What do you think?
Rate this book
Mujal kodus #2
Aaker
„Mujal kodus“ odüsseia jätkub Kanadas Muskoka metsade keskel, kuhu kord Eestist ja siis veel ka Euroopast põgenenud inimesed rajasid oma pisikese riigi, mida nad kutsuvad Kotkajärveks. See pidi neil aitama meenutada kadunud kodu, aga sai lõpuks ise koduks – koduks mujal, koduks eksiilis, uueks kodumaaks. Sest seda vana, kust kord mindi, pole õieti ju enam kuskil: minevikku tagasi ei pääse. Ja kas tasub tahtagi?
389 pages, Paperback
Published June 1, 2019
17 people are currently reading
182 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books119 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 32 reviews
January 16, 2021
Ma pean ütlema, et see koht, kus ta tunneb, et deemon õlale hakkab ronima ja ta selle rattasõiduga maha otsustab raputada on mind pikalt saatma jäänud.
January 2, 2020
Asusin lugema kerge eelarvamusega - et vaatan õige, mille peale need väliseestlased siis tigedad on... No ei ole neil tige olla millegi peale ja samamoodi võiksid kodueestlasedki tigedad olla, kui just kangesti peaksid tahtma võtta solvuda, kui peaksid. Minu jaoks aga ei olnud see üldse mingi väliseestlaste raamat, vaid tekst olemisest ja jäämisest ja minemisest. Võibolla lihtsalt praeguses hetkes, minu praeguses vanuses ja minu praeguste mõtete sisse ja vahele sobitus hästi. Imeline tekst igatahes.
Ainult sellest ei saanud aru, miks on autori arvates mõni uuem sõna (nt kestlik) keelevägistamine. Selline väga trafaretne arvamus kuidagi. Et iga uus sõna on iseenesest vastik. Samas, see ju täiesti regulaarne tuletis, sagedasest tüvest sagedase liitega, ei midagi eriti uuenduslikku isegi, selline tuletis, mida igaüks oma keelesüsteemi piires igal hetkel mis tahes teksti jaoks teha võib, kui vaja.
Ainult sellest ei saanud aru, miks on autori arvates mõni uuem sõna (nt kestlik) keelevägistamine. Selline väga trafaretne arvamus kuidagi. Et iga uus sõna on iseenesest vastik. Samas, see ju täiesti regulaarne tuletis, sagedasest tüvest sagedase liitega, ei midagi eriti uuenduslikku isegi, selline tuletis, mida igaüks oma keelesüsteemi piires igal hetkel mis tahes teksti jaoks teha võib, kui vaja.
November 11, 2024
Õnnepalu võtab sind endaga reisile kaasa, ning vahet pole kas sa tahad minna või mitte. Samas tead, et kahetsed, kui kaasa ei lähe. Algul ei suutnud ma väga selle Kanada atmosfääriga kohaneda, aga kuna Tõnu kohanes ja talle meeldis, siis hakkas mulle ka meeldima. Kuidas saaks nii uudishimuliku sõbraga olles mitte lõppude lõpuks hakata ka ise huvi tundma? Samuti arvasin, et see Kanada metsades elamise unistus on mul midagi personaalselt või nii aga I’ve never had an original thought… vähemalt sain seda nüüd mingil määral kogeda ja täide viia.
December 29, 2023
Esimesel lugemisel 3a tagasi jätsin pooleli, sest tundus, et aaker venib. Täna lugesin ühe soojaga läbi ja pean ameerikaliku hinnangu jätma: ma armastan Tõnu Õnnepalut. ARMASTAN!
July 17, 2019
Sellest raamatust ei julenud palju loota, eks see Kanada lihtsalt on mu jaoks nii kauge ja võõras, tõmme puudub. Ent Õnnepalu silmade läbi muutus Muskoka ja sealne floora ja fauna mulle õige sümpaatseks. Õnnepalu muutub aina avameelsemaks, aina kriitilisemaks, aina... julgmaks, ja see on hea, ma ütlen. Kõik need mõttekäigud tänase rohepesu teemadel või "akna nihutamisest" on ainult tervitatavad. Väga huvitavalt lahkab ta, arusaadavatel põhjustel!, ka pagulaste hingeelu:
"Eestlased siin Kanadas ja mujal oma diasporaas tahtsid alles hoida ja arvasid, et kuidagi hoiavadki alles õiget Eesti aega. Neil oli sellest ajast kaasa toodud tõelisi reliikviaid, rahvariideseelikuid, piibleid, mõni luuleraamat ja pross. Aga seda kokku oli ikkagi nii vähe. Polnud sõnnikulautu, polnud suitsunud kööke, külavaheteid, poriseid õhtuid, raagus õunapuid, vanu aknakardinaid vana akna ees. Kõike seda märkamatut ja imelikku, mis ühest maast teeb selle maa ja ühest ajast selle aja ja ühest rahvast selle rahva, kes elab sel ajal selle maa peal."
"Eestlased siin Kanadas ja mujal oma diasporaas tahtsid alles hoida ja arvasid, et kuidagi hoiavadki alles õiget Eesti aega. Neil oli sellest ajast kaasa toodud tõelisi reliikviaid, rahvariideseelikuid, piibleid, mõni luuleraamat ja pross. Aga seda kokku oli ikkagi nii vähe. Polnud sõnnikulautu, polnud suitsunud kööke, külavaheteid, poriseid õhtuid, raagus õunapuid, vanu aknakardinaid vana akna ees. Kõike seda märkamatut ja imelikku, mis ühest maast teeb selle maa ja ühest ajast selle aja ja ühest rahvast selle rahva, kes elab sel ajal selle maa peal."
October 30, 2021
Võtsin Aakri kaasa oma novembripagendusele, nii umbes Rooma laiuskraadil. Arvasin, et lugemist jätkub kogu kodust eemaloleku ajaks, sest Õnnepalu raamatud ei ole just põnevikud, mida neelad varaste hommikutundideni. Aga see raamat sai vähem kui nädalaga läbi. Ju siis lugemise laiuskraad koos minemise ja olemise teemaga langes õigesse pinnasesse.
July 14, 2024
« midagi pole vaja. peale selle mida on. mida just on. »
June 14, 2020
saan muidugi aru, et - eriti Kanada - väliseesti kogukond luges seda raamatut teravdatud tähelepanuga, et mida elevant meist arvab. eks ma selle peale isegi :) ja eks seal paar teravat kohta oli küll (aga neid teravusi oli rohkemgi, nii Eestis kui mujal maailmas toimunu ja toimuva suunal. ja ei saa öelda, et ma neid väga nautinud oleksin - võib nõustuda või mitte, aga väga vähe on maailmas raamatuid, mille õhkkonnale tuleb kasuks konkreetsete poliitikute nimepidi mainimine. see raamat ei ole üks neist).
ühesõnaga, olin raamatu retseptsioonist aru saanud, et Õnnepalu püüab kodu- ja väliseestlaste vahele lõhet tekitada. mulle jäid palju rohkem meelde ja hinge need kohad, kus ta seda lõhet ja vahet eitab. see avastus, et 60ndatel või 80ndatel ehitatud eestlaste suvilad olid kõik ühesugused, asusid nad siis Ontarios või Laulasmaal. et skautluse ja pioneeride vahe polnud teab mis suur ega sisuline. et väliseesti keel on väärtuslik samal moel kui võru keel :)
ja siis tegelikult suurema osa ajast rääkis see raamat hoopis loodusest, kas siis Kanada omast sel ühel aakril, kus Õnnepalu seda kirjutas, või tagasivaadetena Eesti omast, ikka need Järva- ja Hiiumaa, nagu nad tal ikka on. põhjalik kirjeldus Abruka metsast, kus olen käinud küll ja veel, aga ei teadnud ikka midagi sellest, kuidas need pärnad seal kasvavad. kõik need Kanada loomad, kes pole teab mis eksootilised (kobras ja vöötorav ja põder ja kaur ja, noh, koolibri tundub küll eksootiline ja ma poleks üldse arvanud, et Kanadas neid on, aga samas, nagu Õnnepalu korduvalt rõhutab, Milano laiuskraad. miks ei võiks olla). ühesõnaga, ma pole end suuremaks looduskirjelduste sõbraks iial pidanud, aga sellisel moel mulle küll väga meeldisid.
ilmselt kui kanadalased seda raamatut lugeda saaks, läheks nemad ka närvi, sest suurema osa ajast kutsub Õnnepalu nende maad Ameerikaks. (mis muidgi tehniliselt, maailmajaona, on õige, aga ju ta ikka häiriks.) samas kutsub Õnnepalu kogu praegust maailma Ameerikaks, nii et jällegi, kas on põhjust solvuda.
ühesõnaga, olin raamatu retseptsioonist aru saanud, et Õnnepalu püüab kodu- ja väliseestlaste vahele lõhet tekitada. mulle jäid palju rohkem meelde ja hinge need kohad, kus ta seda lõhet ja vahet eitab. see avastus, et 60ndatel või 80ndatel ehitatud eestlaste suvilad olid kõik ühesugused, asusid nad siis Ontarios või Laulasmaal. et skautluse ja pioneeride vahe polnud teab mis suur ega sisuline. et väliseesti keel on väärtuslik samal moel kui võru keel :)
ja siis tegelikult suurema osa ajast rääkis see raamat hoopis loodusest, kas siis Kanada omast sel ühel aakril, kus Õnnepalu seda kirjutas, või tagasivaadetena Eesti omast, ikka need Järva- ja Hiiumaa, nagu nad tal ikka on. põhjalik kirjeldus Abruka metsast, kus olen käinud küll ja veel, aga ei teadnud ikka midagi sellest, kuidas need pärnad seal kasvavad. kõik need Kanada loomad, kes pole teab mis eksootilised (kobras ja vöötorav ja põder ja kaur ja, noh, koolibri tundub küll eksootiline ja ma poleks üldse arvanud, et Kanadas neid on, aga samas, nagu Õnnepalu korduvalt rõhutab, Milano laiuskraad. miks ei võiks olla). ühesõnaga, ma pole end suuremaks looduskirjelduste sõbraks iial pidanud, aga sellisel moel mulle küll väga meeldisid.
ilmselt kui kanadalased seda raamatut lugeda saaks, läheks nemad ka närvi, sest suurema osa ajast kutsub Õnnepalu nende maad Ameerikaks. (mis muidgi tehniliselt, maailmajaona, on õige, aga ju ta ikka häiriks.) samas kutsub Õnnepalu kogu praegust maailma Ameerikaks, nii et jällegi, kas on põhjust solvuda.
March 30, 2025
Ehkki tegu on kerge ja ladusa lugemisega, leiad end siiski pärast mõtteid mõlgutamast: põgenemisest, uuest elust, äraminemisest ja mahajäämisest, uuest identiteedist, keelest ja kultuurist ning nende muutumisest. Poliitikastki. Radadest, nende puudumisest, elust ja olust.
Mõnus on see üllatumine, kui märkad kirjutises justkui teist kihti. Sügavamat, kõikehõlmavat.
Et Pariis on alles värskelt meeles ja kustumatu jäljega, siis nii sügavat elamust ei jätnud. Ehk lihtsalt harjusin heaga?
Mõnus on see üllatumine, kui märkad kirjutises justkui teist kihti. Sügavamat, kõikehõlmavat.
Et Pariis on alles värskelt meeles ja kustumatu jäljega, siis nii sügavat elamust ei jätnud. Ehk lihtsalt harjusin heaga?
August 7, 2020
Tõnu Õnnepalu nähtus mõjub jätkuvalt, ehkki on täiesti arusaamatu, kuidas saab olla nii köitev tekst, kus üks mees lihtsalt heietab ja näiliselt nagu midagi ei toimugi. Ometi hakkad lugema ega saa kuidagi käest pandud, mõte voolab nii kenasti. Müstiline Õnnepalu on jätkuvalt mu lemmikute seas.
September 30, 2019
Järg raamatule "Pariis". Ootan kolmandat. Mulle meeldib tema kirjutamisstiil, kuigi selle raamatu puhul liiga palju mõtete kordamist.
"Kirjandus pole mitte see, mida kirjanikud kirjutavad, vaid see, mida lugejad loevad. Lõpuks nemad teevad kirjanduse. Ja lugejaid peab olema mitu tuhvi. Kõigepealt lai lugejaskond. Siis vahepealne, ütleme haritud lugejaskond, ja siis veel eliit, väikesearvuline, aga ometi tooniandev. Kui üks tuhv ära kaob, on varsti kõik kadunud. Kui see ülemine enam tooni ei anna, lakkab kirjandus olemast, jäävad vaid juhuslikud raamatud, tooang. Varem või hiljem see juhtub, kui pole juba juhtumas. (lk 124)
"Hea on kodumaalt ära olla, et ei pea nägema seda jubedat võltsi EV 100 möllu. (lk 148)
Nostalgia tähendab tagasipöördumisigatsus (valu) lk 294.
"Kirjandus pole mitte see, mida kirjanikud kirjutavad, vaid see, mida lugejad loevad. Lõpuks nemad teevad kirjanduse. Ja lugejaid peab olema mitu tuhvi. Kõigepealt lai lugejaskond. Siis vahepealne, ütleme haritud lugejaskond, ja siis veel eliit, väikesearvuline, aga ometi tooniandev. Kui üks tuhv ära kaob, on varsti kõik kadunud. Kui see ülemine enam tooni ei anna, lakkab kirjandus olemast, jäävad vaid juhuslikud raamatud, tooang. Varem või hiljem see juhtub, kui pole juba juhtumas. (lk 124)
"Hea on kodumaalt ära olla, et ei pea nägema seda jubedat võltsi EV 100 möllu. (lk 148)
Nostalgia tähendab tagasipöördumisigatsus (valu) lk 294.
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 19, 2020
Erudiit Sigrid Preem, kes kohemaid kui Piiririik ilmus, teadis, et tegu on geniaalse teosega, ootas väga seda uut raamatut. Ta jälgis suure kaasaelamisega autori käekäiku ja võttis seda ka kommenteerida. Ta lootis, et nüüd ometi suudab Õnnepalu ületada oma esiktöö. Ta jõudis selle raamatu ära oodata ja jäi rahule. See oli viimane, mis ta luges enne lahkumist.
January 25, 2020
Kuidagi negatiivse meelelaadi mekk jäi sest raamatust. Ja kuidagi venis, isegi kui teiste õnnepaludega võrrelda. Aga muidu ju tore ja päris mitu sellist väljaütlemist, mida varem enda jaoks sõnastanud polnud, kuid mis on täitsa tõesed. Võib-olla oleks pidanud suvel lugema.
April 23, 2020
Natuke nagu venis see lugu. Aga eks neid helgeid hetki oli ikka ka mil lugesin täitsa suure huviga. Kõige rohkem meeldisid vist need osad, kus autor teisi raamatuid ümber jutustas. Sain paar head soovitust. Ühesõnaga, täitsa mõnus lugemine, lihtsalt oleks võinud veidi hoogsam olla.
September 21, 2019
õnnepalu ikka nagu õnnepalu, midagi ei toimu, peale elu enda. ja õppetunniks, et ei maksa kirjanikku enda koju lasta, ta võib sellest kirjutada.
December 22, 2020
Tõnu Õnnepalu võib lugeda igal ajal ja igal pool. Samasuguse ajatusega kirjanik ka kirjutab. Ja no tõesti on väga väga mõnus. Ja kui nii mõnus on, siis selle jaoks ei olegi sõnu.
January 31, 2023
Mulle väga meeldib koos Õnnepaluga mööda ilma ringi jõlgerdada (Ilus sõna, eks?), nii et seegi raamat polnud selles suhtes erand. Küll aga juhtus esimest korda, et ma tõsiselt vihastasin tema peale ja ma pole isegi mitte väliseestlane! :) Nimelt ärritab teda asjaolu, et väliseestlased oma perekonna maid ja vara tagasi said. Õnnepalu nimelt arvab, et kui nad on ise teinud valiku jätta maha kogu oma vara, siis on nad juba sellest loobunud ja ei peaks midagi tagasi tahtma. Mind tõsiselt üllatas, et ta seda justkui vabatahtlikuks valikuks peab. Tundub, et ta pole ise elanud sellises perekonnas, kus kogu kaotusvalu on kibedalt endas kantud ja oma lastelegi edasi antud. Mina olen. Ja seepärast ma tean, et see valik, mille inimesed tegid, oli ajutine. Nad läksid seniks kuni venelane väljas – just nii minu perekonnas alati öeldi ja oli kindlalt otsustatud, et kohe kui oht möödas ja venelased väljas, tullakse tagasi. Nii et nad ei jätnud oma maid ja maju, nad lihtsalt ei teadnud arvestada, et tagasi saab alles 50 aasta pärast! Ja siis need Kanada eestlased. Õnnepalu peaks vast ikka teadma, miks Kanadasse edasi mindi. Ka minu üks tädidest läks sinna, jättes kogu oma pere, ema, isa ja õed Rootsi maha, sest ta oli abielus eestlasega, kes oli olnud saksa sõjaväes ja Rootsi hakkas selliseid inimesi välja andma. Päriselt ka hakkas, minu tuttavatel rootslastel, kes ise sel ajal alles lapsed olid (vaatamata sellele), on siiani piinlik sellest rääkida. See on rootslaste üleüldine häbi, et nii tehti baltlastega. Ja minu ema, kes teismelise tüdrukuna saatuse vingerpusside tõttu Eestisse üksi maha jäi, ta pidi põgenema oma Saaremaa kodust, sest sai teada, et teda tahetakse üksinda Siberisse saata. Nii jättis ka tema oma kodu maha ja kolis mandrile, peitis ennast võimude eest ära. Kas tema tegi ka valiku ja ei oleks pidanud seda kodu tagasi saama? Ma olen terve elu näinud oma ema valu ja ma nägin ka seda kui ta noore pensionärina oma maad ja metsad tagasi sai – see oli väike lohutus kogu ebaõigluse ja valu eest. Seepärast tahaksin Õnnepalult küsida – kas need eestlased, kes repressioonide tõttu siinsamas Eestis kodudest ilma jäid, olid rohkem õigustatud oma vara tagasi saama kui need, kes elasid välismaal? Mis vahet neil on? Sest siit raamatust jäi mulje, et see oli justkui ok, et nõukogude ühiskonnas elanud eestlased said oma vara tagasi, teised justkui poleks pidanud saama. Õnnepalu muidugi teab seda, et mindi ajutiselt, ta ütleb selle lk 128 otse välja. Seda arusaamatum on mulle pahameel selle üle, et väliseestlased midagi siit tagasi said. Mismoodi seda kõike üldse korraldada oleks saanud, et kusagilt läheb piir, mis ütleb, et sellele inimesele kuulub tema kunagine vara ja sellele teisele ei kuulu? Ja mis oleks saanud ilma erastamiseta? Me ju sisenesime turumajandusel toimivasse ühiskonda – kui vara oleks jäänud riigile, siis oleks jäänud ju ka alles kõik kollektiivmajandid ja muu riigile kuuluv. Selliselt ei oleks ühiskond kuidagi toiminud, eraomandus tuli taastada, et hakkaks toimima. Õnnepalule ei meeldi mitte kuidagi, et ka igasugu kasulapsed, kellel Eestiga mingit sidet polnud, said oma kasuvanemate vara tagasi – aga see on ju ainult loomulik, igal inimesel on õigus oma vara jätta, kellele ta tahab ja kui vanemaid enam elus pole, siis nii on, saavadki need välismaalased ise tagastatud vara. Huvitav, kui Õnnepalu kodumaja oleks ehitatud näiteks 30ndatel ja ta pere oleks olnud sunnitud sealt välja kolima, tehes ruumi sisserändajatele (venelasi pean silmas), kas siis ta poleks oma vara uuel ajal tagasi tahtnud? Just nii minu ema kodumajaga läks, et kolhoos pani sinna igasugu rahvast kuni maja maha põles, tagasi saime vaid vundamendi varemed ja maa. Kas poleks pidanud?
Sõber Siiriga juhtunud lugu on muidugi väga kahetsusväärne (see raha kaotus ja hilisem süüdistamine valelikkuses), aga see suhtumine oli paraku kodueestlaste põhjustatud. Võib kõlada karmilt, aga seda juhtus ikka väga sageli, et eestlased ei osanud piiri pidada kui Kanadasse sattusid. Minu ema ka ei osanud. Olles elanud ühiskonnas, kus suurt midagi pole vabalt saada, arvas ta alati, et tema õed Rootsis ja Kanadas on padurikkad. Tegelikult ei olnud, olid täiesti tavalised inimesed, aga seal külas käies ei osanud ema aru saada, et selline elustandard pole rikkus. Tema jaoks oli välismaal paradiis. Täna me elame Eestis samamoodi, aga siis veel ei elanud. Nii ostiski Kanada tädi kokku kõike, mida ema soovis ja tagasi tuli ta sealt mitme kohvriga, osa veel lennukiga eraldi järele. Igasugu kraami, et kogu pere saaks riided selga ja et oleks midagi maha müüa. Tean, et Kanada tädi pärast oma Rootsi õdedele rääkis, et küll oli ikka ahne. Nemad ei saanud meist aru ja meie neist. Nii et sorry, Siiri, kui minu ema sugused sellise eelarvamuse kodueestlaste suhtes kujundasid!
Huvitav avastus siin raamatus oli see, et olen teismelisena Õnnepaluga samas loodussõprade laagris olnud, Palmses :)
Jutt läks pikaks, aga pidin selle väliseestlaste asja südamelt ära kirjutama. Muidu raamat väga meeldis, aga kuna mõned asjad siiski väga pahandasid, siis päris maksimumtärne ei anna :)
Sõber Siiriga juhtunud lugu on muidugi väga kahetsusväärne (see raha kaotus ja hilisem süüdistamine valelikkuses), aga see suhtumine oli paraku kodueestlaste põhjustatud. Võib kõlada karmilt, aga seda juhtus ikka väga sageli, et eestlased ei osanud piiri pidada kui Kanadasse sattusid. Minu ema ka ei osanud. Olles elanud ühiskonnas, kus suurt midagi pole vabalt saada, arvas ta alati, et tema õed Rootsis ja Kanadas on padurikkad. Tegelikult ei olnud, olid täiesti tavalised inimesed, aga seal külas käies ei osanud ema aru saada, et selline elustandard pole rikkus. Tema jaoks oli välismaal paradiis. Täna me elame Eestis samamoodi, aga siis veel ei elanud. Nii ostiski Kanada tädi kokku kõike, mida ema soovis ja tagasi tuli ta sealt mitme kohvriga, osa veel lennukiga eraldi järele. Igasugu kraami, et kogu pere saaks riided selga ja et oleks midagi maha müüa. Tean, et Kanada tädi pärast oma Rootsi õdedele rääkis, et küll oli ikka ahne. Nemad ei saanud meist aru ja meie neist. Nii et sorry, Siiri, kui minu ema sugused sellise eelarvamuse kodueestlaste suhtes kujundasid!
Huvitav avastus siin raamatus oli see, et olen teismelisena Õnnepaluga samas loodussõprade laagris olnud, Palmses :)
Jutt läks pikaks, aga pidin selle väliseestlaste asja südamelt ära kirjutama. Muidu raamat väga meeldis, aga kuna mõned asjad siiski väga pahandasid, siis päris maksimumtärne ei anna :)
December 12, 2022
Ja olen jälle Õnnepalu radadel rändamas, kuigi pärast igat raamatut kinnitan endale, et rohkem tõesti ei viitsi... Väliseestluse teema on mind aga alati huvitanud, nii et see päris kopsakas üllitis tuli ikka läbi lugeda. Kui esimene n-ö Mujal kodus sarja raamat Pariisist mulle kuigipalju ei meeldinud, siis see oli veidi parem lugemine, aga no norida annab ikka. Kui tavaliselt hakkab mul mingil hetkel lugedes igav, siis seekord hakkas autor mulle mingist momendist alates täielikult närvidele käima. Kurioosne on asja juures muidugi see, et tegelikult olen ma temaga enamikus asjades ühel nõul, aga seekord tundus küll, et natuke liiga palju virisemist.
Laias laastus on tegemist tähelepanekutega, mis tehtud Kanada looduses väliseestlaste suvituskogukonnas Kotkajärvel. Kotkajärve fenomeni ehk katset luua kuskile Kanada metsadesse oma nii-öelda kodu-eesti, kus skaudilaagrite kaudu Eesti asja ajada, kritiseerib Õnnepalu ühest küljest päris tublisti, nii et pole ime, et väliseestlased pärast teose ilmumist ta peale üpris kurjad olid. Samas üritab ta aga ka lepitada igiomast "meie" ja "teie" ehk kojujäänute ja äraläinute konflikti, näidates, et pole need kaks eestlaste liiki nii erinevad midagi - suvilad puhta samasugused ja ega skautide käitumisjuhised pioneeridestki väga palju erine. Kotkajärve teemat avab aga hoopis paremini selline raamat nagu "Rändlindude pesad", mida huvilistele kindlasti lugeda soovitan.
Õnnepalu on aga ikka Õnnepalu. Misantroobitseb ja võitleb personaalsete deemonitega, kirjeldab igapäevast eluolu ja kohalikku loodust bioloogi silmade läbi. Kuniks suvitamine saab läbi ja kodukant ootab. Et panna sarjale "Mujal Eestis" kolmanda raamatuga punkt. Nagunii loen kunagi ka selle läbi.
Laias laastus on tegemist tähelepanekutega, mis tehtud Kanada looduses väliseestlaste suvituskogukonnas Kotkajärvel. Kotkajärve fenomeni ehk katset luua kuskile Kanada metsadesse oma nii-öelda kodu-eesti, kus skaudilaagrite kaudu Eesti asja ajada, kritiseerib Õnnepalu ühest küljest päris tublisti, nii et pole ime, et väliseestlased pärast teose ilmumist ta peale üpris kurjad olid. Samas üritab ta aga ka lepitada igiomast "meie" ja "teie" ehk kojujäänute ja äraläinute konflikti, näidates, et pole need kaks eestlaste liiki nii erinevad midagi - suvilad puhta samasugused ja ega skautide käitumisjuhised pioneeridestki väga palju erine. Kotkajärve teemat avab aga hoopis paremini selline raamat nagu "Rändlindude pesad", mida huvilistele kindlasti lugeda soovitan.
Õnnepalu on aga ikka Õnnepalu. Misantroobitseb ja võitleb personaalsete deemonitega, kirjeldab igapäevast eluolu ja kohalikku loodust bioloogi silmade läbi. Kuniks suvitamine saab läbi ja kodukant ootab. Et panna sarjale "Mujal Eestis" kolmanda raamatuga punkt. Nagunii loen kunagi ka selle läbi.
October 25, 2021
Tõnu Õnnepalu on eesti kirjanikest vaieldamatult minu lemmik. Midagi tema kirjutamisstiilis võlub mind iga kord, ilmselt selle lihtsus. Selle raamatuga oli täpselt samamoodi. Ehkki mul võttis aega, et see raamat riiulist haarata, tuli see minuni täpselt õigel ajal (nagu asjad ikka kipuvad juhtuma, just siis, kui on vaja).
Minu jaoks oli huvitav lugeda, kui palju erinevad väliseestlased nõukogude aja üle elanud eestlasest; kuidas neil on säilinud see kultuur ja keel, millega riigist pageti. Paralleelselt Õnnepalu enda tunded Kanadas(t), kodust nii kaugel. Tunnen suurt samastumist lõikudega sellest, kuidas september on alati kuu, kus depressioon kimbutab („Septembris on Suur Loom alati väga valvas olnud. Suur Loom ei salli, et me oleme sündinud ja elame. Tahab käpa peale panna.‟). Ometi püüab autor rõõmu leida loodusest, pisiasjadest (kasvõi postiljonidest)... Minule andis see raamat igaljuhul lootust.
„Inimene õieti ei saa ennast vihata. Ta võib küll ennast vihata, ja kuidas veel, aga tegelikult ikkagi ei vihka. Ei saa.‟ ♥︎
Minu jaoks oli huvitav lugeda, kui palju erinevad väliseestlased nõukogude aja üle elanud eestlasest; kuidas neil on säilinud see kultuur ja keel, millega riigist pageti. Paralleelselt Õnnepalu enda tunded Kanadas(t), kodust nii kaugel. Tunnen suurt samastumist lõikudega sellest, kuidas september on alati kuu, kus depressioon kimbutab („Septembris on Suur Loom alati väga valvas olnud. Suur Loom ei salli, et me oleme sündinud ja elame. Tahab käpa peale panna.‟). Ometi püüab autor rõõmu leida loodusest, pisiasjadest (kasvõi postiljonidest)... Minule andis see raamat igaljuhul lootust.
„Inimene õieti ei saa ennast vihata. Ta võib küll ennast vihata, ja kuidas veel, aga tegelikult ikkagi ei vihka. Ei saa.‟ ♥︎
March 4, 2023
Olin juba hakanud harjuma, et Õnnepalu raamatutes on troonil loodus. Sedakorda sekundeerisid loodusele mõtisklused väliseestluse ja ehk natuke isegi poliitika üle. Millegi kohta arvamust avaldades on keeruline püsida sellel joonel, kus analüüs ja arvamus on tasakaalus nii, et sünnib mingi uus arusaamine asjast. Siin oli minu jaoks kohati see tasakaal paigast ära ja mingid seisukohad tulid plärtsti ja nii nad jäid. Mis on autori õigus, aga võib jääda häirima.
Lugesin teda mitte just paguluses, aga siiski kodust kaugel, nii et tähelepanekud selle kohta, kuidas mujale kolinud inimesed käituvad, tekitasid äratundmist ja andsid mõtteainest küll. Lisaks oli põnev vaadata, et mis on need asjad, mida inimene otsustab teha, kui ta on kuskil kohas piiratud aja ja otseselt justkui midagi tegema ei peagi, kui väliseid kohustusi pole.
Looduse osa oli õnneks ikka ka ja see oli väga huvitav - kõik see metsaradade ja metsas kulgemise osa ja Kanada loomad-linnud.
Lugesin teda mitte just paguluses, aga siiski kodust kaugel, nii et tähelepanekud selle kohta, kuidas mujale kolinud inimesed käituvad, tekitasid äratundmist ja andsid mõtteainest küll. Lisaks oli põnev vaadata, et mis on need asjad, mida inimene otsustab teha, kui ta on kuskil kohas piiratud aja ja otseselt justkui midagi tegema ei peagi, kui väliseid kohustusi pole.
Looduse osa oli õnneks ikka ka ja see oli väga huvitav - kõik see metsaradade ja metsas kulgemise osa ja Kanada loomad-linnud.
November 23, 2022
Väga Õnnepalulik raamat.
Mõnes mõttes meenutas teisi sarnaseid raamatuid, mis samuti Kanadas on kirjutatud ning pühendatud Kanada metsikule loodusele. Nagu Collieri "Kolmekesi kõnnumaal" või Thoreau "Walden". Seal oli inimese või siis konkreetsemalt mehe suhtest maaga, maalappiga ja ka pagenduse ja üksindusega.
Miks 3? Õnnepalu mõistes kolm. Mingi hetk hakkas mind häirima heietamine ja pessimistlikkus. Mingiski mõttes võiks raamat olla palju lühem. Kuna olen kaanest-kaaneni lugeja siis vahepeal pööritasin juba silmi kui ta rääkis eesti-kanadalast läänestumisest jne.
Mõnes mõttes meenutas teisi sarnaseid raamatuid, mis samuti Kanadas on kirjutatud ning pühendatud Kanada metsikule loodusele. Nagu Collieri "Kolmekesi kõnnumaal" või Thoreau "Walden". Seal oli inimese või siis konkreetsemalt mehe suhtest maaga, maalappiga ja ka pagenduse ja üksindusega.
Miks 3? Õnnepalu mõistes kolm. Mingi hetk hakkas mind häirima heietamine ja pessimistlikkus. Mingiski mõttes võiks raamat olla palju lühem. Kuna olen kaanest-kaaneni lugeja siis vahepeal pööritasin juba silmi kui ta rääkis eesti-kanadalast läänestumisest jne.
July 26, 2020
Mõnda raamatut lugedes tahad teada, mis saab. Õnnepalu raamatus on hutav just see, mis parasjagu ON. Ainult see kaur lisas väikse põnevusmomendi. Kas tal õnnestub siis lõpuks kauri näha või ei? Ma ei räägi välja!
Ma muidugi ei usu, et KÕIGILE meeldib "Aaker" või üldse Õnnepalu, aga minule sobis täpselt 100%. Tahan veel!
Ma muidugi ei usu, et KÕIGILE meeldib "Aaker" või üldse Õnnepalu, aga minule sobis täpselt 100%. Tahan veel!
November 24, 2024
Ilus, nukker ja kohati ka muigvelsui kirja pandud lugu kaduvast maailmast.
Too Eesti aeg elas imelikul kombel edasi just seal, kus ta ära keelatud oli, kus loomad olid võetud kolhoosi ja hulk inimesi oma majadest välja aetud, minemagi viidud. Elas lihtsalt tähelepanematusest. Oma elu ei märka ju. Inimesed elasid ikka edasi omas ajas ja samal maal, nii nagu nad harjunud olid. Elu muutus ja ei muutunud. Nõukogude võim, mis tahtis kõik muuta uueks, oli samas kummaliselt konservatiivne. Toimis külmikuna. Oli asju, mis enam ei muutunud, mis jäid kõrvale, tähelepanu alt välja, polnud tähtsad, ja elasid niimoodi vaikselt edasi. Alles uus Eesti aeg sai neist jagu. Maade tagastamise ja talude taastamise ja üldse igasugu taastamisega. Hakati taastama midagi, mida kunagi polnud sellisena olnudki, ja märkamatult hävitati see, mis veel alles oli. Nüüd on see ühtviisi kõik üks kadunud maailm, nii siin kui seal. lk 219)
Koristamine teeb alati head. Pühid ära nurkadesse seisma jäänud aja. (lk 264)
Too Eesti aeg elas imelikul kombel edasi just seal, kus ta ära keelatud oli, kus loomad olid võetud kolhoosi ja hulk inimesi oma majadest välja aetud, minemagi viidud. Elas lihtsalt tähelepanematusest. Oma elu ei märka ju. Inimesed elasid ikka edasi omas ajas ja samal maal, nii nagu nad harjunud olid. Elu muutus ja ei muutunud. Nõukogude võim, mis tahtis kõik muuta uueks, oli samas kummaliselt konservatiivne. Toimis külmikuna. Oli asju, mis enam ei muutunud, mis jäid kõrvale, tähelepanu alt välja, polnud tähtsad, ja elasid niimoodi vaikselt edasi. Alles uus Eesti aeg sai neist jagu. Maade tagastamise ja talude taastamise ja üldse igasugu taastamisega. Hakati taastama midagi, mida kunagi polnud sellisena olnudki, ja märkamatult hävitati see, mis veel alles oli. Nüüd on see ühtviisi kõik üks kadunud maailm, nii siin kui seal. lk 219)
Koristamine teeb alati head. Pühid ära nurkadesse seisma jäänud aja. (lk 264)
April 19, 2023
igatahes.. mulle meeldis
June 28, 2025
väljaspoolse eestluse sisekaemus
July 26, 2025
Mõnus lugemine
June 3, 2022
Hea on lugeda kellegi igapäevast mõttekäiku ja tõdeda, et nii paljud mõtted on kattuvad.
October 7, 2021
Aaker, teine raamat Õnnepalu triloogiast "Mujal kodus".
Nii vähe või palju kui ma varasemalt olen Õnnepalu teoseid ja artikleid lugenud, ei ole ma kunagi täheldandud ta tekstis säenset turris olekut ja kohatist teravust (nagu oleks raamat pahas tujus kirjutet'), mis Aakri esimeses pooles sisse jookseb ja lõpu poole tasapisi hääbub. Suunatud on see ennekõike amerikaniseerumise pihta, kuid oma osa saab ka pagulus, täpsemalt siis väliseestlus kui selline. Õnnepalu vajutab otsekoheselt teemadele, millest üldiselt väliseestlusega seoses ei ole avalikult väga kõneldud. Ise ütleb, et tema kibeduse põhjuseks on väliseestlaste nö moraalne õigus siiajäänute üle, et ühed olla nagu rohkem eestlased kui teised. Lapsik. Samas jällegi huvitav lugeda kirjaniku tabavaid ja sidusaid mõttekäike. Õnnepalu teksti voolavust ja lihtsust, on tegelikult alati hea lugeda, ükskõik mis ta ka kirjutab ;)
Lõppeks oli teravuse taga, aga nukravõitu järelhüüe kaduva teed minevale kogukonnale, sest see kõik mida üks põlvkond pagulasi kunagi Kanadas või Austraalias või Rootsis üles ehitas on paratamatult hääbumas.
Aga Aakri ainitine rõhuasetus ei ole väliseestlusel, vaid veel enam kirjeldab see Kanada loodust, pisut ka ajalugu ning võtab võrrelda seda kodumaisega. Looduse kirjeldused tulid lugedes küll vägagi tuttavad ette - matkata saab ainult loodusparkides, kuna metsikus looduses radu ei ole ning võib kergesti eksida. Mäed, järved, tihedad metsad. Õnnepalu kirjeldab seda kõike väga kaasahaaravalt ja suure innuga.
Mõtteid:
- Kahju, et ükski antropoloog ega etnograaf ei taibanud uurida väliseestlaste ühiskonda, kui see oli veel täies purjes ja elujõus, 50-60-70ndate. Selle uskumusi, tabusid, keelt, materiaalset kultuuri, tavasid.
- Keele säilitamine on nonsenss. Kõige puhtamal kujul. See on alati vaid vana põlvkonna soov - arusaadav soov, muidugi -, et nende harjunud maailm kestaks vähemalt nende eluaja, aga tegelikult võiks kesta ka pärast nende surma, igavesti.
- Elavat keelt säilitada on võimatu, sest elava keele üheks omaduseks on muutumine. Tal pole igavest vormi.
- Imelik, kuidas me oma lapsepõlve vastikuste juurde lõpuks ikka tagasi pöördume ja teeme asju, mida meid siis sunniti tegema, vabatahtlikult ja rõõmuga.
- Kui inimene viibib oma pühal eramaalapil vaid ühe kuu aastas, närib ülejäänud üksteist kuud tema väikest omanikusüdant muidugi hirm. See on loomulik. Ikka kardad kui ei näe. Siis riputadki üles silte, teed väravaid ja tõkkepuid, paned kaameraid üles.
Nii vähe või palju kui ma varasemalt olen Õnnepalu teoseid ja artikleid lugenud, ei ole ma kunagi täheldandud ta tekstis säenset turris olekut ja kohatist teravust (nagu oleks raamat pahas tujus kirjutet'), mis Aakri esimeses pooles sisse jookseb ja lõpu poole tasapisi hääbub. Suunatud on see ennekõike amerikaniseerumise pihta, kuid oma osa saab ka pagulus, täpsemalt siis väliseestlus kui selline. Õnnepalu vajutab otsekoheselt teemadele, millest üldiselt väliseestlusega seoses ei ole avalikult väga kõneldud. Ise ütleb, et tema kibeduse põhjuseks on väliseestlaste nö moraalne õigus siiajäänute üle, et ühed olla nagu rohkem eestlased kui teised. Lapsik. Samas jällegi huvitav lugeda kirjaniku tabavaid ja sidusaid mõttekäike. Õnnepalu teksti voolavust ja lihtsust, on tegelikult alati hea lugeda, ükskõik mis ta ka kirjutab ;)
Lõppeks oli teravuse taga, aga nukravõitu järelhüüe kaduva teed minevale kogukonnale, sest see kõik mida üks põlvkond pagulasi kunagi Kanadas või Austraalias või Rootsis üles ehitas on paratamatult hääbumas.
Aga Aakri ainitine rõhuasetus ei ole väliseestlusel, vaid veel enam kirjeldab see Kanada loodust, pisut ka ajalugu ning võtab võrrelda seda kodumaisega. Looduse kirjeldused tulid lugedes küll vägagi tuttavad ette - matkata saab ainult loodusparkides, kuna metsikus looduses radu ei ole ning võib kergesti eksida. Mäed, järved, tihedad metsad. Õnnepalu kirjeldab seda kõike väga kaasahaaravalt ja suure innuga.
Mõtteid:
- Kahju, et ükski antropoloog ega etnograaf ei taibanud uurida väliseestlaste ühiskonda, kui see oli veel täies purjes ja elujõus, 50-60-70ndate. Selle uskumusi, tabusid, keelt, materiaalset kultuuri, tavasid.
- Keele säilitamine on nonsenss. Kõige puhtamal kujul. See on alati vaid vana põlvkonna soov - arusaadav soov, muidugi -, et nende harjunud maailm kestaks vähemalt nende eluaja, aga tegelikult võiks kesta ka pärast nende surma, igavesti.
- Elavat keelt säilitada on võimatu, sest elava keele üheks omaduseks on muutumine. Tal pole igavest vormi.
- Imelik, kuidas me oma lapsepõlve vastikuste juurde lõpuks ikka tagasi pöördume ja teeme asju, mida meid siis sunniti tegema, vabatahtlikult ja rõõmuga.
- Kui inimene viibib oma pühal eramaalapil vaid ühe kuu aastas, närib ülejäänud üksteist kuud tema väikest omanikusüdant muidugi hirm. See on loomulik. Ikka kardad kui ei näe. Siis riputadki üles silte, teed väravaid ja tõkkepuid, paned kaameraid üles.
July 29, 2019
Selle lugemise nopped:
"Tulp oli tulusam kui kapsas. Sest ebavajalik on alati tulusam kui vajalik." /lk.50/
"Imelik, kuidas me oma lapsepõlve vastikuste juurde lõpuks ikka tagasi pöördume ja teeme asju, mida meid siis sunniti tegema, vabatahtlikult ja rõõmuga." /lk.51/
"Ma ei tea, kas on mõtet konserveerida kõiki neid vanu müüre, mida kellelgi enam vaja pole? Miskipärast tahavad inimesed peatada mingit möödunud aega seda rohkem, mida kiiremini nad sellest eemale kihutavad." /lk.59/
"Imelik, et inimesed arvavad, et kui nad lähevad üksi metsa, siis nad loevad seal kole palju raamatuid. Suveks võetakse suvilasse ka virn raamatuid kaasa, mis kõik "lugemata" on. Ja suve lõpus pakitakse nad ohates kasti tagasi. Üks ehk loeti läbi. ... Suvi läks... kuidagi niisama. Nagu elu ikka läheb.
Reegel: Olgu metsas või mägedes, onnis või suvilas, sealgi jätkub ikka sinu elu. Ära oota, et seal ootab sind keegi teine, kellega sa enda ära vahetad. See ei tähenda, et ei tasuks minna". /lk.205/
"Tulp oli tulusam kui kapsas. Sest ebavajalik on alati tulusam kui vajalik." /lk.50/
"Imelik, kuidas me oma lapsepõlve vastikuste juurde lõpuks ikka tagasi pöördume ja teeme asju, mida meid siis sunniti tegema, vabatahtlikult ja rõõmuga." /lk.51/
"Ma ei tea, kas on mõtet konserveerida kõiki neid vanu müüre, mida kellelgi enam vaja pole? Miskipärast tahavad inimesed peatada mingit möödunud aega seda rohkem, mida kiiremini nad sellest eemale kihutavad." /lk.59/
"Imelik, et inimesed arvavad, et kui nad lähevad üksi metsa, siis nad loevad seal kole palju raamatuid. Suveks võetakse suvilasse ka virn raamatuid kaasa, mis kõik "lugemata" on. Ja suve lõpus pakitakse nad ohates kasti tagasi. Üks ehk loeti läbi. ... Suvi läks... kuidagi niisama. Nagu elu ikka läheb.
Reegel: Olgu metsas või mägedes, onnis või suvilas, sealgi jätkub ikka sinu elu. Ära oota, et seal ootab sind keegi teine, kellega sa enda ära vahetad. See ei tähenda, et ei tasuks minna". /lk.205/
August 24, 2019
Suurepärane! "Aakris" on Õnnepalu täiesti omas elemendis. Palju rohkem "kodus" kui "Pariisis". Õnnepalu oskus näha looduses toimuvat ja sellest kirjutada on harukordne võime. Täiesti uus hingamine!
Displaying 1 - 30 of 32 reviews