What do you think?
Rate this book
Hingeväädid
Tobias elab Kopenhaagenis rahulikku ja turvalist elu, mida häirivad vaid seletamatud öised luupainajad. Ühel varasuvel toovad töökohustused taanlase Eestisse, kust tema vanaisa kunagi sõja eest põgenes. Uutest kohtumistest saavad alguse sündmused, mis panevad tagasihoidliku noormehe astuma välja endale tuttavast maailmast.
Raamat viib lugeja müstilisele rännakule nii Eesti ajaloo troostitumatesse päevadesse kui ka sügavale Amazonase džunglisse, sidudes lummavalt ühte mineviku ja oleviku, maagilise ja argise, südamliku ja karmi ning eksootilise ja põhjamaise.
Villiam Neeme debüütromaan „Hingeväädid” on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud töö. Argirealistlikult algava romaani lõpuks on jõutud peaaegu müütilise mõõtmeni.
„Hingeväädid” on kannatlikult jutustatud lugu, milles põimuvad ühte mälu teema, inimese sisepainete probleem ning psühhedeelne liin. Pealkirja tähendus on mitmetine – romaanis pöördelist rolli mängiv ayahuasca tähendabki ketšua keeles hingevääte, kuid sel sõnal on siin ka avaram kujundlik tähendus.
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esile tõstetud teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel ühtseks tervikuks. See, kuidas lugeja viiakse ühest registrist sujuvalt üle teise, ilma et tekiks usutavuse tõrget, on omaette saavutus. Väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita. „Hingeväädid” kehtestab oma iseseisva maailma, mis on väga sarnane sellega, kus me elame, kuid väljub märkamatult tõepärasuse piiridest. Kas tulemuseks on maagiline realism, mõistulugu või „mälukirjandus”, see jääb juba lugeja avastada.
Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv
Raamat viib lugeja müstilisele rännakule nii Eesti ajaloo troostitumatesse päevadesse kui ka sügavale Amazonase džunglisse, sidudes lummavalt ühte mineviku ja oleviku, maagilise ja argise, südamliku ja karmi ning eksootilise ja põhjamaise.
Villiam Neeme debüütromaan „Hingeväädid” on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud töö. Argirealistlikult algava romaani lõpuks on jõutud peaaegu müütilise mõõtmeni.
„Hingeväädid” on kannatlikult jutustatud lugu, milles põimuvad ühte mälu teema, inimese sisepainete probleem ning psühhedeelne liin. Pealkirja tähendus on mitmetine – romaanis pöördelist rolli mängiv ayahuasca tähendabki ketšua keeles hingevääte, kuid sel sõnal on siin ka avaram kujundlik tähendus.
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esile tõstetud teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel ühtseks tervikuks. See, kuidas lugeja viiakse ühest registrist sujuvalt üle teise, ilma et tekiks usutavuse tõrget, on omaette saavutus. Väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita. „Hingeväädid” kehtestab oma iseseisva maailma, mis on väga sarnane sellega, kus me elame, kuid väljub märkamatult tõepärasuse piiridest. Kas tulemuseks on maagiline realism, mõistulugu või „mälukirjandus”, see jääb juba lugeja avastada.
Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv
234 pages, Hardcover
First published January 1, 2020
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
January 22, 2023
Very much enjoyed it!
March 24, 2026
Romaan viib lugeja 2008. aasta Kopenhaagenisse.
Seal elab heast perekonnast pärit Tobias üsna tavalist kontoritöötaja elu. Muidu lihtne, tagasihoidlik noormees maadleb ärevusega, luupainajatega, mida häbeneb, sest tal ei ole ju tegelikult suuri probleeme ja elus midagi halvasti. Kuid tal pole ka lähedasi ümber, üksnes mõned sõbrad, tema vanemad peavad Tais pensipõlve. Ootamatult saadetakse Tobias lähetusele Tallinnasse. Kuigi Tobiasel on eesti juuri (vanaisa Johannes, kes maailmamerd sõites Aafrikas kadunuks jäi) teeb lähetuse mõte ta liigagi ärevaks. Eestisse jõudes hakkavad Tobiasega toimuma kummalised muutused. Ärevuse maandamiseks seob ta ennast mediteerimisgrupiga, kes jaanipäeval seikleja peruulase Migueli mahitusel ayahuascat tarvitavad. Sealt edasi hakkab Tobiase teadvus, unenäod, pere-ja kohaajalugu mälestustes ringlema ja põimuma niiviisi, et jäädki mõtlema on mees kadunud maailmas lõksus, on tema sees kellegi teise vana hing, on ta tegelikult juba ära surnud ja näeb vaime? on see üksnes uni, on see ayahuasca mõju, mis ei lähegi üle? 😵💫
Mulle meeldis:
jumala äge oli see Amazonase džungel ja kõik mis sinna meenutustesse ja unenäoradadele viis. Kuidas sealsed külainimestel elasid oma uskumuste ja loogika järgi. "Kuidas kõik teadsid mõnda tüdrukut, kes oli delfiinilt lapse saanud" (väidetavalt muutusid jõedelfiinid nägusateks noormeesteks ja meelitasid tüdrukud ära, lapseks võiski sel juhul olla väike delfiin)
loodus, mets, usk ja traditsioonid. Kuidas raha seda kõike murendab ühtviisi Lõuna-Ameerika džunglis aga ka Eestis. Mõtisklused aga ka ajaloo ja perekonna lood põimusid neil teemadel huvitavalt.
müütiline erak Elsa - oli ta üldse päris inimene või metsavaim? Aga püssi ta paugutas ja lõhkus puid ning võlus süüa välja ei millestki. Alkoholivarud olid tal ka päris prisked. Ja muigama pani see kuidas ta taanlase ja peruulasega väikese kommuuni seal avas. Ma ikka kahtlustan, et ta oli vaim! Väga salapäraseks jäi ka raamatu viimane lause, mis mu vaimuteooriat üldse ümber ei lükanud.
Mis ehk natuke vähem meeldis:
võibolla kuna Amazonas sai rohkem ägedat pärimuslikku tunnetust, oleks tore olnud ka Eesti oma sinna veidi tuua.Eestis jooksid pärimuse asemel läbi pigem kurvad ajaloo sündmused (küüditamine, metsavennad, Tallinna pommitamine jne) Samas oli tore see nö välismaalase pilk korraks eestlastele, Tallinnale ja meie loodusele.
Mõtlik, unenäoline aga ka põnev lugu. Tahan veel!
Seal elab heast perekonnast pärit Tobias üsna tavalist kontoritöötaja elu. Muidu lihtne, tagasihoidlik noormees maadleb ärevusega, luupainajatega, mida häbeneb, sest tal ei ole ju tegelikult suuri probleeme ja elus midagi halvasti. Kuid tal pole ka lähedasi ümber, üksnes mõned sõbrad, tema vanemad peavad Tais pensipõlve. Ootamatult saadetakse Tobias lähetusele Tallinnasse. Kuigi Tobiasel on eesti juuri (vanaisa Johannes, kes maailmamerd sõites Aafrikas kadunuks jäi) teeb lähetuse mõte ta liigagi ärevaks. Eestisse jõudes hakkavad Tobiasega toimuma kummalised muutused. Ärevuse maandamiseks seob ta ennast mediteerimisgrupiga, kes jaanipäeval seikleja peruulase Migueli mahitusel ayahuascat tarvitavad. Sealt edasi hakkab Tobiase teadvus, unenäod, pere-ja kohaajalugu mälestustes ringlema ja põimuma niiviisi, et jäädki mõtlema on mees kadunud maailmas lõksus, on tema sees kellegi teise vana hing, on ta tegelikult juba ära surnud ja näeb vaime? on see üksnes uni, on see ayahuasca mõju, mis ei lähegi üle? 😵💫
Mulle meeldis:
jumala äge oli see Amazonase džungel ja kõik mis sinna meenutustesse ja unenäoradadele viis. Kuidas sealsed külainimestel elasid oma uskumuste ja loogika järgi. "Kuidas kõik teadsid mõnda tüdrukut, kes oli delfiinilt lapse saanud" (väidetavalt muutusid jõedelfiinid nägusateks noormeesteks ja meelitasid tüdrukud ära, lapseks võiski sel juhul olla väike delfiin)
loodus, mets, usk ja traditsioonid. Kuidas raha seda kõike murendab ühtviisi Lõuna-Ameerika džunglis aga ka Eestis. Mõtisklused aga ka ajaloo ja perekonna lood põimusid neil teemadel huvitavalt.
müütiline erak Elsa - oli ta üldse päris inimene või metsavaim? Aga püssi ta paugutas ja lõhkus puid ning võlus süüa välja ei millestki. Alkoholivarud olid tal ka päris prisked. Ja muigama pani see kuidas ta taanlase ja peruulasega väikese kommuuni seal avas. Ma ikka kahtlustan, et ta oli vaim! Väga salapäraseks jäi ka raamatu viimane lause, mis mu vaimuteooriat üldse ümber ei lükanud.
Mis ehk natuke vähem meeldis:
võibolla kuna Amazonas sai rohkem ägedat pärimuslikku tunnetust, oleks tore olnud ka Eesti oma sinna veidi tuua.Eestis jooksid pärimuse asemel läbi pigem kurvad ajaloo sündmused (küüditamine, metsavennad, Tallinna pommitamine jne) Samas oli tore see nö välismaalase pilk korraks eestlastele, Tallinnale ja meie loodusele.
Mõtlik, unenäoline aga ka põnev lugu. Tahan veel!
Read
January 9, 2021Ohohhooo! Mis see nüüd oli?!
Lugemise hetkel tundus see kõik nii veider. Umbes, et MIKS sa seda raamatut üldse kirjutasid, aga lõppkokkuvõttes pean nõustuma luuletaja ja kirjandusteadlase Aare Pilvega: "...teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel üheks tervikuks... väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita.....".
Mnjahhh
Lugemise hetkel tundus see kõik nii veider. Umbes, et MIKS sa seda raamatut üldse kirjutasid, aga lõppkokkuvõttes pean nõustuma luuletaja ja kirjandusteadlase Aare Pilvega: "...teoses on koos veenvalt esitatud psühholoogiline realism ja kunstiliselt välja peetud fantastiline kirjeldus, mis kasvavad orgaaniliselt omavahel üheks tervikuks... väärtuslik on ka see, et psühhedeelse kogemusega seonduvat ei idealiseerita ega müstifitseerita.....".
Mnjahhh
February 2, 2020
Perfect reading. The author wonderfully takes the lead character Tobias through different situations in present and past, combines memory and personal insight with daily life and mystical reality. The author takes you from Peru traditions into Estonian forest.
February 28, 2020
Väga põnev lugemine! Maagilise realismi võtmes lugu mis tabab hästi inimese keerulist teadvust, alateadvust ning mälu. Raamat viis mind vaimsesse rahulolu kohta, kus oli turvaline tunne alateadvuslikke "deemoneid" kõnetada ning mõista nende olemasolu.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews