Järjekordne argiabsurdist nõretav pilguheit Piiteri intelligentide ja põhjakihi - mis kohati ongi üks ja seesama - tegemistele ja pürgimustele. Tegelased on vaimustavad, kahjuks või õnneks rohkem kui elust enesest. Endiselt (tegemist on triloogia kolmanda, ühtlasi mahukaima raamatuga) mulle Klimova stiil meeldib, kuigi saan aru, et mul tuleb oma heakskiit ümber hinnata... Juurdlesin ju varemgi, mida või keda see käekiri mulle meenutab, ent tõde selgus alles äsja, mil sattusin suht vahetult enne "Blonde elajaid" Céline´i lugema. Sarnasus pole mitte tajutav, vaid selgelt tuntav. Tõsi, käesolevas raamatus räägib Klimova ka ise juba palju Céline´i tõlkimisest. Kui ma nüüd neid kahte võrdlen, siis prantslane meeldib mulle kröömike enam kui Klimova. Ja sealt edasi läks mu mõte ka Andrei Ivanovi teoste peale, kes omakorda sarnaneb tugevalt Klimovale. Sõnaga, olen väheke pettunud nüüd.