Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid

by Rein Raud (Compiler), Aet Annist, Martin Ehala

Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas “naiselikkus” ja “mehelikkus” on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad?

Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses.
— Marek Tamm, ajaloolane

Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see “objektiivne reaalsus”, mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate.
— Mihhail Lotman, kultuurisemiootik

136 pages, Paperback

Published October 1, 2019

About the author

Rein Raud was born in 1961 as the son of Eno Raud and Aino Pervik, both authors of popular books for children as well as novels and poetry. He graduated from St.Petersburg University (Japanese Studies, 1985) and defended his doctorate in the University of Helsinki (Literary Theory, 1994). In addition to novels, stories, poetry collections and essays, he is the author of numeorous academic publications in the areas of cultural theory and especially classical Japanese literature and philosophy, as well as a number of translations, mainly from Japanese into Estonian.

Reviews

[Paul Raud · Rating 4 out of 5]

Mingis mõttes olin ma seda raamatut lugema asudes võrdlemisi skeptiline. Ühelt poolt seetõttu, et kogumik näis koondavat vaid juba ajakirjanduses ilmunut ning sestap mõjus võib-olla lausa alatu püüdena paarist väiksest artiklist viimast välja pigistada, ja teisalt sellepärast, et ajakirjanduses ilmuv näib olevat üha vähem päriselt lugemist väärt. Seda suurem oli minu üllatus, kui neid artikleid kohati lausa nautisin ning tabasin end analüüsivat ja mõtlevat rohkemast, kui mõnd meedias ilumunud artiklit lugedes.

Kummalisel kombel ongi antud kogumiku peamine tugevus nimelt see, et (arvamus)ajakirjandus on pandud kaante vahele. Esiteks pean tunnistama, et tegelikult ei viitsinuks ma noidsamu artikleid kuskilt vastavatelt meediasaitidelt otsima hakata. Õigupoolest ei teinud ma seda ju ka juba 2018. aastal, kui vastav diskussioon päriselt aset leidis (ehkki tollal olnuksin iseenesest samuti huvitatud) ning ega ei teeks ilmselt praegugi. Muuhulgas leidub kogumikus suurepärane artikkel Aet Annistilt ja ülevaatlik mõlgutus Mikko Lagerspetzilt, mis pole kumbki varem ilmunud, kuid on kindlasti lugemist väärt. Ka Tõnu Viigi tekst Eesti kultuuri mõistest, mis põhineb 2012. aastal avaldatud esseel, on huvitav lisandus, kuid jääb samas teistele kirjutistele justkui veidi võõraks.

Teiseks (ja see on vaat et kõige olulisem!) omandavad need artiklid kaante vahel sootuks teistsuguse kõla ja tähenduse. Labasus, pahatahtlikud tõlgendused, seosetu või niisama asjatundmatu jutt, mis ajakirjandusest tüdimuseni tuttavad on, mõjuvad niimoodi raamatulehekülgedel kordades valusamalt ja tõelisemalt. Kui muidu võib Lauri Vahtre "poliitkorrektsuse sõdalaste" ja "feministlik-sotsialistlike fuuriate", Peeter Espaku "vasakfundamentalistide" ning Maarja Vaino hämara "eliidi" üle muiata, siis siin tuleb sellega tahes-tahtmata tõtt vaadata.

Lõppkokkuvõttes koondabki "Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid" üht võrdlemisi trööstitut ajakirjanduslikku tulevahetust, kus üks pool on hämmastavalt võhiklik, mängides siis kas lihtsalt rumalat või võideldes kurbnaljakate õlgmehikestega - tragikoomiline tipp on siinkohal Mihkel Kunnuse lunastajalik kirjatükk, kus autor püüab lugejat veenda selles, et tegelikult teavad viimased arvamusliidrid suurepäraselt, millest nad kirjutavad ning kõik teised mängivad lihtsalt lolli või on liiga asjakohased vms. (Kunnusele omaselt vihjab paljut, kuid ei ütle mitte midagi) - ning teist poolt ei võeta hoolimata selgest ja üllatavalt viisakast argumentatsioonist kordagi kuulda.

Iseäranis naljakas on kogumik see-eest siis, kui lugejal on esmajärjekorras läbi võetud Bergeri & Luckmanni Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus, mis on kindlasti äärmiselt huvitav ja vajalik lugemine ning õpetab sotsiaalse konstruktivismi kui sellise kohta sama palju, kui käesolev raamat Eesti kaasaegsete arvamusliidrite kohta.