„Tänavatüdruk” on üks põnev lugu minategelase katsumustest, mis ta teele satuvad. Kuidas ta hüppab pea eest tundmatus kohas vette ja püüab seal jões siis kuidagi hulpida. Raamat sisaldab kahte esimest bakalaureuseaastat: Tallinna Ülikooli koolimaja, koridore, eksamiteks valmistumisi, õppejõududega suhtlemist, trammisõite või sõitmata jätmisi, koolipidusid ja kõiki teisi pidusid, mis üliõpilaseluga alati kaasas käivad. Oma autistlikul moel otsib ta filosoofiast abi, püüdes mõista erinevaid küsimusi: kas null on olemas, ja kui on, siis kus ta täpselt on, või kas kaks asja, nii EI kui ka JA, saavad samaaegselt olla.
Kaja Kann on Vändras, viielapselises peres sündinud etenduskunstnik. Pärast Viimsi keskkooli lõpetamist asus ta õppima Räpina Aianduskoolis konserveerimise ja toidutehnoloogia eriala. 2019. aastal kaitses ta Tallinna Ülikooli magistrikraadi filosoofia erialal. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud iseõppinud kunstnik, kelle keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav. Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut.
Tartu üliõpilaselu on kujutatud meie kirjanduses juba aastakümneid ning ilmselt on sel teemal isegi mõni Tartu tudeng oma diplomitöö kirjutanud (meta!). Kahjuks Tallinna ülikoolide auditooriumid ja ühikad ei ole nõnda ohtralt ilukirjanduses figureerida saanud (TTÜ küll erinevates mälestusteostes sagedamini), kuigi ka siinsete ülikoolide koridorides liigub ringi legendaarseid õppejõude ja püüeldakse aina uute teadmiste poole.
Seda senist puudujääki leevendab just poelettidele jõudnud Kaja Kannu autobiograafiline romaan "Tänavatüdruk", mis räägib filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis. Tegemist on (enese)irooniat täis tagasivaatega ühe loovinimese hüppest tudengiellu, mis sai alguse juhuslikust silma jäänud kuulutusest. Romaan toob lugejani rea kummalisi ja muigama panevaid seiku TLÜ siniste toolidega koridoridest ning erinevatest loengutest ja seminaridest. Lõpuks ma ei oskagi öelda, mis mind rohkem naerma ajas - üliõpilaste pidevad vabandused ja täielik saamatus või õppejõudude pidev ohkamine stiilis "Kuidas te ikka veel aru ei saanud?!?". Tegelikult hakkas mõlemast osapoolest kahju - (teaduslikult mõttetuid) esseid vorpivatest tudengitest ja neid lugema pidavatest õppejõududest. Tundus, et palju targemaks ei saanud keegi. :)
Kõrvalliinina jookseb raamatust läbi ka vabakutselise etenduskunstniku/kriitiku tööd ja tegemised, kuid see osa teosest jääb natuke hõredaks ja oleks tegelikult täiesti eraldi romaani väärt tegevusliin. Eriti kui Kaja Kann kirjutaks selle loo lahti sarnase teravalt otsekohese tooniga, nagu ta "Tänavatüdruku" puhul tegi (näiteks õppejõudude nimed on jäänud muutmata). Igatahes jään autori järgmist raamatut ootama, kuid seni otsin omale lugemiseks välja tema debüütteose "Eratee", kus peaks natuke parema pildi saama Kaja eneseotsingutest Pardimäel.
Tänavatüdruk on vaba hing, kes kompromissile ei lähe. Teeb asju omadel tingimustel ja normidesse end ei painuta. Võib-olla kedagi šokeeribki, aga mu meelest on hea, et "imelikke" (see staatus määratakse raamatus Kajale kohe mitu korda) inimesi ikka leidub. Mu meelest on hoopis kummaline, et leidub inimesi, kes ongi päriselt normaalsed täiskasvanud ühiskonnaliikmed, mitte ei nikasta ennast pidevalt ära neid mängida püüdes.
Tegelikult räägib see raamat filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis.