What do you think?
Rate this book
Tundekasvatus
Kuigi ma ei taha, et keegi mind otsima tuleks,
siis mingi pildi pean siiski andma.
Tokyo. Üks nuudlibaar või siis ramenirestoran –
kuidas võtta.
Kuskil kella 14 ajal, just siis, kui mul peaks
olema veerandtunnine paus, on üheks minu
ülesandeks viia üles proua Miyazakile tema
tee.
„Miyazaki-sama, teie tee.“
„Oi aitäh-aitäh, Tonisu-san. Sul... on nii
tõsine ilme täna, ja ära ütle jälle, et sul ongi
selline nägu, ma tean, et see ei ole tõsi.“
„Ah, ikka see küsimus: kuidas küll unustada
need eesti mälestused?“
„Ma teadsin kunagi üht meest, kes kogus 40
aastat marke, et need siis lõpuks lihtsalt ära
põletada.“
„Ma ei tea, kas see võrdlus praegu sobib, ma
pole ju midagi tahtlikult kogunud. Lihtsalt, tuli
kätte. Ja teate, terve elu olen olnud veendunud,
et ei ole seal mingit spetsiifilist eesti asja, kõik
taandub alati üldinimlikule tasandile,
aga siin ma nüüd olen...“
„Kui see mees oma margikogu ära põletas,
siis said sellest tekkinud tühjusest aru ka vaid
vähesed filateeliaentusiastid, ülejäänud
maailmale oli see suht ükstaskõik.“
„Nojah, eks need ole vist tõesti päris väiksed
mälestused. Väikesed-väikesed tunded.“
siis mingi pildi pean siiski andma.
Tokyo. Üks nuudlibaar või siis ramenirestoran –
kuidas võtta.
Kuskil kella 14 ajal, just siis, kui mul peaks
olema veerandtunnine paus, on üheks minu
ülesandeks viia üles proua Miyazakile tema
tee.
„Miyazaki-sama, teie tee.“
„Oi aitäh-aitäh, Tonisu-san. Sul... on nii
tõsine ilme täna, ja ära ütle jälle, et sul ongi
selline nägu, ma tean, et see ei ole tõsi.“
„Ah, ikka see küsimus: kuidas küll unustada
need eesti mälestused?“
„Ma teadsin kunagi üht meest, kes kogus 40
aastat marke, et need siis lõpuks lihtsalt ära
põletada.“
„Ma ei tea, kas see võrdlus praegu sobib, ma
pole ju midagi tahtlikult kogunud. Lihtsalt, tuli
kätte. Ja teate, terve elu olen olnud veendunud,
et ei ole seal mingit spetsiifilist eesti asja, kõik
taandub alati üldinimlikule tasandile,
aga siin ma nüüd olen...“
„Kui see mees oma margikogu ära põletas,
siis said sellest tekkinud tühjusest aru ka vaid
vähesed filateeliaentusiastid, ülejäänud
maailmale oli see suht ükstaskõik.“
„Nojah, eks need ole vist tõesti päris väiksed
mälestused. Väikesed-väikesed tunded.“
- GenresPoetry
93 pages, Paperback
Published February 1, 2020
3 people are currently reading
133 people want to read
About the author
Tõnis Vilu
18 books54 followersTõnis Vilu (1988) is a poet currently residing in Tartu, Estonia.
His poetry includes themes like mental health, individual growth and politics.
Two-time winner of the Gustav Suits poetry prize (with Kink psühholoogile (2016) and Kõik linnud valgusele (2022)) and the recipient of the Annual Literature Award of the Cultural Endowment of Estonia (with Tundekasvatus (2020)).
He also hosts a radio show about mental health (Katus on IDA radio: https://www.idaidaida.ee/shows/katus).
His poetry includes themes like mental health, individual growth and politics.
Two-time winner of the Gustav Suits poetry prize (with Kink psühholoogile (2016) and Kõik linnud valgusele (2022)) and the recipient of the Annual Literature Award of the Cultural Endowment of Estonia (with Tundekasvatus (2020)).
He also hosts a radio show about mental health (Katus on IDA radio: https://www.idaidaida.ee/shows/katus).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
February 17, 2025
17.02.2025
Iga natukese aja tagant võtan "Tundekasvatuse" riiulist välja ja sirvin seda. Enamasti siis, kui on natukene raske olla. Teraapiline kogemus.
"Sest ma tõesti tahan ikka üha paremini ja
paremini tunda. Mitte rohkem, vaid täpsemini,
peenemalt. Huvitavamalt." (lk 26)
---
27.07.2022
Lugesin õhtul enne magama jäämist ja öösel nägin unes, et Tõnis kutsus mu endale külla. Ma läksin, aga Tõnise asemel võttis mind vastu psühhiaater. Tõnis oli ta sinna kutsunud ja ise hoopiski minema läinud.
Vot selline tunne oli praegu "Tundekasvatust" lugeda.
Iga natukese aja tagant võtan "Tundekasvatuse" riiulist välja ja sirvin seda. Enamasti siis, kui on natukene raske olla. Teraapiline kogemus.
"Sest ma tõesti tahan ikka üha paremini ja
paremini tunda. Mitte rohkem, vaid täpsemini,
peenemalt. Huvitavamalt." (lk 26)
---
27.07.2022
Lugesin õhtul enne magama jäämist ja öösel nägin unes, et Tõnis kutsus mu endale külla. Ma läksin, aga Tõnise asemel võttis mind vastu psühhiaater. Tõnis oli ta sinna kutsunud ja ise hoopiski minema läinud.
Vot selline tunne oli praegu "Tundekasvatust" lugeda.
March 30, 2021
Minu lemmikosa raamatust olid viimased 15 lehekülge. Siis jõudis päriselt kohale, mida autor öelda tahab. Ülejäänud 70 leheküljega juhatati mind ainult sisse, tehti tuuri ümbruskonnas. Ei saa öelda, et poleks olnud huvitav. See huvitavus on võrreldav lugemiskogemusega, mille võib saada täiesti suvalise inimese päevikukatkendite lugemisest. Päevikuid on muidugi väga erinevaid, aga kujutame näitetarvis endale ette, et tegemist on päevik-märkmikuga, mis kannab endas korraga unenäopäeviku, konspektivihiku ja mälestusteraamatu rolli, kust ei puudu ka juhuslikud märkmed päevakajalistest sündmustest, arstilt saadud soovitustest ega lemmiklugude arvustustest. Ahaa, ja sissekannete kuupäevad on aetud sassi; lehti kinnihoidnud klamber on kuhugi kadunud.
Teatud mõttes on selline märkmik nagu väikene aare. Võiks huvi pärast lugemiseks tuttavatelt isiklikke märkmikke küsida küll, aga miks on see just Tõnis Vilu, mitte keegi teine, kes küsimise peale "Tundekasvatuse" ulatab? Sest Tõnis Vilu oskab üllatada. Jeesus isa kingitud ikoonilt või "munnivõileiba" telliv eestlane ei ole kumbki igapäevane külaline meie eludes, ent oleme neid (või vähemalt nende arhetüüpe) oma unenägudes kohanud mitmeid kordi. Sealt Tõnis tulebki - unenägudest, ja sinna igatsebki - igavesse unenäomaailma.
***
Üks jama selle uuema kirjandusega on. See on see, et kui tekstist on läbi aimata, et sõnad on kirjutatud ja välja mõeldud klaviatuuril, siis kahaneb lugemishuvi drastiliselt. Mitte et klaviatuuri kohal ei tohiks mõelda, pigem ei peaks lihtsalt lugejal tekkima tühjalt kohalt sellekohaseid mõtteid. Tehnilise anomaalia ootamatu sissetung takistab haarata luuletuse sisu ja seda mõtestada, sest mõttesse tungib luuletuse sisukujutise asemel hoopis pilt arvuti kohal küürutavast luuletajast.
Luuletus on lugejale midagi sellist, mida pole häbi ümber kirjutada, pähe õppida, mantrana korrata, tsiteerida või mõnel muul moel endaga kaasas kanda. Kui lugeja saab aga luuletust lugedes aru, et see on kirjutatud klaviatuuril, tunneb ta end nagu pisut petetuna. Tekib tunne, nagu oleks kirjanik pidanud liiga vähe pingutama. Millele vastukaaluks peaks siis lugeja vaevama ennast eelpool mainitud luulemõtestamisvahenditega? See on olukord, kus sõna kaotab jõu ja oluliseks saab ainult mõte. Aga sõna on vist üks olulisimaid luuletunnuseid üldse.
Tõnis Vilul ei puudu kummitama jäävaid fraase. Pikaleveninud hommik tükeldab aju laiali. Või siis Avatud käärides laua peal on kõrvulukustav valu. Need on ilmutuslike sugemetega sõnad, mis on luuletajani ise mõnest uksest või aknast raske päevatöö või hilise jalutuskäigu tulemusel tulnud. Selliseid sõnu ei saagi (ega tohigi!) enam ära ajada. Need tuleb üles kirjutada kasvõi nutitelefoni Notes'idesse, olgu see kui tahes piinlik, sest sõnad on end ilmutanud ja üles tuleb nad võtta. Ei. Tõnis Vilu andekate fraaside üle uuema luulekirjanduse maastikul peame olema tänulikud. Aga klaviatuurtehniline ahistatus pole endiselt kuhugi kadunud. See on olemas enamasti seletusfunktsiooniga pikkades salmides, mille eesmärk on kahe ilmutusliku mõtte sidumine, et sünniks terviklik luuletus. Jätsin ravimid päevapealt maha, algul kartsin / väga, ja natuke aega oli imelik olla, aga / see lahenes lõpuks (vähemalt senimaani), eriti / uue töökoha leidmisega.
Teatud mõttes on selline märkmik nagu väikene aare. Võiks huvi pärast lugemiseks tuttavatelt isiklikke märkmikke küsida küll, aga miks on see just Tõnis Vilu, mitte keegi teine, kes küsimise peale "Tundekasvatuse" ulatab? Sest Tõnis Vilu oskab üllatada. Jeesus isa kingitud ikoonilt või "munnivõileiba" telliv eestlane ei ole kumbki igapäevane külaline meie eludes, ent oleme neid (või vähemalt nende arhetüüpe) oma unenägudes kohanud mitmeid kordi. Sealt Tõnis tulebki - unenägudest, ja sinna igatsebki - igavesse unenäomaailma.
***
Üks jama selle uuema kirjandusega on. See on see, et kui tekstist on läbi aimata, et sõnad on kirjutatud ja välja mõeldud klaviatuuril, siis kahaneb lugemishuvi drastiliselt. Mitte et klaviatuuri kohal ei tohiks mõelda, pigem ei peaks lihtsalt lugejal tekkima tühjalt kohalt sellekohaseid mõtteid. Tehnilise anomaalia ootamatu sissetung takistab haarata luuletuse sisu ja seda mõtestada, sest mõttesse tungib luuletuse sisukujutise asemel hoopis pilt arvuti kohal küürutavast luuletajast.
Luuletus on lugejale midagi sellist, mida pole häbi ümber kirjutada, pähe õppida, mantrana korrata, tsiteerida või mõnel muul moel endaga kaasas kanda. Kui lugeja saab aga luuletust lugedes aru, et see on kirjutatud klaviatuuril, tunneb ta end nagu pisut petetuna. Tekib tunne, nagu oleks kirjanik pidanud liiga vähe pingutama. Millele vastukaaluks peaks siis lugeja vaevama ennast eelpool mainitud luulemõtestamisvahenditega? See on olukord, kus sõna kaotab jõu ja oluliseks saab ainult mõte. Aga sõna on vist üks olulisimaid luuletunnuseid üldse.
Tõnis Vilul ei puudu kummitama jäävaid fraase. Pikaleveninud hommik tükeldab aju laiali. Või siis Avatud käärides laua peal on kõrvulukustav valu. Need on ilmutuslike sugemetega sõnad, mis on luuletajani ise mõnest uksest või aknast raske päevatöö või hilise jalutuskäigu tulemusel tulnud. Selliseid sõnu ei saagi (ega tohigi!) enam ära ajada. Need tuleb üles kirjutada kasvõi nutitelefoni Notes'idesse, olgu see kui tahes piinlik, sest sõnad on end ilmutanud ja üles tuleb nad võtta. Ei. Tõnis Vilu andekate fraaside üle uuema luulekirjanduse maastikul peame olema tänulikud. Aga klaviatuurtehniline ahistatus pole endiselt kuhugi kadunud. See on olemas enamasti seletusfunktsiooniga pikkades salmides, mille eesmärk on kahe ilmutusliku mõtte sidumine, et sünniks terviklik luuletus. Jätsin ravimid päevapealt maha, algul kartsin / väga, ja natuke aega oli imelik olla, aga / see lahenes lõpuks (vähemalt senimaani), eriti / uue töökoha leidmisega.
August 28, 2021
Napisõnalist (aga mitte üheski dimensioonis napimõttelist) kirjandusteost on alati natuke keeruline arvustada. Tunnen, nagu võtaksin sellelt oma mulaga mingi pühalikkuse. See on nagu plaksutaksin pärast hümni või naeraksin matustel. Seega loetlen hetki ja asju, mis tekitavad minus sarnase tunde nagu see kogu: puhas lumi, soe oktoobrihommik, kasesalu loojangul, pastelsed toonid, klaaside kõlin pärast toosti, magus männilõhn, libe parkett, väike koer,
vana tiik, konn hüppab, vee hääl
ja
elu heli.
vana tiik, konn hüppab, vee hääl
ja
elu heli.
April 29, 2021
Ma ei tea, mida täpsemat siia kirjutada. Alati on veider, kui tead, et inimesed ju näevad,
aga see on tõesti hea.
aga see on tõesti hea.
Read
February 20, 2021vot seda slowthai tsitaati ma nüüd küll ei osanud oodata
January 3, 2021
Ma olen Tõnisest vaimustused - loen teost kindlasti veel korduvalt läbi.
Esimesel lugemisel jäi kõik kohati uduseks, mingid hetked venisid, mingid hetked võtsid mõtlema (aga mitte kui "oh!" vaid pigem "hmm" laadis), osad mõtted ajasid tervikpildi (teosest) segamini, teised jälle kinnitasid, et tegelikult olen ikka üpris vaimustuses.
Ja olengi. Lihtsalt... veel ei saanud aru ja
eriti huvitav oli endalt aeg-ajalt küsida, kui mina kirjutaks, siis kas ma oskaks/ julgeks/ suudaks/ tahaks/ arvaks heaks nõnda kirjutada?
Õnnepalu süvaanalüüsi kõrvale ilus, mesine gurmee!
Esimesel lugemisel jäi kõik kohati uduseks, mingid hetked venisid, mingid hetked võtsid mõtlema (aga mitte kui "oh!" vaid pigem "hmm" laadis), osad mõtted ajasid tervikpildi (teosest) segamini, teised jälle kinnitasid, et tegelikult olen ikka üpris vaimustuses.
Ja olengi. Lihtsalt... veel ei saanud aru ja
eriti huvitav oli endalt aeg-ajalt küsida, kui mina kirjutaks, siis kas ma oskaks/ julgeks/ suudaks/ tahaks/ arvaks heaks nõnda kirjutada?
Õnnepalu süvaanalüüsi kõrvale ilus, mesine gurmee!
August 27, 2021
Vilu luulekogu tuletab meelde, miks ma üldse luulet loen (lühidalt: omaenda ängistava eksistentsiga toimetulekuks).
Mõned nopped:
"Eluperioodid vahelduvad nagu erinevad keeled
ja iga kord olen uues keeles näljane"
*
"Kui ma ükspäev päriselt, tõesti aru saan, et
olen siiamaani hakkama saanud ainult ja ainult
(ei enamat!) selle pärast, et siiamaani hakkama
saada, kas
ma olen siis lõpuks hea inimene?"
*
"Indiviidi positsioon ühiskonnas on katki, aga
oleks siis teada, mis on see positsioon ja mis
täpsemalt on katki.
Üks positsioneering on selge: isa-poeg Helmed
on munnid."
Mõned nopped:
"Eluperioodid vahelduvad nagu erinevad keeled
ja iga kord olen uues keeles näljane"
*
"Kui ma ükspäev päriselt, tõesti aru saan, et
olen siiamaani hakkama saanud ainult ja ainult
(ei enamat!) selle pärast, et siiamaani hakkama
saada, kas
ma olen siis lõpuks hea inimene?"
*
"Indiviidi positsioon ühiskonnas on katki, aga
oleks siis teada, mis on see positsioon ja mis
täpsemalt on katki.
Üks positsioneering on selge: isa-poeg Helmed
on munnid."
April 11, 2025
Ekslik on mõelda, et mõtete äramõtlemine on
mõtete ära mõtlemine.
mõtete ära mõtlemine.
September 21, 2021
Tahtsin panna kolm tärni. Aga "Tundekasvatuse" järelkaja on nii tugev, et viis tärni tulevad täis. Selle luulekogu lugemine on justkui üritaks Vilu ennast rinnakorvi pidi lahti rebida nii et kogu tema füüsiline sisemus aeglaselt välja voolaks, ainult et siis kui ta on suutnud end lõplikult lahti kangutada, selgub, et tegelikult rebis ta lahti minu rinnakorvi ja see on minu sisemus, mis põrandale valgub.
May 27, 2025
,,Mõned aastad tagasi isa juubelil jõin ennast tooliks. Tunne oli nii nurgeline, et ma olin selles täiesti kindel."
August 15, 2021
Traditsioonilise luulekogu ülesehitusest drastiliselt erinev koosseis luuletustest, mis on kõik omavahel seotud. Iga lehekülg annab tajutava panuse eneseks saamise loosse.
January 17, 2022
Enamik lehekülgi: see ebamäärane vastikus, mis pärast räpakat ihahoogu kasutatud kondoomi näol kummitama jääb
(ehk (liig?)filosoofiline mõtteviis, mis mulle 10 aasta tagusest ajast omane, kuid nüüd vaid (elu)kauge ja depressiivse faasina mälestuste tagatubades alles)
Viimased leheküljed: vabanemine
(ehk kaela ümber silmusena kägistavast koormusest lahti laskmine ja elu vastuvõtmine lihtsama ja kaunimana)
(ehk (liig?)filosoofiline mõtteviis, mis mulle 10 aasta tagusest ajast omane, kuid nüüd vaid (elu)kauge ja depressiivse faasina mälestuste tagatubades alles)
Viimased leheküljed: vabanemine
(ehk kaela ümber silmusena kägistavast koormusest lahti laskmine ja elu vastuvõtmine lihtsama ja kaunimana)
August 25, 2023
Eesti Pessoa
December 29, 2025
tabamatu vilu
- või on ta hoopis vaataja silmades?
väga tihke kraam. ei saa öelda, et ta minuga midagi ei teeks. mõistuse ajab krussi. nagu oleks tagasi filosoofia teisel kursusel, lihtsalt natuke rohkem on õhku ridade vahel. natuke rohkem vajutab enterit. natuke rohkem poeetiline. kuskilt lugesin eile, et läbikukkunud filosoofid hakkavad kirjanikeks. või on see teistpidi? midagi siin kindlasti on, aga ma ei saa öelda, et ma sellele kohe pihta saaks. vahepeal saan ja siis järgmisel hetkel vaataks nagu esimest korda. see on ikka see tihkus. nagu Raymond Carveri lühijutud. tundub, et mis see siis ära ei ole, saan aru küll ja aega ka eriti ei võta, aga tegelt igas reas on terved maailmad tundmist. ja nende tunnete ümber kavalat kunstilist keerutamist. võiks veel öelda petlikult lihtne lugemine? algab niimoodi tagasihoidlikult-arusaadavalt, nuudlibaar Jaapanis, vestlus kohaliku prouaga ja järgmisel hetkel lakub keegi lapsepõlves valimiste õhtul salaseltsi tagatoas valgetelt seintelt pähkleid matsutava suure halli koera silme all lillat mustikamoosi. ja siis, tere Jüri Ratas ja Umberto Eco. jah, tõesti, mida vittu? sürreaalne it is. (seda, et päike tõbras on, teavad muidugi kõik, eriti eestlased.) ja siis järsku hakkab lajatama.. täielikku kulda... aga niimoodi ootamatult, kõigepealt kavaldades mingi suva small-talkiga nagu räägikski laua ääres juttu kellegagi, kes siis ühtäkki kukub transsi ja lõikab ühe lause või kujundiga läbi kõigist olemise kihtidest. aga mõistus seda ära ei haara.. kas see siis üldse juhtus? järele jääb vaid vee lõhn.. ja koherentne vaikus... ju siis mingi mõte sel ikkagi oli.
- või on ta hoopis vaataja silmades?
väga tihke kraam. ei saa öelda, et ta minuga midagi ei teeks. mõistuse ajab krussi. nagu oleks tagasi filosoofia teisel kursusel, lihtsalt natuke rohkem on õhku ridade vahel. natuke rohkem vajutab enterit. natuke rohkem poeetiline. kuskilt lugesin eile, et läbikukkunud filosoofid hakkavad kirjanikeks. või on see teistpidi? midagi siin kindlasti on, aga ma ei saa öelda, et ma sellele kohe pihta saaks. vahepeal saan ja siis järgmisel hetkel vaataks nagu esimest korda. see on ikka see tihkus. nagu Raymond Carveri lühijutud. tundub, et mis see siis ära ei ole, saan aru küll ja aega ka eriti ei võta, aga tegelt igas reas on terved maailmad tundmist. ja nende tunnete ümber kavalat kunstilist keerutamist. võiks veel öelda petlikult lihtne lugemine? algab niimoodi tagasihoidlikult-arusaadavalt, nuudlibaar Jaapanis, vestlus kohaliku prouaga ja järgmisel hetkel lakub keegi lapsepõlves valimiste õhtul salaseltsi tagatoas valgetelt seintelt pähkleid matsutava suure halli koera silme all lillat mustikamoosi. ja siis, tere Jüri Ratas ja Umberto Eco. jah, tõesti, mida vittu? sürreaalne it is. (seda, et päike tõbras on, teavad muidugi kõik, eriti eestlased.) ja siis järsku hakkab lajatama.. täielikku kulda... aga niimoodi ootamatult, kõigepealt kavaldades mingi suva small-talkiga nagu räägikski laua ääres juttu kellegagi, kes siis ühtäkki kukub transsi ja lõikab ühe lause või kujundiga läbi kõigist olemise kihtidest. aga mõistus seda ära ei haara.. kas see siis üldse juhtus? järele jääb vaid vee lõhn.. ja koherentne vaikus... ju siis mingi mõte sel ikkagi oli.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews