«Hõbevalge» ilmus esmatrükis 1976, «Hõbevalgem» 1984, autorile jagus nii ajastuomast kriitikat kui ka tunnustust, muu hulgas näiteks 1989. aastal Puksovi fondi auhind. Ometi ei ilmunud need tekstid autori eluajal üheski kordustrükis – selline oli autori tahe, et ta jõuaks teha vajalikke täpsustusi ning täiendusi. Nüüd ilmuv tekst on mainitud esmatrükkide ühendatud versioon, kusjuures muudatustes ja täiendustes on tuginetud autori enese märkmetele. Selle pieteeditunnet nõudva toimetamistöö on teinud Mart Meri ja Urmas Sutrop.
Lennart Georg Meri was a writer, film director and statesman who served as the second President of Estonia from 1992 to 2001. Meri was a leader of the Estonian independence movement.
In 1941, the Meri family was deported to Siberia along with thousands of other Estonians, Latvians and Lithuanians sharing the same fate. Heads of the family were separated from their families and shut into concentration camps where few survived. At the age of twelve, Lennart Meri worked as a lumberman in Siberia. He also worked as a potato peeler and a rafter to support his family.
Whilst in exile, Lennart Meri grew interested in the other Uralic languages that he heard around him, the language family of which his native Estonian is also a part. His interest in the ethnic and cultural kinship amongst the scattered Uralic family had been a life-long theme within his work. The Meri family survived and found their way back to Estonia where Lennart Meri graduated cum laude from the Faculty of History and Languages of the University of Tartu in 1953. On 5 March 1953, the day of Joseph Stalin's death, he proposed to his first wife Regina Meri, saying "Let us remember this happy day forever." The politics of the Soviet Union did not allow him to work as a historian, so Meri found work as a dramatist in the Vanemuine, the oldest theatre of Estonia, and later on as a producer of radio plays in the Estonian broadcasting industry. Several of his films were released to great critical acclaim.
Jeerum, millal ma viimane kord mõnd raamatut nii kaua lugesin? Oma kuu aega tuli kindlasti ära. Vahepeale sattus küll ka muid teoseid, ent päris pikk on ka järjekord, mis ootavad lugemist. Ometigi, oli see raamat selline, mida ma tulevikus kindlasti veel kätte võta. Kui mitte lugemiseks, siis sirvimiseks.
Hämmastav on lugeda kõiki neid variante, kust mingi sõna on tulnud, kuidas meie tilluke Eesti rahvas on olnud oluline ja muutnud ehk tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuvat. Miks on meil sellised kombed? Kuidas tõlgendavad teised meie traditsioone? Miks meil on hundi kohta mitu sõna? Kuidas Kaali meteoriit sajanditeks meie elu muutis? Miks meie jaoks siga pole räpane loom? Kust õigupoolest võis tulla metallist rinnahoidja müüt?
Sama pika Harry Potteri loeksin ma kahe päevaga läbi, aga Hõbevalge lugemine oli paras ajutöö. Seda siiski üksnes heas mõttes - nii palju uut informatsiooni, et suurem osa läks sama kiiresti kaotsi, kui tekkis. Ja ometigi on midagi jäänud kuskil helisema, midagi mis sunnib mõtlema: kes me, eestlased, oleme? Kust me tuleme? Kuidas me tuleme? Kas me oleme ikka nii väike rahvas, nagu rahvaarv väidab? Ja kõige olulisem - mis meist edasi saab?
Käesolev teos on ilmunud 2008. aastal ning see ühendab Lennart Meri samanimelise suurteose (ilumunud 1976) ja 8 aastat hiljem juurde kirjutatud teose "Hõbevalgem" tervikuks. Selle raamatu katogoriseerimine on paras pähkel - autori enda sõnul on tegu reisikirjaga, aga tegelikult peitub selles äärmiselt palju erinevaid kihte. Selles on nii tohutult palju informatsiooni, see nõuab lugejalt täit keskendumist ja mis siin salata ka omajagu eelteadmisi ajaloo, merenduse, geograafia ja paljude muude valdkondade kohta. Minul kõiki eelteadmisi kindlasti olemas ei ole ja seetõttu kippus ka lugemine kohati veidi vaevaline olema, sest mõte kippus rändama minema. Ometi hindan ma kõrgelt Lennart Meri sõnameisterlikkust, intelligentsust ja tohutut töömahtu, mis kindlasti sellise raamatu valmimiseks kulunud on. Teoses on viidatud 190 erinevale autorile ja raamatu lõpus kasutatud allikate loetelu võtab enda alla üle 30 lehekülje - kui see ei ilmesta töömahukust, siis ma ei tea, mis seda veel tegema peaks.
"Hõbevalge" uusväljaanne viib lugeja muistsetele veeteedele, ajab jälgi Kaali meteoriidikatastroofi mõjust kultuuripärandile, tutvustab laevaehituslikke nüansse, kirjeldab rahvajuttude, sõnade ja kommete päritolu, visualiseerib sõnadega möödunud aegade maastikke ja meresid...see list siin pole kaugeltki lõplik ja just see teebki selle raamatu nii omapäraseks ja ainulaadseks.
Brief English review: In this imaginative and largely speculative, albeit based on real historical sources, cartography, geography, linguistics and cultural history, Meri takes a look at the history of the ancient people on the shores of the Baltic sea (called "Baltic Finns" in the Finnish edition, but both Estonian and Finns are descendants of these people). He connects the Kaali crater event with the folklore of the area, and digs into the thesis that the longest memory of them all is in our language. A fascinating book, although might have some questionable turns in terms of academic rigor. The fact that medival Arabian writers might have covered the culture of eastern Europe was wholly new to me.
//
Mielikuvituksellinen sekoitus kansanperinnettä, runoutta, kielitiedettä, kansanhistoriaa ja antiikin maantiedettä/matkakertomuksia. Meri tuntee erilaisten suomalais-ugrilaisten kansojen tapoja ja myös kieliä sen verran, että pystyy yhdistelemään erilaisia lähteitä ja ajatuksia keskeiseen teesiinsä, että kielessämme säilyy pisin muistimme, siinä missä kirjalliset lähteet Suomenlahden asukkaista antiikin aikoina ovat hyvin rajalliset ja usein kyseenalaiset. Hänen mielestään Pytheaksen Ultima Thule on ehdottomasti Saarenmaan seutua, ja esittää erilaista todistusaineistoa väitteen tueksi. Vaikea on sanoa, onko tosiaan näin, mutta mielenkiintoista luettavaa teoriat kyllä ovat.
Yksi luku käsittelee Kaalin kraaterin syntymisen jälkiä itämerensuomalaiseen sekä skandinaaviseen kieleen ja kulttuuriperimään. Ei ole suuri hyppäys esimerkiksi että Saarenmaan asukkaat ajattelisivat itseään "Tulen kansaksi", "tulen kantajiksi" jne sen jälkeen kun tuli on iskenyt taivaalta ja jättänyt jälkensä. Tästä Meri kääntää sanan "aestit" (eestiläiset) ja liittää sen latinankieliseen termiin liekeistä. Samalla Viron nimi suomen kielessä pohjatuu ilmeisesti vanhaan skandinaaviseen sanaan "vaerild", mikä merkitsee maailmaa. Tästä termistä Vironkannas. Aina välillä hypyt tuntuvat liian suurilta ollakseen tosia.
Arabikirjoittajat keskiajalla ovat myös ilmeisesti kuvanneet mahdollisesti alueen elämää, tai ainakin lähikansojen elämää. Tämä oli itselleni täysin uusi tieto.
En itse voi sanoa juuta tai jaata näihin teorioihin ja mielikuvitusmatkaan antiikin kirjallisuuden pohjalta. Jotkut oikeat tieteilijät voivat vahvistaa tai kiistää väitteet. Minusta on vain mielenkiintoista lukea miten kielessä tosiaan on säilynyt asioita, jotka muu muisti on jo kauan unohtanut. Viron kieltä opiskelevana kirja oli erityisen kiinnostava.
Pole vist kunagi ühtegi raamatut nii kaua lugenud kui seda - põhimõtteliselt terve aasta, esialgu paarsada lehekülge ja edasi iga teise loetud raamatu vahepeal 1-2 alapeatükki. Olles nautinud Lennart Meri kõnesid "Poliitilises testamendis" ja teades Saaremaa kui Ultima Thule teooriat, mis tundus põnev, ootasin "Hõbevalgest" palju enamat. Tegelikkus oli minu jaoks paraku igav. Tuleb tunnistada, et detailsed kirjeldused iidsetest paatidest ja laevateedest lihtsalt ei paku mulle erilist pinget. Ei kahetse, et lugesin, aga rohkem ei tahaks.
Mõned toredad uued sõnad leidsin siit enda jaoks, mis võiks laiemat kasutust leida: toomakaubad (import) ja viimakaubad (eksport) ja iduhänd (peenis).
Paras pähkel, mis vajab läbinärimiseks oma aega ja kohta.
Iga eestlase kohustuslikku lektüüri ma “Hõbevalget” ei paneks, ent huvitundjal kord elus kätte võtta soovitaks igal juhul (kasvõi sirvimiseks).
Autorile tohutu kiitus ja lugupidamine. Oleks vaid planeeritud uuem versioon L. Meri elueal kaante vahele jõudnud! Tolle võinuks ehk tõesti ka kohustusliku kirjanduse kategooriasse sobitada.
Lennart Meri "Hõbevalge" ja selle täiendus "Hõbevalgem" on koondatud ühiste kaante vahele, kus lugeja viiakse läbi ootamatute ajaloo- ja folklooriseoste julgete järeldusteni meie kõige kaugemas ajaloos. Ometi saab sellest paeluvast raamatust teha järeldusi tänase Eesti kohta.
Minu kommentaar: Oli see vast lugemine! Lugesin seda teost tervelt aasta, kuna seda kannatas lugeda vaid jao- ja lõikude kaupa. Raamatut oli väga taske lugeda, sest see eeldas laialdasi üld- kui ka eriteadmisi väga paljudest teadusharudest ja eluvaldkondadest (nt muinasmerendus, astronoomia jne). Väiteid ja fakte on nii antiikajaloost, arheoloogiast, geograafiast, navigatsioonist, etnoloogiast, kelleteadustest jne. Lugedes raamatu kokkuvõtet, siis oli juba "Hõbevalge" kirjutamise aegu arutelu, kas tegu on ajaloolise uurimusega või pigem luuleraamatuga. Kohati väga põnev (nt fakt?, et Eesti pealinnal on olnud 19 erinevat nime), teisalt jälle tundus, et jutt ketrab ühe ja sama teema ümber, nt pool raamatut jõuab ikka ja jälle Kaali kaatrini välja välja :) Austusest autori suure loomerikkuse ja tarkuse vastu, hindan raamatut tärnivõrra kõrgemalt, sest isiklike eelistuste sekka see teos paraku ei kuulu.
Must Read Book for all Estonians. Engaging, amazing and in many ways exciting! But, this book is far from easy reading! Took me twelve years to finish!
“The higher the speed of development, the more important History becomes!”
Jätsin pooleli, sest sain ka aru, et ega ta polegi niivõrd lugemiseks, kui lihtsalt olemiseks. Ühtlasi on ta mingit sorti vundament, mingit sorti (ette)kuulutus ja ihalus, unistus, mõtisklus ja kodu lugu. Lihtsalt midagi igavest.
Kuidagi entsüklopeediliselt faktitihedaks kiskus Lennarti eestlaste väestamise epopöa, on Kaali meteoriit ja on Volga jõe veetee Soome lahte, on sõnade tuletamist ja ajalooga mängimist. Kui aega on, siis tasub läbi hekseldada.
Nice mix of different descriptions of historic ages and many sciences! I loved historian perfectionism and courage to change wellknown historic scenes!