Tallinna vuonna 1422. Kaupungin pyövelin tytär joutuu markkinoiden aikaan julman tapon todistajaksi. Syyllinen pakenee ja ruumis katoaa. Sitten Hirsipuunmäeltä löytyy pahoinpidelty ja muistinsa menettänyt nuori mies. Ainoa vihje nuorukaisen henkilöllisyydestä on revitty kirje, joka varoittaa tappajasta. Mutta kenen henki on vaarassa? Apteekkari Melchior Wakenstede ryhtyy ratkaisemaan mysteeriä. Sillä välin murhaaja iskee kaupunginmuurien sisäpuolella…
Historiallinen dekkari vie lukijansa vanhaan Tallinnaan ja keskiajan pimeälle puolelle. Pyövelin tytär on suositun sarjan kolmas mysteeri.
”Indrek Harglalla on oivallinen kyky herättää eloon kuudensadan vuoden takainen kaupunki.” – Keskisuomalainen
Ko lai saka? Burvelīgs viduslaiku detektīvromāns. Un man tik iekārotais sižeta savirpinājums. Tik daudz ļaužu, ko turēt aizdomās. Un tā līdz pašām beigām, kad, sapulcējis visus kopā, aptiekārs Melhiors gatavojas atklāt slepkavu un pasniegt viņam nāves kārti. Ak, pavērsiens izrādījās visnotaļ negaidīts (lai arī nelielas aizdomas bija, ka viss nav tā, kā rādās), bet man nemaz nebija žēl, jo tiem aizdomīgajiem ļaudīm sirdis nebūt nebija kā dimanta oliņas.
Trešā grāmata sērijā par viduslaiku Tallinas (autors lieto šo pilsētas nosaukumu) aptiekāru Melhioru, kurš atkal iepinies noziegumu izmeklēšanā. Grāmatas pirmās 2 daļas patiešām var uzskatīt par Livonijas vēstures pārstāstu. Darbība attīstās ļoti gausi, bet lasītājs var uzzināt, cik ārtingus maksā siļķu muca Tallinas tirgū, vai kādas pakārtā ķermeņa daļas jāizkaltē un jālieto, lai uzlabotu acu gaišumu. Skaidrs, ka autors par savu iedvesmas avotu ņēmis Eko "Rozes vārdu", kas ir lielisks darbs. Kopumā meistarīgi uzrakstīta grāmata ar lielu faktoloģisko materiālu labā tulkojumā.
3,5 zvaigznes. Patīkama atkaltikšanās ar aptiekāru Melhioru un viduslaiku Tallinu. Grāmatas pirmā puse ir stipri lēna un pat sāku garlaikoties, jo vienīgo izklaidi sniedza pāris viduslaiku medicīnas apraksti. Toties ap vidu sižets beidzot ieskrienas un vairs neatlaiž. Atrisinājums asprātīgs. Kā patīkama pievienotā vērtība šīs sērijas romānos ir vēsturiskie fakti. Šoreiz, piemēram, uzzināju par pirts paražām un siļķu tirgu.
Šis ir gadījums, kad ar katru daļu patīk arvien labāk. te nu viduslaiku Tallinas bija gana daudz. Dažas ainas pat atgādināja citu viduslaiku Tallinas stāstu, kas man ļoti patika (Jāna Krosa "Stūrgalvības hroniku"). Tagad paliek žēl, ka vairāk latviski nav (cerēt, ka "vēl" nav jau vienmēr var).
Paadunud krimkalugejana sain ma umbes kahe kolmandiku peal aru, kes on mõrvar, aga mitte see pole praegu suhteliselt nõrga hinnangu põhjus. Lugu ise hargnes küll kenasti ja kirjutatud oli ka korralikult nagu selle sarja raamatud ikka, aga midagi hakkas lugedes üsna peatselt kriipima. Ehkki paljud tegelaskujud on siingi jutus visandatud meeldejäävalt ja täpselt, on mitmete naistegelaste kujutamine ja Melchiori enese suhtlus naistega selles raamatus mu meelest kohati üsna küsitavad. Hommikul ehmatusega avastada, et oled öösel oma armastatud abikaasa vägistanud? No palun vabandust. Ja naine ei tee teist nägugi, episood pole isegi väikest vestlust väärt. Melchiori saunaskäik ja matsakas neitsi-libu Clare on ka üpris grotesksed. Raamatus, mille tegevus toimub 1422 ja kus ometigi räägitakse Vene piiri taga asuvast Peterhofist, ei ole ka nagu väga võimalik seda autentse keskaegsuse taotlusega põhjendada. (Ehkki muidu peab Harglale põhjaliku ajalootausta tundmise eest küll igati au andma. Aga kui sel ajal tõesti kuskil Venemaal Peterhofi-nimeline koht oli, siis selle oleks võinud vähemalt eessõnas oma XVIII saj nimekaimust eristada:). Teine probleem on struktuuriline: kui juba veidi enne lõppu loetleda lugeja jaoks Ellery Queeni kombel need asjaolud, millest tõde võiks selguda, siis (1) peaks need ka lahti kirjutama, mitte jätma umbmäärasesse vormi "mida X ütles Y-le", sest raamatust õige lehekülje otsimine ei peaks siin olema lugeja ülesanne; (2) need asjaolud ei peaks sisaldama spetsiifilist ajalooalast teavet, mida üldharidusega lugejal ei pruugi olla (mida Hildegard von Bingen on täpsemalt kirjutanud koleerikute ja melanhoolikute kohta näiteks). Lõpus kuhjusid detailid ka nii kiiresti, et ei seletanud enam midagi peale selle, et autor ise ikkagi teadis täpselt, kuidas miski toimus.
Bravo par lieliskajiem sieviešu tēliem - spējīgas rīkoties, pieņemt neatkarīgus lēmumus, neskatoties uz vēsturisko laikmetu. Bravo par intrigu intrigā - patiešām lieliski savērpts noslēpums, kas paver durvis uz lielāku mistēriju, kas mudina lasīt arī citas grāmatas. Bravo par lielisku vides radīšanu - gan par līķu uzšķēršanu medikamentu izgatavošanas nolūkos, gan par ieliņu trokšņiem un gadatirgus krāšņo attēlojumu. Bravo arī tulkotājai.
Ak svētie, pat nezinu, kā ar saviem vienkāršajiem vārdiem paust visu to sajūsmu, ko jūtu, izlasot šo brīnišķīgo grāmatu. Viss ir ideāli - valoda, vēsturiskais fons, ļaužu paradumi, ikdienas dzīve, mūki, svētie, un, protams, Melhiors. Šoreiz Harglam ir izdevies savīt tik izcilu intrigu, ka, godīgi sakot, man pat žoklītis atkrita no pārsteiguma. Divas reizes:)))) Vārdu sakot - ja ir vēlme izlasīt patiesi aizraujošu detektīvu,šis ir īstais gabals.
Un valoda.. paldies tulkotājai Dailai Ozolai, sevišķi par tiem vecvārdiem, kas tik iederīgi varoņu mutēs tālajā 15.gadsimtā.
Vispār es liktu 10*, jo šoreiz viss ir ideāls - intriga, varoņi, risinājums, stāstījums. Nu, par Melhiora ainu pirtī, šķīstās Klāras mazgātam - vēl papildus punkti:)))))))
Risinājumu sapratu stipri ātri, tāpēc, no vienas puses, bija prieks, ka autoram neizdevās mani apmānīt, no otras puses, žēl, ka tā, no trešās puses skaidrs, ka laikam vienkārši esmu izlasījusi pārāk daudz detektīvu.
Bet kas svarīgi - Hargla darbojas pēc labākajiem detektīvu noteikumiem, tas ir, viņš godprātīgi atstāj lasītajam norādes, un nekādi slēpti risinājumi pēdējā brīdī netiek izvilkti no aizkrāsns. Tas ir patīkami. Un, protams, ļoti baudāma viduslaiku Tallinas vide.
Jälle sai üks mõrvar on palga ning mina lugemiselamuse võrra rikkamaks. Seda romaani teist korda lugema asudes mäletasin, kes on mõrvar ning tänu sellele oli ka lugemise viis eelmisest erinev. Ma märkasin väikseid vihjeid ning lausekatkeid, mille abil Hargla jätab meile võimaluse lugu ise ära lahendada. Kuid kahjuks pole ma suutnud ühtegi Melchiori romaani esimest korda lugedes neid piisavas koguses märgata. Oleks ma Melchioriga kohad vahetanud jookseksid kõik mõrtsukad seni maani vabalt mööda Tallinna munakivi tänavaid ringi kartmata maist karistust.
"Timuka tütres" jõuab Hargla tõelise meistritasemeni kriminaalromaanide vallas ning "Oleviste mõistatuse" ning "Rataskaevu viirastuse" aegsed selliaastad on lõplikult möödas. See meistriklass kandub edasi ka "Pirita kägistajasse" ja saavutab seal minu arvates täiuslikkuse.
Romaani viimases peatükis võtab Hargla suurepäraselt kokku ka teised kõrvalliinid ning jätab maha lugejale rea vihjeid, mida järgnevatest romaanidest oodata (vihjed paarile Melchiori lühipalale, "Pirita kägistajale" ning loodetavasti ka uutele seniilmumata teostele). Olen juba esimesest Melchiori romaanist alates mõelnud, kui pikalt ja suurelt on Hargla selle maailma enda jaoks valmis mõelnud ning kui kindlalt süžeeliinid paika pannud? Juhustele ei paista siin ruumi jäätud olevat! Iga väiksemgi detail ning kõrvalliin on täielikult läbitöötatud ja pandud teenima seda verist, kuid samas õiglast maailma.
Ei huono, ei huono! Mutta sinällään jonkin verran hieman liian toisteista ja rautalankaa reilusti käyttävää kerrontaa. Niin ikään kaiken täydellinen selviäminen ei jättänyt lukijalle juurikaan mutusteltavaa lukemisen jälkeiseen aikaan. Joka tapauksessa oli kiinnostavaa pistäytyä vaihteeksi keskiaikaisessa Tallinnassa.
Mul oli üle poole raamatu loetud, kui ikka veel ei olnud kedagi ära tapetud. Ma eksisin, sellepärast annan hindeks 4. Muidu oleks 3 pannud. Algus venis liiga, lõpp muidugi ka, aga siis oli vähemalt huvitav lugeda.
Kun Tallinnan ei nyt itse fyysisesti pääse, mikäpä sen parempaa kuin seikkailla nojatuolimatkalla keskiaikaisessa kaupungissa. Ja kaupungin kuvaus olikin taas varsin onnistunutta. Harmi kyllä itse mysteeri oli tällä kertaa vähän tylsä, eikä juoni oikein tuntunut vetävän totuttuun tapaan. Toisteisuutta oli jotenkin todella paljon ja tuntuu, ettei ennen puolta väliä oikein edes tapahtunut mitään. Vaikka tiedän, että näitä lukiessa ihan kaikki asiat ovat vihjeitä, oli relevantteihin asioihin huomion kiinnittäminen jotenkin hankalaa. Hahmoihin ei varsinaisesti tullut lisää syvyyttä ja muutenkin tästä jäi vähän plääh maku kun odotin taas huipputarinaa. Toki luen seuraavatkin tarinat, koska miljöö on mielenkiintoinen ja uskon, että muut mysteerit noudattelevat taas tutun kiintoisaa linjaa.
Minä joka en pidä dekkareista, olen ihastunut Apteekkari Melchioriin.. Tai ainakin hänen seikkailuihinsa 1400 luvun Tallinnassa jossa murhia ja rikoksia selvitellään sanalla innolla kuin Hercule Poirot & Sherlock Holmes.
Tällä kertaa Tallinnan Pyövelin tytär näkee karmean rikoksen ja yritämme ymmärtää Steffenin kohtaloa ja miksi kävi kuten kävi. Ja mitä siitä sitten seuraa jota lähdetään selvittelemään tutulla kombinaatiolla, Melchior ja oikeusvouti Wentzel Dorn.
Hargla saa esiin keskiaikaisen miljöön jota tekisi heti mieli lähteä seurailemaan toki oikeusvouti Wentzel Dornina sillä hän on turvassa hulluilta murhamiehiltä.
Juttua pyöritetään oikein kunnolla ja kuljetaan keskiaikaisen Tallinnan kujilla sikin sokin kunnes lopulta narut ovat kaikki Melchiorin kädessä ja paketti avautuu
Šo grāmatu ņēmu lasīt galvenokārt detektīvlīnijas, ne vēstures dēļ. Tāpēc sākums, kas ir infoblāķis, mani gandrīz atsēdināja. Tālāk seko noziegums, bet pēc tam viss apsīkst. It kā kaut kas notiek, it kā nē, nekāda aktīva izmeklēšana netiek veikta, un tiek stāstīts par dažādiem vēsturiskiem notikumiem un cilvēkiem. Un tā gandrīz līdz pusei. Sāku jau domāt, vai tiešām šī ir grāmata man. Bet tad parādījās mazliet vairāk jautrības, un lietas iekustējās. Beigu beigās bija pat interesanti sekot atrisinājumam, un nevarēju grāmatu nolikt, kaut arī acis jau sāpēja. BEigu pavērsienu negaidīju vai arī palaidu garām nodrādes, kad iemigu pie kāda apraksta. Grāmatā ir diezgan plaši apstāstīts vēsturiskais fons. Ir daudz vācisko vārdu un personu, vecišķs izteiksmes veids, kas šeit piestāv. Tā kā lasīju šo grāmatu pirmo bez iepriekšējām, tad dažas sižeta līnijas nekļuva līdz galam skaidras, bet tas pārāk netraucēja. Ja patīk vēsture, ordeņlaiki, mūki un dažādi interesanti tā laika uzskati, tad var ņemt lasīt. Moderno detektīvu cienītājiem var šķist mazliet par gausu.
Protams, esmu ļoti priecīga, ka latviešu valodā ir lasāms nākamais aptiekāra Melhiora piedzīvojums un, cerams, ka arī pārējie tiks iztulkoti. Sākums, kā jau daudziem detektīviem, par daudz izstiepts un nedaudz apnicīgs, bet līdz ko sākās lielā darbošanās, negribējās grāmatu likt nost! Beigas gan tādas dīvainas, nevienā brīdī tāds iznākums nebija gaidāms, bet ļoti interesants.. Noteikti iesaku, ja kaut nedaudz interesē detektīvi un Livonijas vēsture.
Mina olen see, kes pigem ei arva mõrvarit ära. Isegi siis, kui mõrvari nimi välja öeldi, ei saanud ma aru, et kuidasmoodi see isik siis nüüd :D Raamat meeldis, aga mõned kirjeldused tundusid olevat küll üsknes selle pärast, et raamatule volüümi juurde anda. Ei saanud aru, et miks need vajalikud olid. Aga lugemise osas soovitan!
Kirja istui hyvin minulle just tähän saumaan. Ihan pikkuisen oli pitkäveteisiä (tai pikkuisen vaikeaselkoisia) kohtia, mutta loikin ne yli. Oikein mukaansatempaava teos. Tuli taas ikävä lahden etelärannalle.
Lisaks salapärasele noormehele, kes on rünnaku tõttu mälu kaotanud, leiab siit muudki huvitavat. Lähemalt saab teada nii timuka ametikohast kui kauplemisest Hansalinnade vahel. Meeldejääv olustikuhetk on õhtu kaardilauas koos tolleaegsete kaartide ja mängudega. Endiselt on sees värvikaid ehk veriseid kirjeldusi apteegirohtude valmistamiseks. Kolmas osa meeldis tunduvalt rohkem kui kolmas film - üllatava lõpplahenduse sündmused seletati Melchiori poolt rahulikult üle, samuti ei ole siin filmi-Ketterlyniga seotud sündmusi.
Parim vist Melchioridest, kuigi ma olin varem lugenud ja teadsin kes mõrtsukas on. Ikka oli hea, kuigi Hargla kaldub kohati lobisemisse ja muidugi ei ole keskaegne elu-olu, ajalooline taust ja eriti miskid tolleaegsed surmast igavamad ajaloosündmused ehk nii põnevad kui autorihärra näib arvavat... Aga igati kobe mõrvamüsteerium muidu.
Kolmas Apteekkari Melchior-kirja ei tuottanut pettymystä. Kirja oli suorastaan ihastuttavan Agatha Christie-tyylinen kunnon murhamysteeri. Pyövelin tytär Wibeke todistaa kuinka erään nuoren miehen kimppuun hyökätään ja pelastaa tämän hengen. Nuorukainen on kuitenkin menettänyt muistinsa eikä tiedä kuka hän on. Wibeke rakastuu onnettomaan nuoreen mieheen joka muistaa vain sen että hänen nimensä on Steffen. Paikallinen rikas kauppias Werdynchusen etsii kisälliä itselleen ja palkkaa Steffenin mutta hänen kirjurinsa Michel ei katso uutta tulokasta suopein silmin. Werdynchusenin kaunis vaimo Else viettelee miehiä osin miehensä käskystä ja osin omaksi huvikseen ja hänen piikansa Clare saa jopa Melchiorin hämilleen. Kauppias Werdynchusen kartuttaa omaisuuttaan laittomalla peliluolan pitämisellä ja Melchior osallistuu uteliaisuuttaan peli-iltoihin ja saa tietää että niihin ottavat osaa niin munkit kuin ritaritkin. Sitten Steffenin kimppuun hyökätään uudestaan ja Wibeke tunnistaa hyökkääjän. Tämä tieto koituu kuitenkin tytön kohtaloksi ja onneton pyöveli Wulf Bose vannoo ettei hän hoida työtään ennen kuin hänen tyttärensä murhaaja saatetaan oikeuden eteen. Melchior ei kuitenkaan ehdi pelastaa murhaajan seuraavaa uhria joka löytyy dominikaanien luostarista. Hiljalleen salamurhaajan arvoitus kuitenkin valkenee Melchiorille jonka täytyy kutsua jälleen peliseurue koolle Werdynchusenin taloon ja salaperäiset kortit joissa on taikaa, osoittavat oikeusvouti Dornille kuka tappoi pyövelin tyttären.
Senimaani lemmikuim teos antud seeriast. Tegevustik on väga mitmekülgne ja (kõrval)tegelased seekord eriti huvitavad nii oma dialoogiga kui üldse olemuselt. Quentzeri ja von Duttenbercki omavahelised ärplemised olid siiralt ühed meelelahutuslikuimad lõigud siin raamatus.
Ise meeletult hindan igasugust tausta keskaegsest eluolust, seega nautisin kõiki detailidesse minekuid nii majanduslikel, poliitilistel kui ka olmelistel teemadel. Mulle tundus, et selles raamatus põimus see kõik eriti hästi kokku.
Kogu süžee võttis minu jaoks mitu korda ootamatu pöörde ja kui mõni asi pani mind korra kulmu kortsutama, siis lõpplahendusel sain aru, et kuigi ma ei arvanud ära mis kuidas juhtus, oli mu vaist kohati õige olnud, et kahtlustada mõne tegelase öeldut või tegu.
No meeldivad mulle apteeker Melchiori lood, viivad mõnusalt reaalsusest välja. Loomulikult oli siin karmi keskaegset tõde ja võikaid seiku (hukkamine, piinamismeetodid), aga kõik see oli nii ladusalt kokku kirjutatud, et päeva lõpus või une eel lugemine pole teema. Keerdkäike ja salapäraseid tegelasi oli ka parajalt, sellepärast ei üritanudki nii väga kedagi kahtlustama hakata. Lasin apteekrihärral uurida! https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
Podle mého nejlepší díl (zatím?). Atmosféra zůstává pěkně historická, ale zločin je tentokrát zajímavě zašmodrchaný, s nějakou tou ztrátou paměti, mladou katovou dcerou... Opět hodně čtivá věc, i když zhruba o třetinu delší než předešlé díly. Tady to prodloužení určitě nebylo na škodu. Užila jsem si to a doporučuji. Zdá se, že tato série se dá číst i napřeskáčku, ale já jdu postupně a už se těším zas na další díl.
Ta sai kiviga pähe ja jäi imekombel ellu, aga ei mäleta midagi? Kas äkki laseks aadrit? ...
Sõltuvus kinnitatud, lõpuks oli ikka vaja kella kaheni öösel lugeda.
Jällegi on mõistatused ja mõrvad ja keskaeg. Mingid asjad korduvad, aga on ka palju uut.
Midagi üritatakse ajaloost ka sisse põimida (mingi probleem Leedu ja kellegi vahel), aga sellest ma ei lasknud end häirida, sest see ei jõudnud väga kuhugi.
Unfortunately I couldn't finish it this time, after 3 days of struggling to make progress on the reading, the slow pace and too much hard reading description, I had to gave it up..for me at least the mystery was not very engaging it was a bit obvious the outcome and I couldn't put myself through 320 pages of that.
Hänen isänsä, nimensä puolesta myös Melchior kuten Wakenstedein suvussa oli ollut jo ammoin tapana, oli opettanut hänet vihaamaan murhamiestä.
Kolmas Apteekkari-murhamysteeri raottaa Melchiorin omaa menneisyyttä ja suvun synkkiä salaisuuksia samalla kun kierrättää lukijaa 1400-luvun Tallinnassa pyövelin jalanjäljissä.