"Uurija Rebecca Lindeberg on lapsehoolduspuhkusel, kui kogu Eestit vapustab kummaline ja jõhker roim – noore pühendunud põhikooliõpetaja metsik tapmine ilma mingi nähtava põhjuseta. Lugu muutub veel kummaliseks, kui kolm last surnud õpetaja klassist end vabatahtlikult mõrvariks tunnistavad, kusjuures igaüks kinnitab, et tegutses üksinda. Taas kord ei suuda Rebecca juhtumi uurimisest eemale jääda ja asub oma kolleege abistama.
Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015), „Kas keegi kuuleb mind?” (2017), „Kommionu” (2017) ja „Jenny Dahlgren” (2018). „Lumehaldjas“ on sarja viimane raamat."
"Lumehaldja" ilmumist ootasin pikalt ja nii kui teada sain, et raamat väljas, ma selle kohe ka tellisin. Kuna teadsin, et tegu on VÄGA HEA raamatuga, siis lubasin sel kõigepealt riiulis lebada, seejärel andsin vanaemale lugeda ja kui lõpuks ise lugema asusin, olid ootused ja põnevus lati ikka väga kõrgele tõstnud. Ja - ausõna- tasus oodata! Sarja viimane osa oli absoluutselt sama põnev ja kiire kuluga, nagu varasemad. Ja uurijate eraeluline pool oli endiselt niiii põnev ja veidi ka ootamatu. Ühesõnaga - raamat oli rohkemgi veel, kui ootasin! Kooliõpetaja mõrv. Kolme lapse ülestunnistus. Laipu lisandub veel ja raamatu lõpus jääd õhku ahmides mõtlema sellele, KUI palju mängib rolli väikeste asjade kokkulengemine. Kui oleks... poleks... võinuks... teinuks... Oi, ma nii nautisin kogu seda sarja! Ja kuidas ma nüüd siis ei saagi teada, m Rebeccast edasi saab, ah?