"Ühe Tartu kortermaja trepikojast leitakse noore naise surnukeha. Juhtumit asuvad lahendama samas majas elav ambitsioonikas kriminaaluurija Martti Aulis ja tema kolleeg Hando Oras. Pealtnäha lihtne mõrvalugu toob kaasa keerukaid mõistatusi: tapetud naist ei tundnud õieti keegi ning tema pereliikmed on jäljetult kadunud. Kuriteopaigal nähakse uitamas salapärast daami, kes kannab mõrvatud naise kõrvarõngaid. Uurimisse sekkub populaarne juutuuber, kelle arvates eirab politsei ilmselgeid fakte, lastes mõrvaril uusi kuritegusid sepitseda. Müsteerium võtab üha uusi pöördeid ning korraga satuvad kõik asjaosalised silmitsi oma suurimate luupainajatega.
“Ta tuleb läbi seina” on psühholoogiline põnevik, mis pakub lugejale rohkelt närvikõdi. Varem on samas sarjas ilmunud mitme auhinnaga pärjatud “Seal, kus näkid laulavad” (2016) ja “Kuradil on lapse nägu” (2017).
Ühe Tartu kortermaja trepikojast leitakse noore naise surnukeha. Juhtumit asuvad lahendama samas majas elav ambitsioonikas kriminaaluurija Martti Aulis ja tema kolleeg Hando Oras.
Täiesti loetav krimi. See on mu isiklik teema, et inglise keeles on krimi nauditavam. Aga põnevust oli, uurimist oli. Teemade kompott oli ka päris korralik. Ebamoraalsus (kiidan autorit, et ta nii ebameeldiva uurija ning mõned tegelased veel kokku kirjutas), narko, abielurikkumine, lahkuminek, suunamudimine. Aga pinge pidas lõpuni vastu ja vahelduseks eesti krimi.
“Ta tuleb läbi seina” peamine tegevus toimub Tartus, kus ühe kortermaja liftist leitakse noore naise surnukeha. Asja hakkab uurima politseinike duo, kellest üks (noorem ja kuumaverelisem) elab juhuslikult samas majas. Omamoodi detektiiviks hakkab ka majanaabrist juutuuber. Siis sureb juutuuberi parim sõbranna, kes töötab unekliinikus ja asi läheb järjest segasemaks.
Siin on ühes kompotis abielurikkumine, ebamoraalne tööeetika, kinnimajas istuv psühhiaater, narkootikumid, sassis peresuhted ja natuke viirastuslikud mõrvad. Eraldi võttes on need ju päris head komponendid, aga minu jaoks oli neid siia liigselt kokku surutud ja see ei toiminud minu jaoks. Teiseks suureks hädaks olid nimed - kas oli tegelasi liiga palju või siis ei jäänud need mulle lihtsalt meelde 🤷🏻♀️ igaljuhul olin korduvalt hädas, sest ma lihtsalt ei suutnud aru saada, kellest jutt parasjagu on, ja siit omakorda võib tuleneda asjaolu, et mitmed küsimused jäid lõpuks vastuseta ja segadust oli palju.
🔸 Dialoogid kipuvad pea kõiki tegelasi sarnaseks muutma. Arhailine noorte kõnepruuk. Kekutamist dialoogis palju mingil põhjusel, aga ka ilmekaid kõnekujundeid. Mõned vanasõnalaadsed moraalilugemised dialoogis jäid üpris kummaliselt kõlama: nagu loeksin Jaapani rändmunga pajatusi. Seda eriti Hando ja Ülo vestluses. 🔸 Jutustaja keel on äärmiselt värvikas või isegi pilkav, mis oma tooniga muudab kõik natuke naeruväärseks. 🔸 Kurb, et ma konjakit ei joo, sest "Konna-Jaak" on legendaarne. Kui ma midagi tahaks siit raamatust teistesse kaasa võtta, siis igasse neist kuluks ära üks Gunta.
Ma tõttöelda ei osanud esmapilgul sellest suurt midagi oodata, sest emakeelsete krimkadega ongi tihtilugu see hit or miss teema ja nende kõla ning olustik on hoopis teine kui välikirjanduse oma, aga ma pean ikkagi täheldama, et olen siiski positiivselt üllatunud. Lugu oli võrdlemisi põnev, hoidis mind tagajalgadel kui vaja ja lõppkokkuvõttes mulle ikka meeldis, mis siit välja kujunes. Oli igati mõnus ja vaheldusrikas lugemine selleks korraks.
Kindlasti soovitan sullegi, kui otsid midagi kodumaist. :))