Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist.
Sandra Heidovi (snd 1976) sulest on varem ilmunud jutustus „Ema, kes armastas kaua magada”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.
Jutukogumik, mis sobib lugemiseks algklassiõpilastele ja ettelugemiseks noorematele. Kuigi lood räägivad igapäevastest asjadest, on neis parajalt humoorikust, nii et on mõnus lugeda. Naljakaid olukordi ei juhtu vaid lastega, aga ka lapsevanematega, nt isa läheb lastevanemate koosolekule, aga satub hoopis paralleelklassi koosolekule, või isa läheb lapsega ujulasse ja vastu oma tahtmist saab tast hai, sest ta on ju ärihai. :)
Siin raamatus oli mitmeid igapäevaseid ja üpris tõenäoliselt ette tulla võivaid seiku, aga veidikese ka omapärase nüansiga. Igas neist väike muigama panev vimka sees ja lemmikuid tekkis päris mitu. Vahva oli haikala lugu, üpris isadelik koosolekul käik, meie kõige lemmikumaks sai aga Ferrari oma =) Päris kahju oli aga, et jäätisesöömisega nii läks. Oh neid pabistajaid emasid küll...
Aga soovitame, lapsele ka väga meeldis, luges seekord ise.
Lühijutukeste kogumik, mis on hea lapsele ettelugemiseks näiteks unejutuks. Kõikvõimalikud juhtumised, mis samal ajal on heas mõttes väga igapäevaelulised.
Lasteraamatud mulle tavaliselt meeldivad, kuid see raamat läks küll minust natuke mööda. Paar päeva pärast lugemist oli raske meenutada, mis lood seal siis täpsemalt olid üldse. Ninjatilgad ja jäätiselugu (tõenäoliselt kaanepildi tõttu) olid esimesed, mille kuskilt mälu tagasopist välja kiskusin. Ei ütle, et halb oleks, lihtsalt üllatus endale, et sedakorda ma lasteraamatut ei nautinud.
Kiire lugemine, mis sobiks igale koolieelikule ja esimeste klasside õpilastele. Raamatus oli mitu suhteliselt igapäevast lugu, mistõttu minust läksid need veidike mööda. Mulle meeldis väga lugu ninjatilkadest, kus üritati last veenda ninatilkadega leppima.