Anni Manninen on pikkuvanha tytöntypykkä, joka tarkastelee maailmaa kriittisesti. Satumaailma ja reaalimaailma kulkevat teoksessa yhdessä. Anni Manninen kuvittelee omaavansa noidan kykyjä. Mielikuvitusmaailma saa yhä enemmän valtaa ulkoisten olojen puristuksessa, ja mielikuvituksiinsa uponneen pikkutytön maailma on suistua radaltaan, kun pitkään kateissa ollut isä palaa vankilareissultaan ja aikoo sitten jättää perheen kokonaan.
keskkonnakaitse; üksikvanemlus; mahhinatsioonid üüriturul; tigedad klatšimutid; isa metsas, saba seljas; püha ja puutumatu eraomand; kõik tüdrukud ei pea mehele minema; tüdrukud oskavad ka lüüa; “sa oled minu jaoks liiga hea”; õnnelik lõpp
Anni arvates oli igas rändlinnus mõne inimese hing. Sügisel tuleb neil sellepärast kiiresti lõunamaale lennata, et hinged siin ära ei külmuks Inimesed peavad aga kogu talve Kasarmumäe puumaja külmades tubades lõdisema. Oi, kuidas Anni talve vihkas! Ta oli loomult suve laps. Ta hakkas toibuma alles talve lõpul — lihavõtteööl, oodates kannatamatult, et nõiad tuleksid ja pühendaksid teda oma saladustesse. (lk 10)
“Unes võib järv olla kristallveega,” ütles Muttiska. “Päeval on seal soovesi. See on suur samblasoo, kus pesitseb luik ja põder otsib endale eluaset… Oi, kui palju on maailmas tegemist! Kujuta ette suuri järvi ja jõgesid, mis voolavad läbi maa. Mõtle suurte soode peale! Kuidas me need päästame? Me peaksime leidma sõnad, mis aitaksid Looduseema päästa. Need sõnad võib saada ainult Looduseema enda käest, ütlevad vanemad ja targemad. Aga Looduseema on väga sügaval.” (lk 78-79)