Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.
Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.
jälle üks ideaalilähedane Minu-raamat mu jaoks, kõik kriteeriumid on täidetud: autor oskab kirjutada; sihtkohaga on loodud isiklik suhe, aga "minu" ei varjuta "Odessat"; leidub ohtralt viiteid kirjandusele ja kultuurile (ooperi- ja teatrietenduste kirjeldused olid mu lemmikosade hulgas); olmesse (a la poes müüdav kaup või ühistranspordi olukord) ei laskuta liiga süvitsi; ei mingit kaeblemist bürokraatia üle; ja mis peamine, tegelaste hulgast täiesti puudub kohalik ämm :)
Ilfi ja Petrovi tahaks selle kõige peale nüüd küll hoolega üle lugeda, tsitaadid tulid küll tuttavad ette, aga sain aru, et ma ikka ei mäleta neid lugusid üldse.
samuti tekkis kadedus selle põlvkonna suhtes, kes vene keelt veel vabalt oskab ja eelmisi aegu mäletab, aga samas on veel piisavalt jõukas ja terve, et sellisel moel reisida ja meenutada. kusjuures ilma igasuguse nõukanostalgiata toimus see kõik ju. mulle tõesti sobis see autori leitud tasakaal isiklike noorpõlvemälestuste ja aastal 2019 mõne kuu jooksul Odessas kogetu vahel.
ja mulle sobis üldse see idee, kust kogu see lugu algas - lihtsalt minna ühte linna ja elada seal natuke aega muvavates oludes, ilma suuremate kohustusteta, aga samas kindlalt piiratud aja. kui ma mõne endale sobiva linna välja mõtlen, kirjutan ka kord ehk sedasorti reisiraamatu :)
„Räägime ometi millestki lõbusamast. Kuidas on lood kooleraga Odessas?“ küsib kuulus juudi kirjanik Šolem Aleichem.
See nali sellest raamatust sobib kenasti ka tänasesse päeva, kas pole. Odessa on ju see linn, mis teab karantiinist nii mõndagi ja kus on nii mõnigi haigus üle ja läbi käinud. Mulle meenubki Odessaga seoses ennekõike samanimeline film - jooksis kinodes vist möödunud aastal -, mille tegevus leidis aset 1970. aastal, kui Odessas möllas koolera ja oli kuumalaine (vähemasti on mulle mällu sööbinud higised mehed lötakates maikades :)).
Raamatust nüüd siis ikka ka. Vaat see on nüüd Minu-sarjas see raamat, mis peaks sobima kõigile neile, kes muidu oma tavaolekus seda sarja sarjavad. Noh et liiga palju on "minu" ja liiga vähe kõnealust kohta ennast. Siin on seda "minu" osa nii vähe, et lausa tahaks autorit müksata ja öelda, et räägi ikka endast väheke ka :) Autor on küll kogenud kirjanik ja kirjandusteadlane (vist esimene selletaoline sarjas), kellel lugusid ja fakte varrukast poetada, aga ma ei usu, et ta ise nii igav inimene oleks, et tal endast midagi rääkida pole. Loone Ots võtab neil lehekülgedel lugeja käekõrvale ja juhatab teda läbi Odessa põnevate kohtade ja inimeste. Nii mõndagi saab teada näiteks Puškini armastusest, Potjomkini trepist, Võssotskist, Sonja Kuldkäekesest, Odessa šampanjast ja koguni böfstrooganovi päritolust jms. Kultuurilooliselt äärmiselt rikas retk ja küllap ongi see sedasorti raamat, mis sinnakanti reisile minnes paras kaasa haarata. Tarkust on selles nii palju, et ühe lugemisega kõik meelde ei jää.
Mina nautisin raamatus enim just teatris ja ooperis käimisega seonduvat. Elu on näidanud, et erinevates maades on kohalik publik, nende kombed ja käitumismaneerid õige erinevad, ei ole ka Odessas kõik päris meie moodi...
Väga mõnus lugemine, pool veel lugeda. Autor kirjutab ise mõnuga, need teemad, mis valinud käsitlemiseks, sobivad mulle kui lugejale suurepäraselt. Tahaks ka Ukrainasse ja Odesasse kohapeale :)
Autor oskab seostada linna ajalooga, tutvustada olulisi vaatamisväärsuseid ja soovitada kohti kuhu minna. Soovitan raamatut kes soovib Odessaga rohkem tutvuda.