Selles raamatus leidub kõike, mida teie lüüriline või antilüüriline hing võib ihata: tuul, kõrtsikaklused, Balti kett ja Minerva öökullid, Tel Avivi gigolo´d ja kaputsiinide katakombid, külajoodik ja keskklass, Hiina turistid, laevahukk ja luuleklassiku kondid, veri ja kirg, vihane poliitluule ja imekaunis erootika. Siin on viiteid ja tsitaate maailmaklassikast, mille tabamata jäämine ei kahanda sugugi lugemiselamuse intensiivsust ega tekstide üldist arusaadavust. See on luule neile, kes muidu luulet ei loe, ja neile, kes on ses vallas tõelisedFeinschmecker´id.
*** meie tulime siis kui veri enam ei voolanud karjeid enam ei kostnud suitsu ei tõusnud õhk polnud enam tolmust paks haavad olid puhastatud kannatanu seisis jälle püsti polnud enam nakkusohtlik ja tegi enda üle nalja /…/
tuntud usumees ütles „kaka“ ütles isegi „sitt“ ja publik aplodeeris nii kelmikas nii inimlik ta on meiega ta on Sõnaga liberaalne luuletaja vahtis sapiselt üha sapisemalt kas ei öelnud tema „sitt“ iga päev ja oleks keegi nuumvasika tapnud
aga Sõna ütles talle: eks kuulu sinule kogu mu diapasoon analüüs süntees kõik, mis on minu, on sinu oma kas siis sina tahad ka olla karismaatiline ise oled juba täiskasvanu pidutseme ja rõõmutseme nüüd et usumees on tulnud kaka ütlema mis oli kadunud on leitud
Luule inimeseks olemisest ehedas ilusas rõiguses, nii siin kui ka seal. "Tuule" kaunis keeles tekstid vabastavad häbiraskusest tabuteemad, mis igapäevaelus on meie külge seotuna sügavale maha maetud ning takistavad meelel kompleksivabalt lennelda. Joovikamättaid ja lõhnavaid flokse siit küll ei leia, aga vabastavat kirgastust küll.
Kuna olin lugenud Maarja Kangro „Klaaslast“ ja „Minu auhindu“, mis mulle mõlemad meeldisid, siis arvasin, et tema uus raamat on üsna kindla peale minek.
Kui ma aga raamatuga koju jõudsin, siis selgus, et tegemist on hoopis luulekoguga. Aga leppisin olukorraga ja otsustasin siiski selle raamatu kasuks.
Mulle tundus justkui Kangro jutustaks pildikesi oma elust. Ainult et luulevormis. Olen luulega üsna vähe kokku puutunud ja minu ettekujutuses on luule selline voolav, helge, päike-heinamaa-armastus stiilis. Aga Kangro luulekogu küll selline ei olnud. Kui mulle eelmiste raamatute puhul meeldis autori otse ütlemine, siis luuleraamatus oli sama väljenduslaad minu jaoks võõras. Isegi häiris. Aga neile, kellele Kangro stiil meeldib, ma julgeks soovitada küll.
Mitmed avameelsed ehedad tekstid. Vaba nõretamisest, lilledest ja tuulehoogusdest, stereotüüpsest naisluuletajalikkusest (a la Ehin, Kareva). Kohati minu kui paikse inimese jaoks palju "käisin välismaal" / "residentuuris" tüüpi teksti, millega raske isiklikke seoseid luua. Pakkus indu veel sama autori teisi kogusid lugeda.