What do you think?
Rate this book
Pako pimeyteen
Kolmannen valtakunnan vieraana. Ja juhlien jälkeen: Esseitä kansallissosialismista
Olavi Paavolainen oli 33-vuotias osallistuessaan silminnäkijänä kansallissosialismin voitonjuhliin. Kolmannen valtakunnan vieraana, hänen kuvauksensa nousevasta Saksasta, oli vuoden 1936 kirjallinen tapaus.
Tämä yhteisnide sisältää Kolmannen valtakunnan vieraana -teoksen kuvitetun näköispainoksen vuodelta 1936 sekä puheenvuoroja, joissa kaksi- ja kolmikymmenlukujen Saksa sijoitetaan yleisempään aatteelliseen ja kulttuuriseen yhteyteen. Tarkasteluissa kaksi aikaa ja kaksi maailmaa kohtaavat: Paavolaisen välitön kokemus liittyy 90-luvun kaukaa katsovaan, kaiken nähneeseen, uudella tavalla kysyvään perspektiiviin.
Tämä yhteisnide sisältää Kolmannen valtakunnan vieraana -teoksen kuvitetun näköispainoksen vuodelta 1936 sekä puheenvuoroja, joissa kaksi- ja kolmikymmenlukujen Saksa sijoitetaan yleisempään aatteelliseen ja kulttuuriseen yhteyteen. Tarkasteluissa kaksi aikaa ja kaksi maailmaa kohtaavat: Paavolaisen välitön kokemus liittyy 90-luvun kaukaa katsovaan, kaiken nähneeseen, uudella tavalla kysyvään perspektiiviin.
363 pages, Hardcover
First published January 1, 1936
1 person is currently reading
89 people want to read
About the author
Olavi Paavolainen
24 books7 followersOlavi Paavolainen was a Finnish essayist, journalist, travel book writer, and poet. He often went under the pseudonym of Olavi Lauri. Paavolainen was the central figure of the literary group Tulenkantajat (The Flame Bearers) and one of the most influential literary opinion leaders between the two world wars in Finland. He represented liberal and Europe oriented views of culture and had an eclectic eye for new ideas.
In the late 1920s Paavolainen praised urban life, technology, and roaring cars in his works centering around modernism as the Italian Futurist poet F.T. Marinetti (1876-1944) had done two decades earlier. In the 1930s and 1940s he published a number of works that controversially criticised the members of the Nazi cabinet in Germany and later the Continuation War (1941-44) between Finland and the Soviet Union.
In the late 1920s Paavolainen praised urban life, technology, and roaring cars in his works centering around modernism as the Italian Futurist poet F.T. Marinetti (1876-1944) had done two decades earlier. In the 1930s and 1940s he published a number of works that controversially criticised the members of the Nazi cabinet in Germany and later the Continuation War (1941-44) between Finland and the Soviet Union.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
September 10, 2022
Olavi Paavolaisen "Kolmannen valtakunnan vieraana" ilmestyi alun perin vuonna 1936. Kyseessä on omakohtaisiin kokemuksiin perustuva reportaasi kirjailijan Saksan-matkasta, jonka aikana hän pääsi seuraamaan muun muassa Nurnbergissa järjestettyjä kansallissosialistien puoluepäiviä.
Paavolainen on sanankäyttäjänä taitava, mutta esseet ovat ennen kaikkea kiinnostava aikalaisdokumentti 1930-luvun puolivälistä, jolloin perikato vasta häämöttää horisontissa. Sodan merkit ovat kuitenkin jo nähtävissä. Hitlerin puhe kokouksessa enteilee kirjailijan mukaan bolsevisminnja kansallissosialistien väistämätöntä yhteenottoa, raamatullista Gogin ja Magogin välistä taistelua. No, eipä siihen viittä vuotta kauempaa sitten mennytkään...
Vaikka Nürnbergin juhlallisuudet tekeevät Paavolaiseen huomattavan vaikutuksen (mistä häntä lienee vaikea moittia - melkoinen spektaakkeli on ollut kyseessä, mistä kertovat tekstin ohella myös teoksen lukuisat valokuvat), on kirjailija siitä huolimatta kriittinen natsien rotu- ja kulttuuripoliitikkaa kohtaan. Saksalaisten naisten takapajuiselle asemalle omistetaan myös oma lukunsa.
Paavolainen on sanankäyttäjänä taitava, mutta esseet ovat ennen kaikkea kiinnostava aikalaisdokumentti 1930-luvun puolivälistä, jolloin perikato vasta häämöttää horisontissa. Sodan merkit ovat kuitenkin jo nähtävissä. Hitlerin puhe kokouksessa enteilee kirjailijan mukaan bolsevisminnja kansallissosialistien väistämätöntä yhteenottoa, raamatullista Gogin ja Magogin välistä taistelua. No, eipä siihen viittä vuotta kauempaa sitten mennytkään...
Vaikka Nürnbergin juhlallisuudet tekeevät Paavolaiseen huomattavan vaikutuksen (mistä häntä lienee vaikea moittia - melkoinen spektaakkeli on ollut kyseessä, mistä kertovat tekstin ohella myös teoksen lukuisat valokuvat), on kirjailija siitä huolimatta kriittinen natsien rotu- ja kulttuuripoliitikkaa kohtaan. Saksalaisten naisten takapajuiselle asemalle omistetaan myös oma lukunsa.
December 30, 2019
Hurjaa luettavaa.
Kirja on tietysti klassikko, ja aloin lukea sitä lähinnä suomalaisena aikalaistodistuksena saadakseni jonkinlaista vertailukohtaa Viktor Klempererin päiväkirjoihin. Teksti kuitenkin vei mennessään, ja luin kirjan parissa päivässä ahmien. Paavolaisen kieli on hengästyttävää, tarkkanäköistä ja tarpeeksi usein poskessa. Kuvausta Nürnbergin puoluekokouksesta lukee kuin trilleriä.
Kirja jakaantuu neljään osaan, joista ensimmäisessä kirjoittaja kuvaa tutunoloista puuhastelua kirjailijaresidenssissä, toisessa vieraillaan Nürnbergin puoluekokouksessa, kolmannessa pohditaan kansallissosialismia aatteena eri kanteilta ja neljännessä on sitten lyhyitä esseitä 1990-luvun tutkijoilta Paavolaisen tekstin heijastuspinnaksi.
Loppupuolen esseistä osa oli valaisevia, osa tavattoman kuivakkaita Paavolaisen tekstiryöpytyksen jälkeen.
Jos toiseen maailmansotaan johtaneista poliittisista kehityskuluista kiinnostuneella henkilöllä on vielä tämä kirja lukematta, niin kannattaa nostaa se kirjapinon päällimmäiseksi!
Kirja on tietysti klassikko, ja aloin lukea sitä lähinnä suomalaisena aikalaistodistuksena saadakseni jonkinlaista vertailukohtaa Viktor Klempererin päiväkirjoihin. Teksti kuitenkin vei mennessään, ja luin kirjan parissa päivässä ahmien. Paavolaisen kieli on hengästyttävää, tarkkanäköistä ja tarpeeksi usein poskessa. Kuvausta Nürnbergin puoluekokouksesta lukee kuin trilleriä.
Kirja jakaantuu neljään osaan, joista ensimmäisessä kirjoittaja kuvaa tutunoloista puuhastelua kirjailijaresidenssissä, toisessa vieraillaan Nürnbergin puoluekokouksessa, kolmannessa pohditaan kansallissosialismia aatteena eri kanteilta ja neljännessä on sitten lyhyitä esseitä 1990-luvun tutkijoilta Paavolaisen tekstin heijastuspinnaksi.
Loppupuolen esseistä osa oli valaisevia, osa tavattoman kuivakkaita Paavolaisen tekstiryöpytyksen jälkeen.
Jos toiseen maailmansotaan johtaneista poliittisista kehityskuluista kiinnostuneella henkilöllä on vielä tämä kirja lukematta, niin kannattaa nostaa se kirjapinon päällimmäiseksi!
October 22, 2020
Paavolaise raamat viis kummalisse ajalis-ruumilisse nihkesse: lugeda Hitleri absoluutses hiilguse tipus olemisest, teades, milleni see reaalselt viis ning kuidas kõik lõppes.
Ma ei ütleks, et autor kaitses kuidagi natsionaalsotsialismi. Tuleb arvestada, et ta ei teadnud tollal kõike seda, mida meie praegu teame. Ta rõhutaski korduvalt, et kirjutab vaid sellest, mida ise nägi või mida talle näidati. Seega avaldas ta tunnustust, kui nägi midagi muljetavaldavat ja kritiseeris laiduväärset.
Minu arvates oli Paavolainen veel küllaltki läbinägelik, laskmata end nagu ülejäänud Euroopa petta Hitleri korduvatest väidetest, et ta ihkab vaid rahu: sakslaste ettevalmistamine sõduri rolliks oli küllap ikka liiga ilmne.
Aga ikkagi, järeldus, milleni autorgi jõudis, mitte miski ei suuda mõistuspäraselt seletada natsismi võidukäiku Saksamaal. Hitler oli õige inimene just õigel hetkel, piisavalt karismaatiline ja hea psühholoog, kasutades ära sakslaste loomust, Esimese maailmasõja alandust ning selle toodud igakülgset allakäiku, piisavalt ettenägelik, jõudes kasvatada oma plaanide elluviimiseks vajalikul määral ajupestud kuulekad käsutäitjad. Kõik jooksis nii hästi kokku, et tundub, nagu ei olekski kellelgi mingit valikut olnud, kõik pidigi nii minema, mitte midagi ei oleks saanud ära hoida, kõik muu on vaid tühipaljas tagantjärele tarkus.
Meie roll on edaspidi teha paremaid valikuid, võimalik oht ära tunda, mitte lasta ajalool korduda. Kahjuks on raske uskuda, et see võimalik oleks, aga ehk kaalub siiski hea tahe paljugi üles.
Ma ei ütleks, et autor kaitses kuidagi natsionaalsotsialismi. Tuleb arvestada, et ta ei teadnud tollal kõike seda, mida meie praegu teame. Ta rõhutaski korduvalt, et kirjutab vaid sellest, mida ise nägi või mida talle näidati. Seega avaldas ta tunnustust, kui nägi midagi muljetavaldavat ja kritiseeris laiduväärset.
Minu arvates oli Paavolainen veel küllaltki läbinägelik, laskmata end nagu ülejäänud Euroopa petta Hitleri korduvatest väidetest, et ta ihkab vaid rahu: sakslaste ettevalmistamine sõduri rolliks oli küllap ikka liiga ilmne.
Aga ikkagi, järeldus, milleni autorgi jõudis, mitte miski ei suuda mõistuspäraselt seletada natsismi võidukäiku Saksamaal. Hitler oli õige inimene just õigel hetkel, piisavalt karismaatiline ja hea psühholoog, kasutades ära sakslaste loomust, Esimese maailmasõja alandust ning selle toodud igakülgset allakäiku, piisavalt ettenägelik, jõudes kasvatada oma plaanide elluviimiseks vajalikul määral ajupestud kuulekad käsutäitjad. Kõik jooksis nii hästi kokku, et tundub, nagu ei olekski kellelgi mingit valikut olnud, kõik pidigi nii minema, mitte midagi ei oleks saanud ära hoida, kõik muu on vaid tühipaljas tagantjärele tarkus.
Meie roll on edaspidi teha paremaid valikuid, võimalik oht ära tunda, mitte lasta ajalool korduda. Kahjuks on raske uskuda, et see võimalik oleks, aga ehk kaalub siiski hea tahe paljugi üles.
October 18, 2022
September 1936. Nürnberg, Saksamaa. Zeppelinfeldi väljak. 45 000 Arbeitsdienst’i*meest ‒ karmile füüsilisele tööle paljastatud ülakeha trotsimas septembrikuu karget õhku ‒ marssimas 36-mehelistes ridades aukartustärataval, 289 meetrit pikal ja 312 meetrit laial väljakul. 80 000-pealine õhku ahmiv, oma südameis juubeldav rahvamass, ning rahvariietes lapseohtu tütarlapsed kinnitamas lilli tööteenistuse meeste rohmakate, sademeveest, mudast ja külmakraadidest puretud vööpannalde vahele. 45 000 meest. 45 000 labidat kõmatamas valjuhäälditest kostuva käskluse peale rütmiliselt, täiuslikus kooskõlas, vastu maad. Ikka müts, müts, müts! Higilehk. Täiuslik kangelaslikkuse, au ja mehisuse demonstratsioon! Üksik poodium keset jumaliku päikesekumaga looritatud väljakut. Üksik hääl kõmisemas üle 125 000 pea, pea, mis tulnud kummardama oma uut juhti, suurt Führer’it, seda saksa rahva messiast, kes on võtnud oma pühaks kohuseks kaotada oma järgijailt üks tüütu kohustus ‒ kohustus kasutada individuaalset mõttetegevust. Suur juhataja, otsustades nüüd ainuisikuliselt oma alamate eluküsimuste üle alates pereplaneerimisest sobiliku harrastustegevuseni välja, on juhatamas oma kaaskannatajaid „pühasse sõtta” bolševismikuradi vastu. Jumala hääl on nüüd rahva hääl…
Just seesugune vaatepilt avanes 1936. aasta 11. septembril soome luule-ja reisikirjanikule Olavi Paavolaisele (1903‒1964), kui ta Saksa-Põhjamaade kirjanikekodu aukülalisena Kolmanda Reich’i korraldatud jõudemonstratsioonil bolševistliku Nõukogude Liidu vastu ‒ Nürnbergi parteipäevadel ‒ osales. Kuid mis täpsemalt eelnes sellele 1936. aasta tormisele, kogu Euroopa ajalugu muutvale septembrikuu nädalale? Kuidas ikkagi alistas too 20. sajandi üks hullemaid endeemilisi katkupuhanguid saksa rahva?
Oma päeviku-laadses kirjapanekus Natsi-Saksamaal augustis-septembris 1936 nähtust ja kogetust annab Paavolainen lugejale võimaluse olla külaline Kolmandas Reich’is NSDAP-i hiilgehetkeil, tehes kirjanikuga kaasa kukalt kratsima panev reis läbi „Põhja ideest”** haaratud maa. Kuid Paavolaise „Külalisena Kolmandas Reich’is” ei ole pelk "videojäädvustus" natsionaalsotsialistliku ühiskonna argipäevast, vaid seda võiks ehk käsitleda kui omalaadset uurimust täiuslikkusele lähenevast totalitaarsest diktatuurist.
Ehk võib öelda, et oma teoses „Külalisena Kolmandas Reich’is” puudutab Paavolainen küsimust „Millele toetub totalitaarne Saksa riik?”. Kas see on Saksamaa ühiskonda I Maailmasõja järgselt raputanud majanduskriis, mis võimaldas tõsta endised rõhutud (töölised) nüüd rõhujate (Hitleri-Saksamaa ühiskonnaklasside hierarhia: tööline, talupoeg, väikekodanlane; haritlased kui endine kõrgem sotsiaalne klass nüüd kaardistatud kui ebasoositud, ühiskonnaväline grupp) staatusesse; või on see märkimisväärse ühiskonna osa (naised, nn aaria rassi mittekuuluvad rahvusvähemused, seksuaalvähemused, puuetega inimesed) õiguste piiramine ning seeläbi uutele normidele (maskuliinsuse ülimuslikkus feminiinsuse üle) vastavate ühiskonnaliikmete eelisseisundisse asetamine, kindlustamaks ühiskonna tugevam allumine uuele režiimile; või hoopis propagandistliku desinformatsiooni levitamine ja juurutamine ühiskonna kõige mõjutatavamate liikmete ‒ laste ja noorte ‒ seas? Ehk on see kõigi eespool nimetatud tegurite koosmõju? Või midagi muud? Siinkohal on aga autor jätnud Saksamaal 1920. aastatel esile kerkinud uue inimtüübi ‒ natsionaalsotsialisti ‒ tekkepõhjuse lugejale lahendada, vahendades „pusle kokkupanekuks” omalt poolt üksnes fragmente toonase saksa ühiskonna eri sfääridest.
*Tööteenistus, s.o Saksamaal 1934. aastal loodud natsionaalsotsialistlik liikumine, mis koondas erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit mehi 6 kuu pikkuseks teenistuseks riiklikult oluliste ehitustööde tarbeks (kraavide kaevamine, soode kuivendamine, maaparandus, teedeehitus).
**Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) ideoloogia rajanes nn „Põhja ideel” ‒ s.o propagandistlikul, nn ühesuunastaval käsitlusel põhjarassi (natsionaalsotsialistliku rassiuurimuse poolt ülimuslikuks seatud inimrühm, nn aaria rahvas, mis natsionaalsotsialistliku rahvastikuteaduse järgi koosnes viiest Euroopa põhirassist ‒ põhja rassist (Saksamaa põhja- ja keskosa, Skandinaaviamaad), idabalti rassist (Saksamaa idaosa, Baltimaad, Soome, Poola), idarassist (Saksamaa lõunaosa, Prantsusmaa, Itaalia), dinaari rassist (Saksamaa kagupiirkonnad, Balkan) ja läänerassist (Hispaania)) ülimuslikkusest teiste rasside, eeskätt Ees-Aasiast pärinevate juutide, ees. Ühtlasi kinnitas nn „Põhja ideel” rajanev „teaduslik”, natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat teeniv ja sihipäraselt fabritseeritud müütidel põhinev maailmakäsitlus põhjarassi kultuurilis- teaduslike saavutuste ülimuslikkust teiste rahvaste ja kultuuride (nt antiikmaailma) saavutuste ees.
Just seesugune vaatepilt avanes 1936. aasta 11. septembril soome luule-ja reisikirjanikule Olavi Paavolaisele (1903‒1964), kui ta Saksa-Põhjamaade kirjanikekodu aukülalisena Kolmanda Reich’i korraldatud jõudemonstratsioonil bolševistliku Nõukogude Liidu vastu ‒ Nürnbergi parteipäevadel ‒ osales. Kuid mis täpsemalt eelnes sellele 1936. aasta tormisele, kogu Euroopa ajalugu muutvale septembrikuu nädalale? Kuidas ikkagi alistas too 20. sajandi üks hullemaid endeemilisi katkupuhanguid saksa rahva?
Oma päeviku-laadses kirjapanekus Natsi-Saksamaal augustis-septembris 1936 nähtust ja kogetust annab Paavolainen lugejale võimaluse olla külaline Kolmandas Reich’is NSDAP-i hiilgehetkeil, tehes kirjanikuga kaasa kukalt kratsima panev reis läbi „Põhja ideest”** haaratud maa. Kuid Paavolaise „Külalisena Kolmandas Reich’is” ei ole pelk "videojäädvustus" natsionaalsotsialistliku ühiskonna argipäevast, vaid seda võiks ehk käsitleda kui omalaadset uurimust täiuslikkusele lähenevast totalitaarsest diktatuurist.
Ehk võib öelda, et oma teoses „Külalisena Kolmandas Reich’is” puudutab Paavolainen küsimust „Millele toetub totalitaarne Saksa riik?”. Kas see on Saksamaa ühiskonda I Maailmasõja järgselt raputanud majanduskriis, mis võimaldas tõsta endised rõhutud (töölised) nüüd rõhujate (Hitleri-Saksamaa ühiskonnaklasside hierarhia: tööline, talupoeg, väikekodanlane; haritlased kui endine kõrgem sotsiaalne klass nüüd kaardistatud kui ebasoositud, ühiskonnaväline grupp) staatusesse; või on see märkimisväärse ühiskonna osa (naised, nn aaria rassi mittekuuluvad rahvusvähemused, seksuaalvähemused, puuetega inimesed) õiguste piiramine ning seeläbi uutele normidele (maskuliinsuse ülimuslikkus feminiinsuse üle) vastavate ühiskonnaliikmete eelisseisundisse asetamine, kindlustamaks ühiskonna tugevam allumine uuele režiimile; või hoopis propagandistliku desinformatsiooni levitamine ja juurutamine ühiskonna kõige mõjutatavamate liikmete ‒ laste ja noorte ‒ seas? Ehk on see kõigi eespool nimetatud tegurite koosmõju? Või midagi muud? Siinkohal on aga autor jätnud Saksamaal 1920. aastatel esile kerkinud uue inimtüübi ‒ natsionaalsotsialisti ‒ tekkepõhjuse lugejale lahendada, vahendades „pusle kokkupanekuks” omalt poolt üksnes fragmente toonase saksa ühiskonna eri sfääridest.
*Tööteenistus, s.o Saksamaal 1934. aastal loodud natsionaalsotsialistlik liikumine, mis koondas erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit mehi 6 kuu pikkuseks teenistuseks riiklikult oluliste ehitustööde tarbeks (kraavide kaevamine, soode kuivendamine, maaparandus, teedeehitus).
**Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) ideoloogia rajanes nn „Põhja ideel” ‒ s.o propagandistlikul, nn ühesuunastaval käsitlusel põhjarassi (natsionaalsotsialistliku rassiuurimuse poolt ülimuslikuks seatud inimrühm, nn aaria rahvas, mis natsionaalsotsialistliku rahvastikuteaduse järgi koosnes viiest Euroopa põhirassist ‒ põhja rassist (Saksamaa põhja- ja keskosa, Skandinaaviamaad), idabalti rassist (Saksamaa idaosa, Baltimaad, Soome, Poola), idarassist (Saksamaa lõunaosa, Prantsusmaa, Itaalia), dinaari rassist (Saksamaa kagupiirkonnad, Balkan) ja läänerassist (Hispaania)) ülimuslikkusest teiste rasside, eeskätt Ees-Aasiast pärinevate juutide, ees. Ühtlasi kinnitas nn „Põhja ideel” rajanev „teaduslik”, natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat teeniv ja sihipäraselt fabritseeritud müütidel põhinev maailmakäsitlus põhjarassi kultuurilis- teaduslike saavutuste ülimuslikkust teiste rahvaste ja kultuuride (nt antiikmaailma) saavutuste ees.
September 8, 2025
Käisin suvel pikemalt USAs ja püüdsin reisile lugemiseks leida midagi ajakohast. Näiteks - või noh, mis näiteks, ikka spetsiifiliselt - reisikirja langeva impeeriumi eelõhtust, kui langemine tundub veel täiesti võimatuna. Ja leidsingi täpselt sellise! Olavi Paavolainen (edaspidi OP; 1903-64) oli omaaegne soome popp ja noortepärane kirjanik, kes küllap tänapäeval oleks olnud regulaarne külaline jutusaadetes jms. Keegi, kes püüab tabada oma tekstides seda, mis on parasjagu õhus. On see siis oluline või mitte, see on juba teisejärguline. Peaasi, et silme all, vahetult tunnetatav. Ühesõnaga, ärgas.
Aastal 1936 valiti ta Soome esindajaks põhjamaade kirjanikemajja Travemündesse. Kuna selleks ajaks oli Hitler juba omajagu aega võimul olnud, siis valiti sinna üksnes õige rassi esindajaid, ja valdavalt ka õige mõttesuuna esindajaid. OP vastas küll ühele neist kategooriatest, kuid teisega oli tiba kehvasti. Järelsõnas oli mainitud, et raamatut peeti natsilembeks, aga etteruttavalt võib öelda, et see tundub täiesti ebapädev hinnang. OP on ühe popi ja noortepärase kirjaniku kohta ikka õige karmilt ja järjepidevalt kriitiline selle süsteemi ja mõtteviisi suhtes. Võibolla need tõlgendused on tingitud sellest, et ta kirjeldab nt nähtud poliitiliste massiürituste võimsaid meeleolusid (nt valguse katedraal), kuid sellest lembust järeldada võib üksnes keegi, kes pole raamatut lugenud või sellest üldse kohe aru saanud. (Veel võib etteruttavalt öelda, et tõlge oli samuti igati tundlik ja ärgas ja vastas tõenäoliselt kõigiti algupära tunnetusele ja meeleolule.)
Lisaks Nürnbergis aset leidnud nädalapikkuse parteikongressi ürituste kirjeldamisele kajastab OP ka väiksemaid kultuuriüritusi, millest nad kirjanikemaja teiste liikmetega osa võtavad, väljasõite tööteenistuse laagrisse, vestlusi oma kolleegidega jne. Kokku tuleb ses mõttes üsna eklektiline pilt, kuid kuna fookus on kõikidel vaadeldud skaaladel üsna konkreetselt ideoloogia peal, siis lõimub kõik kokku tervikuks. Vähemalt mu jaoks jäi raamatust üsna terviklik mulje. Lisaks kirjeldustele leidub raamatus ka omajagu arutlusi natsiideoloogiast, selle erinevatest tahkudest. Et millist rolli täidab selles süsteemis naine, kuidas on vanade ja noorte osakaaluga juhtimisel, aga ka ajaloolistest udujuttudest põhjrassi teemal, kuni selleni välja, et millist kuvandit ja rolli kannab natside jaoks mets. See kõik on läbi elatud, tunnetatud ja kirja pandud Kolmanda Reichi täielikus tipus. OP reisib Saksamaale vahetult pärast Berliini olümpiamänge. Kõiksugu Speeri arhitektuurilised mõõdutundetused on veel ehitamisjärgus, kuid juba niivõrd valmis, et neid saab kasutada. Ehk siis täpselt see taristuline ja ka emotsionaalne kõrgpunkt, kus tipp on juba käegakatsutavas läheduses, ent režiim pole veel endaga ummikusse jooksnud, et mis nüüd edasi (peenhäälestus jämehäälestuse asemel jne).
Kuna ma olen mõningal määral tuttav bolševismi ajalooga, tänu Müstilisele Venemaale, ja natside koha pealt olen üsna väheteadlik, siis vähemalt minu jaoks sisaldas see raamat ikka omajagu uut informatsiooni ka. Ühest küljest need pseudoajaloolised teooriad, millega rahvale puru silma aeti, aga teisest küljest ka argielu korraldus. Kuivõrd paljutasandiliselt oli kogu see süsteem üheselt bolševismile vastanduv - niivõrd suurel määral, et kohati jäi mulje, et see süsteem polekski saanud iseseisvalt püsti püsida. Tal oli vaja ürgvaenlast, millele tugineda. Ma polnud sellest enne nii mõelnudki - küllap seepärast, et kasvasin üles Nõukogude Liidus, kus fundamentaalne arusaam eksistentsist rajanes ideele, et oli kehastunud kurjus, millele tuli vastu hakata. Ehk et Natsi-Saksamaa oli kuidagi iseseisvalt kuri, ja bolševistlik süsteem oli reaktsioon sellele. Nüüd ma pole selles enam üldse kindel, ja süüdistan siinkohal üksnes omaenese teadmatust ja mõtlematust... Ja kuigi raamat kusagil poole peal kippus tibake ennast kordama, või siis venima (kirjeldades neid Reichparteitagi pisut ühte auku üritusi veidi ehk liialt põhjalikult), siis oli mul otsast lõpuni ikka väga huvitav.
Tõsi - suuremalt jaolt lugesin raamatut ikka juba tagasi kodus olles. Kõigis kolmes kohas, kus ma USAs ööbisin, ei olnud mu hotellitoas lugemiseks kõlblikku lampi. Veel üks indikaator sellest - vähemalt mu meelest -, et see, mis kõik tulla võib, võib tulla ootamatult kiiresti...
Aastal 1936 valiti ta Soome esindajaks põhjamaade kirjanikemajja Travemündesse. Kuna selleks ajaks oli Hitler juba omajagu aega võimul olnud, siis valiti sinna üksnes õige rassi esindajaid, ja valdavalt ka õige mõttesuuna esindajaid. OP vastas küll ühele neist kategooriatest, kuid teisega oli tiba kehvasti. Järelsõnas oli mainitud, et raamatut peeti natsilembeks, aga etteruttavalt võib öelda, et see tundub täiesti ebapädev hinnang. OP on ühe popi ja noortepärase kirjaniku kohta ikka õige karmilt ja järjepidevalt kriitiline selle süsteemi ja mõtteviisi suhtes. Võibolla need tõlgendused on tingitud sellest, et ta kirjeldab nt nähtud poliitiliste massiürituste võimsaid meeleolusid (nt valguse katedraal), kuid sellest lembust järeldada võib üksnes keegi, kes pole raamatut lugenud või sellest üldse kohe aru saanud. (Veel võib etteruttavalt öelda, et tõlge oli samuti igati tundlik ja ärgas ja vastas tõenäoliselt kõigiti algupära tunnetusele ja meeleolule.)
Lisaks Nürnbergis aset leidnud nädalapikkuse parteikongressi ürituste kirjeldamisele kajastab OP ka väiksemaid kultuuriüritusi, millest nad kirjanikemaja teiste liikmetega osa võtavad, väljasõite tööteenistuse laagrisse, vestlusi oma kolleegidega jne. Kokku tuleb ses mõttes üsna eklektiline pilt, kuid kuna fookus on kõikidel vaadeldud skaaladel üsna konkreetselt ideoloogia peal, siis lõimub kõik kokku tervikuks. Vähemalt mu jaoks jäi raamatust üsna terviklik mulje. Lisaks kirjeldustele leidub raamatus ka omajagu arutlusi natsiideoloogiast, selle erinevatest tahkudest. Et millist rolli täidab selles süsteemis naine, kuidas on vanade ja noorte osakaaluga juhtimisel, aga ka ajaloolistest udujuttudest põhjrassi teemal, kuni selleni välja, et millist kuvandit ja rolli kannab natside jaoks mets. See kõik on läbi elatud, tunnetatud ja kirja pandud Kolmanda Reichi täielikus tipus. OP reisib Saksamaale vahetult pärast Berliini olümpiamänge. Kõiksugu Speeri arhitektuurilised mõõdutundetused on veel ehitamisjärgus, kuid juba niivõrd valmis, et neid saab kasutada. Ehk siis täpselt see taristuline ja ka emotsionaalne kõrgpunkt, kus tipp on juba käegakatsutavas läheduses, ent režiim pole veel endaga ummikusse jooksnud, et mis nüüd edasi (peenhäälestus jämehäälestuse asemel jne).
Kuna ma olen mõningal määral tuttav bolševismi ajalooga, tänu Müstilisele Venemaale, ja natside koha pealt olen üsna väheteadlik, siis vähemalt minu jaoks sisaldas see raamat ikka omajagu uut informatsiooni ka. Ühest küljest need pseudoajaloolised teooriad, millega rahvale puru silma aeti, aga teisest küljest ka argielu korraldus. Kuivõrd paljutasandiliselt oli kogu see süsteem üheselt bolševismile vastanduv - niivõrd suurel määral, et kohati jäi mulje, et see süsteem polekski saanud iseseisvalt püsti püsida. Tal oli vaja ürgvaenlast, millele tugineda. Ma polnud sellest enne nii mõelnudki - küllap seepärast, et kasvasin üles Nõukogude Liidus, kus fundamentaalne arusaam eksistentsist rajanes ideele, et oli kehastunud kurjus, millele tuli vastu hakata. Ehk et Natsi-Saksamaa oli kuidagi iseseisvalt kuri, ja bolševistlik süsteem oli reaktsioon sellele. Nüüd ma pole selles enam üldse kindel, ja süüdistan siinkohal üksnes omaenese teadmatust ja mõtlematust... Ja kuigi raamat kusagil poole peal kippus tibake ennast kordama, või siis venima (kirjeldades neid Reichparteitagi pisut ühte auku üritusi veidi ehk liialt põhjalikult), siis oli mul otsast lõpuni ikka väga huvitav.
Tõsi - suuremalt jaolt lugesin raamatut ikka juba tagasi kodus olles. Kõigis kolmes kohas, kus ma USAs ööbisin, ei olnud mu hotellitoas lugemiseks kõlblikku lampi. Veel üks indikaator sellest - vähemalt mu meelest -, et see, mis kõik tulla võib, võib tulla ootamatult kiiresti...
May 16, 2019
Olavi Paavolaisen Kolmannen valtakunnan vieraana on synkeää luettavaa Natsi-Saksasta ja sen myytinmuodostamisesta. Paavolainen oli Saksassa kirjailijaretriitissä 1936 ja osallistui mm. Nürnbergin puoluekokoukseen. Esseestä paistaa läpi hämmästys propagandakoneiston valtavuutta kohtaan, mutta myös kunnioitus ja pelko. Tarkkana kirjailijana Paavolainen näkee horisontissa synkeitä pilviä, mutta ei osaa sanoa mihin saksalaisten myytinrakennus ja itsee kohdistuva raivoisa aivopesu lopulta johtavat.
December 28, 2023
A perceptive take on the rise of National Socialism through the eyes of a literary guest of the Reich.
December 5, 2015
Raamat on kolmeks suuremaks osaks jaotatud, millest esimene on üsna jama ning sügavalt mõtlesin, et jätan raamatu pooleli. Pikalt pajatati mingitest tundmatutest kirjanikest. Teine osa hakkas juba ilmet võtma ning kirjelduse objektiks oli Nürnbergis toimunud parteikongress ja selle tohutus. See osa muidugi hakkas ka viimaks juba natukene igavaks muutuma. Aga õnneks tuli sobival hetkel kolmas osa, kus oli natukene rohkem ühiskonna/režiimi analüüsi ja kasvatussüsteemide kirjeldust, mis oli väga põnev ja selle kohta võiks kohe veel lugeda.
Aga jah, üldiselt soovitan teemast huvitunul pigem lugeda ajalooraamatuid või midagi natuke rohkem päevikustiilis.
Aga jah, üldiselt soovitan teemast huvitunul pigem lugeda ajalooraamatuid või midagi natuke rohkem päevikustiilis.
May 24, 2013
Lugesin eestikeelset tõlget, ilmunud Loomingu Raamatukogus. Seda ei leidnud Goodreadsist. Annaks jumal kõigile Paavolaisega ligilähedastki analüüsivõimet.
March 14, 2015
Hästi ja teraselt kirja pandud ajahetkekaardistus. Nauditav ja mõtlemapanev lugemine. Lisaks eesti keelde hästi tõlgitud.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews