Roomlaste teod

by Maria-Kristiina Lotman (Compiler, Editor, Translator), Kristi Viiding (Compiler, Editor, Translator), Anni Arukask (Translator)

Hiliskeskaegsest anonüümsest jutukogumikust „Roomlaste teod“ (Gesta Romanorum) sai Euroopas kiiresti ülipopulaarne lugemisvara, millest on inspiratsiooni ja ainest ammutanud lugematu hulk kirjanikke, jutlustajaid ja rahvalikke jutuvestjaid. Stiililt ja sisult kirevad ja fantaasiaküllased lood jutustavad „roomlaste“ juhtumustest ja annavad lugejale väga mitmekesise pildi keskaja vaimsusest ja hoiakutest.

Viis noort tõlkijat on Kristi Viidingu ja Maria-Kristiina Lotmani juhendamisel kogumikust vahendanud 50 juttu, mida raamivad juhendajate põhjalik ees- ja järelsõna.

175 pages, Paperback

Published December 1, 2019

Reviews

[Krista · Rating 4 out of 5]

Kirjutatud kord raamat,
milles leiduvad lood olnud armsad
silmale lugeda, kõrvale kuulda.
Ühel päeval läksid need lood rändama.
Nad reisisid vagade jutlustajate eeslitel.
Nad seilasid tähtsate kaupmeeste laevadel.
Nad lendasid õrnade kirjatuvide jala küljes.
Ja maamunal ei olnud kohta, kuhu need lood ei oleks jõudnud.

Mõned lood jutustasid alandlikkusest.
Mõned lood ustavusest.
Mõned aga pahedest ja sellest, kuidas neist jagu saada.
Inimesed kuulasid lugusid ja noogutasid nõusolevalt:
Nii on õige elada!
Ja nad võtsid need lood omale koju.
Suured poeedid põimisid neid oma lauludesse ja lood said veel kuulsamateks.
Väikesed memmed lükkisid neid oma leelodesse ja lood said veel omasemateks.

Iga looga koos oli aga teele asunud moralisatsioon.
Moralisatsioonid ei olnud nii armsad
silmale lugeda, kõrvale kuulda.
Moralisatsioonides oli peidus mõru pill.
Kes selle pilli alla neelas, pidi pääsema taevariiki.
Kes aga mõru pilli välja sülitas, pidi põrgus igavesest ajast igavesti piinlema.

/MORALISATSIOON/ Kirjutatud lood on patune, ilmalik inimene, kes ihkab enda ümber ilusat.
Moralisatsioonid on aga kirik, mis suunab ilmikuid oma õigele teele.
Ilmik aga ei saa kunagi teada, ons' mõrul pillil lubatud vägi või on see hoopis piisk mürki,
või kas õigus oli hoopis veel ühel roomlasel, Paracelsusel: "Sola dosis facit venenum".

[Eloise Sunshine · Rating 2 out of 5]

Issand olgu kiidetud audioraamatute leiutamise eest, sest muul juhul jääks mul paljud raamatud lugemata, käesolev ilmselt nende hulgas...
Tegelikult ei olnud see ju halb kirjatükk, lihtsalt pigem midagi sellist, mida on ehk ajaloo vaatevinklist huvitav kogeda, aga sisu poolest ei ole mul praegu 2 nädalat hiljem enam ühtegi lugu sealt täpsemalt meeles. Maailm on nende aastasadadega muutunud, kiriku ning tema õpetuste roll keskmise eestlase elus päris kindlasti sealhulgas, seepärast need patuseid korrale kutsuvad lood ehk meid tänapäeval sedasi ei kõnetagi. Mis puutub aga moraali või eetikasse, siis siinkohal jagan seisukohti Umberto Ecoga ja leian, et kui inimesel on eetilise käitumise jaoks tarvis kiriku õpetusi, siis on tema inimeseks kasvatamisel midagi kõvasti puudu jäänud.
See kõik aga ei vähenda loomulikult kiriku vaieldamatut mõju nii meie ajaloole, kui ka kultuurile või ühiskondlikele tõekspidamistele, isegi kui me neile regulaarselt ei mõtle või kohati ehk nende päritolu endale isegi ei tunnista.

Kokkuvõttes selline teistmoodi lektüür - kui sind huvitab ammuste aegade inimeste mõttemaailm ja moraali lugemine, siis on see raamat sinu jaoks ;)

[Ele · Rating 3 out of 5]

Teos on üles ehitatud viisil, et esialgu jutustatakse pealtnäha täiesti tavaline lugu ja seejärel selgitatakse, mid on loo moraal. Moraliseerivad järelsõnad iga jutukese järel on tänapäeva lugejale selles mõttes kummalised, et endale ei tuleks pähegi loetut niimoodi tõlgendada. Moraali antakse lugejale edasi allegooriate ehk mõistukõne läbi, mis tänapäeva inimesele on võõras. Seetõttu ei oleks jutukestel üldse mõtet, kui meile nende tähendust ei selgitataks. Ja isegi kui seda tehakse, on raske omaks võtta seda didaktilist ja moraliseerivat stiili.

Enamik keskaja kirjandusest, nagu seegi siin, on anonüümne. See ei tulene niivõrd sellest, et dokumentidest on autori nimi kaduma läinud, vaid teistsugusest suhtumisest autorsusse. Polnud olemas tänapäevast autoriõigust. Jutustati pigem antiikseid lugusid ümber ja ilustati neid, aga ei mõeldud välja uusi lugusid. Autorsus tänapäeva mõttes sündis alles romantismi ajal.

[Ulla Saar · Rating 2 out of 5]

Üks tärn suurepäraste tõlgete eest ja teine ajaloolise tähenduse eest. Sisu poolest jättis aga täiesti külmaks.

[Reelika · Rating 2 out of 5]

Sümbolistlikud jutud ja nende tõlgendused/selgitused läbi kristliku prisma.