What do you think?
Rate this book
Mürgiallikad
Kas SINUL on põhimõtteid, mis on suuremad elutahtest?
Teadus ja ebateadus, meditsiin ja esoteerika ning tõed, pooltõed ja valed põrkuvad romaanivõistlustel auhinnatud Märt Lauri uues teoses.
Teadus ja ebateadus, meditsiin ja esoteerika ning tõed, pooltõed ja valed põrkuvad romaanivõistlustel auhinnatud Märt Lauri uues teoses.
256 pages, Hardcover
Published January 1, 2020
48 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
October 4, 2023
"Mürgiallikad" ilmus aasta 2020 alguses, napilt loetud päevi hiljem suri Märt Laur, olles vaid kolmkümmend üheksa aastat vana. Ma ei ole kirjaniku elulooga nii hästi kursis, aga tundub, et väga suur osa "Mürgiallikate" ainesest ongi autori käekäigust pärit. "Mürgiallikad" on esimene raamat, mida olen Laurilt lugenud, viskasin poole raamatu pealt õnge sisse ka "Lahustumise" jaoks.
Raamat räägibki IT-s analüütikuna töötavast Aarest, kes saab oma neljakümnendate eluaastate alguses vähidiagnoosi, neljandas staadiumis tõve. Neljas staadium ongi viimane, kuhu jõutakse, edasi liigutakse juba jalad ees surnukuuri. Aare on mittemeditsiini (see, mida osad nimetavad alternatiivmeditsiiniks) osas skeptiline inimene, samuti on ta maailmavaade üldse kriitiline ja tõenduspõhisel teadusel põhinev. Kui ta nüüd saab äkki väga karmi diagnoosi, kus ka meditsiini sekkudes on suur tõenäosus, et elu on jäänud ühekohaline kogus aastaid, siis on see muidugi elumuutev pauk. Edasine ongi siis peamiselt Aare lugu, kes tõvega võitleb.
Ega ainult tõvega tule Aarel rinda pista (mis on huvitav väljend, eriti kuna kasvaja on mehel kopsus). Näiteks tööl suhted kolleegidega, eriti kui niigi kriitiline Aare on tõvevimma tõttu lühenenud süütenööriga ning satub mitmesse konflikti. See, kuidas tööandja käitub raskesse olukorda sattunud töötajaga... jaa, taaskord, väga mõtlemapanev. Siinkohas müts maha Märt Lauri ees, kuna ta on suutnud näidata ära head ja vead, raamatulehtedelt leiab nii nõmikuid kui toetavaid inimesi, tihtipeale samas kehas.
Ühel hetkel satub Aare kokku telemeedias ja ajaleheveergudel oma alternatiivset nõu pakkuva teadjamehega, kelle šarm ulatub kaugele, keda hädas inimesed üles otsivad, austavad, nõu kuulda võtavad - ning ega siit hakkabki peale see osa raamatust, mis minu silmis on kõige olulisem. Kuidas Aare suhtub sellesse, kui tullakse soovitusega visata see meditsiini kurikeemia kus kurat, asendada inimkeha mürgitav Big Pharma "looduslike" ravivõtetega. Sedasorti alternatiivmaailma esindajad imbuvad erineval viisil Aare ellu ning see, kuidas põrkuvad omavahel teadus ja usk, kuidas maailma on võimalik vaadata läbi teadusprisma või seapõrna - väga põnev. Märt Laur kirjutab väga detailselt sellest, kuidas hädas inimest ära kasutatakse, haigele sõna otses mõttes valetataks ning antakse võltslootuseid. Raamatu edenedes läheb pilt järjest hullemaks mitmes mõttes, aga ma ei hakka juba isurikkumise osas detaili minema. Seda ütlen aga küll, et raamat on õudne, väga õudne.
Veel eraldi rada raamatus on Aare suhtlus tütar Liseti ja eksabikaasa Katriniga. Kooselu oli neil päris pikalt, ka on tütar juba teismeline, peale lahutust jäi tütar ema juurde. Lahutuse ja vähidiagnoosi vahel on paar aastat ning seda on erakordselt paeluv lugeda, kuidas käituvad inimesed teineteisega siis, eriti kui minevikus on olnud tumedaid hetki ja seni lahendamata probleeme. See, kuidas keegi raske sõnumiga hakkama saab, kuidas inimesed suudavad vee peal püsida siis, kui teise inimesega on tahest-tahtmata siduvaid teemasid - hästi, hästi mõtlemapanev. Siin raamatus on mu jaoks mitmeid tuttavaid hetki, mitmeid õnneks ka selliseid, et "ahha, vaat' nii küll ei tohi, ei taha ise küll teha".
Raamatul on ka kritiseerivat poolt, mu jaoks jäid kohati osad liinid natuke põgusaks, ka lõpp oleks võinud olla pikem. Samas kui näiteks vähi lõppu vaadata, siis see võibki olla äkiline, järsk ja karm, seega saab semiootiliselt hoopis kiita autori lahendusviisi. Pealegi ega raamatus midagi isegi valesti polnud, pigem oleks saanud mõnes kohas natukene sügavamini minna. Teisalt on "Mürgiallikad" praegusel kujul raamat, mis oma põhiosas töötab äärmiselt hästi, seega mingis mõttes ei olegi midagi (k)arvustada.
Natuke ka autori kirjanikutaustast. Märt Laur alustas ulmekirjanikuna, avaldas oma loomingut, lühijutte, peamiselt veebiajakirjas Algernon. Ulmekirjanikukarjääri oli tal ca kuus aastat vahemikus 1998 - 2004, sadakond lehekülge kokku. Tase oli kõikuv, algusepoole kirjutas ta pigem lihtsalt ja üheplaaniliselt. Siis tuli aga ta ulmeloomingus hoopis teine ajajärk, „Turmamäng“ (2000), „Inkubaator „Dekadents““ (2001), „Siesta“ (2001), „Patukahetsuse lävi“ (2002) ja „Doominosillad“ on sellised, mille üle eesti ulme saab ainult rõõmustada, kuigi eks arvamusi on olnud erinevaid. Siis eksperimenteeris Laur ulme ja tavakirjanduse segamist, mida pigem ei kiideta-naudita. Seega tagantjärgi saab ütelda, et Lauril oli ulmekirjanikuna väga eredad hetked ja kõva potentsiaal, mis jäi realiseerimata.
Peale seda liikus kirjanik ulmest eemale, kolm romaani ("Appassionata" (2012), "Lahustumine" (2015) ja "Mürgiallikad" (2020)) on tavakirjandus, mis on saanud erinevatel romaanivõistlustel äramärkimisi.
Kõnealune raamat võiks olla lausa kohustuslik sellisele keskmisele tavalisele inimesele, kes me ju suures osas kõik oleme. Kes vahel on ehk kunagi kasutanud homöopaatiat, kuna sõber silmade särades soovitas seda kui looduslähedast ja sõbralikku alternatiivi. Või kes on lasknud nõelu panna, et saada pidevalt painavast suitsunäljakuradist lahti. Kes loeb vahel horoskoope, sest "ega ma ju neid tegelikult ei usu aga..." Või kelle hea sõber on ühtepidi kainelt mõtlev programmeerija, teisalt aga maakohas laseb veesoone kohalikul teadjamehel pildamise teel "üles otsida". Sest Märt Laur räägib sellest, mis on esmapilgul sõbralikult naeratava mittemeditsiini maski taga, mis juhtub siis, kui elu on raske, tee püsti ees ning kuidas hädaorus inimesed on sulidele lihtne saak. Ausalt, see raamat on samal ajal nii meeldiv kui õudne, lobe lugemine ja karjumaajavalt hirmus.
Kokkuvõttes: mul on väga hea meel, et eesti keeles on olemas selline algupärand ning kirjanik Märt Laur. Pole lihtne lugemine, samas pole see ka kaamoslik ugriduum, on pigem üks kohutav lugu, millesuguseid ikka siin ja seal kohtab. Mingis mõttes õudusulme kahvatub sedasorti päriseluse horrori ees - kuna aga raamat on pigem kõhn ja stiil napp, siis pole ei peatüki lõpetades ega raamatut sulgedes halb olla. Kuigi see sõit on kohati üsna iiveldamaajav. Seega, veelkord - see raamat on kui vähiravi, mis võib küll teinekord olla paras piin, peale mida näed maailma hoopis teistmoodi ning minesatea - äkki suudad ka olla iseenda parem versioon?
Raamat räägibki IT-s analüütikuna töötavast Aarest, kes saab oma neljakümnendate eluaastate alguses vähidiagnoosi, neljandas staadiumis tõve. Neljas staadium ongi viimane, kuhu jõutakse, edasi liigutakse juba jalad ees surnukuuri. Aare on mittemeditsiini (see, mida osad nimetavad alternatiivmeditsiiniks) osas skeptiline inimene, samuti on ta maailmavaade üldse kriitiline ja tõenduspõhisel teadusel põhinev. Kui ta nüüd saab äkki väga karmi diagnoosi, kus ka meditsiini sekkudes on suur tõenäosus, et elu on jäänud ühekohaline kogus aastaid, siis on see muidugi elumuutev pauk. Edasine ongi siis peamiselt Aare lugu, kes tõvega võitleb.
Ega ainult tõvega tule Aarel rinda pista (mis on huvitav väljend, eriti kuna kasvaja on mehel kopsus). Näiteks tööl suhted kolleegidega, eriti kui niigi kriitiline Aare on tõvevimma tõttu lühenenud süütenööriga ning satub mitmesse konflikti. See, kuidas tööandja käitub raskesse olukorda sattunud töötajaga... jaa, taaskord, väga mõtlemapanev. Siinkohas müts maha Märt Lauri ees, kuna ta on suutnud näidata ära head ja vead, raamatulehtedelt leiab nii nõmikuid kui toetavaid inimesi, tihtipeale samas kehas.
Ühel hetkel satub Aare kokku telemeedias ja ajaleheveergudel oma alternatiivset nõu pakkuva teadjamehega, kelle šarm ulatub kaugele, keda hädas inimesed üles otsivad, austavad, nõu kuulda võtavad - ning ega siit hakkabki peale see osa raamatust, mis minu silmis on kõige olulisem. Kuidas Aare suhtub sellesse, kui tullakse soovitusega visata see meditsiini kurikeemia kus kurat, asendada inimkeha mürgitav Big Pharma "looduslike" ravivõtetega. Sedasorti alternatiivmaailma esindajad imbuvad erineval viisil Aare ellu ning see, kuidas põrkuvad omavahel teadus ja usk, kuidas maailma on võimalik vaadata läbi teadusprisma või seapõrna - väga põnev. Märt Laur kirjutab väga detailselt sellest, kuidas hädas inimest ära kasutatakse, haigele sõna otses mõttes valetataks ning antakse võltslootuseid. Raamatu edenedes läheb pilt järjest hullemaks mitmes mõttes, aga ma ei hakka juba isurikkumise osas detaili minema. Seda ütlen aga küll, et raamat on õudne, väga õudne.
Veel eraldi rada raamatus on Aare suhtlus tütar Liseti ja eksabikaasa Katriniga. Kooselu oli neil päris pikalt, ka on tütar juba teismeline, peale lahutust jäi tütar ema juurde. Lahutuse ja vähidiagnoosi vahel on paar aastat ning seda on erakordselt paeluv lugeda, kuidas käituvad inimesed teineteisega siis, eriti kui minevikus on olnud tumedaid hetki ja seni lahendamata probleeme. See, kuidas keegi raske sõnumiga hakkama saab, kuidas inimesed suudavad vee peal püsida siis, kui teise inimesega on tahest-tahtmata siduvaid teemasid - hästi, hästi mõtlemapanev. Siin raamatus on mu jaoks mitmeid tuttavaid hetki, mitmeid õnneks ka selliseid, et "ahha, vaat' nii küll ei tohi, ei taha ise küll teha".
Raamatul on ka kritiseerivat poolt, mu jaoks jäid kohati osad liinid natuke põgusaks, ka lõpp oleks võinud olla pikem. Samas kui näiteks vähi lõppu vaadata, siis see võibki olla äkiline, järsk ja karm, seega saab semiootiliselt hoopis kiita autori lahendusviisi. Pealegi ega raamatus midagi isegi valesti polnud, pigem oleks saanud mõnes kohas natukene sügavamini minna. Teisalt on "Mürgiallikad" praegusel kujul raamat, mis oma põhiosas töötab äärmiselt hästi, seega mingis mõttes ei olegi midagi (k)arvustada.
Natuke ka autori kirjanikutaustast. Märt Laur alustas ulmekirjanikuna, avaldas oma loomingut, lühijutte, peamiselt veebiajakirjas Algernon. Ulmekirjanikukarjääri oli tal ca kuus aastat vahemikus 1998 - 2004, sadakond lehekülge kokku. Tase oli kõikuv, algusepoole kirjutas ta pigem lihtsalt ja üheplaaniliselt. Siis tuli aga ta ulmeloomingus hoopis teine ajajärk, „Turmamäng“ (2000), „Inkubaator „Dekadents““ (2001), „Siesta“ (2001), „Patukahetsuse lävi“ (2002) ja „Doominosillad“ on sellised, mille üle eesti ulme saab ainult rõõmustada, kuigi eks arvamusi on olnud erinevaid. Siis eksperimenteeris Laur ulme ja tavakirjanduse segamist, mida pigem ei kiideta-naudita. Seega tagantjärgi saab ütelda, et Lauril oli ulmekirjanikuna väga eredad hetked ja kõva potentsiaal, mis jäi realiseerimata.
Peale seda liikus kirjanik ulmest eemale, kolm romaani ("Appassionata" (2012), "Lahustumine" (2015) ja "Mürgiallikad" (2020)) on tavakirjandus, mis on saanud erinevatel romaanivõistlustel äramärkimisi.
Kõnealune raamat võiks olla lausa kohustuslik sellisele keskmisele tavalisele inimesele, kes me ju suures osas kõik oleme. Kes vahel on ehk kunagi kasutanud homöopaatiat, kuna sõber silmade särades soovitas seda kui looduslähedast ja sõbralikku alternatiivi. Või kes on lasknud nõelu panna, et saada pidevalt painavast suitsunäljakuradist lahti. Kes loeb vahel horoskoope, sest "ega ma ju neid tegelikult ei usu aga..." Või kelle hea sõber on ühtepidi kainelt mõtlev programmeerija, teisalt aga maakohas laseb veesoone kohalikul teadjamehel pildamise teel "üles otsida". Sest Märt Laur räägib sellest, mis on esmapilgul sõbralikult naeratava mittemeditsiini maski taga, mis juhtub siis, kui elu on raske, tee püsti ees ning kuidas hädaorus inimesed on sulidele lihtne saak. Ausalt, see raamat on samal ajal nii meeldiv kui õudne, lobe lugemine ja karjumaajavalt hirmus.
Kokkuvõttes: mul on väga hea meel, et eesti keeles on olemas selline algupärand ning kirjanik Märt Laur. Pole lihtne lugemine, samas pole see ka kaamoslik ugriduum, on pigem üks kohutav lugu, millesuguseid ikka siin ja seal kohtab. Mingis mõttes õudusulme kahvatub sedasorti päriseluse horrori ees - kuna aga raamat on pigem kõhn ja stiil napp, siis pole ei peatüki lõpetades ega raamatut sulgedes halb olla. Kuigi see sõit on kohati üsna iiveldamaajav. Seega, veelkord - see raamat on kui vähiravi, mis võib küll teinekord olla paras piin, peale mida näed maailma hoopis teistmoodi ning minesatea - äkki suudad ka olla iseenda parem versioon?
November 7, 2023
Märt Lauriga katsetasin viimati kümme aastat tagasi, tookord oli laual tema romaanivõistlusel teise koha saavutanud "Appassionata". Ei läinud kohe mitte.
Seevastu "Mürgiallikad" oli väga lobe lugemine. Või noh, mida nimetada lobedaks lugemiseks. Vähihaige peategelane ei ole novembrikuusse just kõige parem valik, aga lugu ise jooksis küll hästi. Ja teadmata küll, millist elu autor ise oma viimastel eluaastatel elas, siis see raamat oli ikka äärmiselt usutav. Need tunded ja mõtted, mis diagnoosi saanut igast küljest piiravad, see kõikumine tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini vahel. Garantiisid ei anna ju kumbki. Aga kui sul on halb, väga halb, ja valgust ei paista, siis võib vabalt juhtuda, et oled valmis kõike proovima. Ja kui hea lüpsilehm on selline haige kõikvõimalikele avitajatele. Boonuseks ju seegi, et ükskõik kumbapidi lugu lõppeb, siis pole ju võimalik ühele konkreetsele tegurile näpuga näidata, et just see aitas haige elule või, vastupidi, kiirendas lõppu.
Ega sellises olukorras ei olegi vist muud soovida, kui et oleks kõrval lähedastest tugivõrgustik, kes aitaks otsuseid teha ja valikuid langetada. Igatahes psühholoogiliselt väga hea pingega laetud romaan.
Seevastu "Mürgiallikad" oli väga lobe lugemine. Või noh, mida nimetada lobedaks lugemiseks. Vähihaige peategelane ei ole novembrikuusse just kõige parem valik, aga lugu ise jooksis küll hästi. Ja teadmata küll, millist elu autor ise oma viimastel eluaastatel elas, siis see raamat oli ikka äärmiselt usutav. Need tunded ja mõtted, mis diagnoosi saanut igast küljest piiravad, see kõikumine tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini vahel. Garantiisid ei anna ju kumbki. Aga kui sul on halb, väga halb, ja valgust ei paista, siis võib vabalt juhtuda, et oled valmis kõike proovima. Ja kui hea lüpsilehm on selline haige kõikvõimalikele avitajatele. Boonuseks ju seegi, et ükskõik kumbapidi lugu lõppeb, siis pole ju võimalik ühele konkreetsele tegurile näpuga näidata, et just see aitas haige elule või, vastupidi, kiirendas lõppu.
Ega sellises olukorras ei olegi vist muud soovida, kui et oleks kõrval lähedastest tugivõrgustik, kes aitaks otsuseid teha ja valikuid langetada. Igatahes psühholoogiliselt väga hea pingega laetud romaan.
February 2, 2025
See on üks äärmiselt vastakaid tundeid tekitav teos. Ja kuidagi rakse on midagi nö ette reetmata öelda selle kohta. Ma tundsin kaasa peategelasele. Siis ei saanud temast üldse aru. Siis vihastasin. Siis vihastasin veel. Mõne teise tegelase peale. Siis olin pettunud. Siis oleks tahtnud kellelegi lõuksi anda ja karjuda ja niimoodi ringiratast :D Päris selline asi, et panedki vahepeal käest ära, et mitte raamatut üle toa lennutada... Aga kirjutatud on hästi.
Veel sain ma jällegi kinnitust sellele kui erinevalt mõtlevad/ei mõtle üldse mehed ja naised mingites olukordades. Mina kui naine ei saanud üldse aru mida see peategelane lootis! Halloo, mees? Päriselt või? Olgu, natuke ülevõlli oli võib-olla olukord kirjeldatud aga kui miski asi on aasta aega katki siis seda ei paranda enam samaks mitte miski, veel vähem kui teisel on uus kaaslane. Olgu aastaid enne 10, 20 või ükskõik kui palju. Psühholoogilist nõustamist oleks vaja olnud mu meelest...
Ja see uhkus! Issarist see on asi millest ma ei saa aru... Üle mõistuse lollakas otsus ja veel analüütiku kohta, seoses töökohaga.
Et jah minu jaoks oli mõningaid kohti kus ma ei uskunud, et süsteem töötab nii nagu seal kirjeldatud. Kuidas saab olla, et keegi ei tunne vahepeal huvi, ei helista... perearst? Raviarst?
Ma usun teadust. Aga ma usun ka, et on olemas see muu maailm. On asju, mille puhul muu maailm aitab. On inimesi kes on maarohtude jms. väga kodus ja oskavad mõningaid asju parandada. Aga esiteks nemad ei käitu kunagi sel viisil nagu selles loos olev teine peategelane ja nemad teavad väga hästi kus on võimete piir ja teiseks on asi ikkagi pigem psühholoogias, mõtlemise muutmise oskuses ja seeläbi positiivsete tunnete tekitamises. See ei ravi aga see aitab kõige hullemast august tihtipeale välja tulla, psühholoogiliselt, andes kindlust, meelerahu või julgust.
Ja lõpuks tunned end kuidagi kurvalt kogu selle olukorra ja loo pärast. Ühelt poolt hoiatusromaan, teisalt pilguheit üksildase/üksiku mehe ellu. Et meil on ikkagi vaja teisi inimesi. Rohkem kui ainult tööd ja kodu... Aega ka kõige muu jaoks.
Igatahes soovitan. Ma ei kujuta ette kuidas seda loevad need, kes on seda kadalippu läbi teinud ise... Kerge ei ole see kindlasti. Aga võib-olla päästab see lugu kellegi elu või muudab arvamust vms.
Veel sain ma jällegi kinnitust sellele kui erinevalt mõtlevad/ei mõtle üldse mehed ja naised mingites olukordades. Mina kui naine ei saanud üldse aru mida see peategelane lootis! Halloo, mees? Päriselt või? Olgu, natuke ülevõlli oli võib-olla olukord kirjeldatud aga kui miski asi on aasta aega katki siis seda ei paranda enam samaks mitte miski, veel vähem kui teisel on uus kaaslane. Olgu aastaid enne 10, 20 või ükskõik kui palju. Psühholoogilist nõustamist oleks vaja olnud mu meelest...
Ja see uhkus! Issarist see on asi millest ma ei saa aru... Üle mõistuse lollakas otsus ja veel analüütiku kohta, seoses töökohaga.
Et jah minu jaoks oli mõningaid kohti kus ma ei uskunud, et süsteem töötab nii nagu seal kirjeldatud. Kuidas saab olla, et keegi ei tunne vahepeal huvi, ei helista... perearst? Raviarst?
Ma usun teadust. Aga ma usun ka, et on olemas see muu maailm. On asju, mille puhul muu maailm aitab. On inimesi kes on maarohtude jms. väga kodus ja oskavad mõningaid asju parandada. Aga esiteks nemad ei käitu kunagi sel viisil nagu selles loos olev teine peategelane ja nemad teavad väga hästi kus on võimete piir ja teiseks on asi ikkagi pigem psühholoogias, mõtlemise muutmise oskuses ja seeläbi positiivsete tunnete tekitamises. See ei ravi aga see aitab kõige hullemast august tihtipeale välja tulla, psühholoogiliselt, andes kindlust, meelerahu või julgust.
Ja lõpuks tunned end kuidagi kurvalt kogu selle olukorra ja loo pärast. Ühelt poolt hoiatusromaan, teisalt pilguheit üksildase/üksiku mehe ellu. Et meil on ikkagi vaja teisi inimesi. Rohkem kui ainult tööd ja kodu... Aega ka kõige muu jaoks.
Igatahes soovitan. Ma ei kujuta ette kuidas seda loevad need, kes on seda kadalippu läbi teinud ise... Kerge ei ole see kindlasti. Aga võib-olla päästab see lugu kellegi elu või muudab arvamust vms.
October 26, 2023
Uskumatu, kuidas üks teos end nii kaasa haaras.. Peategelane tegi järjest ja järjest valikuid, mida ma arvan, et ise kunagi ei teeks, ja ometi mõistsin ma teda ja tekkis isegi tunne, et äkki.. Raamatu lõpus ma nutsin.
Lugemise väljakutse grupis Facebookis on mitmed öelnud, et see on teos, mida peaks iga inimene lugema, ja ma olen täielikult nõus.
Lugemise väljakutse grupis Facebookis on mitmed öelnud, et see on teos, mida peaks iga inimene lugema, ja ma olen täielikult nõus.
April 8, 2020
Tähelepanuväärselt hea raamat, üdini aus ja emotsionaalses mõttes väga raske lugeda. Haruldane pealegi, sest näitab väga veenvalt, kuidas ja millisel eesmärgil meile pendlite, kivikeste, imerohtude ja lääge eneseabi-vaimlemise kuju võtnud roosamannat ette söödetakse.
April 13, 2020
Võtsin lugeda, sest romaan osales Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.
Wikipeedia - Märt Laur (29. detsember 1980 – 29. jaanuar 2020) oli eesti kirjanik.
Kas enda lugu???
42aastane Aare, IV staadiumi kopsuvähk. Väga nukker raamat, täis kannatusi.
"On sõnu ja lubadusi, mis tulekski ainult liivale kirjutada. Vastasel juhul on neid sindrima raske olematuks teha, kui asjad on metsa poole läinud." lk 121.
Raamatu soovitamisel kellelegi tuleks siinkohal väga ettevaatlik olla...
Wikipeedia - Märt Laur (29. detsember 1980 – 29. jaanuar 2020) oli eesti kirjanik.
Kas enda lugu???
42aastane Aare, IV staadiumi kopsuvähk. Väga nukker raamat, täis kannatusi.
"On sõnu ja lubadusi, mis tulekski ainult liivale kirjutada. Vastasel juhul on neid sindrima raske olematuks teha, kui asjad on metsa poole läinud." lk 121.
Raamatu soovitamisel kellelegi tuleks siinkohal väga ettevaatlik olla...
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 15, 2023
Kahtlemata üks selle aasta intensiivsemaid ja emotsionaalselt raskemaid raamatuid, mis võiks iga ebateaduse (mitte)uskuja lugemisnimekirjas oma koha leida. Kirjaniku sulg on kerge, eripalgelised karakterid pakuvad (niivõrd kuivõrd) äratundmisrõõmu ja olgugi, et teosest leidub ka helgemaid ridu, jääb kogu lugu saatma oskuslikult seatud tõdemus peategelase raskest reaalsusest.
January 30, 2022
Suurele hulgale IT tegelastele tegelikult päris hea vaade iseendasse.
April 11, 2023
Ehe ja õudne
October 27, 2023
Learning the story of the author, it was even sadder to read it…
July 23, 2020
Ausalt öeldes tekkis mul Lauri raamatu suhtes huvi alles siis, kui trehvasin lugema tema varajasest surmast. "Mürgiallikate" teema tundus ka küllaltki köitev ja tänapäeva Eestis aktuaalne.
Pool raamatut läbi, ei saanudki ma veel tegelikult aru, milline on autori suhtumine. Lõpus sai siiski kõik selgeks. Võib-olla oli Lauril endal ravitsejatega halbu kogemusi. Kirjeldatu oli muidugi üsna ekstreemne, aga on võimalik, et leidub ka selliseid isehakanud eksperte.
Samas ei saa eitada, et paljud rasked haiged ei saa traditsioonilisest meditsiinist abi ning ravi tundub olevat haigusest hullemgi. Kui oled haiglast koju surema saadetud või igapäevaelu on pidev kannatus, ei ole ju midagi kaotada.
On neid, kes on alternatiivsete meetodite abil tervenenud ja neid, keda on aidanud allopaatilised võtted või nende mõlema sümbioos. Siin on mängus mingi tabamatu x-faktor, mida võiks ehk määratleda isikliku vastutusena ja tõelise sisima soovi ja püüdlusena terveneda.
Polnud otseselt halb raamat, aga leidus üleliigset ballasti, mis loo arengule suurt juurde ei andnud. Ja ei olnud päris minu maitse.
Pool raamatut läbi, ei saanudki ma veel tegelikult aru, milline on autori suhtumine. Lõpus sai siiski kõik selgeks. Võib-olla oli Lauril endal ravitsejatega halbu kogemusi. Kirjeldatu oli muidugi üsna ekstreemne, aga on võimalik, et leidub ka selliseid isehakanud eksperte.
Samas ei saa eitada, et paljud rasked haiged ei saa traditsioonilisest meditsiinist abi ning ravi tundub olevat haigusest hullemgi. Kui oled haiglast koju surema saadetud või igapäevaelu on pidev kannatus, ei ole ju midagi kaotada.
On neid, kes on alternatiivsete meetodite abil tervenenud ja neid, keda on aidanud allopaatilised võtted või nende mõlema sümbioos. Siin on mängus mingi tabamatu x-faktor, mida võiks ehk määratleda isikliku vastutusena ja tõelise sisima soovi ja püüdlusena terveneda.
Polnud otseselt halb raamat, aga leidus üleliigset ballasti, mis loo arengule suurt juurde ei andnud. Ja ei olnud päris minu maitse.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews