Arhitektuur: sissejuhatus ruumilisse mõtlemisse

by Leonhard Lapin

Käesolevas teoses käsitleb autor arhitektuuri kui ruumikunsti selle avaras ulatuses - alates selle sünnist tühjuses, läbides nii loomade, kutseliste arhitektide, aga ka arhitektideta arhitektuuri, lõpetades valdkonna võimaliku tulevikuga. Teos ei ole mõeldud ainult erialainimestele, vaid kõigile haritud Eesti kodanikele, kes on huvitatud ehitamisest, ehituskunstist ning tehiskeskkonnast uues, loodussäästvas koosluses. Sellest arusaamine ei nõua erialalisi eelteadmisi. Viidete kaudu on aga lugejal võimalik edasi liikuda arhitektuuri sügavamatesse sfääridesse.

128 pages, Paperback

Published January 1, 2019

Reviews

[Aleksander Siim · Rating 3 out of 5]

“Mõeldes arhitektuuri minevikule, olevikule ja tulevikule, võin kinnitada, et ehituskunsti luues tuleb seda täie hingega armastada - nii sünnibki igavikulisus arhitektuuris, mis pole ainult ruumiliste ideede kehastus aines, vaid vaimne olemine ruumis, lõppkokkuvõttes inimmeele üksinduses - tühjuses, kus me oma olemuses viibimegi.”

[Marta Grünvald · Rating 4 out of 5]

Muidu väga huvitav, tark, inspireeriv jne, aga Lapin kipub näägutama ja on endast veits liiga heal arvamusel.

[Keidi Kaasik · Rating 5 out of 5]

omaruum - inimese tõeline ja terviklik suhe ruumi, mis on sügavalt isiklik. see sisaldab mõistusega arusaadavale ja matemaatiliselt kirjeldatavale, kehaga mõõdetavale ruumile lisaks mälestuste ruumi, kujutelmade ruumi, ebateadlikku ruumi, arhetüüpset ruumi, virtuaalset ruumi, ihu ruumi, kasutatavat ruumi, hääle ruumi, kannatuste ruumi, vaimset ruumi ja veel muidki inimese võimalusi ruumi omada.

[Reijo Roos · Rating 4 out of 5]

Arhitektuur. Viimasel ajal on ruumikunstiraamatuid mulle rohkem kätte sattunud (vt nt "Pehme linn"). Tunnen, et lapsepõlves paartuhat tundi Minecrafti peale polnudki raisatud aeg.

Ma arvasin, et see on selline lihtne arhitekti käsiraamat, kus on igasuguseid algõpetusi ja baasteadmisi arhitektuurist. Seda see täitsa ei olnud, oli midagi veelgi paremat. Lapin alustab juba alguses rääkides tyhjusest, mis on kõige alus ja kõige lõpp. Vot see mulle meeldib - teada saada, kust arhitektuur yldse algab, saada aru, mida tähendab yldse arhitektiks olemine. Kogu raamat oli mõnusalt filosoofiline, kuid samas tõi Lapin ka konkreetseid näiteid nii Eestist kui välismaalt.

Mõned miinuspooled: toimetamine oli olematu, teos oli igasugu lolle kirjavigu täis. See häiris. Ja vahepeal oli tunda ka sellist stereotyypset "noored on hukas ja enne oli parem"-suhtumist. See väljendus moraatlisemises (arhitekt peab seda ja seda õppima! tänapäeval enam ei osata seda ja seda!) ja arvutiga tehtud arhitektuuri mahategemises. Lisaks pyhendas ta paar lõiku sellele, et ta arvab, et naised võivad ka arhitektid olla. Ma saan aru, et kunagi see ei olnudki enesestmõistetav, aga nooremale lugejale võib selline seletus äärmiselt piinlik olla. Vesi on märg, jah.

Aga muidu läks see teos väga korda. Ka Lapin rääkis sellest, et tulevikus hakkavad ja peakski hakkama maju ehitama väiksemas, inimlikumas mõõtkavas. Linnas max 4-5 korrust, aga eelistatavalt vähem. Rohkem rohelust, rohkem ajatust, vähem kiirmoodi.

Tõstkem eesti arhitektuur järgmisele tasemele ja mõelgem tulevikule! Lähen mängin Minecrafti.


*Lisaks: kyljendus ja kujundus oli väga kaunis. Kujutad ette, punane tekst! Ja seda oli ikka hea lugeda. Kujundaja Tiit Jürna on teinud head tööd.

[Mihkel · Rating 4 out of 5]

This was written in such a charming way, it’s like your grandpa is telling a story about architecture and life and then goes on some rants and shares life lessons