi vaatamise kohta, aga siiski tuleb kuskile kirja panna. Pagan, ma ei teadnud sellest raamatust ja filmist mitte midagi, aga panin asja mängima. Koguaeg mõtlesin, et Mart Kadastiku kirjutatud ja lavastatud asi. Et okei, küllap mingi imal värk. Aga film järjest paremaks läks, järjest paranes arvamus Mart Kadastikust. Mind on ka lihtne enda poolele võita - tuleb filmi soundtrackis mängida Jethro Tulli. Aga puänt saabus alles siis, kui pärast filmi vaatamist ja sellega täitsa rahule jäämist asja guugeldasin. Kivastik kurat. Mitte Mart Kadastik, vaid Mart Kivastik tegi. Peaks raamatut ka lugema.
Sisukirjelduse põhjal tundus täitsa söödav asi olevat, kus kombineeritud mõned mu lemmikteemad ehk ajaränd ja tegevuskoht kodulinn Tartu. Tegelikkuses aga osutus sisututvustus hoopis asjatute lootuste üleskruttimiseks. Kõik oleks justkui õige, kuid rõhuasetus on raamatus hoopis muudel asjadel. Lisaks suudan ikka ja jälle unustada, et Kivastik mulle reeglina eriti ei istu. Kui päris aus olla, siis korraks käis isegi peast mõtet pooleli jätta, kuid lugesin siiski edasi ja lõpus hakkas juba ladusamalt minema. Erilist elamust aga ei saanud.