Marusja Klimova on marginaali ja dekadendi mainega kirjanik. Tema raamatud kutsuvad lugejais esile täiesti ettearvamatuid reaktsioone: hämmingust ja nördimusest fanaatilise kummardamiseni, kuid ükskõikseks ei jäta need kedagi. Tuntud on ka tema hiilgavad Louis-Ferdinand Céline’i, Jean Genet’ ja teiste prantsuse kirjanike tõlked. 2006. aastal autasustati Marusja Klimovat Prantsuse kirjanduse ja kunsti ordeniga.
„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks.
Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.
"Blondid elajad" meenutas mulle oma värvikate tegelastega kuigipalju Despentese "Vernon Subutexi". Klimova kirjutist oli keerulisem lugeda, kuna 90ndate Venemaa on palju lähemal kui Pariisi kodutud. Tihti ajas naerma, kuid päris mitu korda tüütas mõne tegelase ümber räägitav lugu täiesti ära ja pöörasin lehti üle rea lugedes. Raamatu peategelane Marusja on kirjaniku enda alter ego, tegevus toimub Peterburi boheemlaste ringkonnas, kus autor ise tol ajal töötas ja liikus.
"Moskvas nimetatakse ärikaid triikraudadeks, ja firmasid, millele nad tünga teevad, triigituteks, nii öeldaksegi: Näe, triigitu läheb", või et "Ta triigiti korralikult ära." Piiteris nimetati ärikaid varem tsentrimeesteks ... Aga Arhangelskis nimetatakse äritsemist pommimiseks ja ärikad on vastavalt pommijad, nagu räkitimehed on igal pool räkkeird. Voronežis ei nimetata ärikaid mitte kuidagi, neid lihtsalt ei ole seal, sest "firmasid" pole seal iial nähtud ... siin on ainult kohalikud, üksnes aborigeenid,..."
"Tõsi, Sergeil oli veel üks töökoht: ta teenindas eakaid inimesi, kellel oli sadomasohhistlikke kalduvusi, ta riietus nahktrussikutesse ja sõjaväesaabastesse, sidus kliendid radiaatori külge, valas neile viina alustassile, sundis oma jalgu lakkuma, ja kui nad keeldusid, andis piitsa. Seejuures tuli tal neile vajaduse korral esmaabi anda, sest mõnel ütles süda üles, nad olid ju eakad inimesed, ja selleks puhuks oli tal alati korvalooli, validooli kaasas..."
Järjekordne argiabsurdist nõretav pilguheit Piiteri intelligentide ja põhjakihi - mis kohati ongi üks ja seesama - tegemistele ja pürgimustele. Tegelased on vaimustavad, kahjuks või õnneks rohkem kui elust enesest. Endiselt (tegemist on triloogia kolmanda, ühtlasi mahukaima raamatuga) mulle Klimova stiil meeldib, kuigi saan aru, et mul tuleb oma heakskiit ümber hinnata... Juurdlesin ju varemgi, mida või keda see käekiri mulle meenutab, ent tõde selgus alles äsja, mil sattusin suht vahetult enne "Blonde elajaid" Céline´i lugema. Sarnasus pole mitte tajutav, vaid selgelt tuntav. Tõsi, käesolevas raamatus räägib Klimova ka ise juba palju Céline´i tõlkimisest. Kui ma nüüd neid kahte võrdlen, siis prantslane meeldib mulle kröömike enam kui Klimova. Ja sealt edasi läks mu mõte ka Andrei Ivanovi teoste peale, kes omakorda sarnaneb tugevalt Klimovale. Sõnaga, olen väheke pettunud nüüd.
Somebody recommended me this book, but actually I didn't enjoy it at all. I really didn't understand what was good about this book? There were no story line whatsoever, only a lot of descriptions of different people. Like... what?