Meremaa II

Earthsea Cycle #4, 6

by Ursula K. Le Guin, Krista Kaer (Translator)

Ursula K. Le Guini „Teine tuul” on mõeldud lõpetama tema Meremaa sarja, mille valmimine võttis autoril aega kolmekümne aasta ringis. Kui esialgne Meremaa triloogia („Meremaa võlur”, „Atuani hauad” ja „Kaugeim kallas”) on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.

„Tehanus” toob Le Guin väga mehelikku võlurite maailma naise vaatepunkti ja igapäevase vägivalla, millega naised peavad toime tulema, „Teine tuul” lõhub kogu senise ettekujutuse Meremaa maailmakorrast ning elu ja surma tasakaalust. See tasakaal lõi kõikuma juba „Kaugeimas kaldas”, kuid sarja peategelane Ged taastas selle oma maagiliste võimete hinnaga. „Teises tuules” ähvardab surmavald lõhkuda müüri elavate ja surnute vahel ning kõigil tuleb põhjalikult järele mõelda, kus on tehtud saatuslik viga.

Genres: Fantasy

403 pages, Hardcover

First published January 1, 2001

About the author

Ursula K. Le Guin published twenty-two novels, eleven volumes of short stories, four collections of essays, twelve books for children, six volumes of poetry and four of translation, and has received many awards: Hugo, Nebula, National Book Award, PEN-Malamud, etc. Her recent publications include the novel Lavinia, an essay collection, Cheek by Jowl, and The Wild Girls. She lived in Portland, Oregon.

She was known for her treatment of gender (The Left Hand of Darkness, The Matter of Seggri), political systems (The Telling, The Dispossessed) and difference/otherness in any other form. Her interest in non-Western philosophies was reflected in works such as "Solitude" and The Telling but even more interesting are her imagined societies, often mixing traits extracted from her profound knowledge of anthropology acquired from growing up with her father, the famous anthropologist, Alfred Kroeber. The Hainish Cycle reflects the anthropologist's experience of immersing themselves in new strange cultures since most of their main characters and narrators (Le Guin favoured the first-person narration) are envoys from a humanitarian organization, the Ekumen, sent to investigate or ally themselves with the people of a different world and learn their ways.

Reviews

[Gregor Kulla · Rating 5 out of 5]

siin on selle triloogia teine osa siis, mis keskendub naisele või naistele. see on naljakam ka. eelmine oli tõsisem, aga siin sai autor juba järeldusi teha. mina vähemalt naersin. kui esimene osa on avaldatud 1968, siis viimane 2001 ja mõjub kole ajakohasena, sest lahti on muugitud suur osa hierarhiaid, mis puutuvad kokku näiteks sooga. no ja mis ei puutuks kokku sooga. nii kuradi mad respekt Le Guinile. samal ajal ajatu raamat. lihtsalt nii hästi kirjutatud, nii peen loojutustus ja nii sügav lugu. ei oskagi midagi rohkemat öelda kui et, see triloogia on v-o minu selle aasta lemmiklugemine. peab olema ikka sitta kanti hea raamat, mis seda topiks.

[Anni Aru · Rating 4 out of 5]

Paeluvad kirjeldused ja armastusväärsed tegelaskujud, muutsid raamatu mõnusaks lugemiselamuseks. Kui „Meremaa“ esimene osa kippus kirjeldustesse ära uppuma ning lugejale pikk piltide maalimine muutis loo tempo väga ebaühtlaseks, siis jutustuse teises osas on tegevuse ja kirjelduste tasakaal palju paremini paigas. Samuti on ka loo sisu küpsem ja mitmekihilisem, kui esimeses raamatus.

Ometi nagu „Meremaa“ esimese raamatus on ka siin tegu üdini klassikalise fantaasia narratiiviga, kus traagilise taustaga lapsel ilmnevad suured võimed, mida ta peab valdama õppima, et kasutada neid pahadega võitlemiseks ja lõpuks päästa maailm. Aga klassika töötab! Maailm, kus tegevus sünnib, ning kujutatud karakterid olid minu jaoks piisavat originaalsed, et hoidsid mind algusest lõpuni jutustuse kütkes. Kohati küll häiris, et kõik peategelased olid nii siirad ja head, mis pani puudust tundma tegelaste vahelisest pingestatusest, kuid selle korvas raamatust ühtlaselt läbi kumav autoripoolne loo jutustamise nauding.

Ei saa mainimata jätta, et Le Guini lohed, kes on vanemad kui inimesed ning räägivad Vanas Keeles, mille lausumisel loodi maailm ning mille kõnelemisel on valetamine võimatu, kuid milles on siiski küllalt ruumi ambivalentsusele, on vist mu lemmikud kollid, kellest olen fantaasiakirjanduses lugenud.

[Susanna]

„Roke Meistrid nägid unes, et nende poole purjetab üle mere raske lastiga ja sügavalt vees istuv laev. Üks nägi unes, et laeva lastiks olid mustad kivid. Teine, et see kandis põlevat tuld. Veel üks nägi unes, et selle lastiks olid unenäod.” (lk 369–370)

[Triinu · Rating 4 out of 5]

See oli väga hea raamat. Oleks võibolla viit tärni väärt, aga ma ei ole enam noor ja ei anna oma armastust kergesti ja noh - oot, "Teises tuules" Lebannen oli Gedi ja Tenari meelest nende kasupoeg, aga Ged oli üle kümne aasta keeldunud temaga kohtumast, kuigi armastas? Ja Tenar oli teda üldse nii vähe näinud, et teda enamaks kui tuttavaks pidada oleks veider. Wtf?!
Ja ja ja ... ja "Tehanu" räägib naistest ja naiste väest nagu oleks alles leiutatud idee, et naine on ka inimene.
Millest me oleme tänapäeval väga üle. Jah, "Tehanu" avaldati aastal 1991, kirjanik on oma aja laps ja ta ju kogus tarkust, mõistmist jms.
Aga siiski. Et ma annaks 5 tärni, ei oleks vaja moraali: "naine on ka inimene". Naine on inimene ILMA igasuguse "ka"-ta.
"Teises tuules" oli see mõte sees. Naine on inimene.
Aga seal olid jälle teised, väikesed küll, aga siiski vead.
Surma pööramine vabaduseks oli samas tõesti väga kaunis.

[Pille Pruulmann-Vengerfeld · Rating 5 out of 5]

Esimeste lugude eesti keeles ilmumisel meeldisid mulle Gedi lood rohkem. Nüüd, täiskasvanud naisena on Tehanu ja Teine tuul imelised. Küpsed, kulgevad, ühiskonnakriitilised ja kaunid