What do you think?
Rate this book
Etioopia vahepala. Vaba tahe
Üks raamat. Kaks autorit. Tuhandetahuline Etioopia. Karin on Euroopa Liidu diplomaat, Merle kodanikuühiskonna aktivist. Karin näeb elu pealinnas, Merle elab ja töötab kõrvuti kohalikega. Nad näevad sedasama Etioopia elu kahest täiesti vastandlikust vaatepunktist. Nende elude vahel on vaid viis tundi autosõitu, kuid ometi tundub nagu elaksid nad eri riikides. See on nende Etioopia – isiklik, poliitiliselt ebakorrektne, karm ja hingematvalt ilus. Osade nende peatükkide eest võib Etioopias vangi minna või ära kaduda.
368 pages, Paperback
Published June 1, 2019
14 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
July 20, 2019
Lõpetasin raamatu mitme päeva eest, aga olen siiani segaduses, et mida siis hinnata selle puhul, tunded on rohkem kui kahetised...
See on vist mu esimene kokkupuude RR kirjastatud raamatuga ja ma nüüd mõtlengi, et kas nende raamatud hakkavadki sellised olema või oli see üks hirmus-hirmus erand? Raamat virvendas/virvendab reisiraamatute edetabelis rõõmsasti, lasin end sellest positiivsest noodist mõjutada ja, hoolimata oma leigest suhtumisest Etioopiasse, otsustasin lõpuks ikkagi lugeda. Imelik muidugi on, et nii khm-hm "populaarne" lektüür ja nii Goodreadsis kui ka LV grupis olen ma esimene (loll!), kes loeb ja noka lahti teeb :) Mõjub usutavalt, ütlen ma.
Raamatust nüüd, esimene šokk, et see on nii toimetamata, vahet pole, kas me räägime sisust või keelest. Loomulikult selline koledus mõjutab ka minu kui lugeja suhtumist sisusse ja autorisse. Olgu, kui me jätame kõrvale kõik need "teesärgid", "Phillipsid", "Abesiiniad", "sim-kaardid", tarbetud kordused jms, suvalised näpukad ja veidrad lausekonstrukstioonid, siis... Ühte raamatusse on pandud kaks autorit ja nende lood. Huvitav, miks? Need kaks ei kõla tegelikult eriti kokku. Küllap tahetigi näidata ja rõhutada kaht vastandlikku maailma, aga need olid kuidagi väga ebavõrdsed. Esimene autor sai lõviosa raamaturuumist, teine tuli ja tegi mõned sutsakad ja ei jõudnudki tegelikult minuni. Kahjuks. Esimene oli selline tänapäeval reegliks muutunud noorempoolne ja naisepoolne, kergelt tibimentaliteediga diplomaat, kes, tõsi küll, andis igapäevaelu võrdlemisi põhjalikult edasi. Tema kiituseks peab ütlema, et ta oli siiski ebadiplomaatiliselt siiras. Vaat seda ma nautisin. Keegigi julgeb sõna võtta neegrite või rahapumpamise teemadel. Asja olemusega oleme kõik kursis, aga hirmus suur tabu on neist asjust õigete nimedega rääkida. Igatahes tema osast oleks saanud kenakese raamatu kokku, ainult nõtket toimetajakätt oleks talle vaja olnud.
Teine kirjutaja, nagu juba öeldud, sai mingil põhjusel vähem leheruumi. Seega tema lugu, isegi kui see tal oli olemas, minuni ei jõudnud. Oletan, et kokkuvõttes käis ta Etioopias küll mitu korda, ent ju olid need lühikesed visiidid. Üldist head tervikpilti ei tekkinud. Eraldi võttes olid osad lood head, aga enamus mõjus siiski kui omamoodi... raport käinud vabatahtlikest ja nende tehtud tööst.
Nii et ega ma hetkel teagi, kas on see kivi nüüd kirjastaja, toimetaja, autorite või Etioopia kui sellise kapsaaeda.
See on vist mu esimene kokkupuude RR kirjastatud raamatuga ja ma nüüd mõtlengi, et kas nende raamatud hakkavadki sellised olema või oli see üks hirmus-hirmus erand? Raamat virvendas/virvendab reisiraamatute edetabelis rõõmsasti, lasin end sellest positiivsest noodist mõjutada ja, hoolimata oma leigest suhtumisest Etioopiasse, otsustasin lõpuks ikkagi lugeda. Imelik muidugi on, et nii khm-hm "populaarne" lektüür ja nii Goodreadsis kui ka LV grupis olen ma esimene (loll!), kes loeb ja noka lahti teeb :) Mõjub usutavalt, ütlen ma.
Raamatust nüüd, esimene šokk, et see on nii toimetamata, vahet pole, kas me räägime sisust või keelest. Loomulikult selline koledus mõjutab ka minu kui lugeja suhtumist sisusse ja autorisse. Olgu, kui me jätame kõrvale kõik need "teesärgid", "Phillipsid", "Abesiiniad", "sim-kaardid", tarbetud kordused jms, suvalised näpukad ja veidrad lausekonstrukstioonid, siis... Ühte raamatusse on pandud kaks autorit ja nende lood. Huvitav, miks? Need kaks ei kõla tegelikult eriti kokku. Küllap tahetigi näidata ja rõhutada kaht vastandlikku maailma, aga need olid kuidagi väga ebavõrdsed. Esimene autor sai lõviosa raamaturuumist, teine tuli ja tegi mõned sutsakad ja ei jõudnudki tegelikult minuni. Kahjuks. Esimene oli selline tänapäeval reegliks muutunud noorempoolne ja naisepoolne, kergelt tibimentaliteediga diplomaat, kes, tõsi küll, andis igapäevaelu võrdlemisi põhjalikult edasi. Tema kiituseks peab ütlema, et ta oli siiski ebadiplomaatiliselt siiras. Vaat seda ma nautisin. Keegigi julgeb sõna võtta neegrite või rahapumpamise teemadel. Asja olemusega oleme kõik kursis, aga hirmus suur tabu on neist asjust õigete nimedega rääkida. Igatahes tema osast oleks saanud kenakese raamatu kokku, ainult nõtket toimetajakätt oleks talle vaja olnud.
Teine kirjutaja, nagu juba öeldud, sai mingil põhjusel vähem leheruumi. Seega tema lugu, isegi kui see tal oli olemas, minuni ei jõudnud. Oletan, et kokkuvõttes käis ta Etioopias küll mitu korda, ent ju olid need lühikesed visiidid. Üldist head tervikpilti ei tekkinud. Eraldi võttes olid osad lood head, aga enamus mõjus siiski kui omamoodi... raport käinud vabatahtlikest ja nende tehtud tööst.
Nii et ega ma hetkel teagi, kas on see kivi nüüd kirjastaja, toimetaja, autorite või Etioopia kui sellise kapsaaeda.
October 26, 2020
Kahtlemata eestlaste kirjutatud ja seni loetud Etioopia teemalistest raamatutest parim.
Võluvad on mõlemad autorid, kellest üks vaatleb ühiskonda Aafrika liidrite kohtumistelt või Addis Abeba eramaja müüride tagant EU diplomaadina ja teine otse vaesema külarahva keskel vabathtlikuna elades ja tegutsedes.
Põnev on jälgida aastate kestel nende mõlema mõttemaailma arengut.
Dipomaat, kes saabudes määratleb end Ida-Euroopa vaesemate hulka kuuluvana, peab oluliseks ise majapidamist pidada ja raha säästa, saab lubada endale ajapikku paremaid olusid, palkab teenijaid, ning jõuab lõpuks ka järelduseni, et ka Eestis ei saakski haritud naine karjääri teha kui tal poleks lapsehoidjat, aednikku ja autojuhti. Ning, et seepärast võiks Etioopia tööjõu sissetoomine Eestisse olla lubatud.
Samaaegselt kritiseerib kirjutaja etiooplaste käitumiskultuuri, milles tuimust edasilükkamist, tüssamist, järjekindlusetust, ükskõiksust oma riigi ja saatuse suhtes. Kriitilisi noote kõlab Aafrika diplomaadi sõnade kaudu ka EU suhtes, kes 2015 rändekriisi ajal valimatult võttis vastu kõik tulijad ning põhjustas endale ise probleeme.
Väärtuslik sissevaade on Etioopia, kui ülimalt suletud maa sisepoliitikasse. Maa lugematud hõimud tunduvad koos püsivat vaid tänu vägivallale, suuremate rahvusrühmade vahel valitseb vaen, millest puhkevad ohvriterohked rahutused.
Raamatu teine autor, Merle Voola, viib otse nälja, vaesuse, tüüfuse juurde, ühe maakooli rajamise etappi. Mõtlemapanev on eesti vabatahtlike kannatlikkus, talumisvõime, hoolivus, vaoshoitus ja mõistvus.
Muljetavaldav on kirjutaja enda muutumine selles täiesti teistsuguses elu- ja kultuurikeskkonnas. Kus meie silmis pisiasjad nagu kas inimesel on kingi või pole, tähendab staatust - paljad jalad viitavad vaesusele ja isegi orjusele. Kingad on rikastele ja vägevatele.
Väärt lugemine nii teadmiste kui ka autorite silmade kaudu avanevate kontrastide tõttu.
Võluvad on mõlemad autorid, kellest üks vaatleb ühiskonda Aafrika liidrite kohtumistelt või Addis Abeba eramaja müüride tagant EU diplomaadina ja teine otse vaesema külarahva keskel vabathtlikuna elades ja tegutsedes.
Põnev on jälgida aastate kestel nende mõlema mõttemaailma arengut.
Dipomaat, kes saabudes määratleb end Ida-Euroopa vaesemate hulka kuuluvana, peab oluliseks ise majapidamist pidada ja raha säästa, saab lubada endale ajapikku paremaid olusid, palkab teenijaid, ning jõuab lõpuks ka järelduseni, et ka Eestis ei saakski haritud naine karjääri teha kui tal poleks lapsehoidjat, aednikku ja autojuhti. Ning, et seepärast võiks Etioopia tööjõu sissetoomine Eestisse olla lubatud.
Samaaegselt kritiseerib kirjutaja etiooplaste käitumiskultuuri, milles tuimust edasilükkamist, tüssamist, järjekindlusetust, ükskõiksust oma riigi ja saatuse suhtes. Kriitilisi noote kõlab Aafrika diplomaadi sõnade kaudu ka EU suhtes, kes 2015 rändekriisi ajal valimatult võttis vastu kõik tulijad ning põhjustas endale ise probleeme.
Väärtuslik sissevaade on Etioopia, kui ülimalt suletud maa sisepoliitikasse. Maa lugematud hõimud tunduvad koos püsivat vaid tänu vägivallale, suuremate rahvusrühmade vahel valitseb vaen, millest puhkevad ohvriterohked rahutused.
Raamatu teine autor, Merle Voola, viib otse nälja, vaesuse, tüüfuse juurde, ühe maakooli rajamise etappi. Mõtlemapanev on eesti vabatahtlike kannatlikkus, talumisvõime, hoolivus, vaoshoitus ja mõistvus.
Muljetavaldav on kirjutaja enda muutumine selles täiesti teistsuguses elu- ja kultuurikeskkonnas. Kus meie silmis pisiasjad nagu kas inimesel on kingi või pole, tähendab staatust - paljad jalad viitavad vaesusele ja isegi orjusele. Kingad on rikastele ja vägevatele.
Väärt lugemine nii teadmiste kui ka autorite silmade kaudu avanevate kontrastide tõttu.
July 30, 2024
Sai taaskord paberil rännatud kohta, kuhu ise kunagi ei kipuks, et raha ja aega kokku hoida. Kaks autorit on kokku kirjutanud Etioopia nimelise pommiaugu kohta juhtumisi väga mitmest aspektist. Siit leiab nii nilbet, rõvedat, üllast kui ka siirast kirjeldust kohutavalt vaesest ja täiesti teistsugusest kultuuriruumist.
Kuidas teisiti kutsuda kohta, kus usufundamentalistid tüdrukuid "ümber" lõiguvad, valge inimese poole alati mustmiljon kätt sirutab almust kerjama, bussid sõidavad mitte aja peale, vaid ainult sõitjaid täis olles jne. Et kui vaja 2-3 tundi oodata bussi täitumist, siis nii see elu käibki. Vett saab jao kaupa. Kui valge inimene arsti juurde läheb, siis keeratakse kallim ravim ja kaks veel ebavajalikku otsa, sest valget peab röövima. Lubadused ei kehti. Soovid ametniku käest luba, passi, dokumenti - võib-olla "homme", kus sõna "homme" tähendab, et no vaatame millalgi tulevikus, äkki viitsime tegeleda.
Autorid on ehedalt kajastanud mitte ainult oma juhtumisi, vaid ka üritanud neid väheke kohaliku kummalise kultuuriprisma kaudu lahti seletada, kui kellelgi peaks olema ebameeldiv juhus seal kandis asju ajada. Võimalus ajas tagasi rännata ja kõva koorikut kasvatada. Üks autor on Euroopa Liidu ametnik lähetuses ja teine tegeleb pigem heategevusega seal kandis.
Loodame, et Eesti inimeste heategevuslikud initsiatiivid hariduse ja muu osas kannavad vilja ja väidetavalt puhuvad uued tuuled pühivad vanad nn "traditsioonid" ehk inimõiguste rikkumised minema.
Kuidas teisiti kutsuda kohta, kus usufundamentalistid tüdrukuid "ümber" lõiguvad, valge inimese poole alati mustmiljon kätt sirutab almust kerjama, bussid sõidavad mitte aja peale, vaid ainult sõitjaid täis olles jne. Et kui vaja 2-3 tundi oodata bussi täitumist, siis nii see elu käibki. Vett saab jao kaupa. Kui valge inimene arsti juurde läheb, siis keeratakse kallim ravim ja kaks veel ebavajalikku otsa, sest valget peab röövima. Lubadused ei kehti. Soovid ametniku käest luba, passi, dokumenti - võib-olla "homme", kus sõna "homme" tähendab, et no vaatame millalgi tulevikus, äkki viitsime tegeleda.
Autorid on ehedalt kajastanud mitte ainult oma juhtumisi, vaid ka üritanud neid väheke kohaliku kummalise kultuuriprisma kaudu lahti seletada, kui kellelgi peaks olema ebameeldiv juhus seal kandis asju ajada. Võimalus ajas tagasi rännata ja kõva koorikut kasvatada. Üks autor on Euroopa Liidu ametnik lähetuses ja teine tegeleb pigem heategevusega seal kandis.
Loodame, et Eesti inimeste heategevuslikud initsiatiivid hariduse ja muu osas kannavad vilja ja väidetavalt puhuvad uued tuuled pühivad vanad nn "traditsioonid" ehk inimõiguste rikkumised minema.
May 16, 2023
Suht nautisin kahe kirjutaja üsnagi erinevat suhtumist sellesse Aafrika riiki ja ta rahvasse. Üks naine kirjutas oma kogemusest Etioopias Euroopa Liidu ametnikuna, püüdis elada läänelikult, värbas koduabilised, ebadiplomaatiliselt kasutas julgelt sõna "neeger" ja kirus kõike, mis riigis ei toiminud. Teine naine töötas Etioopia maakohas õpetajana, oli selline tänulik, spirituaalne, mõistev ja heategevusele orienteeritud
August 28, 2021
Aafrikahuvilisele igatahes kaasahaarav ja detailne lugemine. Autoreid on kaks, kes on raamatu omavahel pooleks jaganud. Esimene pool oli paremini kirjutatud, see-eest küünilisem. Teine pool oli kohmakam ja vähem sidus, aga südamlikum. Ei ole eriline kirjandusšedööver, aga hea lihtne kraam öökapile.
May 8, 2025
Olles isegi Etioopiat külastanud ja Aafrika mandril elanud mõjub esimese autori osa raamatust üsna vastikult üleolevalt. Võib-olla on autori näol tegemist lihtsalt äärmiselt negatiivselt meelestatud inimtüübiga. Huvitav oli lugeda vaid AL töökogemusi ja Hiinaga seonduvat.
January 25, 2021
Mulle meeldis “Vabatahe” rohkem, kui esimene lugu. Läks rohkem hinge.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews