What do you think?
Rate this book
Luulet 1960-1967
132 pages, Hardcover
Published January 1, 1968
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
August 18, 2024
Alustan sellest, et ma olen luulet enda elus võrdlemisi vähe lugenud ehk võrdlusmomente on vähe, aga siiski proovin siin jagada omi mõtteid.
Kõige erksamalt jäid kolmest kogust koosnevast antoloogiast meelde luuletused üles kasvamisest, lapsepõlve seljatamisest. Ma olen praegu sama vana, kui oli Rummo 1960. aastal – 20-aastane –, mil ta avalikustas siin valimikus oleva esimese kogu “Lauliku lapsepõlv”, mistõttu nägin tihti end justkui peeglist. Palju on ängi, et peab suureks kasvama, et elu on nüüd raskem, kui oli lapsena, aga Rummo leiab alati lootust ja viise, kuidas seda lapselikust endas säilitada. Ta näeb lumevalgust, mis teeb mehest lapse, kelle sõnadest saab lalin. See on midagi, milles kõik sõnad justkui viivad kaugemale, kõik viisid elu mõtestada viivad lapsikusest kaugemale. Võib-olla lapsed tunnetavad rohkem, pole vajadust kõike sõnadega sildistada ja ega nad alati oskagi. Aga Rummo on siiski suutnud seda kõike püüda sõnadesse ja tuletada meelde kui oluline on hoolitseda oma sisemise lapse eest, näha lumevalgust siis, kui sa pole enam laps, ja vahel seljatada sõnad.
Rummo ei piirdu muidugi ainult sellega, vaid tema lumest hüppavad välja ka kõik teised olulised üldinimlikud teemad. Näiteks luuletus “Mõistmisest”, kus ta kuulutab: “KERGE ON HUKKA MÕISTA. TARVIS ON MÕISTA.” Või holistlik luuletus “Maailm mu hinge”: “kirgas ükskõiksus: kõiksus on tõepoolest / üks – üksainus – ainus.” Vahel viskab ta ka veidi vimkasid ja lõbutseb rohkem: nt luuletus “Ükskord ennepuiste”, kus on puukool ja puupäevad ning “Puuseas, iialgi pole üht kuningriiki kergemini kukutatud.” Looduslikud kujundid säravad terves luulekogus vaheldumisi erinevate vormiliste katsetustega, mis manasid silme ette kaunid pildid ja südamesse ilusad tunded.
Mina nautisin lugemist. Kuigi olen sarnases vanuses Rummole, kui ta noid luuletusi kirjutas, arvan, et siit leiaksid teemasid, mille üle mõtiskleda ja mida endaga kaasa võtta, igas eas lugejad.
Kõige erksamalt jäid kolmest kogust koosnevast antoloogiast meelde luuletused üles kasvamisest, lapsepõlve seljatamisest. Ma olen praegu sama vana, kui oli Rummo 1960. aastal – 20-aastane –, mil ta avalikustas siin valimikus oleva esimese kogu “Lauliku lapsepõlv”, mistõttu nägin tihti end justkui peeglist. Palju on ängi, et peab suureks kasvama, et elu on nüüd raskem, kui oli lapsena, aga Rummo leiab alati lootust ja viise, kuidas seda lapselikust endas säilitada. Ta näeb lumevalgust, mis teeb mehest lapse, kelle sõnadest saab lalin. See on midagi, milles kõik sõnad justkui viivad kaugemale, kõik viisid elu mõtestada viivad lapsikusest kaugemale. Võib-olla lapsed tunnetavad rohkem, pole vajadust kõike sõnadega sildistada ja ega nad alati oskagi. Aga Rummo on siiski suutnud seda kõike püüda sõnadesse ja tuletada meelde kui oluline on hoolitseda oma sisemise lapse eest, näha lumevalgust siis, kui sa pole enam laps, ja vahel seljatada sõnad.
Rummo ei piirdu muidugi ainult sellega, vaid tema lumest hüppavad välja ka kõik teised olulised üldinimlikud teemad. Näiteks luuletus “Mõistmisest”, kus ta kuulutab: “KERGE ON HUKKA MÕISTA. TARVIS ON MÕISTA.” Või holistlik luuletus “Maailm mu hinge”: “kirgas ükskõiksus: kõiksus on tõepoolest / üks – üksainus – ainus.” Vahel viskab ta ka veidi vimkasid ja lõbutseb rohkem: nt luuletus “Ükskord ennepuiste”, kus on puukool ja puupäevad ning “Puuseas, iialgi pole üht kuningriiki kergemini kukutatud.” Looduslikud kujundid säravad terves luulekogus vaheldumisi erinevate vormiliste katsetustega, mis manasid silme ette kaunid pildid ja südamesse ilusad tunded.
Mina nautisin lugemist. Kuigi olen sarnases vanuses Rummole, kui ta noid luuletusi kirjutas, arvan, et siit leiaksid teemasid, mille üle mõtiskleda ja mida endaga kaasa võtta, igas eas lugejad.
Displaying 1 of 1 review