„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha. Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.
Kirja-, trükivigu oli peaaegu igal lehel.... Ja kui mõnel ei olnudki, siis järgmine kompenseeris mitmekordselt. IT-tudeng Joosep, korra ka Joonas, oli hämmastavalt osava käega tänapäeva noor. Remontis ära aknalingi ja torustiku. Kaubanduskeskuse turvatöötajad tahtsid teha trahvi avaliku korra rikkumise eest?! Kuidas see peaks võimalik olema? Mingi eriline julmur lõi ratastoolis invaliidi koos kõige kupatusega porisesse lumme kummuli.... Samas... Mõte polnud paha... Kirjanik nagu uinutas lugeja letargiasse ja siis PA-PAHH, midagi ootamatut. Kui toimetaja oleks ka võtnud vaevaks läbi lugeda, võib-olla saaks isegi kolm tärni.... Kui on soov lihtsalt midagi lugeda, siis andke minna! Kosmosoogilised parameetrid jäävad pärast seda raamatut samaks ja kolmas silm ei avane...
Täitsa huvitav. Olen aeglane ja keskendumisraskustega lugeja, samas teatud lihtsat kirjutamisstiili jällegi ei kannata, kus kõik on liiga ilmselge, etteaimatav, lisaks targutatakse ja õpetatakse. Seda natuke autori teostest kartsin, kuna nt ka selle raamatu hinnang ei ole siin kõige kõrgem ja olen kohanud hulka eesti autorite selles stiilis raamatuid. Mind see aga üllatas, et nii väga meeldis. Tahan jätkata selle autori teoste lugemist, et näha, kas kõik on minu jaoks sellel mõnusal tasemel, kui kaks tükki juba hästi sobinud on.
Kerge lugemine, kuid ühel hetkel mõtled kaasa ja leiad end analüüsimas meie tänases hetkes elamise võludest ja valudest ning valikute tegemisest. Kuidas see kedagi või sind ennastki lõhub. Kuhu ja kuidas.
Selle raamatuga on nagu eesti filmiga: õudne-kohutavalt tehtud p***, aga ikkagi vaatad ... hall argipäevane lugu üksluise-monotoonse sisuga. Aga lugesin lõpuni. :)
Märksõnad - kaks õde, lahutus ja suhted, ratastool, laos töötamine, 50 halli varjundit. Tundus kuidagi ebaühtlases stiilis kokku panduna, aga oli piisavalt OK, et pooleli ei jätnud.