Meoma ümisevad tuuled

by Berit Petolai

Pilved venivad pikaks ja Meoma kumiseb.
Kuskil võetakse metsa.
Oktoober hakkab ära minema. Jälle üks oktoober.
Täna on kuninglike mulla alt tulemiste ja argiste udude sügisõhtu.
Pärnavõres sibelevad esimesed külmad tähed.
Või on need hõbekogre soomused, keda ühel kuumal juulikuu
varahommikul sellesama puu all rappisin.
See juulihommik tundub nüüd, juba krõbekõvade
mutimullahunnikute ja külmavõetud saialilledega (ka nemad!)
sügisest vaadatuna tõelise ulmana.
Kas see oligi üldse päriselt. Või kelle soomused need on.
Kas kogre või minu enda vana, suvine ja sillerdav kest.

80 pages, Paperback

Published January 1, 2019

Reviews

[Mareta Pedak · Rating 5 out of 5]

Tegin selle raamatu lahti, jäin jalapealt seisma keset tuba ja peaaegu et ei liigutanudki enne, kui jõudsin lõppu. "Ühe hingetõmbega läbi lugemine" sai täiesti uue tähenduse.

[melani · Rating 5 out of 5]

"Kui ma kunagi ära kaon,
siis lubage mul kaduda just sellesse hetke."

[Diana · Rating 4 out of 5]

Väega luule. Ikka selline, mida lugedes oled kohal - sealsamas huntidega öösel vanamehi jahtimas või metsavälul violetses põdrakanepiunes iseennast otsimas.

[Heda · Rating 5 out of 5]

Milline õrn, hinge kosutav luule, mis toob nii selgelt meelde lapsepõlve maakodu hääled, lõhnad, maitsed ja mälupildid! Iga luuletust lugedes noogutasin mõttes kaasa: jaa, sõstrad sirinal peost plekktopsi kukkumas, jaa, vaarema tikitud linikute lõhn, jaa, vanade õunapuude kadumise kurbus.
Kui saaks, annaks hindeks 15. Aitäh, Berit Petolai!