Kati, tema isa ja paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mida õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat.
Muidugi kohtavad Kati ja Carl maal ka palju koduloomi ja tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ja Heiki Ernitsale saame isiklikult tuttavaks koduloomade põneva (hinge)eluga.
Asjalik raamat loomahuvilistest lastele ja üleüldse üks lõbus lugu. Sobib ette lugemiseks, sest loomajuttude peatükid on väga huvitavad ka täiskasvanutele.
Väga vahva raamat ja siit on nii palju õppida. Seda võiks tõesti kasutada koolides lausa õpikuna või vähemalt lisalugemiseks, sest nagu muuseas jääb siit meelde palju kasulikke teadmisi loomade ja lindude kohta. Toredasti kokku pandud, et maal vanatädi juures puhkamise peatükid vahelduvad loomi-linde tutvustavate peatükkidega ja need üleminekud on väga sujuvad. Olen küll juba päris kaua maailmas elanud, aga isegi nii tavaliste loomade nagu kasside või lehmade kohta sain siit teada asju, mida varem ei teadnud. Suurepärase meeskonna poolt kokku pandud suurepärane raamat.
Hästi tore kooliealistele mõeldud raamat, millest suts vanemadki rõõmu tunnevad. Raamatus vahelduvad lood koduloomadest looga laste suvest maal. Õigemini on esimesed teistega põimitud, mistõttu sobiks see raamat imeliselt loodusloo ja kirjanduse lõimitud õppeks :)
Väga muhe lugemine ja samas ka haaravalt hariv. Isegi lugedes kuulsin, kuidas koduloomade ajaloost pajatavad vahepeatükid, peas Turovksi häälega ette loeti :). Sobib hästi ka juba algklassi õpilasele.
See ongi ideaalne lasteraamat keskmisele koolieale! Autorite laskekahurvägi on ikka suurelt ette võtnud - äge lugu, teadmata ja teatud faktid koduloomadest ja igati toetavad illustratsioonid sinna juurde. See raamat peaks kodus olemas olema, et seda ikka ja jälle üle lugeda, sest teavet meie koduloomade kohta on seal nii palju ja nii huvitavat. Huvitav lugeda nii lapsel kui täiskasvanul. See pooleldi looduseaabits peaks kooli kohustuslikus kirjanduses olema.
Kaanepilti nägi me kahe ja poolene poeg ajakirjas ja väitis, et tahab seda lugeda. Vaatasime siis raamatukogus, et ei tea, kas jaksaks pikka lugu kuulata. Lõpuks osutus “otsime loomi” igapäevaseks toredaks mänguks, kus viisime mänguloomi illustratsioonidega kokku. Teksti lugesin ise oma vabal ajal :) Eks Leelo Tungla lugu võib veidi liiga õpetlikuna mõjuda ka sihtrühmale (algklassides õppijale). Ehk et tuleb tabada õiget hetke, et väikestele lugemissoovitusega mitte hiljaks jääda. Maal olemise nautijatele on sellegipoolest mõnusat äratundmist. Turovski vahetekstides on minu hinnangul rohkem “pärle”. Ilmselt leiab ka kõige teadlikum loomahuviline uut ja põnevat. Minul avardusid teadmised nt nii muttide, hiirte kui ka toonekurgede tegutsemise tagamaade osas. Nt huvitav oli lugeda toonekurehärrade vastutusest pesade ehitajatena ja kureprouade välimuse väljapeetuse olulisusest: “Isane valge toonekurg saabub kevadel mõne nädala võrra varem kui emane ja hakkab kohe tööle kas vana pesa restaureerimise või uue ehitamisega. Selleks ajaks kui emane toonekurg kohale jõuab, peab olema ette näidata tubli tulemus. Emane ei pruugi alati tööd vastu võtta ja võib kaduda. Kuid ega härragi pole alati emase välimusega rahul: kui proual on suled sassis, siis võib juhtuda, et teda ei lasta pesa peale.”
Carl oli suhteliselt tüütu karakter, aga arusaadav. Nutisõltlasest linnapoiss maal. Ega sealt midagi väga head oodata polnud. Eks selliste tegelastega keeruline, aga nagu arvata võis siis lõpp hea, kõik hea. Maaelu hakkas poisile meeldima. Õpetlik raamat. Uut infot jagus. Absoluutne lemmik oli jutt mesilastest. Päris üllatav ja huvitav.