Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud.
Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid.
Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.
„Sinu käes on raamat, milles ma räägin sulle oma loo. Jah, kohati on see kurb ja raske, aga ma tulin ohvrirollist välja, õppisin ennast armastama ja hakkasin oma unistuste elu poole liikuma. Ma usun, et minu kogemused on olnud karmid just sellepärast, et mul on julgust nendest rääkida. Ja ma usun siiralt, et minu teekond annab teistelegi lootust. KÕIK ON VÕIMALIK, kui sa ainult haarad juhirolli ja unistad nii suurelt, et natukene on suisa piinlik!“
Selliste raamatutega on alati tunne, et ei tahaks midagi kritiseerida. Tunnen nagu kritiseeriksin inimese teekonda ja seda, millega ta on pidanud toime tulema. Lugu ise oli inspireeriv ja super, et Liis selle kirja pani. Lihtsalt lõpus vajus kuidagi minu jaoks ära, või vähemalt ei kõnetanud nii palju kui alguses. Ma ei kahtlegi, et on noori (ja täiskasvanuid), kes ennast Liisi kogetuga samastavad ning loodetavasti saavad jõudu ja inspiratsiooni, et ka elu raskematest hetkedest end läbi pressida.
Jesus Christ, kuidas sel tüdrukul on teiste arvamus terve elu kinnisideeks olnud. Ma jagaksin raamatu kaheks: kõigepealt oli osa, kus ta kuulis hääli, hääli, mis ütlesid et ta on kole ja paks. Ta tundis, et teda jõllitati. Teine osa on see "iseenda leidmine", kus ta sai kaalus korralikult alla ja muutus lahedaks. Sai hängida Kelly Sildaruga ja nii edasi.
Ma arvan üldiselt, et Liis pole mitte lihtsalt äärmiselt ebakindel, vaid ta on hästi funktsioneeriv skisofreenik, kes kuuleb hääli, hääli, mis ütlevad tema kohta igast asju. Ma olen praegu sama paks, kui tema oli, ja ei kuule midagi ega näe et keegi jõllitaks. Enesehaletsuse ja depressiooni osa on ainus, mis minuga haakus sellest raamatust. Ta nägi, et ta meeldis inimestele sisemiselt, kuid mitte välimiselt. Juba probleem oleks siis, kui asjad oleks vastupidi :D Mina sellest kinnisideelikust peenikeseks saamise teemast aru ei saa, keegi pidi tema peas talle ikka väga halvasti ütlema, et kogu see protsess käivitus.
Kiire ja kaasahaarav lugemine, suur respekt autorile oma valusalt ausa sisu eest ja selle nii siiralt jagamise eest! Tore oli lugeda, et kui ta sai ise aru, et kõik ei ole korras, siis ta otsis ka vaimset abi ja ei jätnud asju juhuse hooleks. Vinge, kui suurelt ta mõtleb ja ootan huviga, mis ta edasi teeb!
Raamatu lugemiseks kulus täpselt 2.5h, kiire lugemine. Liisu teekond on olnud konarlik ja mul on hea meel, et raskem periood on tal nüüd seljataga. Võitlus iseendaga ei ole mulle võõras, st oli mitmeid samastumismomente. Sain raamatust ühe olulise mõttekillu, milles üritan nüüd ka ise lähiajal selgusele jõuda.
Kolm tärni, sest raamat polnud kuigi sisutihe. Teemad läksid linnulennul ja suuremat süvenemist ei tulnud. Ei saanud raamatusse korralikult sissegi elada, kui see juba läbi sai. Lugu ise on inspireeriv ja Liis tubli.
Olin raamatut palju sotsiaalmeedias näinud ja ka pikalt Liisi jälginud ning seepärast raamatu ka kätte võtsin. Raamatu esimene pool oli minu jaoks veidi konarlik ning pidevalt ootasin rohkem sügavust ja diskussiooni. Lugu liikus nii kiiresti edasi, et kohati ei olnud ka aega, et täpsemalt süveneda. Raamatu teine pool meeldis mulle see eest rohkem. Oli südantsoojendav lugeda Liisi lugu ja tulemusi. Raamat pani mind kindlasti rohkem mõtlema enesearmastamisele. Sellegipoolest oli raamat minu jaoks liiga lihtsakoeline ning ootasin enamat.
Lugu oli motiveeriv ja ilmselt on selliseid noori tänapäeval üsna palju, kel sarnane taust ja kelle jaoks neiu eeskujuks on, aga raamat ise oli kuidagi natuke liiga lihtsakoeline. Saan aru, et elu esimene raamat autori poolt, aga sõnakasutus ja lauseehitus oleks võinud paremad olla. Hinnang pole antud inimesele, vaid teosele.
Ilusalt ja valusalt aus ühe hommiku lugemine. Usun, et madalseisudest ja nendest väljaronimistest peaks meie ühiskonnas veelgi rohkem rääkida, et me ei tunneks, et me oma muredega üksi oleme. Suur kiitus autorile, et ta end nii suurel määral avanud on, et ta ei karda olla tema ise!
Kärme ja tempokas lugemine. Üks poolkogemata öeldud lause võib palju muuta. Iseendaga ongi vahest jube raske läbi saada, ei ole oluline, mida teised sulle räägivad. Oma deemonitega tuleb hästi läbi saada :)
“Ainus, kes peab minusse uskuma, olen mina ise. Ainus, kelle arvamus loeb, olen mina ise. Ainus, kes elab nende unistuste ja emotsioonidega, olen mina, ja minu lesanne on teha end õnnelikuks.”
Ühelt poolt ääretult kurvaks tegev, teisalt tohutult motiveeriv ja inspireeriv. Hingelt ilusa inimese kohati väga valusa teekonna lugu. Kerge lugemine, seda küll aga ainult selles mõttes, et Liis kirjutab mõnusalt ja teksti on lihtne lugeda, sisu mõtlemapanev.