Elulugu. Kaks esimest nädalat

by David Vseviov

David Vseviovi „Elulugu. Kaks esimest nädalat“ kirjeldab sündmusi tuntud ajaloolase ja arvamusliidri esimestel elunädalatel 1949. aasta mais/juunis. Kuigi tegevuskohti on ainult kaks – esimesel nädalal sünnitusmaja, teisel nädalal aga vastsündinu esimene kodu – tuba Tallinna „Saarineni maja“ ühiskorteris, kohtame teoses väga palju tegelasi. Teoses põimuvad fiktsioon ja reaalselt aset leidnud sündmused. Stalini aja groteskset tegelikkust võimendab paljude tegelaste ülimalt entusiastlik suhtumine ajastu propagandistlikesse klišeedesse, ja nii saab valgustatud ka traagilise ajastu koomiline külg.
David Vseviovi „Elulugu“ on võimalik lugeda ka kui paljude Eesti viimase aastakümne elulugudebuumi sünnitatud raamatute paroodiat.

232 pages, Hardcover

Published January 1, 2019

Reviews

[Kitty · Rating 5 out of 5]

milline absoluutselt imeline raamat, muuhulgas ka täiesti originaalne - sellist võtet pole ma varem küll kusagil näinud. põhimõtteliselt tohutu hulk absurdimaigulisi vinjette nõukogude elust ja inimestest, mis kõik ühel või teisel moel põimuvad ümber autori kahe esimese elunädala.

arvestades neid (liialdamata) sadu tunde mu elus, mis olen Vseviovi "Müstilise Venemaa" saatel veetn ud, eeldasin, et see raamat hakkab mu kõrvus tema häälega kõlama, aga üldse ei hakanud, pigem tekitasid erinevad tegelased ja olukorrad seoseid muude maailmakultuuri tippteostega. näiteks spordihuviline abielupaar Milvi ja Vello olid otse Lotte-multikast välja astunud (Bruno vasaraheitjast isa, mäletate?) ja postiljon Valdo oli ju puha kirjakandja Petškin Prostokvašinost.

mõningane uudishiumu ju selle osas on, kui palju siis ajaloolane on päris ajalugu sisse pannud (et kas kõik need ajaleheväljalõiked oleksid verifitseeritavad ja just sellest perioodist pärit) ja mis on puhas fiktsioon (sest kõik see ei saanud päris olla, kohati oli vint ikka väga lustiga üle keeratud)... aga samas, mis seal vahet. ja minu poolest kui nüüd "Müstiline Venemaa" peaks kasvõi poole Lavrenti Beria karjääri pealt igaveseks ära lõppema ja Vseviov selle asemel ainult ilukirjandust kirjutaks edaspidi, oleks kah okei. lihtsalt paluks audioraamatuid ka, sest mul on kujunenud välja tingitud refleks - ma ei ole ilma tema hääleta võimeline üle 5 km järjest jooksma.

[Gea · Rating 5 out of 5]

Raamatusoovitus! Ma püüan raamatuid mitte osta ja kasutada rohkem raamatukogu teenuseid, aga vahel mõni uudisteos lihtsalt kleepub pärast sirvimist näppu (sest loomulikult käin ma regulaarselt raamatupoes uusi raamatuid skautimas) ja tuleb koju kaasa. Esimestest lehekülgedest imeb see David Vseviovi jutt enda külge ja enam lahti lase. 1949. aasta Tallinn - nädal sünnitusmaja palatis, nädal Saarioise maja ühiskorteris. Milline karakterite ja situatsioonikoomika paraad miksituna stalinismiaja õuduste ja absurdiga. Väga nauditav lugemine!

[Agne · Rating 4 out of 5]

Eriline lähenemine "eluloole", mõnus ja sorav lugemine, palju huvitavaid tegelasi. Ainult minu leige huvi nõuka-aja vaibi vastu on väikseks takistuseks. Mida otsesemalt lugu peategelast puudutas, seda põnevam oli.

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Kuidas kirjutada raamatut keerulisest ajast nii, et see suurendaks arusaamist eri inimrühmadest, nende kogemustest ja eluviisist, aga teha seda ilma siltide ja hinnanguteta? Vseviov teab. Ja just sedasi kirjutab. Mõistmise ja huumoriga. Toob välja nähtusi või hetki, millel on olnud mõju inimestele ja ajaloo käsitusele, ja neidki, millel võinuks see mõju olla, aga miskipärast ei olnud. Jäädvustab ajaloo ja lugejate jaoks nähtusi ja inimesi ja olmet ning annab ühtlasi võtme, millega läheneda ajalootõdede suhtelisusele.

[Kajar Kase · Rating 5 out of 5]

Elulugu see üldse ei ole, aga hea raamat kindlasti on.

[Kristo Oks · Rating 4 out of 5]

Väga huvitav ja samas unikaalne lähenemine eluloo kirjutamisele. Kes on varem selle peale tulnud, et kirjeldada päev päeva haaval oma elu kakhte esimest nädalat, millest meil kellelgi isiklikke mälestusi olla ei saa? Mulle jääb mõneti müstiliseks, kuidas on autor suutnud kokku koguda nii detailsed lood oma elu esimesest kahest nädalast. D. Vseviov on igal juhul kogutud pusletükid väga osavalt ühtseks pildiks kokku sobitanud. Ehkki pealkirja poolest on see elulooraamat, siis autori enda kohta saab lugeja teada vaid õige pisut. Sellele vaatamata saab ta hea ülevaate nõukogude inimeste eluolust ja vaimsusest.

[Adeele · Rating 4 out of 5]

Kuulsin lugedes oma peas autori sumedat häält peaaegu terve raamatu vältel. Vseviov tunnetab hästi nii ajalugu kui ka karaktereid, selles raamatus on kohti, mida lugedes küsisin endalt, kuidas see teatrilavale sobiks? Sobiks.
Soovitan.

[Mats-Laes Nuter · Rating 4 out of 5]

Muhe ja humoorikas sissevaade nõukogude aega, millest taasiseseisvumise ajal sündinud inimesed (mina) omavad väga abstraktset ettekujutust, kui sedagi. Vseviov loob sellest värvika olustiku, mis sobiks vabalt kasvõi teatri formaati. Ei ole põnevusromaan, aga meelelahutuslik ja väga hästi kirjutatud.

[Maire Forsel · Rating 5 out of 5]

Elulugu see raamat eriti ei ole, aga mõnus lugemine on küll. Väga naljakaid karaktereid ja korraliku koguse nõukaaegse elu koomikat leiab siit raamatust. Sünnitusmaja olustik oli nii ehedalt kirjeldatud, et kukkusin vahepeal oma mõtetes sinna aega tagasi, kui ise oma lastega sünnitusmajas olin.
Ja järjekordselt üllatas mind osade tegelaste patriotism ja siiras kommunismi uskumine. See on minu jaoks kuidagi väga hirmutav, et selliseid inimesi oli Eestis nii palju ja on kindlasti veel tänagi.
Ja siis mõtlesin veel, et vaene Vseviovi perekond, et nii paljud suhteliselt tüütud inimesed neile pidevalt koju sisse sadasid. Ilmselgelt oleksid nad parema meelega neid mitte sisse lasknud, aga kus sa saad siis, peab ju ikka viisakas olema. Mõni perekond kohe on selline, kellega paljud suhelda tahavad.
No igatahes - loodan, et autor kirjutab veel mitu raamatut ja jõuab nendes teha tagasivaate ka oma elu hilisematele aastatele. Oleks kindlasti väga huvitav lugemine.

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Autor on kuratlikult kaval olnud, seda ma ütlen :) Ta teab täpselt, mis müüb ja kõik vajalikud kriteeriumid on täidetud (väljaarvatud ehk kaanevärv, see võib massid eemale peletada), ent muus osas on konksud kõigis suundades välja visatud. Pealkirjaks panna sõna "elulugu" - eluloofännid jooksevad tormi. Vseviov ja ajalugu, need käivad käsikäes - ajaloosõbrad tõttavad nüüd loomulikult raamatut haarama. Nõukaaeg, nagu me teame, on praegu laineharjal nii ehk naa. Ja no kui pisuke absurdihuumor ja grotesk ka juurde liita, siis moodustub ideaalne kombo. Tõotab menukit, kui see seda juba pole.
Idee mulle iseenesest meeldib väga, põnev on ka selline lähenemine. Vseviov kirjutab mõnusalt ja lugeda on nauding. Mingi hetkeni kaalusin maksimumhinnet, ent siis ühel hetkel tundsin, et neid ajalehekatkeid läks ehk kuidagi paljuks. Väikeseks tooniandjaks ju head, aga kuna need ju kuigi apetiitsed enamasti ei olnud, siis... Ja erinevate lugude/seikade puändid oleks veidi teravamaks võinud lihvida, siis oleks täiuslik olnud.

Igatahes loodan, et mingi järgmine lapsepõlve-etapp on juba töölaual ja sama värvikas tegelaste-galerii jätkub :)

[Evelin · Rating 5 out of 5]

“Üldiselt tädi Nelli mulle meeldis. Ma olen elus istunud paljude naiste süles - jutt on loomulikult varasemast east -, ja tuginedes oma rikkalikele kohemustele võin öelda, et tädi Nelli süli oli vastuvaidlematult parim.”

Ma olen elus lugenud päris mitut elulugu, aga midagi nii jaburalt toredat nagu David Vseviovi “Elulugu. Kaks esimest nädalat.” ei ole ma enne lugenud. Ta kirjutab natuke nagu Hvostov ja natuke nagu Ruitlane ja natuke nagu Jerofejev. Aga peamiselt ikka nagu tema ise, ma lihtsalt polnud teda enne lugenud. Neid pööraseid tegelasi alates Marfa Kondratjevnast, jätkates sünnitusmaja palatikaaslaste, kaksikvendade Moritza ja Punniga ning lõpetades postiljon Valdoga, oli oi-oi-kui-üllatavaid ja oi-oi-kui-palju! 2 nädalat on liiga vähe, hea meelega loeksin ka ülejäänud 3659 nädala kohta.

Kui sa selle soetamises siiski kahtled, siis soovitan kaupluses lugeda lk20 teine lõik. Kui see tundub tore, siis ilmselt meeldib sulle ka ülejäänud raamat.

[Anni De forest · Rating 4 out of 5]

Vahva raamat & väga huvitav viis siduda teatud ajaakna igapäevaelu autori elulooga. Mõnusalt kirjutatud ning kergelt loetav tekst. Väga toredad & kohati üle võlli tegelaskujud ja olukorrad. Kusjuures esimene peatükk oma absurdsuses viis kohe mõtted Darja Dontsova irooniliste krimiromaanide juurde, mis ka samuti läbi absurdiprisma venemaalaste ellusuhtumist kujutavad. Paralleele leidus omajagu, aga eks aeg oli meil siin tol ajal selline & tundub, Venemaal on see endiselt nii.

[Karin · Rating 4 out of 5]

Väga kihvt ajastukirjeldus ja ka niisama muhe lugemine.

[Karin · Rating 5 out of 5]

Ootan pikisilmi järge

[Laura Väre · Rating 4 out of 5]

Lenin suutis mind veelkord üllatada ka uuemal ajal - viis-kuus aastat tagasi, kui viibisin tudengitega järjekordsel kultuurireisil Venemaal. See ülimalt kummaline sündmus leidis aset Jaroslavli linnas. Oli juba päris hiline õhtu, kui me otsustasime ühe hea õppejõust kolleegiga otsida mõni söögikoht, mis oleks veel lahti. Kuna pimedusse mattunud linn oli meile võõras, jätsin tagasitee leidmiseks meelde mõned tähendusrikkad kohad. Üks neist oli väikeses pargis tagasihoidlikul postamendil seisev Vladimis Iljitš Lenin.
Pärast maitsvat õhtusööki jõudsime tagasiteel vipersusteta tuttava Lenini juurde. Kuid meie suureks hämminguks oli vahepeal juhtunud ime. Polnud mingit kahtlust, et kui me läksime, siis oli Lenin sesinud, nüüd ta aga istus! Ja kui ta varem näitas näpuga helge tuleviku suunas, siis nüüd puhkasid ta töökad käed põlvedel. Ometi ümbritsesid teda needsamad Hruštšovi-aegsed äravahetamiseni sarnased viiekorruselised paneelmajad mis varemgi.
Ma ei uskunud oma silmi, ja seda õigusega, sest meie joodud alkoholi kogus oli igati tagasihoidlik. Kuid juba mõne hetke pärast oli selge, et me oleme eksinud ja jõudnud ilmselt teise Lenini juurde (meelde tuli Hardi Volmeri film "Minu Leninid"). Ja nii ei jäänudki meil muud üle kui pööruda mõne hilise vastutulija poole küsimusega:
"Kus teil on siin seisev Lenin?"
Seda küsimust olime sunnitud esitama mitu korda, mis polnud kaugeltki lihtne, sest selleks ajaks olid peaaegu kõik inimesed tänavalt kadunud. Meid jahmatanud vastus kõlas aga alati ühtemoodi:
"Meie linnas on ainult üks Lenini ausammas. Seesama."
Meil ei olnud valikut - me oli näinud hoopis teist Leninit! Ja see polnud enam kaugeltki naljakas. Ning alees neljas inimene, kelleks osutus koeraga jalutama tulnud vanem mees, kes suitsetas paberossi ja lonkas vasakut jalga, teatas meile peale mõningat järelemõtlemist, et kui te lähete siit kümme minutit, siis nurga taga peaks olema veel üks Lenin. Kui ma küsisin, kas see Lenin seisab, siis oskas ta vaid öelda, et pole seal ammu käinud, kuna selles piirkonnas luusib palju hulkuvaid kasse, ja tema koer võib mõnda kassi nähes ennast lahti tõmmata ja plehku panna. Aastaid tagasi olevat see juhtunud ja ta ei taha, et säärane elamus korduks. Seda enam, et vahepeal oli tema naine surnud. Vähemalt nii ta väitis.
Ning tõesti, umbes kümne minuti pärast me jõudsimegi seisva Leninini. Oskab Lenin ikka üllatada!

[Mart]

Toredad lood inimeste elust mõned kümned aastad tagasi. Kuid samas raamat eimillestki. Oleks võinud lõppeda poole peal või kesta veel nädal-kuu-aasta. Arvatvasti taotluslikult sedasi kirjutatud, kuid polnud päris minu maitse. Osad episoodid olid ebaproportaionaalselt pikad. Pigem soovitaks raamatu neile, kes ise nõukaajal elanud - arvatavasti äratundmisrõõm suurem.

[Konstantin · Rating 2 out of 5]

Algus põnevam, kui lõpp.
Davidil hea stiil, kuid ehk liiga palju tarbetuid kirjeldusi.

[Karolin Kask · Rating 5 out of 5]

Kuigi pole selle ajastu inimene oli väga huvitav lugemine. Kindlasti üks huvitavamalt kirjutatud elulooraamatuid.

[Joosep · Rating 4 out of 5]

Mõnusa keelekasutusega põnev lugemine 1949. aasta ja hilisemate sündmuste meenutustest.

[Külli · Rating 5 out of 5]

Muhe raamat, nõukaajast pärit lugejale (mulle) "detailid" tuttavad.

[Hele Israel · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldivad raamatud, mis ei ole kindlate kaanonite järgi kirjutatud, vaid on iseloomuga, omanäolised. See raamat seda on, lisaks muhedalt kirjutatud. Veidi meenutas Dovlatovit, aga Vseviov muidugi parem. Raamatut lugedes jäin mõtlema kahele asjale: 1) kuidagi ei suuda ette kujutada, mida pidid eestlased tundma 1949. aastal, kui oma riik on hävitatud ja peab alla neelama Stalinit kiitvaid sisserännanuid, samal ajal Siberisse viidud lähedasi taga nuttes? 2) Miks enam ei ole nii värvikaid tegelasi kui Moritz ja ta vend? Tänapäeval tunduvad inimesed nii igavad.

[Angela Sööt · Rating 5 out of 5]

Nõukogude elu peegeldused.

[Kit · Rating 1 out of 5]

Jäi esialgu pooleli kuskil umbes 20-nda lehekülje paiku... Ootasin seda raamatut tohutu elevusega ja pettumus oli vastav, kui leidsin end lugemas lehekülgede kaupa mingit mõttetut jura mingite mõttetute nõukogude inimeste mingist mõttetust argipäevast. Saan igati aru, et Vseviov tegi selle raamatuga n.-ö. nalja, aga no kuulge, seltsimehed!... Ei ole ju naljakas?
*
Aga kui mul varsti uus lugemismaterjal jälle otsa saab, siis ehk proovin edasi lugeda, võib-olla lõpeb see kamm ära ja tuleb ka mingeid ideid/mõtteid. Samas võib ju vabalt juhtuda, et Vseviov lihtsalt ongi nii HEA ja sarmikas inimene, et petab ära, ootad tema "avamist" nagu kauni kingipaki puhulgi... Aga seest tuleb välja lihtsalt üks vana ajaleht. Või nõukaaja liikuv aabits, või plastikust arvutuspulgad.
Loodan, et tegelikult nii ei ole. Vb peakski selle raamatu sinnapaika jätma ja KUJUTLEMA, et tegelikkuses läheb edasi väga palju paremaks. Säilib vähemalt kaunis illusioon? :P

[Peeter Talvistu · Rating 3 out of 5]

Ei ole eriti hea. Suhteliselt pealiskaudne ja ka mitte millessegi sügavuti minev.

[Elisa-Johanna Liiv · Rating 4 out of 5]

Nauditav ja humoorikas jutustus oma esimestest mälestustest, aga enim inimestest enda ümber ja nõukogude ajast.