What do you think?
Rate this book
Ajaloolised jutustused #3
Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad
Ajalooline jutustus suurest Liivi sõjast (1558-1583).
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" oli aluseks populaarsele mängufilmile Viimne reliikvia. Lugeja eksib, kui arvab, et filmi näinuna on ta kursis raamatu sisuga. Film ja raamat erinevad teineteisest piisavalt. Võimalikud lugejad võiksid esitada endale küsimuse: miks saabus Gabriel Eestisse? Vastuse sellele küsimusele saab teada raamatust, film siin ei aita.
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" oli aluseks populaarsele mängufilmile Viimne reliikvia. Lugeja eksib, kui arvab, et filmi näinuna on ta kursis raamatu sisuga. Film ja raamat erinevad teineteisest piisavalt. Võimalikud lugejad võiksid esitada endale küsimuse: miks saabus Gabriel Eestisse? Vastuse sellele küsimusele saab teada raamatust, film siin ei aita.
144 pages, Hardcover
First published January 1, 1893
1 person is currently reading
50 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
September 30, 2014
Agnese ja Gabrieli seikluslikku armulugu tunneb iga eestlane muidugi tänu filmile „Viimne reliikvia“. Samas inimesi, kes tegelikult Bornhöhe raamatut on lugenud ning teavad „tõde“ on ilmselt sadu kordi vähem. „Tõde“ on see, et mingit reliikviat polnudki, Gabriel (liignimega Sagorski) oligi vene salakuulaja ning tema „parim sõber“ Siim kõigest arg röövlipealik. Mis kõige hullem, Eve Kivi poolt mängitud vallatut nunna pole teoses üldse!!! Täiesti lubamatu jultumus!!!
Põhjus, miks „Vürst Gabriel“ on alati kuidagi "Tasuja" varju jäänud on tugev Vene maik. Jutustus ilmus venestamise kõrgharjal ning teos on suure ning igavesest ajast igavesti kestva tsaaririigi kiitust kaanest kaaneni täis. Imelikul kombel oli Nõukogude Liidus vändatud film palju eestimeelsem ja tsensuurist vähem läbi hekseldatud, kui Vene tsaaririigi väikeses saksameelses provintsis ilmunud juturaamat.
Tegelikult on „Vürst Gabriel“ kolmest Bornhöhe ajaloolisest jutustusest kõige põnevam ning tugevama süžeega. Tegelaskond on muidugi romantismile omaselt must-valge, kuid see ei häiri lugemist. Tegemist on ju ikkagi seiklusjutuga, kus vapper kangelane päästab loo alguses veel süütu oleva rüütlipreili ja kõik seisuslikud tõkked langevad nende teelt. Kui te otsite "ajaloolist tõde" Liivi sõja kohta, siis sellest raamatust te seda kindlasti ei leia. Parem pistke nina Laari ja Vahtre koostatud ajaloo õpikusse (samas ei pruugi te otsitut ka sealt leida).
Põhjus, miks „Vürst Gabriel“ on alati kuidagi "Tasuja" varju jäänud on tugev Vene maik. Jutustus ilmus venestamise kõrgharjal ning teos on suure ning igavesest ajast igavesti kestva tsaaririigi kiitust kaanest kaaneni täis. Imelikul kombel oli Nõukogude Liidus vändatud film palju eestimeelsem ja tsensuurist vähem läbi hekseldatud, kui Vene tsaaririigi väikeses saksameelses provintsis ilmunud juturaamat.
Tegelikult on „Vürst Gabriel“ kolmest Bornhöhe ajaloolisest jutustusest kõige põnevam ning tugevama süžeega. Tegelaskond on muidugi romantismile omaselt must-valge, kuid see ei häiri lugemist. Tegemist on ju ikkagi seiklusjutuga, kus vapper kangelane päästab loo alguses veel süütu oleva rüütlipreili ja kõik seisuslikud tõkked langevad nende teelt. Kui te otsite "ajaloolist tõde" Liivi sõja kohta, siis sellest raamatust te seda kindlasti ei leia. Parem pistke nina Laari ja Vahtre koostatud ajaloo õpikusse (samas ei pruugi te otsitut ka sealt leida).
May 12, 2023
polnud kohutav, kiiresti sai labi
October 17, 2025
/Audiobook/
Ma arvasin, et tänu Viimse Reliikvia filmile on selle raamatu lugu mulle täiesti selge. Esiteks, ma kohe kindlasti ei mäleta filmi väga hästi. Ja teiseks, on lugu ikka päris mitmeti erinev.
Mu jaoks oli üllatus kui tugevalt on tegelikult tegemist Gabrieli ja Agnese armastuslooga. Kõik muu ümbritsev on lihtsalt taustaks. Tänapäeva mõistes oli ta väga sellise noorteka või YA tundega. Kuna raamat on pigem lühike, siis väga süvitsi ei jõua ei tegelastesse kui ka õhtul tausta minna, aga piisavalt et noortele kaasa elama hakata.
Otseloomulikult oma kirjutamise ajale kohaselt oli selles üsna palju venemeelsust, mispärast ma eeldan, et mu kooli ajal see kohustusliku kirjanduse hulka ei kuulunud. Sellele vaatamata oli kiiresti loetav ja hoogne lugu.
Ma arvasin, et tänu Viimse Reliikvia filmile on selle raamatu lugu mulle täiesti selge. Esiteks, ma kohe kindlasti ei mäleta filmi väga hästi. Ja teiseks, on lugu ikka päris mitmeti erinev.
Mu jaoks oli üllatus kui tugevalt on tegelikult tegemist Gabrieli ja Agnese armastuslooga. Kõik muu ümbritsev on lihtsalt taustaks. Tänapäeva mõistes oli ta väga sellise noorteka või YA tundega. Kuna raamat on pigem lühike, siis väga süvitsi ei jõua ei tegelastesse kui ka õhtul tausta minna, aga piisavalt et noortele kaasa elama hakata.
Otseloomulikult oma kirjutamise ajale kohaselt oli selles üsna palju venemeelsust, mispärast ma eeldan, et mu kooli ajal see kohustusliku kirjanduse hulka ei kuulunud. Sellele vaatamata oli kiiresti loetav ja hoogne lugu.
December 6, 2020
Üldiselt ma kohe ei taha lugeda neid raamatuid, mille põhjal tehtud filme olen näinud. Aga juhtus siiski nii, et lugesin ja leidsin nii mõnegi koha, mis filmis ei klapi.
July 17, 2024
Loomulikult ei saa sellest raamatust rääkides mitte kuidagi üle ega ümber filmiversiooni Agnesest ja Gabrielist. Nende armastuse tekkimise lugu on minu meelest enamvähem ühesugune raamatus ja filmis.
Edasi võib leida vähemalt sada erinevust. Kõige suurem neist on ilmselt röövel Siim (raamatus), kellest saab sõber Siim (filmis). Ja lustakat nunna raamatus ei ole. Aga Agnese rüütlist isa pole filmis. Ja väga palju taustateemasid jääb filmis avamata. Kes oli see hall vanamees, kes Gabrieli jõest päästis ja elule äratas? Miks ei sallinud abtiss oma õetütart Agnest? Ja raamatus on põhjus, miks junkur Hans peaks Agnese omale naiseks saama, hoopis teine kui filmis.
Mulle väga meeldivad paljud killud filmist (stsenarist Arvo Valtoni ja toimetaja Lennart Meri loodud), aga mitte neist ei tahaks kõnelda, kui jutuks on raamat. Igal juhul oleks see raamat ka ilma kultusfilmile põhjaks saamiseta siiani ajaproovile vastu pidanud. Siin on seiklust, armastust, huumorit, ajalugu, kõike parajal määral. Kaasahaarav lugu, igas mõttes stiilne.
Minu meelest on seda raamatut (nagu ka kõiki teisi Bornhöhe raamatuid) huvitav lugeda muuhulgas ka seepärast, et tunnetada eesti keele muutumist. Vahel tekib sellest omamoodi huumor. „Preilil kadus näolt vähemgi jumestus“ on üks hea näide. „Kirstu sisikonnast tuli veel palju välja“ või „kuulda polnud ei kippu ega kappu“ on juba peenem huumor, või õigemini isegi mitte huumor, aga lihtsalt... keeletunnetus. Tjah, on see plaanitud huumor või on on see aja möödumisega sinna tekkinud... Kui üks mees teist vaatab, „hambad lõgisemas“ ja teine teist vastu vahib, „põnevil ilmega“, siis mine võta kinni, mis see on!
Ja omaette tasand on ajaloo õppimine. Bornhöhet huvitas ajalugu, aga ta (erinevalt oma onupojast Eduard Vildest) ei koorma lugejat liiga pikkade ajalooliste heietustega. Tegevus muutub kiirelt ja samal ajal saame päris hea ülevaate sellest segadusest, milles meie maa ja rahvas elas Liivi sõja ajal.
Huvitav on märgata, kuidas Ivan Julm ei olnudki Bornhöhe tegelaste jaoks negatiivne kangelane. Temalt oodati väidetavalt stabiilsust. Kõik on autori kätes (ja ajaloolaste kätes), milliseks kedagi-midagi jutustades muuta!
Ja Ivo Schenkenberg ei olnud ju tegelikult halb inimene, ta oleks võinud olla meie ajalookangelane number üks, meie enda Robin Hood, aga kuna Bornhöhe andis talle vürst Gabrieli vastiku võõrasvenna rolli, siis rikkus ta selle reaalse ajaloolise tegelase maine ilmselt igavesti...
Edasi võib leida vähemalt sada erinevust. Kõige suurem neist on ilmselt röövel Siim (raamatus), kellest saab sõber Siim (filmis). Ja lustakat nunna raamatus ei ole. Aga Agnese rüütlist isa pole filmis. Ja väga palju taustateemasid jääb filmis avamata. Kes oli see hall vanamees, kes Gabrieli jõest päästis ja elule äratas? Miks ei sallinud abtiss oma õetütart Agnest? Ja raamatus on põhjus, miks junkur Hans peaks Agnese omale naiseks saama, hoopis teine kui filmis.
Mulle väga meeldivad paljud killud filmist (stsenarist Arvo Valtoni ja toimetaja Lennart Meri loodud), aga mitte neist ei tahaks kõnelda, kui jutuks on raamat. Igal juhul oleks see raamat ka ilma kultusfilmile põhjaks saamiseta siiani ajaproovile vastu pidanud. Siin on seiklust, armastust, huumorit, ajalugu, kõike parajal määral. Kaasahaarav lugu, igas mõttes stiilne.
Minu meelest on seda raamatut (nagu ka kõiki teisi Bornhöhe raamatuid) huvitav lugeda muuhulgas ka seepärast, et tunnetada eesti keele muutumist. Vahel tekib sellest omamoodi huumor. „Preilil kadus näolt vähemgi jumestus“ on üks hea näide. „Kirstu sisikonnast tuli veel palju välja“ või „kuulda polnud ei kippu ega kappu“ on juba peenem huumor, või õigemini isegi mitte huumor, aga lihtsalt... keeletunnetus. Tjah, on see plaanitud huumor või on on see aja möödumisega sinna tekkinud... Kui üks mees teist vaatab, „hambad lõgisemas“ ja teine teist vastu vahib, „põnevil ilmega“, siis mine võta kinni, mis see on!
Ja omaette tasand on ajaloo õppimine. Bornhöhet huvitas ajalugu, aga ta (erinevalt oma onupojast Eduard Vildest) ei koorma lugejat liiga pikkade ajalooliste heietustega. Tegevus muutub kiirelt ja samal ajal saame päris hea ülevaate sellest segadusest, milles meie maa ja rahvas elas Liivi sõja ajal.
Huvitav on märgata, kuidas Ivan Julm ei olnudki Bornhöhe tegelaste jaoks negatiivne kangelane. Temalt oodati väidetavalt stabiilsust. Kõik on autori kätes (ja ajaloolaste kätes), milliseks kedagi-midagi jutustades muuta!
Ja Ivo Schenkenberg ei olnud ju tegelikult halb inimene, ta oleks võinud olla meie ajalookangelane number üks, meie enda Robin Hood, aga kuna Bornhöhe andis talle vürst Gabrieli vastiku võõrasvenna rolli, siis rikkus ta selle reaalse ajaloolise tegelase maine ilmselt igavesti...
March 8, 2025
Ei päriselt ka see polnud üldse paha! Küllaltki meeldiv üllatus nagu. Ma olen viimset reliikviat paar korda sunniviisiliselt vaadanud ja mitte millestki aru saanud, äkki siis järgmine kord läheb sellega paremini..?
Aga siiski, selle raamatu mingi 10-15 esimest lehte oli täielik piin. Absoluutselt midagi ei saanud aru sellest, mis seal metsas juhtus...
Aga ülejäänud raamat läks tegelt kiiresti ja ei veninud ju üldse. Nunnukas armastus oli selle Gabrieli ja Agnese vahel ning ma ei tea miks ma hullult nautisin seda, kuidas nad üksteisega selliselt liigviisakalt ja vanas kõnepruugis rääkisid
Aga siiski, selle raamatu mingi 10-15 esimest lehte oli täielik piin. Absoluutselt midagi ei saanud aru sellest, mis seal metsas juhtus...
Aga ülejäänud raamat läks tegelt kiiresti ja ei veninud ju üldse. Nunnukas armastus oli selle Gabrieli ja Agnese vahel ning ma ei tea miks ma hullult nautisin seda, kuidas nad üksteisega selliselt liigviisakalt ja vanas kõnepruugis rääkisid
November 19, 2023
Ausalt öeldes ei tohiks see raamat enam kohustuslik kirjandus olla. Tegelastel puudub igasugune sügavus, nad on ise enda karikatuurid. Lugu jääb suvalistel hetkedel seisma, et Gabriel enda minevikust saaks heietada. Kõige hullem oli muidugi see Venemaa ülistamine. Kas see Eduard oli 12 kui ta selle kirjutas?
December 12, 2016
Tore raamat, veidi teistsugune kui armastatud film "Viimne reliikvia", aga selgitab paremini neid olusid, mille keskel eestlased 16. sajandil hakkama pidid saama.
March 2, 2018
Väga meeldis!
November 18, 2024
Lugesin läbi ja läksin eluga edasi
December 4, 2014
Chill suvine lugemine
Displaying 1 - 11 of 11 reviews